Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2015

Lill

Eile

(piltidel pole muud seost jutuga, kui ainult see, et ma tegin need eile :)

Kell on vist väga vähe, sest väljas on pime…ai sa …nüüd on koguaeg pime :). Kui Kalle äratuskell pole veel helisenud, siis ikkagi on kell veel liiga vähe ja targem oleks edasi magada. Kuidagi kitsas on, järelikult on siin voodis keegi veel. Liiga vara veel vaadata, kes täpselt, aga vahet ei ole ka :)

Ikkagi ei tule veel und. Peaks telefoni otsima ja vaatama, mis öösel juhtus :)….hmmm midagi ei juhtunud. Ma söön praegu täpselt grammi järgi ja täna peaks uued numbrid saama, aga mida ei ole, on numbrid. Minuarust piisav põhjus hommikul kohe nats mossitada :)

Äratuskell… keegi peale Kalle ei liiguta, sest tema peab selle piiksumise kinni panema. Keegi ju peab ikka üles ärkama. Lükkaks algatuseks selle kolmanda inimese siit voodist välja. Kärt teatab teisest toast, et tema lasteaeda ei taha minna. Ikka läheb, koolirühm ja võiks ja peaks…

Keegi tahab süüa?…mina ei tea, mis ma söön, kui palju ma söön. Kalle ei söö esmaspäeviti üldse mitte midagi –  ise teab. Suuremad söövad putru, Kärti ei ole veel, aga tema saab lasteaias ka, aga putru ta ju ei taha nagunii.

Appi, mis kell on. Loomulikult ei ole need asjad koos, mis eile õhtul olid ja suudan Liisu nutma ajada, sest mina ei ole tema sahtlist trikood võtnud ja ma ei tea, kus see on. Minu kabinetis voodi peal. Ja see ongi trikoo koht tegelikult. Nii kõik on uksest väljas. Vist on kõik asjad ka kaasas. Mis ma siis nüüd söön. Kõik asjad on otsas ja poes käijad unustasid osad asjad ära ja teist osa polnud. Ükskord oli nii, et meie kohalikus Selveris ei olnud piima. Mitte ühtegi pakki, mitte mingisugust. Täitsa naljakas.

Ma siis teen putru ja banaani ja kohupiima. Peaks sobima küll, aga ma tean, et osad grammid on puudu :). Kella peab ka vaatama, sest kohe varsti hakkab minu trenn ja peale seda pildistamine. Kas mitte ehitajad ei pidanud ka täna tulema. Kallele peab helistama – kas sa jätsid ehitajatele võtme ja kas nad tulevad ja ma ütlen, et nad lähevad närvi, sest keegi pidi asjad eest ära panema, aga ei pannud ju :)

Trenniasjad olemas, fotokas koos aku, kaartide ja muu vajalikuga olemas, söök pooleks päevaks – pole. Peaks kirjutama ja küsima, et kus mu söök on :). Uksest väljas, ehitajad just jõudsid, helistan Marile ja räägin, et kõik mehed on lollid ja miks nad ei võiks mõnigi kord teha asju natuke varem kui peale viimast minutit ja miks mina pean koguaeg see loll olema, kes küsib…

Trenn on lahe. Ei lasta mul seal midagi mossitada. Ei hüppa nagu naine ja ei vaata maha ja soovitavalt ikka kõike kiiremini ja kõrgemale. Aga lahe on, sest motivatsioon, mis ennustuste järgi pidavat olema juba aaaaammmmmmuuu kadunud, on ikka veel alles ja vastupidi, tahaks olla juba veel kaugemal. Tehtud, käidud, emotsioonid laes, käed nagu makaronid, pean minema pildistama. Õnneks tänane päev näeb ette põhiliselt statiivilt pildistamist.

