Arhiiv kuude lõikes: november 2015

Lill

Söömisest

Ma kuskil juba kirjutasin, et kõige lihtsam asi, mida 40+ vanuses teha, on ennast paksuks süüa. Täiesti piisab 1-2 kg aastas ja nii vaikselt saabki järgmiseks juubeliks 10 täis. Kui 20+  jääb ilusti silma selline peen joon ja 30+ on tited käe kõrval ja miljon vabandust, siis 40+ iga normaalne inimene juba teab, et elu on nautimiseks ja no mis saab veel parem olla parem kui söök-jook ;). Vahel kui peeglpilt ei meeldi, siis lubad ennast kokku võtta, tõmbad peegli ees kõhu sisse ja nendid, et käib küll. Veel parem kui kodus ei olegi üldse selliseid peegleid, mis rinnast alla poole peegeldaks. Mul näiteks ei olnud :).

Ma küll ei olnud nooruses mingi pakuske (omaarust), aga kindlasti ka mingi – söön, mis tahan ja pakuks ei lähe. Minu sõbrannad kooli ajal olid kohe kindlasti minust peenemad, aga see kuidagi ei häirinud mind ja no niiiiiii palju peenemad ka mitte. Laste vahel ikka sai kaalu jälgitud, aga peale kolmandat läks nagu läks. Ja siis ma läksin ühel päeval trenni. Kohe esimese 10 minutiga sai selgeks, et trenn kedagi peenemaks ei tee ja ikka tuleb vaadata, mis sööd.

Ma ju elan selleks, et süüa, mis ma nüüd siis teen. Hakkasin lugema ja avastama :) LCHF oli vist esimene. Mis mõttes – vahukoort ja peekonit ja selle rasva ka ja niimoodi saabki alla võtta. Kui on kust võtta, siis saab muidugi. Hästi kiirelt sai kõht täis ja kui saia ja kommi enam eriti ei söönud, siis kaal sai kenasti sõbraks. Siis viskas rasv üle ja vaatasin, mida Paleo mehed räägivad. Vahukoor oli liiga hea selleks, et seda mitte enam süüa ja samas laktopaleo kõlbas sama hästi :) Noh selline poole vinnaga paleo. Ja ikka langes ja siis enam väga ei langenud midagi. Treener ütles, et nüüd olen nullpunktis ja kui ma nüüd normaalselt söön, siis selliseks ma tõenäoliselt jäängi. Mis mõttes, aga kes selle päästerõnga kaasa võtab. Ahh küll läheb, kus ta pääseb. Ma ju tean, kuidas sööma peab ja ma ei söö mingeid valesid asju (noh eriti) ja olen üldse tubli. Ja seisiski kaal. Mul siin kõrval toanurgas. Number suht sama ja kuna ma ikkagi ju nägin täitsa ok välja, siis no minu vanuses ju võibki nii ja isegi hästi. Inimesed, kes mind pikalt näinud ei olnud, olid minu üle rõõmsad ja elu nagu lillehernes.

Isegi tubli aastake läks niimoodi mööda ja kevadel ikka oli vaja sussitama hakata. Aga kui ma ei ikkagi ei taha nii ja äkki ikka kuidagi saab veel paremaks. Uurisin veel siit ja sealt ja käisin ühe nõustaja juures ja kirjutasin kenasti nutridatasse üles, mis ja kui palju ja kuidas…aga kuidagi ikka keeruline tundus see asi. Treener ütles, et suvel teed kardiot ja küll ta siis kaob ja eks siis sügisel olen näha. Näha oli see, et kiloke olin kergem kui kevadel, aga täiesti ebaausal viisil – lihaseid vähem ja rasva rohkem. Kardio mai…. ma ju ütlesin, et trenn ei tee kedagi peeneks. Jooksed ja söögiisu kasvab ja isegi ei saa enam aru, kes kus mida ära sõi. Kõik on hea ja tervislik – istud tund aega tikri põõsas ja muudkui vohmid. Ma ei tee ju midagi valesti :) ja kust see rasv nüüd siis tuli.

Lugesin veel – söö vähem kui kulutad, ainuke asi, mis on teaduslikult tõestatud. Kust ma tean kui palju ma kulutan või veel hullem, kuidas ma päriselt tean, kui palju ma söön. Mina, kes võib vabalt võita kodust väljaspool söömise rekordi :). Midagi peab ikka jälle tegema. Ja ikka jälle treeneriga tuli jutuks – loe: mina hädaldasin… et äkki ma peaks minema nüüd hoopis sinna selle nõustaja juurde ja tema vastas lihtsalt, et äkki peakski. Mina muidugi siis läksin, ei läinud järgmisel nädalal, ega ka mitte esmaspäeval. Mul oli vaja nüüd kohe ja praegu.

