Arhiiv kuude lõikes: juuli 2015

Lill

Lapsed

See ei ole isegi mitte naljakas, kuidas ma kuidagi ei jõua postitama. Teed seeria ära…ohh lahe, sellest võiks blogida ja siis tuleb jälle elu vahele ja nii ta jääb…kuni järgmise korrani :) Suvi on naljakas aeg. Tahaks nagu kõike. Tööd teha, sest parimat võimalust meil õues pildistamiseks ei ole, samas tahaks ju ka puhata, sest kõik teised teevad seda, tahaks kodus ehitada, sest millal on veel see võimalus õues laudu värvida ja aiast ei hakka ju rääkimagi.

Jagasin siis ikkagi nii, et suvel teen tööd, sest minu töö ongi suvetöö ja siis kui on hall ja pime, siis värvin ja unistan ja aiatööde tähtsus on siis looduse poolt nulli viidud :). Ja suvel tööd teha on kuidagi mõnusam. Lastel on ruumi joosta, päike on oma töö teinud ning kui õnneks läheb, nagu eile, siis saab beebi korviga viljapõllu sisse ära peita. Nädalavahetused mööduvad pidutsedes või siis olgem ikka täpsed, teiste pidusid dokumenteerides. Iga suvi on erinev ja sellel suvel kui ma 8 päeva jooksul juba kolmandat korda Pärnumaale pulma sõitsin oli naljakas tunne küll :)

Aga ikkagi on minu lemmikud lapsed. Kevadeti lasteaedes käies ja laste südameid võita püüdes, olen märganud, et nii mõnigi pere on tänu lapsele jõudnud järgmisel hetkel täies koosseisus minu juurde. Ma ju täpselt ei tea, kuidas see neil käib, et kas laps tuli koju ja ütles, et oi kui lahe, meil oli lasteaias pildistamine või siis ema vaatab pilte ja ütleb, et ehhh näe, polegi laps ehmatanud näoga ja prooviks ka….igatahes on väga lahe, sest mina olen selle pere väikesele kõige tuttavam inimene ja meil juba on oma side :)

Piinlikult pean ju muidugi tunnistama, et ega ma väga kõiki lapsi ei mäleta, aga kui nad juba niimoodi mulle naeratavad, siis ma oskan järeldada küll, et ju me oleme enne kohtunud. Ja nüüd siis piltide juurde…. Kutsuti mind pildistama kuldpulmi ja kuna tegemist oli suve esimese päris suveilmaga, siis oli kõik veel ilusam kui muidu. Kõige tähtsamad olid südames täpselt samasugused nagu 50 aastat tagasi ja ….. aga mind tahaks rääkida hoopis lastest… Üks lapselaps lõpetas just nädalapäevad enne seda lasteaia ja see pidu ei olnud mitte meie esimene kohtumine. Pole siis ime, et tuttavalt meeldides leidsime kergesti ühise keele ja võtsime siis tema täditütre ka kampa ja sellel ajal kui täiskasvanud oma lahedat pidu pidasid ehk et istusid-istusid-rääkisid-istusid-rääkisid-istusid…. tegime meie autoga, mis oli vanem kui nende nende vanemad, väikese sõidu :)

Ma ju tahaks muidugi rääkida sellest, et sellel poisil on 3 venda ja tüdrukul väga lahe väikevend ja neil imelised vanemad ning loomulikult ka vanavanematest…. äkki ühel päeval….