Söön ära vahepala – mingi uus proteiinijogurt. Ma tean, et sellest ei piisa, aga nats on kiire ka ja vahet pole praegu. Nii ja nüüd Pireti esimene kodu. Hmmm…väga ilus, aga miks see päike niimoodi otse aknast sisse paistab. Äkki pärast enam ei paista. Lähme võtame järgmise. Tee pealt ostame rekvisiite. Esimesest poest pätsi leiba. Teisest ….hmmmm… need koogid näeks pildi peal ilusad välja. Makroone võtame ka… rohelisi, kollaseid, lillasid, roosasid… hmmm need rohelised on ilusamad, aga need pidavat liiga magusad olema. Eeeee võtaks veel midagi. Abivalmis teenindaja tahab aidata, aga hetkel pole tähtis sisu, vaid vorm. Jõuame teise kodusse. Ooooooo milline vaade ja nii lahe. Ma küll magaks siin. Raha eest võivad seal kõik magada, kes tahavad. Väga ilus. Makroonid taldrikutele ja mulle see pidu täitsa meeldiks. Tehke see voodi selliseks, et sinna tahaks kohe magama minna ja siis ma teen pildi sellest :)

Ehh, kes juba korjas rekvisiidid ära, ma tahtsin detailipilti ka :) õnneks keegi ära ei söönud. Makroonid tagasi :) Nii korras, tehtud, järgmine kodu. Jälle mõnus. Noortekas. Siin magaks ka. Makroonid siia ei sobi. Leib küll. Üks viil endale ka. Kell on juba mitu tundi edasi läinud. Teibime pilte seina ja mingi redel on koguaeg ees. Mõnus on tegelikult ja nüüd siis esimesse tagasi. Laua peal on oranzid nõud ja punased õunad. Ühe jagame ära. Voodi lahti ja voodi kokku ja mänguasjad ka pildile. See päike on ikka veel siin. Minge seiske laiaks nii, et päike ei paistaks. Palju parem vaatepilt kui see, mis mul hetkel kaadris on. Korras, tehtud, lahe…siin magaks ka. Ükskord ma näitan teile ka, kus kõik magada saab :)

Kell on juba neli. Kui ma nüüd Kallele ei helista, siis ta ju läheb ise lastele järele :) Mina lähen poodi. Ostan kõike ja rohkem. Põhiliselt omale, sest Kalle on juba 6 nädalat toortoidul ja ise teab, mis teeb. Maailma parim ema tahan ka olla ja selleks ei ole palju vaja. Hetkel sobib selleks hurmaa ja soovitavalt rohkem. Ikkagi helistasin Kallele ka. Ma ei helistanud sulle tagasi, sa pole mulle helistanudki. Mis mõttes ehitajad ei pannud juhet laudise alla. Ma ei peagi ütlema, see on loogiline. Noh ju siis ei ole :)

Poes seisan liha-singi riiulite vahel. Miks just siin kanade juures ainult tühjus on. Peaks pilti tegema kohe. Õnneks mõned singid ikka ripuvad. Milles on kõige rohkem valku… need sobivad. Autos söön sinki, mis pidi lõunaks sinna leiva peale minema. Rekvisiidikooke ei söönud mitte ühtegi :) ok…tegelikult sõin ära ühe sõrme otsa suuruse muffini. Esimest korda näign niiiiiii pisikesi. Neil oli mingi oma nimi ka. Ma oleks neid isegi lastele ostnud, aga otsa said :)

Nii kodus. Uksest eriti kaugemale ei saa, sest saepuru hunnik on otse ukse ees – sees pool ja kaks ja pool meest on meie vannitoas. Vene keelne raadio mängib. Vannitoas on remont. Juhe on laudise taga.  Saapaid ei pea ära võtma ja süüa tahaks. Väga. Kui hommikul oli külmutuskapp tühi, siis nüüd ei mahu sinna nagu midagi. Ja üldse võiks selle ära pesta. Ketlin helistab, tahab poodi minna ja pakub, et ta võiks vitamiinipommi teha. Lubab mulle kõik grammid üle lugeda. Kalle ei viitsi minna poodi ja kuna mina juba käisin, siis ei lähe keegi. Liisu, sa viitsid kõik asjad külmutuskapist välja võtta – muidugi, see on mu lemmiktegevus! Praeme kana, kes tahab – mina, Ketlin, Liisu – sa tahad ka. Jaa, aga pärast. Kärt ei taha, tema lasteaias sõi. Söömine, kell saab kuus. Mina söön kana juurde rohelist salatit, tomatit ja fetajuustu. Sööb see, kes sööb ja teleka ees :) nii 15 minutit on möödas, mingi päeva söömisest jäi üks seriaal poole peale.