Esimese hooga kästi kehakoostist mõõtma minna ja sain pika nimekirja vereproovi jaoks. Eeee, aga söök….sinna me jõuame. Tegin ära kõik mõõtmised ja jäin kava ootama. Palun, siin on kava – süsikaid võid nii palju süüa, rasvu nii palju, valke nii palju….. eeeee, aga kus söök on? Söögi otsustad ise!

Oot, nüüd siis kuidas. Täitsa nullist. Kust ma tean, mis ma süüa võin. Esimesed kaks päeva olin paanikas. Kust ma võtan neljaks söögikorraks mingite minu jaoks suvaliste numbrite taha söögid nii, et need numbrid ka võrdseks saavad. Kolmandaks päevaks sain aru, et mida rohkem mingi asja poole kaldu mingi konkreetne toit on, seda lihtsam on seda tabelisse sobitada (a la kanafilles on ainult valgud ja banaanis ainult süsikad) ja ütleme nii, et esimese nädala lõpuks tundsin ennast nagu viieline õpilane. Jeee ma suutsin kompunnida kokku ühe võileiva, kus kõik need kolm asja on peaaaaaegu nagu tabel käsib :) Aga kogu see raketiteadus sobis mulle väga.

aaa peale selle pidin iga päev üles kirjutama ka oma kaalu ja kaks ümbermõõtu, millega väga ükski naine hõisata ei taha, kui tal need täislikku numbrit ei näita ja siis veel trennid ka. 15 päeva pärast tehti kokkuvõte. Kirjas oli, et vööümbermõõt on kahanenud 1,5cm ja see on väga hea tulemus. Tükk aega vaatasin, et mismoodi saab nii väike muutus oli nii väga hea, aga tuli välja, et kui on vähe võtta, siis ongi see juba suurepärane.

Aaa, mis ma enne veel tahtsin öelda, et kui inimene tahab alla võtta, siis esimese sammuna ongi väga hea, kui teeb oma toidulaua korda. Siis teise sammuna sööb natuke vähem kui ta arvab, et võiks ja kolmas samm ongi juba täpisteadus. Muidugi võib ju ebatervelt ka vähe süüa, aga mina tahtsin, et sellest hoopis kasu oleks. Et ma päriselt ka kaotaks ainult rasva ja mitte lihaseid ning et ma trennis ja elus jõuaks pigem rohkem, mitte poleks uimane ja väsinud.

15 päeva läks mööda ja sain omale uued numbrid. Nii nüüd süsikaid natuke rohkem ja rasva natuke vähem ja valku natuke rohkem. 15 päeva on täpselt selline piir, et lõpuks juba ootad, et mis need numbrid nüüd siis järgmiseks on. Ja need numbrid. Väljas ei söö, sest siis pole õrna aimugi, mis seal taldriku peal on ja kodus käib kõik söögitegemine kaalu järgi :).

Mina teen nii, et kirjutan enne arvutis valmis ja siis lähen alles kööki ja võtan külmutuskapist neid asju ja selles koguses, mis ma ise oma targa peaga välja arvutasin. Enamasti kirjutan ja mõtlen välja terve päeva söögid ja panen ka kirja. Jama on siis kui päeva jooksul keegi teine need asjad kapist ära sööb :).

Ja vaatan sööki nüüd hoopis teise pilguga. Ma saan kõike süüa ja mida kõike ma veel ise teha saan. Küsimus on ainult kogustes ja ajas. Mis söögid ja kuhu mahuvad. Ok terve 100g shokolaad ei mahu küll mitte kuskile, aga natuke ikka ;). Köögis käime Ketliniga võidu küpsetamas, sest küpsetades peab nagunii kaaluma. Ükspäev just Ketlin küsis, et tahad ma teen sulle vitamiinipommi ja ma ausalt kaalun sulle kõik asjad ära :). Kui tema tehtud kook ikkagi ei mahu enam tänasesse päeva, siis ma mahutan ta homsesse :). Ja ma ikka vaatan hoopis teise pilguga lauseid – patuvaba ja tervislik, sest päeva lõpuks loeb ikkagi ainult see energia, mis sa oled sisse söönud ja ära kulutanud ja mitte ükski asi ei ole patuvaba, kuigi ma selles vaidluses siin kodus jään veel alla ;)