Rubriigid: õues, pered | Kommenteeri
Lill

jooksmisest

(need on Liisu omad :) ja mul ei ole lapsepõlvest mitte ühtegi medalit ja suurest peast on ainult kaks tükki, mis anti kõigile lõpetajatele)

Ma ei taha ju ometi jooksjaks hakata….ja muidugi ei taha. See tundub ju nii tavaline ja miljon inimest nagunii jooksevad ja väga suur enamus nendest minust kiiremini-kauem-suurema naudinguga jne jne… aga kui trenniplaan nägi ette, et suvi tuleb aeroobne, siis on laias laastus valida kolme asja vahel – joosta, rattaga sõita või rullitada. Jalgratast pole mul elu sees olnud ja seega mul puuduvad igasugused nii positiivsed kui ka negatiivsed kogemused, aga no kohe üldse ei tõmba ja nii on see ka kuidagi loogiliselt kõrvale jäänud. Rullitada mulle meeldib ja kohe väga ja nüüd, kus ma päriselt ka sain teada, kuidas sõitma peaks ja ostsin endale omad ja päris uisud, on see veel eriti mõnus….aga ühe aga suutsin ka ikkagi juurde mõelda. Nautida saan seda ikkagi siis kui sõidan kiiresti, kiiresti väga ei oska veel ja samas kukkumist ma endale keset tööhooaega ka lubada ei saa. Muidugi ma ju ei pea ennast suvalises kohas ju kohe külili viskama, aga ikkagi nagu ei julge väga riskida. Jääb siis jooksmine.

Mis see siis ära ei ole – jalga jala ette ja natuke kätega vehkida ka ja läheb. No ei lähe ju :) või siis nagu läheb ka ja mida paremini läheb, seda olulisem tundub teha kõik õigesti ja mõnuga ja….noh veel need tuhat muud põhjust. Kevadel panin ennast suure hurraaga ka paarile võistlusele kirja, aga mida lähemale need jõudsid, sest väiksemaks jäi see tunne, et tahaks minna. No ma siis ju ei läinudki, sest tööd on mul piisavalt palju, et selle suure laia selja taha pugeda. Aga kahele jooksule oli ikkagi nimi kirjas. Üks siin samas kodus ja teine minu ainuke karmilt endale hoitud suvine nädalavahetus. Esimene rohkem lastele rõõmuks ja teine siis enda testimiseks, et kas ma olen parem kui eelmine aasta.

Ega mulle see minek ei meeldi. Hommikust saati on selline õõnes tunne ja mõtled ainult sellele, et peaks seda või teist tegema ja kohe üldse ei taha, et keegi minust midagi tahaks ja parem veel kui üldse ei vaatakski minu poole. Kuna aga lapsed tahtsid ka joosta, siis tuli asjalik olla ja neid ergutada ja neile kaasa elada. Liisu jooksmisest tuleks muidugi eraldi postitus teha, aga tublid olid mõlemad ja Kärdukas on Kärdukas ja tema ikkagi ei julge. Kuna nad on õnneks piisavalt suured, siis minu jooksu aja saavad nad ka ise kenasti üksteise järele vaadatud või siis tegelikult range Ketlini järlevalve all ;). Liisu oli omavanuste parim tüdruk ja tema üle rõõmustamine aitas kenasti viimased minutit enne starti mööda saata. Mis nüüd mina – mõttega ma seal rahulikult tagant poolt alustasin ja vaikselt külg külje kõrval tiksudes ka käima läksime. Mulle see teistega koos jooksmine ikkagi sobib väga hästi….aaa püüaks seda…vaatame, kas ta jookseb samas tempos….no temast võiks küll ju kiiremini joosta. Kuna ma kellaga ei jookse ja numbrite maailm tundub ikkagi rohkem nagu päris jooksjate maailm, siis ei oska ma mingeid koma kohti järgi ajada ja jooksen nagu tunne on. Tunne oli hea ja kui üks kolmene seltskond kõrvalt jõudis, siis võtasin neile sappa ja mõnus oli. No ikka täitsa mõnus oli ja lõpp jõudis kuidagi kiirelt kätte. Aega vaadates oskasin ka ainult rõõmustada …noh nii umbes 10 sekundit, sest kohe järgmine mõte oli….aga äkki oleks saanud veel paremini….

