Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2016

Lill

Marise pere

Kirjuta blogi, kirjuta blogi…siis satuvad just sinu inimesed sinu ellu :). Jaaa ma tean ju seda :). Maris kirjutas ka juba vist kevadel, et kui sügis tuleb, siis ma ju olen valmis sõitma teise Eesti otsa neile külla. No näiteks oktoobris. Muidugi -vabalt…kui tundub, et kõik sobib ja just nii peabki olema :)

Ega ma ju ei tea kuhu ma lähen või kelle juurde, aga kui ma olen ilusti blogi kirjutanud, siis ju need, kes kutsuvad teavad. Ohh kui ilus oli enamus teest ja nii ma siis kohale jõudsin. Kõige lühemalt kokku võttes võiks see olla täpselt minu pere kui laste järgi vaadata nii umbes täpselt 7 aasta pärast, kui aga ainult vanemaid vaadata, siis homme :). Just täpselt sellised lapsed ja sellised vanemad ja selline suhtumine ja sellised suhted…kõik sobib-  jah just, selle me võtame :)

Lapsed omavahel ja vanemad lastega ja vanemad omavahel. Selline toetav ja sõbralik…no ja mis seal siis imestada kui kõik saavadki oma elus nii hästi hakkama.

Jalutasime põhimõtteliselt ümber maja ja jutustasime ja tegime pilti ja siis jutustasime jälle ja tegime veel pilti ja noh see tavaline minu töö :) ja siis pärast sõin kõhu täis ja sõitsin koju tagasi. Tunne oli väga hea :) … ma ühe teise postituse teen veel, sest see kõik ei lõppenud üldse sellega, mis viimasel pildil on :)

kui ma saaks valida, siis ma teeks kõik pildid ajavahemikus 1.08-30.10 :) noh kõige ilusama valgusega aeg….päriselt ka…

Rubriigid: õues, pered | 5 kommentaari
Lill

Emaks kasvamisest

Ma mäletan küll seda tunnet, kui sulle esimest korda titt kõhu peale pandi – apppikene, mis ma nüüd temaga peale hakkan. Sellest päevast alates on vähemalt minu peas pidev paanika. Mina olengi ju nüüd see inimene, kes kas annab nendele inimestele tiivad või keerab elu täiega peesse. See ei ole üldse naljakas, sest mina olen mina ja mina tean ju enda arvates, kuidas asjad õigesti peavad olema. Siis siin on veel Kalle, kes enamus asjadest arvab samamoodi, aga tal on ju ikkagi ka mingi oma meesteloogika ja siis veel muud täiskasvanud, kes mõjutavad nii lapsi kui ka mind ja kuidas see kõik kokku peaks sobima….appiiii

Algul oli lihtne…hoia nii lähedale kui saad ja kui kaugemale läheb, siis ainult luura ja pliiiiiiis ära sekku ja õpeta ja mis põhiline ära ärata….muidu on su jutt lõpuks ainult üks taustamüra ja keegi ei pane seda tähelegi või siis paneb ja oma mõtlemine kiilub nii kinni, et oma peaga ei oska ei istuda ega astuda. Said kõik hakkama nii istumise kui astumisega ja nüüd siis. Kas nüüd on kõik tehtud ja vaatan ainult pealt.

Eiii…nüüd alles kasvab päris inimene, kes mäletab asju. Hakkab seostama ja järeldama ja muid hulle asju tegema. Vot nüüd ei tohi küll ära käkkida. Iga natukese aja tagant mõtlen oma lapsepõlvele tagasi. Mina ja minu ema oleme lihtsalt nii erinevad inimesed, et ma ikka pidevalt imestan, et kus need geenid nüüd siis on. Tema tegi nii nagu tema targemaks ja paremaks pidas ja mina mõtlesin ja tundsin enamus asjades täiesti risti vastupidi. Koguaeg oli üks suur küsimärk õhus.

Aga nüüd minu lapsed. Äkki on see samamoodi. Mina pillun tarkusi ja nemad mõtlevad….apppikene, millise loogika järgi neid asju nüüd nii peab tegema. Miks? Ise tunnen, et enamus aega vist neid küsimusi nii väga ei ole, sest Ketlin ja Kärt on küll päris palju minu geene saanud ja samas Liisu on väga paljuski just minu ema moodi ja ma mäletan küll tema loogikat. Tundub, et peaks hakkama saama :).