Jagan külmutuskapi osadeks. Kalle saab endale kõige ülemise riiuli, sest muidu ei saa enam üldse aru, mis kapis on, kui tema tahab eraldi toidul olla. Laste asjad alumisele, et keegi ei kõõluks seal toolidega ukse vahel. Ülejäänud riiulid on minu omad :)

Nüüd peaks tööd tegema. Tegin omale karmi kalendri ja kirjutasin iga tegemata töö taha kuupäeva ja nüüd istungi nii kaua kuni kõik tehtud saavad. Keegi tahab teada, millal ta pildid valmis saavad – küsige :) Ise oleks ka enda peale närvis, kui ma peaks ootama. Ooo mu söögikava saabus. Palun kas ma saaks vähemalt ühe terve muna jagu rasva hommikuks. Ja 30 päeva analüüs ka. Kommentaarid on ilusad. Ma olen ju tubli. Oi sellest söömisest peab ikka kohe pikemalt kirjutama. Kuidas siis, kui on endal tunne, et ei saa, siis kuidas ikkagi päriselt saab. Kõik graafikud on õiges suunas ja tegelikult pole neil meestel häda midagi :)

Ketlin kõõlub ukse vahel ja küsib kooliasju. Mina ei käi tema koolis ja jeee, üks miinus mulle, maailma parim ema ikka õpib lapse eest :) Kalle – suhtekorraldaja meie peres, inglise keele oskus …noh jah…aitab teda. Vähemalt on võrdsed :) Ketlini tuju saab tõsta naljaga. Pean ta tunnistusele allkirja panema. Mina tema asemel ikkagi võtaks ennast kokku ja pingutaks natuke rohkem. Me peaks sellest kohe tõsiselt ükspäev rääkima. Mis mõttes kõik viied. Liisu tunnistust ma nagu polegi näinud. Õnneks on e-kool :)

Kell üheksa luban ikkagi lastega parimat pagarit vaatama hakata, et nad jõuks kümneks magama. 9.15 ikkagi hakkame juba vaatama. Minu viimane söök – lemmikuks kohupiim vaarikate ja mustade sõstardega. Meie sügavkülmikud tühjenevad ohtlikult kiiresti. Edaspidi hakkame Marjamaa talu lemmikklientideks. Tellin saatest Ketlinilt nii kuljebaaka kui ka tagurpidi koogi, aga ma ei söö neid ju :) Kärt jääb mul süles magama ja Liisu käib trikood kuivama panemas.

Lapsed magama ja mina uuesti arvuti taha. Ma ei saa ju graafikust maha jääda. Kalle kõõlub ukse vahel, et kas ma temaga kahte ja poolt meest tuleks vaatama. Peaaegu luban, aga ikka ei lähe. kell 00.30 panen arvuti ikkagi lõpuks kinni. Ok ei pane. Panen erinevaid asju erinevatesse kohtadesse üleslaadima ja kopeerima. Ma ei saa magama jääda enne kui ma olen lugenud. Raamatus on jäänud veel viimased leheküljed ja selle jõuan ka täna lõpuni. Keegi kella pole keeranud ja ehmatan korra ära kui näitab, et kohe saab kaks.