Selle mõttega läksime siis kolme tütrega varustatuna ümber Pühajärve jooksma. Üks ja ainuke eesmärk – olla endast parem. Või siis veel parem….aga… Minu kõige raskem trennijooks oli sooja päikesepaistelise ilmaga, mis on ka olnud üks ainukesi kordi, kus ma keset teed seisin ja mõtlesin, et teate jookske ise edasi, sest mina ei taha praegu rohkem mitte midagi teha kui siia samma maha istuda ja määrata ajaks jääda. No kasuks muidugi ei tulnud, et ma selleks hetkeks olin kodus nii 5km kaugusele jõudnud ja loogika ütles, et tagasi on sama pikk maa. Ühesõnaga oli just sellel Pühajärve jooksu päeval selle suve kõige kuumem ja pilvitum päev ja ma ju juba teadsin, et pool teed läheb mõnusalt päikese käes ülesmäge. Aga pole ju midagi, ma pean olema ainult endast parem ja see tundus igati võimalik, arvestades, et eelmine aasta jooksin üldse esimest korda elus nii pikka maad. Ühe treeneriga olime talvel eesmärkidest rääkinud ja ma siis naljaga pooleks ütlesin, et tahaks temast ka parem olla. Nii ma siis terve tee piilusin koguaeg ette poole, et kus ta on ;). Nüüd olin juba julgem ja stardis taha ei roninud, aga ütleks, et psühholoogiliselt on mööda joosta ikka palju mõnusam kui see kui sinust mööda joostakse ja seekord ikkagi joosti ;). Kokkuvõttes oli kõik hästi ja endast olin ma ikka palju parem. See sama treener tuli minut peale mind ja koos naersime, et mida kõike klientide heaks kea teha ei tule :) aga see poleks ju mina, kui ma ei oleks pärast mõelnud….aga….aga….aga… kas ma ikka oleks saanud veel paremini…

ja kui ma niimoodi olin mitu päeva mõelnud, siis no miks mina ei võikski endast parem olla. Mis mul on kaotada kui ma nüüd natuke rohkem pingutaks. Prooviks ja vaataks, mis siis saab. Ma ei võida peale enda mitte kedagi, aga päris mõnus oleks teada saada kas ja kus on minu lagi  ja ma saan juba täitsa aru, miks inimesed seda teevad – sa lihtsalt ühel ilusal päeval ei saa teistmoodi :). Mis põhiline, et minuvanused naised jooksevadki ja jooksevad kiiremini kui näiteks 5 aastat nooremad….

Eks ma ütlesin välja ka, mis see järgmine väike eesmärk on, aga ma enne munen ära ja siis kaagutan :)

aga jooksjaks ei taha ju ikkagi või….

endale sünnipäevakingituseks ostsin need kaks alumist raamatut, aga kuidagi ei edene nende lugemine, sest koguaeg on peal mingi kolmas :) See konkreetne meeldis mulle väga ja kuna see oli mu esimene tema kirjutatud, siis võtaks kohe mõne veel ette

Rubriigid: Krista, muu | 3 kommentaari
Lill

Kuidas me legolandi läksime :)

Meie pere ei oska puhata. Või siis teisest küljest oskab, sest elame ju seal, kus teised puhkavad, mis kell tööle minna seda otsustame ise ja millal ei lähe, selle ka. Päris elus on see juba mitu aastat aga tähendanud seda, et kolm järjestikust päeva on lagi. Vahel ma siin kodus hädaldan, et miks mul ei ole 28 päeva järjest, aga siis Kalle ütleb, et mine aga panga automaadi juurde, võta oma puhkuseraha välja (raamatupidaja vormistab ära) ja puhka…..aga….noh jah :). Ühesõnaga ühel kevadisel pikemal hommikusel kohvijoomisel tegime kalendrid lahti, et enne kui ikka suviste töödega päris jamaks läheb, siis kas meil juhuslikult on mõlemal kuskil veel 5 vaba nädalapäeva järjest ja oligi. Või noh, andis korraldada ja natuke ümber tõsta :)