Pikaks läheb see jutt, aga ütleme nii, et iga järgmine päev on füüsiliselt minu elu parim päev, kuigi ma ikka pean peeglisse vaadates tõdema, et loodusega võideldes ma ei võida, siis kõik, mis mina teha saan, on ikkagi nats pushida ;)

kolmas katsetus teha kohupiimakaraskit nii, et ta mahuks võimalikult hästi minu toidukorda :). Ja ühel ilusal päeval tegin endale inspiratsiooniks jõulukingituse- mõned kokaraamatud  ning Ketliniga kahe peale oleks meil nüüd ju vaja Kitchen Aidi (ehheeee…jõuluvana, mitte see, kes omab minu pangakontot, see teine ;). Ja ma ei või tervet seda karaskit üksinda ära süüa ja ma ei või sinna võid peale panna ;)

Rubriigid: Krista, muu | 12 kommentaari
Lill

päike, august ja A&T

Kõigepealt ma sain tuttavaks Tarmo õe Annelyga ja siis ma pildistasin Annelyt ja tema meest ja nende esimene laps oli siis kõhus. Nüüd sünnib neil juba kolmas, nii et ikka paar aastat on sellest mööda läinud…noh kolm vähemalt ;). Siis ühel järgmisel aastal sain tuttavaks Tarmo ja tema naise Anneliga ning ka sellest on mitu aastat möödas, sest esimene kord oli neil ainult üks laps ja täitsa beebi ja nüüd on beebil vend :). Ja etteruttavalt said need kõik beebid, nii sees kui väljas kui ka mitte enam üldse väga beebid ka pildile, aga natuke hiljem ja ootavad alles tegemist, aga Anneli ja Tarmo käisid oma pulma-aastapäeval kahekesi mul külas.

See päike on ikka niiiiiii minu oma, et ma mäletan seda tunnet, et kui juhuslikult ma istusin nii, et ei pildistanud, siis mõtlesin koguaeg, et milline raiskamine, milline raiskamine…praegu peaks. Õnneks nüüd vist enne kevadet seda tunnet ei teki, aga ma vist järgmine aasta peaks tegema nii, et kõik kes tahavad päikest ja on nõus ootama oma pilte väga kaua – kahe käega võtan kõik vastu :). Tegelikult on ju mõnus praegu vähemalt siit päikest vaadata…

Päike ja ilusad inimesed….ja selline päike on ainult augustis…ok septembris on ka ja natuke ka oktoobris…

Rubriigid: pered | Kommenteeri
Lill

Vanniga tuba…

Vannituba on minu objektiivi eest kõrvale jäänud juba esimesest päevast alates. Me umbes nagu teadsime, mida tahtsime, aga kuna see oli ikkagi üks esimesi asju, mis meil majas valmis sai, siis ei saaks öelda, et ma kolme tite kõrvalt ja üldse kogu ehituse sees väga põhjalikult mõelnud oleks. Midagi nagu eriti puusse ei pannud, aga asi nagu ei toiminud ka. Enne ikka enne pildid ehk et kunagi 5 aastat tagasi ma olen kirjutanud NII.

Ühe 2 aastat tagasi tehtud pildi leidsin ka :)

ja see vasakpoolne pilt oli üks põhilisi põhjuseid, miks see vannituba mulle ei meeldinud :) Kolme lapsega nägi ta pidevalt selline välja :) Ühtegi riiet kahte korda selga ei kannatanud panna, diivanikatteid ja 5 inimese voodipesu tuli pidevalt pesta jne jne… noh ja muidu oli kah selline….poolik.

Lõpuks tegime jälle seda testi, mis eelmises koduski. Kui keegi aasta jooksul saunas ei käi, viime masinad sauna ja vannituba saab olema ikka vannitoa moodi :). Aasta läks kiiresti ja ei läinudki enam väga palju aega kui ehitusmehed pidid tulema. Kraanikauss läks masinate asemele. Selleks pidi läbi sauna seina tooma ka sooja vee. Kuna meil neid pisitikupesad ikka kõlksusid eluohtlikult seal lubjakrohvi sees ja osad ei toiminud, siis kõige lihtsam lahendus oli laudis. Kuna ta selline säästukas oli, siis vanniümbrusplaat lihviti uuesti puhtaks ka peitsiti-lakiti uut tooni ning Kalle värvis seinad uuesti lubjavärviga üle. Redel oli meil juba ammu magamistoas sihtotstarbetult ootamas ja praktiliselt ainuke väljaminek oli uus kraanikauss. Kraanikausi aluse idee leidsin instagramist ja Kalle ütles, et tal on just selline uks olemas, mis sobiks. Rätikupuuks uksehingede vahele sobis tavaline raudkang. Riiulilauad leidis ka kuskilt ja kuna postid olid natuke liiga lühiksed, siis rattad sobisid väga hästi. Juhuks kui vesi peaks maha minema, siis on veel eriti hea. Peegli võtsime suure toa seina pealt :) ja nüüd on meil esimest korda majas normaalne peegel, normaalsel kõrgusel ja normaalset pidi,  kust näeb ennast ka natuke rohkem kui ainult nägu ;)  Kuigi ma tahtsin uusi segisteid ka, aga kuna ma oleks pidanud nende eest ise maksma, siis …. ahh käivad need vanad ka :) Kraanikausi ja lambi ostsime Ikeast ja vaiba-rätikud Hemtexist. Keegi ei ole mulle reklaamijutu eest maksnud :)))