Selline on tavaline rahulik päev. Mõni on hullem, aga harva lihtsam :)

Rubriigid: Krista, muu | 1 kommentaar
Lill

Kodu tumedamaks…

Hakkasin postitust tegema ja kaalule jäid kohe mitu teemat. Üks väga ilus pulm, ühes minu lemmikkohas, mis just valmis sai, üks väga lahe lemmikpere, keda ma olen juba mitu korda pildistanud ja noh sai ka just valmis, siis tahaks kirjutada oma tublidest lastest, kes oma selle aasta esimesed tunnistused said, 6 aastasest Kärdukast pole ka veel jõudnud kirjutada ja siis veel trennipositust nendest kõikvõimalikest testidest ja mõõtmistest, mis ma olen siin vahepeal teinud….aga lõpuks ikkagi pesin põranda ära ja tõmbasin teki voodis sirgeks ja tegin paar kodupilti hoopis :)

Meil on kodus hunnikute viisi koduraamatuid. Ega ma enam ei mäleta, kust ja millal mõned neist ostetud on, aga ma vahel ikka võtan omale hunniku voodi kõrvale ja vaatan. Seda raamatut ei mäleta ma kohe üldse, aga ju siis oli just nüüd see õige hetk, et see mulle kätte satuks ja see tundus nii õige. Tegemist on mingi jaapani sisustusstiiliga ja mina seda küll ei teaks, kui ma seda sealt raamatust välja lugenud ei oleks. Mulle väga meeldib ja minuarust sobib selline meile väga hästi :)… Alustasime vannitoast ja tänu sellele sai esialgne idee pea peale pööratud, aga ütleme nii, et seda uut ideed on Kallele kordades lihtsam maha müüa kui ninnu-nännu valget…. ai ei…valge jääb ikka alles, aga lihtsalt seda valget ei ole nii palju. Me isegi ostsime juba uued diiavanikatted ära 50€ eest, sest ühel päeval võiks ju need ära vahetada. Plekid plekkideks, aga ma olen lihtsalt niiiiii tugev, et ma neid peale pannes olen suutnud mõnest kohast katki tõmmata ;)

Minu arusaamist mööda läheb kaubaks kõik vana ja võimalikult naturaalsel kujul ja tihti mitte sihtotstarbeliselt. Materjalid on ausad ja ehedad…

Pärast esimest ööd linaste linade vahel, ei saa ma enam üldse aru, kuidas saab mingit muude linadega magada :) Ja seda vaimustust ei jaga siin majas mitte ainult mina. Ükskord pesuvahetuse ajal istusime Ketliniga ja vaidlesime kumba peaks saama linased… ja siis ei jäänudki muud üle, kui osta talle ka. Te ikka saate aru, et need maksavad poes 3 korda nii palju kui mingid puuvillased :)

Ja see pilt, mis värvi poolest sobib siia ideaalselt on ka ühe teise postituse jaoks, millest ma oleks pidanud juba vähemalt üleeile kirjutama :)

Rubriigid: KODU, minu kodu | 3 kommentaari
Lill

jooksmisest

Suvel peale ümber järve jooksmist sai siis mõeldud, et prooviks äkki natuke veel tõsisemalt ja vaatame, mis saab. Plaan oli lahe :) Nägi ette minu jaoks nii väga pikki ringe ja ka väga kiireid ringe. Istusin enne kodus ja joonistasin ja mõõtsin google mapsis, et milliseid teid pidi ma joosta võiks ja kui ikka väga kaugele minna, siis kas ma tagasi ka jõuan. Üks oli selge, et kodust mööda joosta pidi olema keeruline, aga selles nagu suurt vahet ei olnud, kas joosta edasi-tagasi või ringiga. Kahjuks oli aga nii, et suured ringid tähendasid seda, et Kutt kaasa ei saanud ja ütleme nii, et ta ei võtnud seda väga kergelt. Aga no mis teha kui ta ei oska rihma otsas joosta ja mina pidin rohkem-vähem maantee peal jooksma.