Aaaa kuhu me siis lähme. Lähme Taani legolandi. Autoga? Lennukiga? Googlemaps näitas, et 600km – autoga järelikult :). See tähendab, et plaan on tehtud ja sellega on siis nüüd korras, reis korraldatud. Minu ülesandeks jäi kinni panna magamine ja ilma, et ma oleks üldse vaadanud, kus see legoland asub, panin meile kohad Kopenhaagenisse ja kuna Kalle sai ükskord pool töötasu natuuras, siis tema pidi laevapiletid kinni panema. Kas peaks veel midagi tegema….vist ei pea :)

Paar päeva enne hakkasin siis vaatama, et kuhu me siis nüüd läheme. Lugesin tublide blogijate postitusi selles suunas koos lastega reisimistest ja hmmmmmmm…. ma arvan, et me ei lähegi vist üldse legolandi, vaid hoopis Rootsi loomaaed ja Taani tivolisse :). Jee karjusid lapsed, eriti Kärt, sest tal täiesti kama, kuhu minnakse, peaasi, et igav ei oleks :)

Eelmisel õhtul pakkisime asju. Oma auto, oma pagasnik, pange või ääreni täis, aga et ei oleks nii, et keegi küsib minu käest, et aga kus mu sokid või trussikud on. Kolm suitsuvorsti ostsime ka kaasa ja mis seal siis ikka tsivilisatsiooni lähme ju. Aaaa enne ikka kontrollisin üle ja lasin teha Kärdukale uue ID-kaardi. Kusjuures järgi käisin õnneks kaks päeva enne ärasõitu. Õnneks selles mõttes, et kohale jõudes selgus, et see oli ka viimane võimalus, sest iga kuu viimane reede on sellel asutusel vaba päev. Loogiline ju :)

Reede õhtul magama ei tahtnud keegi minna ja nii me siis terve perega vaatasimegi koos kell 12 öösel algavat filmi ja kell 2 läksid kõik lapsed täies riides magama, sest magada said umbes kolm tundi ja nii on ju lihtsam ;). Esimese hooga sõitsime Soome. Viimase hetke plaanina pakkusin välja lõbustuspargi, aga Kalle ei tahtnud vedu võtta ja tema õnneks hakkas ka vihma sadama, nii et jeeee Ikea :)

Kulutasime ära rekordi 38€, aga nägin, et üks väljavalitud kapp ei olegi selline, et kui näpuga lükkad, siis kas näpp läheb läbi kapi seina või kukub ümber ning mis põhiline, peaaegu tasuta lõuna :). Soome Ikea on ülilapsesõbralik. Nad on seal, erinevalt Taanist, väga hästi aru saanud, et naised otsustavad siin elus kõike ja koju ostetakse kõige rohkem asju siis kui naine on kodus ja naine on kõige rohkem kodus siis kui tal on väikesed lapsed ja selleks, et väikeste lastega naine poodi tuleks, on lastele söök tasuta :) Üldse see lastega reisil söömine oleks üks väga pikkkkkkkkk teema, millest rääkida :) ja reisi eelviimasel päeval lendas ikka katus minema, kui nad isegi mcdonaldsis ei suutnud pool tundi otsustada, mis nad tahavad :), aga teisest küljest oli see kõik väga positiivne, sest keegi neist ei vingunud iga hotdogi või kommi leti ääres, et tahaaaaan seeedaaaaa.