Siis ikkagi – üks norib tähti ja sõnu ja on valmis iga kolmanda sõna peale vaidlusse astuma, teine kaebab – ta tegi nii ja ta tegi naa ja ma sain siia haiget ja seal on mingi viga, kolmas vingub ja vingerdab ja on nii kange, et on valmis ka pisara appi võtma. Tean, tean ja tuleb küll tuttav ette, aga mis moodi ma nüüd siis neid asju lahendan. Kas need ongi need suured lapsed, suured probleemid. Lahendused on ainult sõnades ja neid õigeid ei olegi nii lihtne valida, äkki ikka saab naljaga asjast üle ja lause – olge vait või ma viskan teid autost välja ei tekita mingit eluaegset traumat. Mina ju ei tea, äkki mitte keegi ei tea ja mitte keegi ei ole osav ega ka parem ja tegelikult on kõik väga hästi, sest just nii see välja paistabki :)

Ja tegelikult on elu palju lihtsam…ma ainult korra mõtlen ja tegelikult ei stressa sellepärast. Lasen tegelikult ikka väga lõdva randmega ja peavad nad ju täitsa ise inimesteks kasvama. Vaatangi  lihtsalt pealt ja aitan kui keegi palub nin kui vaja suhteid korraldada, siis selleks jaoks on meil majas teine mees ;) …. ja see nipp kuidas kellegi jaoks just siin ja just praegu maailma parim ema olla, seda nagu oskaks ka kui tahan ja viitsin  :)

mõned õnnelikud lapsed ja emad ka

Rubriigid: muu, pered | Kommenteeri
Lill

Kossupisikuga

Alustaks näiteks sellest, et mul on kaks väikest venda, kes on mõlemad natuke lühemad kui 2 meetrit ja ega siis korvpall nendest väga suure kaarega mööda ei läinud. Üks vend põrgatab siiamaani palli, küll mitte nii, et keegi teda käsutaks, vaid ta ise käsutab. Mõlema venna vähemalt üks poeg käib kossutrennis. Kalle üks õde läks ka lapsena kossutrenni ja kohustetundliku lapsena mängis kuni ülikooli lõpuni. Saate isegi aru, kuhu ma sihin. Kuigi meil siin Kallega ei ole mingeid eeldusi ning pall on ka liiga ümmargune ja kuigi ma ise vist natuke isegi kunagi käisin trennis, siis igatahes mitte märkimistväärselt kaua ;).

Kui me Raplamaale kolisime, siis kaugemalt vaadates tundus nagu oleks ainult kaks võimalust, mida lapsed teha võiks – kossu mängida või Thea juures laulda. Ketlin kui ainuke, kes meie peres viisi peab (ok Liisu ka natuke), laulab ja juba 5 aastasest alates ehk siis kohe kui siia kolisime. Kossu mängima läks siis Liisu ja juba lasteaias. Päris kerge oli talle seda maha müüa, sest juba titena oli tal koguaeg kiire ja kui trenn toimub lasteaias magamise ajal, siis ma pole koolieelse rühma lapsele vist rohkem väga vaja.

Esimesest aastast sai teine ja nüüd juba kolmas ning Liisu on ikka tõsine trennifänn. Käib kõik omad trennid ja osad endast suuremate omad ka ja sellist asja, et ei viitsi või ei taha minna, pole ma veel kuulnud. Ketlin käis kas kolmanda klassi või oli see juba teise klassi alguses korra vaatamas, aga kuidagi seda muusikalist poolt oli siis nii palju ja ei saanud veel käima. Sellest sügisest on aga tema täpselt sama suur fänn ja käib nii palju kui jõuab ja kui oma trenni ei saa, siis läheb jälle Liisu trenni, sest tema ju tahab olla vähemalt Liisust parem ;)

Kevadel sattusime vaatama ka Rapla kossumeeskonna mänge ja just sellel kõige suuremal hetkel. Ega me siis ei saanudki aru, et need asjad ei käigi nii, et suurte emotsioonide ja täismaja saatel meie mehed muudkui võidavad. Aga ega nad ju võidavadki ;). Sügisel oli juba meeste kossumängude vaatamine tegevus, mis on kindlalt kalendris kirjas. Alati me ikka ei jõua, aga siis on ka parem lastele mitte öelda, et mingi mäng toimub, sest muidu on nad pahased.Ma ise muidugi ei saa veel aru, et ikkagi kuidas päriselt mingi meeste edasi-tagasi jooksmine selliseid emotsioone võib tekitada, et eladki kohe päriselt kaasa – rõõmustad kui keegi sisse viskab või midagi eriti lahedat efektset või muidu arusaamatut teeb ning oled pahane, kui kohtunik ei näe või valesti näeb….telekast vaatamine pole pooltki seda.

