Arhiiv kuude lõikes: märts 2015

Lill

omad lapsed

Polegi ammu midagi neist kirjutanud. Ei tea kui kaua veel üldse lubatakse, samas äkki ei keelatagi :) Fb kontot pole veel kellegil neist, nii et nii suureks nad kasvanud veel ei ole.

Ketlin on ikka rõõmus. Teda on lihtne lõbustada ja naer on ju nakkav, nii et nalja temaga saab. Liiga minu moodi ja tundub, et järjest rohkem. Loodan ainult, et erinevalt minust endast , suudan talle olla ühel päeval õiges kohas oma toetava õlaga kohal olla ja käest kinni haarata ja siis teiselt poolt jälle lükata kui on vaja väikest tõuget. Oma soovis parim olla, on ta ka juba ise väiksed vitsad saanud. Kui ikka ei harjuta, siis jääb konkurss ära. Nats nagu heidutas, aga andis ka hoogu juurde. Hea, et ta ise suudab kenasti järge pidada ja kõik kontrolli all hoida.

Ükspäev käis rahvastepalli võistlustel. Eelmine õhtu ütles, et see Kohila võistkond on ikka karm. Reegel number üks – ära saa pihta, see on jubeeeee valus, reegel number kaks- ära püüa mitte ühtegi Kohila palli, kui see just surnud pall ei ole ….jube valus. Kohila vist võitiski ja nemad said 6/9. Ega ei läinudki palju aega mööda, kui ta teatas, et ta nüüd läheb jalgpalli võistlusele. Minu küsimärkide peale ütles, et mis mõttes, üks tüdruk on kunagi jalka trennis jäinud ja 7 tüdrukut käib kossu trennis. Ja muidugi, see teebki ju ühe jalkatiimi suht võitmatuks :)…. Kuida neil siis läks, kolmanda koha said….aaa ja võistkondi oli ka kolm. Ise muidugi olid jube õnnelikud :). Homme läheb lugemisvõistlusele ja ülehomme kohalikule laulukarusellile ja siis pranglima ja siis veel õpioskuste olümpiaadile. Ja tahtis meiega kodus mingit diili teha, et kui tema harjutab iga päev 45 minutit klaverit, siis saab ta……hmmmm…..mmmm…. ta ei tea, mis ta tahaks :)

Ja siis meie keskmine. Ühest küljest on temaga ikka väga lihtne, aga teisest küljest on ta meil udupea. Jälle minu moodi, aga teistmoodi :). Koguaeg peab meelde tuletama, mida kõike veel pidi tegema. Samas kui ei tuleta, siis saab ka kõigega väga hästi hakkama ja kõik oma käigud-asjad tehtud. Ma ikka kartsin, et äkki temaga peab nüüd koos õppima hakkama, aga siiamaani on vist hästi läinud, sest tunnistuse jutt mulle meeldis ja õpetaja pole ka kurtnud. Järelikult siis läheb hästi. Trennis käib ka suure innuga ja eriti lahe on teda vaadata kui ta suuremate trennis on. Ise kõige pisem ja jookseb seal teistega võidu ning alla ka ei jää, mis siis, et osad on ikka rohkem kui pea jagu tast pikemad. Järgmine nädal läheb võistlustele ja eile kui me natuke trenni piilusime, siis tundus, et koguaeg ei jooksegi ainult niisama edasi-tagasi :). Ega ta kodus on ka paras sahmerdis. Kui ülejäänud pere meil ikka väga kiirelt ja kergelt võtab diivani kuju, siis tema on pidevalt kuskil tagurpidi või kuskil otsas või millegi all. Küsid, mis teed, siis vastab ikka – ahh mis, ma ei tea :) ja naerab. Mitme lapsega saad väga lihtsalt kõik kasvatusteooriad korstnasse kirjutada. Näiteks see, et selleks, et laps loeks on vaja, et vanemad ka loeks. Jaaa muidugi….mina loen ja Kalle loeb ja Ketlin loeb…aga Liisu…. ta loeb ka kui ta seda ära ei unusta, aga tal on vaja koguaeg midagi muud sehkendada ja siis ta unustab ennast näiteks hoopis legodega mängima.Ükspäev ma kohe ütlesin, et homme hommikul toast välja ei tulegi kui loetud on ja ikka nihverdab ja midagi muud tegema. Aga ta ikkagi püüab ja tahab ka olla tubli :) Igaal juhul, üks mis kindel, kui mul abi vaja, on siis ma hüüan alati Liisut ja ta alati aitab ka.

