Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2015

Lill

köök

Just nagu oleks kõik juba valmis ja teiselt poolt on kõik veel poolik. Ma usun, et meie kodu ei saagi mitte iialgi niimoodi valmis, er kuskil midagi ümber tõsta-teha-ehitada ei tahaks. Eile jõudsid uued köögi vaibad meile koju ja kui ma korra vaatan mööda sahvriuksest, siis tundub, et nii ju võiks sobida küll. Süüa nüüd ei või seal mitu päeva keegi teha, sest muidu läheb kõik sassi ja mina ei tea, kus Ketlin neid vastlakukleid täna teeb :). Igatahes….tadadadaaaaa….meie ilus köök :)

Rubriigid: KODU, minu kodu | 6 kommentaari
Lill

Sõbrapildid :)

Postkast nüüd päris umbe küll ei jooksnud, aga palju väga armsaid kirju sain küll. Piltude valimine oli ka teistel raske, kes on selleks aastate jooksuli mitu-mitu korda juba käinud ja nii on nagunii pilte palju ja isegi kui on üks kord, siis ma ju tean, et ühe pildi valimine on veel eriti keeruline, kui on pere – kelle ma võtan ja kelle välja jätan. Niimoodi paar lusikatäit enesekindlust ja -usku sain küll juurde, et ma olen õigel teel. Emotsioonide püüdmine on kõige esimene, noh ja teine ja kolmas ka. Milline see kõige kõigem emotsioon aga on, seda nägin ma ju alles nüüd nende piltide pealt. Teen ikka rohkem, mis siis et teistel on ka raske valida, aga kõike ju peabki elus rohkem olema ja kõik ei pea nii lihtne olema :))))

Kes nüüd alles nägi, et sõbrapiltide kogumine oli, siis ma teen väga hea meelega teise postituse veel, neile, kes veel valida pole suutnud :)

sõbrakallid teile kõigile, kes siia täna satuvad!!!!!

Rubriigid: muu, pered | 2 kommentaari
Lill

trennisõbrad

Kui ma rohkem kui poolteist aastat tagasi trenni läksin, siis ei olnud mul mingit sõbrannat kaasas, keda enda ees uksest sisse lükata ja tema kui targema järel käia. Õnneks oli treener, aga mõnes mõttes oli see veel jubedam, sest no ma olin alguses ikka jube koba ja mitte ühtegi sellist küsimust, nagu sõbranna käest, küsida ma loomulikult küsida ei julgenud. Paar kuud sai niimoodi seina ääri mööda käidud, kui ükskord üks trennikaaslane mind dushi all kohvikusse kutsus. Kõlab küll jube kahtlaselt, aga ei ole midagi hullu…. Mõnikord kui ma siin kodus Kallele räägin, et täna meestreeneriga trennis tegime seda ja seda ja siis sujuvalt jutuga üle lähen, mida treeneriga dushi all rääkisime, jätmata märkimata, et tegemist on juba teise ja naistreeneriga, siis tal on ikka kulmud vahel seal juuste piiri juures :)…. ühesõnaga, ei läinudki kaua aega kui juba me kohvitasimegi peale trenni, kahekesi, kolmekesi, neljakesi jne  ja vahel ikka trennis tuli ka meid jutupaunikuid korrale kutsuda, et asi väga käest ära ei läheks. Nagu ikka, siis lõpuks ei käi keegi minuga sama sammu ja kui juba ükskord jutu peale saab, siis niimoodi vaikselt ongi tekkinud täitsa uus tutvusringkond – trennisõbrad. Kellega ühes trennis, kellega teises, kellega lähed ühte hullu asja tegema, kellega lubad teist minna, kellega räägid pool ööd fb jne jne. Minusugusele motivatsiooniks ja eeskujuks ideaalne. Ma lihtsalt ei saa olla kõige nõrgem lüli ja tundub, et ega keegi teine ka ei taha.  Ja kui enne tundus, et mina olen see üks hull ärapööranud, siis teiselt poolt jälle tekib neid juurde. Nüüd kui kõik tunduvad nii omad, siis ei panegi tähele, kui pärast trenni keegi küsib, et kes see oli ja siis rahulikult vastad, et ma ei tea, ma nägin teda täna esimest korda. Ok, dushi all ma kohvikusse veel kedagi kutsnud ei ole :)))))

Kui me teiste fotograafidega “kohvinurgas” jutustasime (st igaüks oma kodus, oma arvuti taga), siis ühel hetkel hakkas trenne päevaplaani teistelegi tulema, ühendavaks lüliks pulmast treenerite leidmine :). Kui juba keegi mainis, et ta ka trenni, siis jeeee…muidugi :). Tööjutud lähevad trennijuttudeks ja vastupidi ja kohe on millest rääkida. Nüüd on võimalus küsida ja rääkida just nendel teemadel, millest ma alguses puudust tundsin ja endal kohe hea tunne kui saad ise targemaks ja saavad ka teised.Ilmselgelt on üks meie lemmiktegevusteks motivatsioonipiltide-videote jagamine ja ei saaks öelda, et meie latt nüüd eriti madalal oleks. Ei lase me ennast üldse häirida, kui meestreenerid meile neid tulemusi ei luba ja see, kes kõige vähem trennis käib, see kiidab ja utsitab teisi kõige rohkem.