Laste sünnipäeva eel kui peas tuhat mõtet käis, et mis siis nüüd sellel aastal teha, siis tuli kõigepealt mõte, et teeks Liisule üllatuspeo. Tema omaarust läheb trenni, aga hurraaaaa palju õnne, tegelikult on pidu. Tundus natuke keeruline, arvestades seda, et kõik teised tuleks asjasse pühendada, aga kui palju need 8 aastased ennast tagasi hoida suudavad ;). Rääkisin Ketlinile plaanist – mis mõttes, ma tahan ka. Ok…üllatust ei tule, tuleb siis lihtsalt kossusaalis pidu ja……äkki mõni kossumees tuleb mängib teiega….jaaaaaaa….. Tüdrukutel on selline treener, et absoluutselt kõik on võimalik – kossusaalis sünnipäev – muidugi, kossumehed tulevad mängivad nendega – muidugi, mida veel vaja on – muidugi saab…kõike saab.

Tegimegi peo…kossumehed ehmatasid korra saali tulles ära, et see ongi väike sünnipäev ja Tallinna sõbrad arvasid, et terve Rapla on kohal :)…aga nii hull ei olnud :) Ma muidugi ei kujutaks elu sees ettegi, et näiteks minu sünnipäevale oleks Kuusmaa ja Sokk tulnud meiega mängima, aga täna on kõik kuidagi lähem ja tuttavam nii, et :) Meie tüdrukud olid sillas ja mul ka hea meel, et nad just sellist sünnipäeva tahtsid.

Peale sünnipäeva oli meil kalendris kirjas, et Raplas toimub Andre Pärna lahkumispidu. Minu mälestustes on ainult üks hetk, kuidas ma sõitsin peale keskkooli lõppu Saksamaale lapsehoidjaks ja tegin seda väikeste kossupoistega ühes bussis, kes umbes samas suunas võistlustele sõitsid. Olid küll kõik minust mitu pead pikemad, aga paar aastat nooremad – ehk siis ikkagi peaaegu nagu tited ;). Aga nüüd siis meil kodus selline mäng, kus tema võistkonnas mängivad kõik teised nö minu aja päris kossumängijad. Kui eelmisel päeval käisime superstaaride kontserdil, siis see kontsert polnud isegi mitte veerandit nendest emotsioonidest, mis sealt võistluselt sai. Istusime muidugi nina vastu palliplatsi äärejoont, sest saal oli üle ääre täis, mis ju igale eestlasele juba eos tähendab, et jagatakse midagi eriti head. Jagati küll… iga mees platsi peal näitas ainult oma elu parimat külge ja no kui ikka vanad mehed joosta enam jõua (mina naiivne sama vana ikkagi arvan veel, et mina jõuan), siis no pallid korvi lendasid ikka ja kui kõige pikem mees käe üles tõstis, siis need noored võisid seal all hüpata, aga käeni ei ulatunud. Kossupisik saab selliste üritustega laste jaoks ikka päris tõsiseks viiruseks kasvatada ja niimoodi pensionile tahaks küll vist iga vähegi mittetagasihoidlik tegija minna :)

Kuigi ma arvan, et ega nüüd ükski mees ega ka mitte enamik naisi ei arva, et naistekoss oleks midagi lahedat, siis lapsed just sellised meeskonnamängu trennis ja sellise treeneri juures ja sellises klubis – super :) ja kui tüdrukute naistreener, isegi samal ajal palli põrgatades, jookseb 10km minust 10 minutit kiiremini, siis on ju kasud missugused sees ;)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, muu | Kommenteeri
Lill

airb&b kodu :)

Ühel ilusal päeval kui sul on rohkem kui 1 laps, tuleb välja, et ei mahugi enam nii väga hotellituppa ära. Ok, meie oleme oma kolme lapsega ka mahtunud, aga ikkagi on mõnusam kui 1.60 voodis ei maga 4 inimest, kellest pooled tahavad kellaga koos käia ja vähemalt kolmveerand ringi öö jooksul ära teha. Muidugi on ka jube mõnus jälle hommikul minna lihtsalt laua taha ja hommikusööki süüa, aga….