Suvise ülitöise graafiku sisse neid jookse sättida oli vahel päris keeruline ja eriti kui nö pika jooksu oleks pidanud tegema töövabal päeval, aga mis siis kui sellist päeva ei ole. Kuna mul ju ei ole üldse nagu päris töö või kes see ikka tänapäeval labidaga kaevab, siis ju vahet ei ole…sobivad ka tööpäevad. Siht silme ees, jooksis lõpuks asi ikkagi kokku ja täpselt nädal aega enne seda jooksu olin mina haige. Võtsin küll töiselt vabama nädala, aga nii haigeks ma ikkagi ei plaaninud jääda. Kui nädal enne tundus, et küll saab kõik korda, et ennegi ühe päeva ennast kehvasti tundnud, aga kui juba neljandal päeval midagi parem ei tundunud, siis noh jah…. selle otsustasin igatahes ära, et jooksen igal juhul. Ma ju võin seda ükskõik kui aegalselt teha :) Õnneks ikka eelmine päev oli olemine juba täitsa mõnus ja kui siis selle päeva pulm ostutus ka üheks vägagi mõnusaks, siis see niisama läbimine tundus juba mõnusa väljavaatena.

Jooksin läbi ja kuna ma ikka ainult loodust nautida ei osanud, siis tegin hetke olukorrale vastavalt paar kiiremat sammu ka. Jooksin eelmise aastaga võrreldes sama maad 7 minutit kiiremini, aga eesmärgid olid palju suuremad. Samas põdeda polnud ju midagi ja äkki ongi järgmine aasta selle võrra lihtsam endast parem olla :).

Ei tahtnud ka asja väga niisama jätta ;) Nädalake hiljem oli kohalik külajooks ja kuna lapsed nagunii läksid, siis ma ju võin ka :) Kokkuvõttes oli naljakas, sest ma sain oma elu esimese medali ja karika ka :) Just enne seda olime Kallega vaielnud, et kas võidu väärtus sõltub konkurentsist ja võistluse tähtsusest. Mina, kes ma kunagi midagi võitnud ei olnud, siis minu jaoks oli see ikkagi hoopis teistsugune kogemus. Eriti veel oma laste silme all :). Et nüüd jutt väga ekslik ei oleks, siis ma võitsin ikkagi ainult veteranide klassis, päriselt jooksvad inimesed, ikka jooksid kiiremini ja ju need kiired veteranid lihtsalt ei jooksnud :)

No ja ma võin ju veel natuke joosta. Kuna me ühe pikalt planeeritud pildistamise pidime edasi lükkama, siis tekkis täitsa sobivalt üks vaba päev, et veel korra joosta. Lubasin endale, et see on selle aasta viimane :). Hoolimata sellest, et ma pool septembrist veetsin maratoni lugusid lugedes, meeldivad mulle…. veel… lühikesed jooksud. Nii kaua kui ma ei oska/suuda endast kõike anda, siis mulle tundub, et lühikesel maal on seda lihtsam tõestada :). Ühel päeval kui ma seda oskan, siis ma võin ju ka natuke pikemalt joosta.

Võtsingi teiste 18 aastastega, kellest vähemalt pooled nägid välja ja ka olid, palju vanemad kui mina, ühte ritta ja jooksime ühest külast teise linna. Ilm oli super, enesetunne super ja kokkuvõttes oligi kõik väga super. Võitsin ennast ja omaarust tegin ka paar päris kiiret sammu, siis kindlasti saab jääb järgmine aasta paremini, sest see on ju alles algus.

Ja alguses on ka mul siin kaks väikest jooksusõpra. Tahavad käia ja tahavad endast parima anda ja muudkui annavad. Kaks korda suvel tegime isegi nii, et ainult nemad jooksid oma lastejooksud, sest minu aeg sai otsa ja pidin tööle minema. Ja sellel külajooksul jooksid nemad nii oma 1.5km lastejooksu ja tulid siis veel ka 5km jooksule. Pärast olid nii uhked, et nad jooksid rohkem kui mina. Koolis jooksevad ja kooli eest jooksevad ja kõigil neil jooksudel, mis ma välja pakun. Läheb järjest paremini ja püüame siis kamba peale üksteisele toeks olla ja mina juba kardan, et parimal juhul mul veel aastake ongi kui ma neist kiirem saan olla. Liisu on meil veel eriti tubli ja naljalt tema juba medalita ei jää. Kui neil oli kooli suurjooks, kus stardis oli terve kool ja läbima pidi umbes 5km, siis tema jõudis finishisse 7nda tüdrukuna. Kõikide koolitüdrukute hulgast ja nii väike see nende kool nüüd ka ei ole :) Aga ma nendel rahvajooksudel olen küll näinud, kuidas ma ikka koguaeg jooksen võidu oma laste vanustega, siiamaani õnneks poistega :)