Erinevalt meie printsessist, kes tahab, et kõik teda hoopis aitaks. Või siis ka mitte. Soovitav ikkagi oleks, et kõik käiks tema järgi. Ma mõistan teda väga hästi. Tegelikult tahaks ju kõik seda, tema lihtsalt ütleb selle välja. Ütleb ta ikka palju. Nüüd, kus kõik tähed ka tänu logopeedil olemas on, siis seda rrrri põrinat ja kenasid kõhhe on ikka mõnus kuulata. Kuna ta enne ütles k asemel t, siis vahel saab nö vanadel sõnadel kõhhe liiga palju, aga muidu on küll super. Tema emotsioonid käivad ikka kõige suuremate kaartega. Ükspäev kui nad Liisuga verandal midagi vaidlesid ja Liisu suust kostis ainult – Kääärt, Kääärt….siis ma ütlesin kõrval Ketlinile, et sõna Kärt on meie peres raudselt see sõna, mida kõige rohkem kasutatakse. Selle peale karjus Kärt verandalt – ei… ma ei ole paks….. kuna see teooria, et ülekeemine on puhas suhkrulaks, on veel ümber lükkamata ja see meil ikka paar korda on omavahelistes juttudes see teemaks olnud. Ükspäev autos kui ta pidi umbes täpselt 5 minutit rahulikult istuma ja ma ikka juba päris kurja häälega küsisin, et kas ta tõesti ei suuda ennast kokku võtta, siis vastas, et ise ma õpetasin teda kommi armastama. Temaga tegime me küll nüüd ühe diili ja vaatame, kuidas õnnestub….siiamaani päris hästi :).

Muidu ikka päris tihti vaatame, et kuidas ta nüüd nii suureks kasvas ja nii tubli ja asjalik on ja tundub, et saab ka päris hästi hakkama. Lasteaiast öeldi ka, et pole enam midagi nii vaikne ja tagasihoidlik :)

Aga kõõlusid mul siin ükspäev ukse vahel ja tegime siis mõned pildid. Ma mitte ei pea neid meelitama, vaid pigem ähvardasin, et kui nad ennast kokku ei võta, siis ma rohkem ei tee :) …. aaa ja siis Kärt ükspäev küsis, et kas tema peab ka fotograafiks hakkama kui suureks saab. Ohkas siis kergendatult, kui ma vastasin, et ei pea :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, muu | 1 kommentaar
Lill

Kaare ja Ivar

Kui Kaare esimest korda kirjutas, siis oleks nagu mina ise selle kirja kirjutanud. Ja nüüd ma ikka googeldan ja vaatan enne ja näed, ma ju tean teda juba ammu :). Plaan teha suvel pulmad…ja muidugi, väga lahe… ja siis natuke aja pärast, et aga kui ikka teeks hoopis talvel….ja muidugi, väga lahe. Lahe muidugi, aga igaüks ju teab, milline ilm ühel talvepulmal olla võiks. Paar korda on nagu õnneks ka juba läinud, aga no ma ei tea….vabalt võib ju ka -30 olla. Aga ei olnud. Väga mõnus oli. Lund oli küll ainult peotäis selleks ajaks alles jäänud, aga selle eest polnud nii külm, et õues tseremoonia toimuda ei oleks võinud :). Ja kui esimene kiri oli juba nagu minu, siis kogu päev oli selline, et tähtsad olid just need asjad, mis mullegi meeldivad ja teised….ahh mis teised :). Väga lahe mõte oli see, et kõigile külalistele kingiti sokid ja külalised siis mõnuga uisutasid nendes. Magustoidulaud oli nagu minu unistus ja lõpuks hakkas mul juba endal imelik, et palju ma seda lauda siis nüüd pildistan.  Ühesõnaga, talvepulm sai just selline nagu üks päris talvepulm olla võiks ja sooja oli ikka palju-palju rohkem kui temperatuur näitas :) ja päike tuli ka välja :))))