Nii me siis hakkasime ka vaatama, et kus mujal siis inimesed magavad kui nad kodus ei maga ja tuli välja, et nad magavad teiste inimeste kodudes. Me siis proovisime ka. Kõigepealt Soomes ja nüüd oleme seda kodu varianti proovinud ka Eestis. Kõige raskem on seda õiget kodu välja valida. Mingi vastik kodupede kiiks on ikka juures, et kui ei ole ilus ja minu maitse, siis ma ikka ei lähe sinna. Nii ma siis muudkui klõpsutan ja pilk jääb vahel pidama ja vahel ikka ei jää küll ja kui siis mõni minu klient on pakkunud, et tal selline kodu või paar üle, et kas ma teeks pildid, enne kui pakkumisele paneb, siis olen kümne käega valmis. Nüüd tuleb täitsa omakasupüüdmatu reklaam, aga ma ikka näitan nüüd mitmes postituses neid kodusid, mis ma pildistanud olen ja kui ikka kliendid on minu maitse, siis ju need kodud on ka kõik sellised, kus ma väga hea meelega ööbiks :)

Esimene kodu on Kalamajas. Kus veel paremas kohas olla saakski :) et kui keegi tahab, siis minge ja magage…:)

Rubriigid: kodu, Krista | 4 kommentaari
Lill

meeleolukas vahetus :)

Pärast jõule, kui ma olin omaarust puhanud või oleks pidanud puhkama, vaatasin kalendrisse ja mis ma näed – minu kalendris on üks sotsiaalne ürituse teise otsas. Ühtegi firmapidu ju mul ei ole, nii et kõik mu sotsiaalsed üritused on sellised tavalised – lähme-teeme-vaatame. Mõni on lahedam ja mõni on kohe eriti lahe, mõni paneb õlgu ka kehitama. Ma nüüd ikka räägin nendest lahedatest :)

Töökollektiivi mul ju ei ole, aga õnneks on neid kollektiivita töötajaid veel, nii et ühel ilusalt hetkel sai kalendrisse kirja – töine väljaõist, au ja kuulsus kõigile emadele. 7 ema ja 16 last bronnisime omale spa. Kõige pealt vees enamus energiat välja, siis lastel kõht täis, lihtne matemaatika näitas, et kell 9 peaks enamus ära kukkuma ja siis hakkame “töö” juttu rääkima. Ujumine tegi kõhu tühjaks, söömine läks kiirelt, edasi vaatasime pidevalt mujale, sest need ei ole ju ometi meie lapsed, kes seal treppide peal edasi-tagasi jooksevad. Kes see hull ikka 16 lapsega spasse tuleb :). Kelner tunnistas, et me polevat üldse mitte kõige hullem seltskond ;) ja minu lapsed ei segunenud eriti. Õnneks on neid kolm ja see on ka seltskond, nii et mina sain tööjutte ajada kella kaheni, kui osad emad pidid laste unesurvele alla andma. Kell 2 leidsin toast kaks magavat ja ühe lugeva lapse, kes kehitas õlgu ja ütles, et minu kohe varsti on ikka väga pikk aeg. Uhkes restoranis said kõige rohkem punkte magustoidud ja see restoranidfännidest lastega väljaskäimine on ikka kulukas.Kolme meritähega magada on juba keeruline, aga hommikul paistis päike ja nina õiges suunas oli täitsa suvetunne.

Sama päeva õhtuks oli mitu kuud tagasi kalendrisse kirja pandud järgmine kohtamine kaugel elavate lähedaste sõpradega. Valisime uhkeldava söögikoha ja sõime küll kõik ära, mis ette anti, aga jällegi said kõige rohkem punkte magustoidud, hoolimata sellest, et ma isegi mitte ei tellinud seda. Nagu noortele kohane, läksime edasi ja palju rohkem minu tassikesse, kus vahepeal päevakajalistel teemadel arutelu võttis vägagi teravad toonid, aga läksime siis teemast ringiga mööda ja kui mantlis ettekandja juba käsi ukselingil seisis, siis olime nõus ka meie ära minema. Leppisime kokku, et järgmine kord jälle ja ükskord peame jõudma sellisesse kohta sööma, mis päriselt ka on oooo wou. Naljakas oli see, et järgmisel hommikul sõber fb avades oli üks esimesi postitusi mu seinal ühe noore jalust nõrgaks võttev arvustus meie eelmise õhtu söögikohast. Minu sõnavaras pole isegi selliseid sõnu olemas, millega ta seda kohta kiitis ja mul oli päris kahju, et ma ei saanud samaga vastata. Ei, ei… midagi ei olnud halba, lihtsalt kõik toidud olid täpselt sama suitsumaitsega :)