Trenni teeme igatahes küll võrdselt. Ok Liisu teeb vist juba rohkem. Ei saa tema rahulikult kodus istuda kui Ketlin suuremate tüdrukute trenni läheb ja nii ta käibki seal ka veel. Ketlin jälle leidis ka oma trennipisiku ja kui ta ükskord nädalas ei jõua omavanuste trenni, siis käib selle asemel ühe korra väiksemate juures. Ega see ju ei ole lihtne minna kossu trenni nii, et teised on seal juba mitu aastat käinud, aga esialgu on tema plussiks see, et võhma tal jätkub…las jookseb siis niisama edasi-tagasi ja alati on ju vastas võistkonnas ka keegi, kes on ka alles natukene trennis käinud :)

Kui ma küsisin tüdrukute käest, et mis võistlustele me järgmine suvi lähme, siis vastasid koos – kõikidele :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista | 2 kommentaari
Lill

pisike pulm

Mulle nii meeldib kui inimesed teevad asju just täpselt nii nagu ainult neile endile meeldib. Kõige paremini minuarust paistab see välja nende paaride juures, kes ühel ilusal päeval otsustavad abielluda ainult kahekesi. Mitte, et nüüd kõik peakski oma lähedased välja arvama, aga ikkagi tuleb siis selle – ainult meie kaks oleme sellel päeval tähtsad, arvestada paljude teistega. Noh ja samas kui juba on näiteks mind kaasatud, siis juba natuke ei ole see see….aga nii natuke võib ja samas lausa peab. Mälestused on ikkagi jäävamad kui sellest on märk. Isegi kui see märk on minu moodi, sest ma ju teen nii nagu mulle õige ja ilus tundub ja samas annan ju parima ja loodan, et läheb täppi :)

Meie veetsime ühel hommikul koos ühe tunnikese. Leppisime kokku, et vaatame, mis saab ja suuri plaane ei teinud. Pool teed Tallinnasse sadas sellist padukat, et kojamehed ei jõudnud tööd teha, aga alati lähevad asjad just nii nagu peavad ehk siis väga hästi :) Tunni sisse mahtus päikest ja minu lemmikuid tumedaid pilvi just õiges suunas ja kaks väga ilusat inimest.

