Arhiiv kuude lõikes: detsember 2015

Lill

jõulud

no ei saa ju kuidagi jõuludest mööda. Ma olen siin selle aasta jooksul väga paljudest asjadest mööda libisenud. Mida ise olen teinud või mida lapsed ja kuidas blogi vahepeal 10 aastaseks sai….aga jõulud lausa nõuavad, et postita mind, postita mind.

Enne jõule oli koguaeg tunne, et kas kõik on jube hästi või siis hullemini ei saa asjad olla. Ise tahtsin liiga palju ja siis teised tahtsid (minu arvates) liiga palju ja siis ei tahtnud jälle keegi mitte midagi …noh tavaline naiste elu :) Lõpuks pidurdasin kõvasti, kui ei saa ja ei jõua ja ei taha, siis ei tee…nii ise kui teised ja vahet polegi ju. Kaks päeva enne ei olnud mul veel mitte ühtegi kingitust. Aaaa lähme teeme sõbrannaga väikese kohvi ja siis on mul veel mitu tundi aega kingitusi osta. Kohvi lõppes siis kui kõik poed ja isegi see kohvik olid juba kinni pandud :) Lahe koht, kus teenindaja küsib, et ega te rohkem ei soovi midagi ja tema läheb nüüd koju, aga meie võime sinna jääda jutustama, sest restoran teisel pool on lahti. Järgmine päev võib ju ka kingitusi osta :) .Kohe hakkan minema, kohe hakkan minema, see kiri veel ja need pildid ka veel …ja siis lõpuks oli tund aega. Piisab. Muidugi piisab. Ei olnud mingit tunglemist ja rüselemist ega palju rahvast. Esimest korda käitusime enne jõule kodus normaalselt :). Kes jõuluvanale kirja ei kirjuta, see kingitust ei saa, sest kust mina tean, mida te tahate.

Kärt ühel hommikul hüüdis trepist alla joostes – ei ole mõtet vaatama tulla, kas päkapikk käis, sest emme alles magab…

Lapsed ostsid ise kingitusi – mulle ja Kallele ja Liisu isegi õdedele. Vaatasin ja siira tänulikkusega imestasin :) Teavad ja oskavad ja näiteks Liisu kinkis Kärdukale pehme valge karu ja see on siin juba 2 päeva olnud kõigi lemmik mänguasi. Ja siis täiskasvanud imestavad, et kellele neid karvaseid loomi tehakse- tuleb välja, neid ei ole mitte kunagi liiga palju :). Noh hetkeks tulid õudusjudinad peale, kui täiskasvanud inimese voodi karvaste loomade kuhjaga silme ette tuli….õnneks läks juba ära….

Päev enne kogusin veel ülipositiivseid emotsioone pulmast, kus kõik oli niii õige ja hea ja päris ning õhtul pakkisime kõik pakke. Hommikul vara kell 9 hüppasid lapsed voodis, et lähme alla, lähme alla ja see oli vist küll esimene kord, kus kõik meie pere lapsed olid enne meid üleval. Enne kui kirikut ja vanaema jõululauda pidi muidugi veel trennis söögi jaoks ruumi tegema ja ma ei olnudki ainuke, vaid väga paljudel oli sama plaan. Jälle tegin selliseid asju, mida ma pole veel mitte kunagi enne teinud ja jälle olin kade.

Kirikus itsitasime lastega, kuidas nii tõsine ja asjalik kirikuõpetaja kohe teeb endale nii tüüpilise nalja….aga ei teinudki. Ikkagi kujutasime seda väga elavalt ette ja ;)noh me nüüd kõva häälega ei naernud ka ja pahandada ei saanud :) ikkagi omad

Vanaema juurde läksin kleidiga. Õnneks mul on isegi üks kleit ja teist korda oli sellel aastal seljas :) Hoolimata sellest, et põlv on katki ja säär sinine…aga see on järgmine jutt :)

Õhtul sõime viisakalt ja vestlesime viisakalt ja suht ülbe, aga väga naljakas jõuluvana käis. Kui mõnel lapsel luuletuses paus tekkis, siis jõuluvana ilma kahjutundeta venitas – piiiiinnnnlik moment, piiiinlik moment…ei tea, kas veab välja… See on see häda, kui lapsed söögilauas mitu korda nõuava Kallelt, et mine nüüd ära, jõuluvana oleks vaja juba…ma lubasin jõuluvanale 50€ maksta, aga ikkagi pikalt pidurdas enne kui läks :)

Terve õhtu mõtlesin, et peaks ikka kellegile midagi head ja ilusat ka ütlema…aga ega ma eriti kaugele ei jõudnud :) ütleks, et eriti kuskile ei jõudnud …ahh äkki järgmine aasta siis :) …. aga ma ausõna mõtlesin kohe päris mitme inimese peale :)

Eile ärkasime hilja, kaalu pealt konrollisin, kas viimane koogitükk oli ikka liiast – oli küll ja magasin igaks juhuks veel natuke. Eile istusime 8 tundi sõprade seltsis verandal, mis algul tundus külm, aga lõpuks juba päris soe ja rääkisime kõik jutud ära. Ikka jube mõnus kui on suured lapsed ja vanad sõbrad :) Pool pudelit veini kulus ka vist kamba peale ja ma pole veel kunagi nii palju kohvi joonud ühe päeva jooksul.

Kaal vist läks katki, sest ma ju isegi ei söönud eile kooki :) Päike paistab ja nüüd me lähme trenni ja siis elevanti, sest öösel me Ketliniga vaatasime, kuidas Jamie Oliver india toitu tegi ja see mõte ei lähe peast ära. Ühtegi verivorsti ei ole veel söönud ega sealiha….aga tuleb välja, et see ei loe :)… ikkagi ka inimene, õnneks ma tegin enne piisavalt palju jõuluruumi ja see on ka järgmine jutt.