Siis oli vist üks päev vahet, mis möödus erinevaid ettevalmistusi tehes. Näiteks kõhus ruumi ja külmutuskapis ruumi ja toas ruumi ja siis see viimane päev.

Seltskond peaaegu sama, mis alati, aga väikeste täiendustega. Meiega liitusid 3 vallalist meest :). Üks oli küll napilt paar kuud vana, aga ütleks, et tema hoidis ka kõige madalamat profiili. Teine vallaline ei kiusanud kedagi ja kolmas hoidis meelelahutuse lippu nii, et laes olid pärast augud. Viina joodi sõrmkübaratest, eelroog söödi ära köögis ja supipoti puhtaks lakkumast takistas ainult võrdlus nõmedate vanameestega, kes seda tavaliselt teevad. Kui võrdlejad ei märganud, siis mõni noorem mees ikka nats lakkus :). Väike mõttevahetus, kas teha pearooga täna või homme, jäi võitjaks homme ja sõime lastelaualt ära kõik lihapallid. Mina tegin lihapalle ja neid oli algul jube palju, aga pärast mitte ühtegi. Kaks torti oli ka. Meie oma seekord ebaõnnestus, sest ta ei olnud üldse selline nagu eelmine kord, mis omakorda tegi teise tordi liiga heaks ja liiga väikeseks ja just siis järgmisel päeval kell 12 kõik seda süüa tahtsid, oli see otsas.Viin saab isegi sõrmkübarast juues otsa, aga naljad mitte ja kodune meelelahutus oli ikka parem kui pooled telekast tulnud. Me ikka korralike vanainimestena vaatasime kõik meile teadaolevad meelelahutussaated ära. Osad naljad läksid küll kaotsi, aga Ketlini ristiisa Dave’i aus ülestunnistus tõstis kulmud juustepiirini ja kuna meie vägagi ühevanune seltskonna jaoks ei olnud tegu draamaga, siis vaatasime videot pärast veel teist korda ka :)

Õues tehti pauku ja isade utsitusel tegid lapsed võidujooksu, et mitu ringi nad jõuavad põleva säraküünlaga ümber maja joosta. Neljandat ringi ei venitanud välja. Emade protest ei lugenud midagi…kui võistlus, siis võistlus. Lapsed jälle võitsid ülevaloleku võistluse ja hommikul sai pannkooke. Ma jälle tegin, algul oli jube palju ja pärast olid kõik otsas.

Väike hommikune matk on meil juba traditsiooniks saanud ja seekordne viis meie kohaliku jõe äärde, kus õpetliku näitena roomas üks isa ragiseva jää peal ja teine isa püüdis teda kepiga päästa. Keegi vette ei kukkunud, aga mehed on ikka täitsa tited :). Pärast tegime eelmise päeva pearoa valmis ja kõigil oli hea meel, et me seda juba eile ära ei söönud. Arutasime veel, et kuidas see nüüd kõik niimoodi on läinud ja mina olen süüdi, et ma niimoodi tänavalt suvalisi inimesi omale koju olen hakanud kutsuma ja nemad on süüdi, et nad siis nüüd muudkui tulevad ja see oli meie ühine 13nes jaanipäev.

Nüüd on siis uus aasta ja lubadusi olen ma juba mitu nädalat kirja pannud. Laias laastus luban olla rõõmus ja hea ja ilus ja nõrkushetkel mõtlen, et mul on ikka mingit eesmärki vaja ja teisel hetkel olen õnnelik, et mul seda ei ole, sest …kust ma tean, miks teistpidi parem on….aga läheb ka ilma hästi….vist :)

Meelelahutusüritustelt mul pilte polegi. Harjutan ka meediavaba suhtlemist. Raskelt tuleb, aga tuleb nii et pildid on natuke spa järgest hommikust ja mõni lumisem hetk meie kodust :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, minu kodu, muu | 2 kommentaari