Kuna me Ikeasse Ketlini määratud ajagraafiku järgi tohtisime jääda ainult 45 minutiks ja seda koos söömisega….kerge mööndus oli, et söögiaeg on lisaks, siis jäi meil piisavalt aega, et näiteks linnas jalutada. Kärduka “lemmiktegevus”, aga ütleme nii, et reisi lõpuks näitas tugevat arengut positiivses suunas.

parim osa päevast olid mullid ja mütsi sisse raha viisid kõik lapsed :)

Rootsi suunduval laeval põhimõtteliselt kukkus terve pere jala pealt veel enne kui laev sadamast välja jõudis ja ma isegi imestasin, et enne seda keegi magama ei jäänud. 12 tundi und :)

ja esimene peatus Kolmardeni loomaaed. Lugesin nii sõbranna Eveli blogist kui ka ühest veel, et sealt ikka mööda sõita ei tasuks ja jeeeeee muidugi lähme. Ketlin jälle kaardilugejaks ja nägime kõiki loomi, mis kaardil kirjas olid. Mõnel küll ainult saba, aga ikkagi :)

Mõnus on lastega nii käia, et neil pole õrna aimugi, mis neid ees ootab ja nii on nende rõõm ikka päriselt siiras ja emotsioonid sellised nagu mina oleks neid delfiine terve aasta treeninud ja nüüd selle show just ainult nende jaoks välja lasknud.

Peale delfiinishow oli väga lahe ka safarisõit natuke liiga kõrgel maast :). Päris blogijad kirjutaks nüüd pika jutu siia, aga ma ütlen lühidalt – väärt ootamist ülipikas järjekorras. Kui on piisavalt suur pere, siis saad oma putka õhusõiduks ja kui su peres on ainult üks rangeid reegleid järgiv inimene – Ketlin, siis hoolimata tema keelamisest, seisid ikka pooled pereliikmed püsti või toppisid käsi sinna kuhu polnud lubatud. Aga see kui  tundub, et kaelkirjakud, lõvi, karud jalutavad vabalt ringi, siis tundub see juba päris ehe

Me oleme käinud kolmes loomaaias – Eestis, Soomes ja nüüd Rootsis ja see viimane oli kõige lahedam. Ok elevantide show oli igav ja Kärt ütles selle ka välja ja kõik, mis räägiti, räägiti ainult Rootsi keeles :) nii et ma ei imesta ju, et üliaeglane elevant pärast lendavaid delfiine või vabalt jooksvat lõvikarja võis olla kerge tagasilöök. Kui ma lugesin erinevatest kohtadest, et ikka ühe päevaga ei jõua seal kõike vaadata, siis meie perele piisas sellest neljast või viiest tunnist :)

Ees ootas nüüd 5 tundi autosõitu ja plaan enne südaööd hostelisse jõuda. Pole probleemi kui ainult teaks kui kiiresti päriselt seal sõita tohib :) Vahepeal on kiirteel küll 110 ja 120 märgid, aga sõitvad autod jagunevad kiiruste 70-170 vahele peaaegu võrdselt ja leppisime siis omavahel sõnatult kokku, et kumbki sõidab kuidas tahab ja Kalle lisas, et tema minu kiiruseületamise trahvi kinni ei maksa :) Pool teed tema ja pool mina ja isegi kui minus elab rullnokk, siis ega ikka jalg mul läbi gaasipedaali ei kuku, eriti kui tuleb koguaeg rida vahetada….et aeglasest autost mööda sõita ja kiirele mitte jalgu jääda. Ühesõnaga, kuna ma just nädal enne lõpetasin raamatu mingist elusid muutvast kiirtee avariist, siis need rekkad ei olnud seal teel mu lemmikud.