Rubriigid: pulmad | 2 kommentaari
Lill

Hommikud

Ma ärkan hommikul kell 6. Tegelikult ei ärka, ma silmi lahti ei tee, aga peas hakkavad mõtted ringi käima. Algatuseks ikka need paanika omad. Ma pean ära tegema selle-selle-selle…appi selle ka. Nagunii ma olen midagi ära unustanud, midagi tegema jätnud. Kõigepealt oma töö mõtted, siis lapsed ja kodu. Eks selle tööga ongi nii, et ise ainult enda eest on mõnes mõttes väga mõnus, aga teises mõttes on see ju 24/7 Kuidas jagada ennast, oma aega ja kõikide inimeste soove nii, et kõik oleks rahul. 10 mintsa sellele ja ikka jõuan samasse kohta – on nagu on ja eks ma ikkagi teen lõpuks asju nii nagu ma teen ja üle kuskilt ei hüppa ja alt ka ei lähe :) Nii ja nüüd lapsed – mis trennid, mis ringid, kas kellegi eest peab kuhugi midagi maksma. Kas ma juba tean, et pidi maksma või ikka ei pidanud veel. Teatrid, ekskursioonid, matkad, võistlused aaaa täna on ettevõtlusenädal ja suuremad õpilased teevad kohvikut ja oleks ju tore, kui keegi nende kohvikust ka ostaks… raha peaks kaasa andma. Kas mul üldse on väikest raha. Õnneks on lapsed meil nii mõistlikud, et juba sünnist saadiks koolitatud iseenda asjade üle järge pidama ja pidevalt suudavad nad mind sellega ka üllatada. Näiteks üks hommik tuli Liisu, et mul on täna ujumine….täna…mis mõttes täna…appi….mul pole õrna aimugi, kus sul trikoogi on…..Aaaa, mul on juba kõik asjad koos! :))))) Tegelikult see ikka ei ole alati nii ja paanika on õigustatud :) Töö on keerutatud, lasped peaks kontrolli all olema. Nüüd siis kodu ja muu kraam… kas keegi tuleb täna meile pildistama, ehk siis kõik asjad peaks jõudma omale kohale ja valest kohast ära ja kui palju aega selleks vaja on. Meil on ikka liiga palju asju :). Ja kui juba tuleb pildistama, siis peab mõtlema ka midagi uut või natukenegi teistmoodi. Ja siis veel kastist välja ehk siis kus ja mis kell on õues ilusam. Parem on muidugi mõtetega sellele libedale teele mitte minna, sest aednik meie peres (loe poole kohaga mina) oleks päris elus juba ammu lahti lastud, aga noh uut pole ju ka kuskilt võtta, nii et mingit ilusaima aia tiitlit me ei võida ja on nagu on… see teise poole kohaga aednik ehk siis Kalle, annab ikka rohkem :)… nii kell hakkab juba pool seitse saama. Mina ise. Mis ma täna tegema pean….nii palju…nii palju küll ei mahu. Tööd on vaja kindlasti teha. Ega mul ausalt öeldes polegi mitte ühtegi päeva aastas kui ma ei teeks. Esiteks ma lihtsalt enam ei oska teistmoodi ja isegi kui ma ei lähe päeva jooksul arvuti taha, siis telefon on ju ikkagi käes ja peast ma nüüd neid töömõtteid ka välja ei saa. Selleks, et mitte koguaeg tööd teha, siis tuleb trenni minna. Vähemalt tund aega mitte mingeid töömõtteid…ok peaaegu. Trenn on nüüd see hobi, millest loobuda ei saa ja ei taha ja miks ma peaks. Ainult kasuks tuleb… Siis peaks ju sööma ka. Mitte ainult mina, vaid siin meil ju palju inimesi ja mõned loomad ka. Loomade ühekülgse menüü peal annaks mina muidugi juba ammu otsad :) … aga sööma peab :) . Logistilised plaanid päevaks paigas, nüüd võiks kella vaadata….aaa juba peaaegu seitse…täitsa mõnus…

Kella 7 ajal heliseb Kalle äratuskell ja seda kuulevad kõik. Esimesed 10 minutit ei juhtu midagi. Järgmise 5 jooksul on kuulda laste kõndimist ja sättimist. Mina olen eelviimane, kes üles tõuseb. Kärt on viimane. Lapsed hakkasid hommikuks putru tahtma. Saab… muidugi saab… Ketlin tahtis muna. Kärt mannavahtu :) Ise ostis omale eile poest. Mannavahu, mitte munad :)

Kõik on rahulik ja vaikne kuni siis …. te jääte hiljaks… karjuvad ja jooksevad kõik :) Kõik on kadunud, kõik on puudu, ma ei tea, ma ei oska, ma ei jõua…need, kes on valmis, need karjuvad nende peale, kes ei ole valmis…

Õnneks kestab see kõik 5 minutit ja siis on Kalle lastega Rapla poole teel. Ja majas on vaikus :) ja õues on vaikus :) …. ja mina üksi ja hommikusöök :)

Kella kuuene paanika tuli nüüd tagasi, ma lähen teen midagi kasulikku :)

Rubriigid: Krista, minu aed, muu | 7 kommentaari