Nii ajaloo huvides on kõik nüüd kirjas. vist. Inimesed on ilusad ja head, kui nad ainult tahavad ja viitsivad :). Elumõte pidi olema 42, aga ma veel ei tea, mis see tähendab….

need ülemised pildid on enne…ja nüüd  – peale pidu….

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 5 kommentaari
Lill

lasteaia jõulupidu

Ükskord ammu, nii umbes 100 aastat tagasi kui Ketlin lasteaeda läks, oli ka tema esimene jõulupidu. Esimene oli eriline, kolmanda lapse kolmandaks peoks, aga tulid juba näidendid tuttavad ette ja laulud kõlasid samamoodi kakofooniliselt nagu alati. Muidugi armas, aga ma ikka alati panin suuremad lootused jõuluvanale, aga siis kui keelati ära pereliikmete jõuluvanaks olemine, siis ei saanud enam eriti nalja ka :). Viimased aastad ongi suht sarnased – hoiad hinge kinni, et kõik laste peod oleks erinevatel päevadel või vähemalt erinevatel kellaaegadel, et saaks kohal olla ja ei avastaks, et appi, siin peol ma juba eile olin…aaa ikka on minu laps seal pikas reas istumas ja see pole see sama laps, kes eile oli.

Viimase lapse viimaseks jõulupeoks või ütleme nii, et üldse igasuguseks peoks on ju sul siis suht ükskõik, mis tehakse, sest näidend – checked, jõululuuletus – checked, lumehelbekese tants – checked, jõululaul – chekcekd…. aga siis kui üks nelja lapse ema, kelle viimasel pojal viimane jõulupidu, koosolekul nii muuseas mainis, et kõige lahedam jõulupidu oli ükskord metsas, siis lõi mul ikka kelluke pähe. Äkki teeks peo meie juures kodus. Metsas on pime ja kui lund ei ole, siis pole ka tunnet…aga teeks piparkooke ja jõuluvana tuleb saaniga taevast või vähemalt korstnast….noh pooled emad ja õnneks ka vähemalt üks õpetaja näitasid elevust üles ja järgmisel päeval pandi paber lasteaias laua peale – tehke rist sinna, kus pidu tahate ja võidab see, kes kõige rohkem riste saab. Meie võitsime :) Pidu meie kodus. Nats kobisemist oli ikka ka, aga õpetaja võitles emalõvina, et lapsed tahavad ja nii jäi.

Eelmine päev ikka mõtlesin, et täitsa hull… mismoodi nüüd siis tuleb a la 25 last + vähemalt üks lapsevanem, tõenäoliselt + 2 lapsevanemat + äkki mõni õde-vend + jõuluvana…ahhhhh küll mahub :)

Mõnus oli küll vaadata kui autorong meie maja suunas sõitis ja mina kui suurte kogemustega valley (eesti keeles on üldse olemas vaste) parkija pimedas öös kätega vehkisin ja siis kõik see lastekari meie majas jooksmas-hüppamas, nii et esimesel korrusel oli vahepeal tunne, et nüüüüüd kohe kukuvad nad koos laega alla. Aga ei….las teevad, hüppavad, karjuvad…millal ja kus nad veel siis seda teha saavad – pidu peab olema päris. Piparkooke tehti kiiruga ja korraks, sest mine teada, mis mujal põnevamat juhtub, glasuurimiseks võeti minut rohkem, aga ehmatus oli ikkag päris kui jõuluvana akna peale koputas.

Jõuluvana toas, hõiskas Kärt kõigile rõõmsalt – näete jah, minu isa ei ole jõuluvana…minu isa seisab siin ja jõuluvana seal…näete jah…

Kõik lapsed olid nina vastu jõuluvana, lugesid luuletust, laulsid, nii ise kui ka lapsevanemate abiga, mis oli veel eriti lahe, sest vanemad olid jõuluvanast umbes 2 meetri kaugusel ja on ju loogiline, et aastakümnetega on igal normaalsel emal jõululaulud pähe kulunud. Mina ei ole normaalne ema, mina ainult vaatasin ja imestasin. Isegi tantsima mahtusid kõik lapsed ja kui jõuluvana pidi lahkuma, siis sai jälle minna teisele korrusele lage lammutama.

Ja siis oligi läbi…lagi jäi alles, segadus oli kokkuvõttes minimaalne, sest ikkagi ju lasteaia jõulupidu ;) ja piparkoogid pakkisin kõik lasteaeda kaasa. Aga see tunne ja ma väga loodan, et ka mälestus, on natukenegi teistsugune, vähemalt minu jaoks oli küll. Kui neid lasteaia jõulupidusid sai nüüd aastate peale kokku vist nii umbes 10-rohkem, siis see oli kindlasti üks mu lemmikumaid :)

Ja nagu tänases maailmas vajalik…siis ma küsisin, et kas ma võin neid pilte siia panna ja need, kes vastasid, need olid nõus ja ma lugesin ülejäänutest, et vaikime on ka nagu nõusolek :)

Kärt küll läks jõuluvana juurde, aga luuletust ei lugenud…jõuluvana luges siis talle :) ja kleidile lipsu oskas ka teha. Üks poiss viskas jõuluvanale saltot, mõni tüdruk laulis kõik 5 salmi laulust ära, mõne eest tantsiti, ühesõnaga….nagu päris :)

Rubriigid: Kärt, muu | 6 kommentaari