Ja kui paljude klientidega ma olen juba trennis kohtunud ja ma nüüd korralikuma inimesena googledan ka uusi kliente ja ikka päris tihti leian vägagi muljet avaldava kollektsiooni sportfoto galeriist. Eks ta vist nii olegi, et need, kellel lapsed juba suuremad ja harjunud titekarja inimesteks kasvatamise raskusega, siis ega see elu nüüd tühja kohta ei kannata ja nii võetakse vastu uusi väljakutseid. Ja kunagi ei ole ju mitte millekski liiga hilja….miks mul see endale kinnitamiseks vahel nii raske on :)

Eile kui ma jälle ühe eneseülatuse plaani järgi sattusin mentorklubisse, kus esimene kord tutvumise eesmärgile terve kamp karmilt üle ääre lükati, ma pärast enam väga ei imestanudki, kui väga suure enamuse põhiliseks hobiks oli sport ja küsimusele, millega keegi hästi hakkama saab, olid vastused otseselt või kaudselt spordiga seotud.

Kui muidu mulle üldse poes käia ei meeldi ja 9/10 lõpeb sellega, et ma ostan midagi lastele, siis näed trennis käimiseks on sul ikka hullult varustust vaja, eriti veel kui sul alguses ei olnud mitte midagi ja nüüd käid trennis 5 korda nädalas. Ja mis ma teeks ilma trennisõprade ja internetita- hädas oleks. Tellime koos, mis sa tellid, ma tahan ka seda, miks just see, miks mitte, aaaa niimoodi või…mida veel vaja, et praegu õue saaks minna jne jne….ja kuigi meil ka kõik kolm trennis käivad, siis nende varustus jääb ikka kõvasti veel minu omale alla, aga ega see nii ei jää ;)

aaa see hantlipilt, ma ei tea, millegi pärast on mingist määramata ajast meil kodus põrandal 2 jube rasket hantlit olnud. Ma ei tea, kust need tulid ja ma pole veel näinud, et keegi nendega midagi teeks. Mina igatahes mitte, mina käin ja tõstan neid ainult eest ära :)

lehvitan kõigile trennisõpradele ja lehvitage siis mulle ka :) …aaaa ja minu käest ei tasu midagi küsida, ma ei tea midagi :)

Rubriigid: Krista, muu | 2 kommentaari
Lill

esimene

Esimese lapse ootus on minuarust üks erilisemaid tundeid elus. Kui niisama esimese armastuse või muud esimesed asjad saab kas mööda lasta või nässu keerata, siis ootamiseks on antud ikka piisavalt aega, et saaks tunda kõiki tundeid seinast seina ja olgem ausad ka vahel läbi seina. Neid maailma parimaid ja siis ikka neid kõige hullemaid ka, aga….seda, mis ees ootab, ei saa keegi teine öelda või veel vähem seletada, seda peab ise tundma ja see on seda väärt. Mõnusalt ufo tunne on kui uus inimene sinu sees liigutab ja ikka siis mõtled, et kelle nägu ja kelle tegu ta olla võiks. Üks, milles ma arvan, on enamus emasid nõus, et need viimased nädalad enne lapse sündi on järgmised aastad üks selline aeg, mida kõige rohkem taga igatsetakse. Suuri asju enam tegema ei pidanud ja said lihtsalt olla. Ok magada vist ei olnud kõige mõnusam, aga no terve järgmine aasta tundub, et ikka oli küll :). Ma kolmanda puhul mäletan seda, et kõige suurem unistus oli kõhuli magada. Ma olin täiesti kindel, et 5 minutit peale sünnitus keeran ennast kõhuli ja enne tagasi ei keera kui sunnitakse :) …tegelikult ma muidugi ei mäleta enam, kuidas päriselt oli, aga ikkagi tundub praegu, et nii kaua kui beebi oli kõhus kinni, oli kõik nii lihtne :) Et siis soovitus kõigile kohe varsti sünnitama minejatele …. ärge tehke mitte midagi….kohe mitte midagi, terve päeva jooksul lihtsalt olge :),  sest järgmised aastad te ainult unistate selles :)

Ma enam ei mäleta mitu korda ma sessiooni jooksul neile ütlesin, et neil sünnivad väga ilusad lapsed ….mitu, mitu :)

Rubriigid: beebiootus, kodus | Kommenteeri
Lill

sõbrapäev :)

Mul tuli üks mõte :)…Omaarust väga hea :) Mul kõik need postitused tulevad üle kivide ja kändude ja need, kes minu kaamera ette sattunud on, te juba teated, et ega ma selle delete nupu kasutamises eriti osav ei ole. Ja siis ma mõtlesin, et teie, kellel on kodus minu tehtud pilte ja te isegi mäletate, kus need pildid on, palun saatke üks oma lemmik mulle sõbrapäevaks :). No kui ikka on raske seda ühte saata, siis saatke kaks :) krista @ valgemaja.ee Ma saan siis teha sellise pisiskese või siis häääääääästi suure postituse ja isegi kui te ei taha postituses olla, siis teie lemmikpilti ma vaataks ikkagi :) Teeme nii :)))))

Ja ühe oma väikese koduse näitusega ma hakkasin juba pihta ja valisin jaanuari piltide hulgast omi lemmikuid, printisin välja ja tadadaaaa juba ongi seinal. Ma juba kujutan ette milline see tuba aasta lõpuks on :)

Ja nüüd oma lemmikuid otsima ;)

Rubriigid: Krista, muu | Kommenteeri