Rubriigid: pulmad | 11 kommentaari
Lill

reklaamimine

Inimesed, kes reklaamipause edasi ei keri, näevad, mis toimub selle 5 minuti jooksul. Saad targemaks igal juhul ja mõnel päeval kui pea poes riiulite vahel tühi on, siis tuleb miskit mingil kummalisel põhjusel tuttav ette :). Ja jaaa….kõik teavad, kuidas ja miks see mõjub ja ikka lähed õnge, kõik lähevad kuskil ja millalgi. Meil on jälle olnud hea meel kaasa aidata. Ühel hommikul teed ukse lahti, sada inimest (ok nats liialdan) tuleb uksest sisse, terve päev on hoopis teistsugune pidu ja eriti huvitav on see laste jaoks ning õhtul koristatakse kõik jälle kokku ja ütleme nii, et kõik on pärast veel puhtam kui enne :) ja ühel ilusal päeval kerivad lapsed reklaamipause edasi-tagasi…vaataaaaaaa meie kodu….vaaataaa…meie kodu….ei päriselt on…sa ei saa aru, vaata onjuu meie aken :)

Ma olen nüüd vahel teisigi reklaame vaadanud, kes mõni kodu tuleb veel tuttav ette…üks kord on tulnud, aga siis ma ikkagi kerisin ka kaks korda tagasi, et kindel olla, kas see ikka on see kodu :) …. et siis reklaami peab 10 korda nägema, enne kui miski muu ka silma hakkab kui see, mida ja kes reklaamib :)

See selleks, mis siis juhtub kui need 100 inimesest siin meil külas on. Igaüks teab, mis ta tegema peab ja kõik sujub väga vaikselt, töiselt, rahulikult ja näiteks selle reklaami juures ma ikka siiralt imetlesin seda väikest osatäitjat. Tundide viisi tegi ta täpselt seda, mis talle öeldi ja ma ütlen ausalt, et ma ei kujuta praegu kohe ettegi ühtegi teist nii väikest ja nii tubli…aga nüüd siis 1 pilt ka ;)

Rubriigid: KODU, muu | 2 kommentaari
Lill

talverogain

Ma enam ei teagi, kas on olemas selline asi nagu keskeakriis või lihtsalt tänasel päeval kõik inimesed tahavadki pidevalt oma elus midagi muud ja teistpidi teha. Kõrvalt vaadates tundub, et see on veel aastatega süvenev ja keegi ei anna alla, vaid igaüks otsib ja katsetab. Enam ei ole nii, et millegi täiesti uue alustamiseks on liiga hilja või enam ei sobi, isegi lapsi tehakse juba 30 aasta jooksul, nii et ei saa arugi, kus see üks põlvkond hakkab ja teine lõpeb. Et siis selline sissejuhatus…ei ole rase, ausõna ja ei plaani ka enam….vist :)…aga….

Kui kunagi jaanuaris üks fb sõber küsis, et kes tahaks temaga koos rogainile tulla, siis uue aasta lubadusena kõlas see minu jaoks kui päris ahvatalev väljakutse. Igaks juhuks googeldasin ka, et kuhu ta täpselt kutsub ja mis see endast kujutab. Ei tundunud küll selline asi, mille kohta ma ütleks, et ojaaaa vabalt, mis see siis ära ei ole… aga noh sissejuhatust lugesite …. mina tulen :). Panin siis ennast kirja ja no märts on ju nii kaugel ja kuna just see rogain tundus kõigist võimalikest variantidest see kõige leebem, siis äkki ei tapagi. Muidugi mida lähemale aeg jõudis, seda kahtlasemana tundus. Orienteeruda ma oskan ainult linnatänavatel ja mitte elu sees ei kujutaks ma ette, et ma jookseks neli tundi järjest – tund ja 10km on see piir kuhu ma jõudnud olen :)… aga noh. Peale selle ma eelmine suvi ükskord Tartus kohvikus istudes nägin küll rogainijaid – üks vedas teist nööriga järel ja kolmas lükkas selja tagant. Minu ettekujutus ühest mõnusalt veedetud päevast küll sellist asja ette ei näe. Peale selle, ei tundnud ma ju oma tiimist mitte kedagi ja siis on eriti tobe olla see, kellest esiteks mingit kasu ei ole, sest kaarti lugeda ei oska ja kompassi pole üldse käes hoidnud ja siis veel joost ka ei jõua. Ilmateade oli ka karm, pärast nädalat +15 kraadi lubas ta just selleks päevaks lund ja lörtsi ja et sellest veel vähe, siis ikka tuult ka.