Enne südaööd jõudsimegi kohale ja meie ööbimiskoht on seal paremapoolsel pildil, aga vasakpoolne oli meie naaber. Koht sai valitud suht hinna järgi, aga ütleme nii, et ega paremini ei oleks mina küll osanud valida. Ega ikka ei lähe 5-liikmelise perega enam naljalt ühte hotellituppa ja isegi kui me sinna mahume koos oma lisavooditega, siis on terve tuba voodeid ääreni täis. Me eelmine aasta võtsime kodumajutuse ja eks see olegi perele parim variant.  Selles hostelis toas kaks nari ja üks kushett, mis ühe madratsi ümbertõstmisega oli täpselt sama kõrge nari alumise korrusega ja kuigi tutvustuses oli kirjas, et igas toas ei ole dushiruumi ja meil lapsed lepivad sellega kenasti ja viimati Tartus ma üldse ei imestanudki kui mööda koridori kõndides leidsin Kärduka sealse hosteli köögi kraanikausis jalgu pesemast, siis meil ikkagi oli :)

Järgmise päeva, ehk siis juba esmaspäeva plaan nägi ette Tivoli. Selleks, et vahepeal lapsed üle lugeda, et kõik ikka alles on, sõitsime me ringi autoga ja terve reisi peale kulus meil peaaegu poolteist paaki kütust, mis rahas tähendas nii umbes 100€ või nats rohkem.

Ühesõnaga 10 minuti kauguselt leidsimegi silmaga mõõdetavalt liiga väikeseselt territooriumilt lõbustuspargi rõhuga sõnal park. Eveli juba ütles, et mulle kindlasti see pargi osa meeldib ja nüüd siis jäi üle ainult lõbustuse osa lastele maha müüa. Esimesele rongile läks Ketlin koos Kallega ja nemad ostsid endale ka kohe peale plaaniga tutvumist käepaelad. Teised, kellel kohanemine võtab rohkem aega, ei olnud väga kindlad ja nemad said 2 piletit. Kärdukas tahtis käepeala peale esimest sõitu ja kui siis juba ka Liisule. Käepaeltega varustatud läks Kärt kaasa mitte nii väga jubedale sõidule, aga Liisu mitte. Peale sõitu otsustas Kärt, et tema ei lähe rohkem enam mitte kuskile ja noh vot siin me nüüd siis oleme :)

Ei ärge olge nii minu moodi, minge sõitke nende hullude asjadega, selleks me ju siia tulime. Mina pidin nüüd mossitama, et lapsed ei taha ja ei julge….aga noh meie pere suhtekorraldaja abiga, saime ikka korda ja pärast paari titekaruselli sai ikka rõõmsaid lapsi ka ning Ketlin jättis ainult 2 kõige jubedamat asja järgmiseks korraks. Minule meeldis Tivoli rohkem kui Helsingi lõbustauspark, sest hoolimata sellest, et seal oli vähem karuselle, siis vähemalt meie laste jaoks oli neid rohkem kui vaja :)

Tulles nüüd laste söögi juurde. Hommikusöögi sõime oma toas käsuga lauast mitte enne püsti tõusta kui on ääreni täis ja ma arvan, et see võis olla kuskil 9…10 ajal ja kella neljaks pärastlõunal polnud ükski laps veel midagi süüa nõudnud. Endal oli kõht juba ammu tühi, aga pole väga hotdogi inimene ja ükski laps ka sealt 10 või 100 putka vahelt ei leidnud, mida väga tahta kui va suhkruvatt Kärdukale. No söö kui tahad :) Ketlin ikka rääkis talle, et sa ikka tead, et see on puhas keemia, aga ei lasknud Kärt ennast roosast värvist pimestatuna mõjutada. Pool jäi ikkagi alles ja pärast ütles, et oleks pidanud ütlema, et nii palju ta ikkagi ei taha.

Testisime ära ka Kopenhaageni Ikea söögikoha ja peale selle, et lapsed ei olegi igal pool tasuta, et maitsenud sealne toit ka kohe üldse mitte. Kohe üldse mitte ja ma ei saa aru, aga vahet pole. Moodsate vahenditega sain teada, millised kauplusteketid Taanis on ja sõitsime lähimasse ning varustatuna omaarust piisava koguse puuviljadega, mis kahjuks nagu kerisele läksid, sõitsime hostelisse.