Rubriigid: KODU, minu kodu | 7 kommentaari
Lill

Peaaegu viimane

Mulle meeldib mõelda, et mul on hooajaline töö. Ülekõige meeldib mulle näiteks pildistada peresid õues. Seal on ruumi ja õhku ja ma tunnen ennast kuidagi erilisemana kui ma suudan kasutada enda kasuks olemasolevat valgust, mitte panna täpselt paika seda, mida tehnika abil teha saaks :). Nii kui tuleb tubane aeg, läheb kõik kitsaks ja ma ei saa öelda, et siis ei saa pilti, aga siis ei saa neid pilte, mida saab õues. Samas saab ka toas ära kasutada õuevalgust, aga no vähevõitu on seda :).

Kust aga see hooaeg siis hakkab ja millal ta lõpeb :). Isegi täna pole veel kõik lehed puude otsast alla kukkunud ja kohe kui lumi maha tuleb on ju ka ilus ja valgust on rohkem kui praegu. Aga ütleme ikkagi nii, et hooaeg on peaaegu läbi ja ma ikka palju parema meelega töötlen praegu siin pimedas suviseid pilte kui mõtlen, et ahh jah muidugi saab ju praegu ka…. ja siis juhtub midagi sellist…

Eikega hakkasime kirju vahetama kuskil suve algul. Esialgne plaan pidada pulmi 15.10 tundus mulle juba nagu viimasel minutil ja ei tea, kas siis ikka on veel ilus. Eks ma nats ehmatasin ära kui ta ütles, et nad lükkasid päeva nüüd veel hoopis 30.10 peale. Näitas mulle paari raagus puudega pilti, et on ju ilus :) Oli ja nii see suvi siis möödus, et nagunii on, mis on ja ikka saab midagi head ja pole koledat ilma, vaid vale riietus…. eeee selle päeva kohta see vist ei sobi, aga oootame ja vaatame.

Pidasime plaane nii ja naa ja ma andsin ikka nõu nii palju, et ma arvan, et ma pole vist ühegi pulma puhul nii palju sekkunud :))) ja siis see päev jõudis kätte. Hommikul vaatasin ilmateadet, et noh soe just ei ole – paar plussi, aga vahepeal lubab natuke päikest. Kui me siis kõik ettevalmistused saime tehtud ja ka pildile-filmile püütud, siis läksime õue… Otsejoones päikese kätte, mis paistis täpselt peaaegu selle ainukese lehtedega puust läbi. Rohkem pole ju tegelikult vajagi. Kes see ikka aasta pärast mäletab või üldse tänagi teab, et see oli ainuke :). Kõik see kuidagi kruvis emotsioonid kõigil nii lakke, et lossi juures juba nägime ainult päikest ja maas olevad lehed sobivad sama hästi kui puus olevad… ja mis külm…ei ole midagi külm… koos lähemate sõpradega pilti tegema minnes, veenis pruut, samal ajal kaminas käsi soojendades, et ei ole midagi, muidugi lähme õue…Pulmakülalistest enamus olid sõbrad ja neid oli palju ja kõik kokku oli nii lahe, et isegi kuidagi kahju oli kui tööpäev läbi sai ja tegijate laua taga jutustades pidi ikka ennast kokku võtma, et tööpäev läbi ja nüüd peaks koju minema. Koju sõites mõtlesin ka, et ikka kuidagi eriti lahe on see töö kui ümber on ainult õnnelikud inimesed ja paljuski on ju nii lihtne see natuke enda poolt anda ja oi kui palju ikka vastu saab  :)…

Tuli nüüd jälle mitteminulik moosijutt, aga eile kui pruudi soovil talle ühte pilti valisin, siis juhtus see, mis alati ….palun väga…üks pilt.

Aga emotsionaalne nädal on see olnud, et ma ju saadan nüüd iga päev klientidele nende kaua oodatud pilte ja vastu kogun siis emotsioone, nii et mul siin pidevalt päike paistab….isegi kui toas tuli  põleb…koguaeg… :)

Rubriigid: pulmad | 3 kommentaari