2 päeva enne starti olin veel trennis ka nii “tubli”, et reede hommikul ei saanud voodist püstigi – avastasin aga jälle uue portsu lihaseid, mis mul on ja kõik see kokku vedas reede õhtuks tuju selliseks, et miks ma ei võiks reede õhtul ennast purju juua nagu teised normaalsed inimesed :). Väike kultuuriprogramm ja fb sõbra, kelle tõttu ma seal üksde olin, toetus,  aitasid küll tuju ülespoole utsitada, aga ma olen ikka nii osav ülemõtleja…

Hommikul kui päike paistis, siis tundus, et polegi nii hull…trepist sain küll vandumata alla, aga nats ikka vaevas, et kas tõesti selliste valutavate lihastega nüüd siis lähengi. Süüa ka nagu ei tahtnud, aga nii palju ikka mõistus ütles, et peab. Tegin ühe võileiva igaks juhuks kaasa ka, et mine tea, kuidas see päev kulgema hakkab. Vetsu järjekorras tutvusin oma tiimikaaslastega  ja ega siis ei jäänudki enam palju aega kui lubati kaardid lahti rullida ja teekond paika panna. Mina voltisin oma kaardi kenasti kokku, sest ma ei osanud midagi kaasa rääkida. Nii kuidas teised otsustasid, nii ma ka tegin ja nii me siis pärast starti sörkima hakkasimegi. Plaan nägi ette joosta läbi punktide poolsaare tippu, siis kella vaadata ja otsustada, kui suure ringiga me tagasi tuleme. Metsas oli mõnus tuulevaikne ja päike paistis, mere ääres, aga vastik tuul, aga ikkagi päike paistis. Läksime nii otse kui ka ringiga. Ringiga sai joosta, otse läbi metsa mitte nii väga. Tund sai läbi ja me ikka jooksime ja veel pool tundi. Kuna osad punktid olid all mere ääres ja keegi ei teadnud kui kõrge see allaminek just puntki juures on, siis otsustasime, et me lähme alt ja mööd kive. Minu jaoks oli see kõige keerulisem – tahtsid kiiresti edasi saada, aga väga kerge on ju jalad seal kivide peal välja väänata, aga suureks plussiks oli see, et tuult seal ei olnud.

Poolsaare tippu jõudsimegi umbes-täpselt poole ajaga, sõin oma võileiva ka ära ja kuna nüüd oli punkte meie teele jäänud hõredemalt, siis jooksime rohkem. Ühes punktis pidime otsustama, kas paneme hullu ja jookseme ühe kauge punkti juurde, aga sellisel juhul peame tempot tõstma, et õigeks ajaks tagasi jõuda ning otsustasime, et ikka lähe sinna ja tuleme rahulikumalt. Vahepeal isegi natuke kõndisime, aga ega ma ise ka seda ei usu, me ikkagi jooksime peaaegu koguaeg. Tempo oli muidugi selline ülirahulik ja kõrvalt vaadates tundus see mõistlik. Mitu korda sattus meie teele üks tiim, kes kimas meist mööda ja siis kui võhm neil otsa sai, siis jooksime meie oma rahulikus tempos jälle neist mööda.Hulle tormajaid meie teele ei jäändudki, pigem ikka nägime rohkem selliseid rahulikke jalutajaid.

Üldse oli see minu jaoks naljakas võistlus, sest aru ei saa, kellel kuidas läheb, punkte annavad erinevad punktid erinevalt ja ikka jälle tulid punkti juurde inimesed erinevast suunast. Vahe peal oli pikalt ette näha, kus veel inimesi on, teinekord nägid teist tiimi alles täitsa teisest suunast punkti juurde tulemas. Iga tiim käis oma rada ja oma täiesti asjatundmatu pilguga tundus mulle meie teekond vägagi loogiline. Suuri plaane me ei teinudki. Üks tiimiliige ei tahtnud viimaseks jääda ja teine lihtsalt ära teha ning mina ei osanud üldse midagi tahta :)

Nii meil siis kell ühel hetkel andiski märku, et nüüd saab 4 tundi täis ja ongi kõik. Nii lihtsalt oligi kõik. Ei olnud sellist tunne, et nüüd rohkem ei jõua või appi ma olen nii väsinud. Joosta oli kergem kui kõndida ja pärast finishi oli selline mõnus tunne, et natukene jälle enesekindlust juures ja mis nüüd siis järgmiseks :).

Kehva tujuga mõtlengi, et milleks ma seda kõike üldse teen, et mis sellest muutub, on siis midagi parem, aga õnneks on seda teist aega palju rohkem ja järjest enam tundub, et just üle sellise enda varju astumine annab palju rohkem kui kuidagi suurele maailmale millegi tõestamine :)

Rubriigid: Krista, muu | Kommenteeri