Ma nüüd pikalt jalgratasrest ei räägi, aga ma ei saa aru, miks meil niimoodi ratastega ei sõideta ja kus meie rattateed on ja minge vaadake neid inimesi, keskmiselt on nad seal ju veel poole peenemad ja sõidavad kõik ja neid on nii palju ja see on nii lahe…..mis tähendab seda, et parkimiskohti on vähe ja need lausa läigivad :)

Hostelisse jõudes toimus seal mingi jooksuvõistlus, st nad jooksid meie akna alt mööda. Kohe nagu päris, numbrid küljes. Ma siis võtsin ka neile sappa ja lapsed leidsid mänguväljaku. Kui mina muidugi välja jõudsin, olid numbritega jooksjad juba lõpetanud, aga ikkagi need teed seal jooksmiseks olid mõnusad ja erinevalt kodust, nägin seal jooksvaid inimesi rohkem kui tipptunnil Järve metsas :). Päike juba loojumas pidin tunnistama, et ikka väga hästi valitud hostel, peaasi, et ära ei eksiks, sest iga paarisaja meetri tagant said jälle uude suunda minna ja põllu-metsa-põõsastiku vahel valida. Ülejäänud pere oli vahepeal õuest pinksilaua leidnud ja kahe kiire setiga tegi Kalle mulle pähe, hoolimata sellest, et minu fännklubi oli suurem. Päev sai suure plussi, sest elektroonika seadmeid kasutati ainult oluliste asjade googeldamiseks :)

Teine päev Kopenhaagenis nägi ette ehedat turistikat laevasõitu ning siis selle järgi vaatamist, mis edasi saab

Ma laevasõidu ajal küll rohkem vaatasin kui pildistasin ja ma ikka leidsin sealt päris mitu-mitu maja kuhu ma tahaks kohe sisse kolida. Need lihtsad puust sadamahooned, suured aknad kanali poole….nii minu.

Merineitsit tahtsid lapsed ka teiselt poolt näha ja soovijad said poseerida ka.

Ja söögikoha leidsime ka “merereisi” ajal. Nüüd olin mina nagu lapsed loomaaias. Ega ju söögikohtadega on raske üllatada, sest koguaeg on tunne, et oleks nagu kõike juba näinud, aga sellist kohta mina polnud. Esiteks juba kõik see, mis õues oli. Inimesed lihtsalt on tulnud ja ennast sinna tundideks unustanud. Võtad omale hunnikust tooli ja puhkadki seal kanali ääres.

Sees ka võttis algul valik silme eest kirjuks, aga teisel ringil oli juba lihtne valida, et mida täpselt süüa tahaks ja kui ikka söök on silmale näha, siis oli lastel ka lihtsam. Ma küll ei ole väga hea soovitaja, aga Kalamaja fännidele sobib küll väga hästi :), aga nagu ma pärast googledades lugesin, siis oli arvamusi selle koha kohta seinast seina ja tegemist on ikkagi tänavatoiduga ja ei ole ju hullu kui ökokahvel söögiajal pooleks läheb :) kõrval tundus olevat midagi ahhaaaa keskuse sarnast, aga sinna me ei viitsinud minna :)

Mina ja suuremad lapsed võtsime brasiilia liha mixi :), Kärdukas ilma “ketshupita” pizza ja Kalle mehhiko söögi. Meile kõigile maitses väga ja kui ma seal elaks, siis ma käiks küll hea meelega seal kõike tegemas :)

Õhtusem meelelahutus nägi ette, et vaatame, kõnnime ja ainuke soov oli Ketlinil, kes tahtis kunstipoodi minna. Seda ta ka sai ning ostis enale ühe hästi peenikese pintsli :) Järgmiseks leidis Kärt paradiisi ehk Disney poe ja kuigi esimesel hetkel oli ta närvelevil (meie pere lemmik uudissõna), siis meie üllatuseks ei tahtnudki ta kõiki asju endale ja poest saime ta kätte koos nelja vildikaga :). Päris hea õnnestumine kui valdav osa lapsi rippus elsa kleitide küljes ja isad tulid poest välja kilekottidega, mis olid suuremad kui nende lapsed.

Tänava toiduga ka lõpetasime ja seekord siis turult maasikaid ja herneid ja kohe palju.

Järgmisel hommikul oli jälle kell 5 äratus, sest Kalle tahtis Rootsi kuningalossi lastele näidata ja maps näitas, et sinna sõidame me 6 tundi vähemalt. Nüüd sõitis enamuse teest Kalle, sest kui minnes oli õhtuks tee päris tühi, siis nüüd nii lahe ei olnud, kuigi mu lemmik ajavahemik oli 7-9 kui rekkad ei tohi teistest autodest mööda sõita. Blokkimine jääb ju ära kui 150 sõitvad autod pidurdavad, sest üks 95 sõitev rekka otsustab 90 sõitvast rekkast mööda sõita. Lapsed magasid nii enne macdonaldsi kui pärast ning kuigi me peatus oli ulme pikk ja abiks muidugi ei tulnud ka see, et ma Liisule pagasnikuga vastu pead lõin ja verd lendas ja me Kallega pidime vaidlema, kas ma ikka olen sellepärast maailma kõige hullem inimene ja keegi ei suutnud valida, mis ta tahab, sest hommikuti ei saagi tavalisi hamburgereid, jõudsime me ikkagi kõik rõõmsalt ja rahulikult lossi vaatama.

Kuigi tundus, et reisiajal pidi pidevalt mõtlema tee ja söögi peal, siis rootsi laeva õhtusöök oli selle tippnäide. Täiskasvanuna vaadates oli seal valik kirju, aga lastel koondus see kuidagi ainult hiigelsuureks maasikakausiks. Ketlin küll oskas nautida suus sulavat liha ja Liisu tõi peale salati endale ka kolm makaroni, aga maasikakausid olid kõigil kolmel ikka piinlikust tekitavalt suured. Noh nagu vanasti rootsilaua krevetisööjatel ;). Kokkuvõttes on see reisiajal söömine, vähemalt meile, küll keeruline. Soov – tahaks midagi head ja värsket, on keeruline, eriti kui eelarve ei näe ette ükskõik kust ükskõik mille proovimist ega ka mitte valgete linadega einestamist kolma korda päevas :)

Kärdukas ei saanud aru, miks kõik teised tahavad minna kell üheksa magama kui väljas paistab alles päike ja tegi ööseks kraanikaussi kunsti, mis olevat eriti ilus veel siis kui vesi jookseb

Hommikul oli ilma Ikeata laevavahetus ja nii me väike välismaa puhkus läbi saigi. Meie pere naiste puhkus läks veel kolm päeva edasi Lõuna-Eestis, aga see on teine jutt.

Kokkuvõte :) Üllatavalt lihtne ja positiivne oli see meie reis. Arvestades meie emotsionaalseid ja liiga tihti ülekeevaid autosõite suunal Tallinn- kodu või Rapla-kodu, siis paremini ei oleks saanudki. Kõik käimised tunduvad täna juba vägagi positiivsed, hoolimata sellest, et oma mossitamise hetked olid absoluutselt kõigil pereliikmetel. Võib tunduda, et kõige lihtsam on nii, et üks inimene peres otsustab, mida ja kuhu, aga kui see üks inimene tahab edutult ennast sellest tagandada, siis oleks ju vahel tore kui keegi teine ka seda teeks. Tundub, et õnneks vähemalt üks järeltulev pereliige on nõus sead varsti proovima.  Ühesõnaga kolme lapsega loomaaed ja tivoli täiesti piisav ja mõnus ja keegi ei  oskagi legolandist puudust tunda :)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 7 kommentaari