Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2016

Lill

beebi? beebi!!

Ma saan ikka vahel kirju, et meie beebi sai nüüd ühe kuuseks ja me nüüd tahaks neid – oi kui nunnult ta siin magab – pilte. Ma siis ohkan ja vahel (ok päris tihti…ok peaaegu alati) võtan paar päeva mõtlemisaega ja siis kirjutan, et väga armas, aga oi kui nunnu on nüüd juba ainult siis kui ta tahab, sest ta on juba liiga suur  ja praegu on just see hetk, kus ta nii väga ei taha ja siis kirjutan veel, et oi kui armas on ta nüüd küll muidugi järgmised 100 aastat (seda ma tegelikult ei kirjuta), aga beebi on ta küll ikka pikalt veel ja oi kui nunnud minu lemmikud on just need natuke suuremad. kolm kuuske ja kuus kuuske ja üheksa kuuske…ühesõnaga iga homme on parem :), aga need üks ja kaks kuuske on nats nagu mõtetud mehed :)

Ehk, et isegi kui minu esialgne vastus ei rõõmusta väga kirjasaatjat ja kindlasti on meil siin 100 fotograafi, kelle juurde saab siis kohe homme ikkagi minna, siis… ma need suuremad kuused võtan kohe vastu ja teate miks?

Kui ma kodus pilte töötlen, siis ma taustaks kuulan koguaeg midagi. Kui juhe on koos, siis keegi laulab, aga kui juhe on täitsa laiali, siis kuulan, mida targemad inimesed räägivad. Arvestades seda aega, mis ma selleks kulutan, siis käib ikka päris palju kõrvust sisse ja mitte ennast pärast lolliks mõelda, siis väga erinevatest valdkondadest :). Ükspäev ma siis kuulasin pikalt ühte maailma fotograafi. Oi kui nunnu ilus mees, aga see pole hetkel oluline. Oluline on see, et üks tema mõte oli, et inimesi pildistava fotograafi edust on pool andekust ja pool isiksust… ehk et kui sa ennast ikka inimesena maha ei müü, siis inimene sind ei telli ka. Kui me nüüd võtame selle 1-kuuse või veel väiksema, siis no talle on ikka väga raske ennast maha müüa…aga kõik mis puutub lastesse, siis ma väga tahan ennast neile maha müüa :) ja neile natuke suurematele beebidele on seda palju lihtsam teha :)

Ja kui beebi on rahul, siis on ema rahul ja kui ema on rahul, siis loomulikult on ju ka isa rahul. Nii et beebi…oi kui nunnu, aga nii palju suurem, et saaks ennast maha müüa…palun väga 6 kuuske :)))))

Rubriigid: beebi, beebid, kodus | 3 kommentaari
Lill

jäätisejutt

Ma olen täitsa kindel, et igal inimesel on mingi nõrkus. Minu oma on kakao. Mul täiesti ükskõik, mis kujul, aga parem oleks kui mingigi kogus kuuluks igasse päeva. Minu arust pole ta ka kahjulik ja pigem isegi kasulik kui just suure koguse suhkruga seda sisse ei söö.  Jaaa … ma olen proovinud, et ei sööks …. jaaaaa ma isegi sain paar päeva hakkama, aga mis see point on. Ma võin vabalt kahe käe sõrmedel üles lugeda kõik need asjad, millest mul on täiesti ükskõik, aga millest enamus vajaks tõsist võõrutust…nii et las mul olla see kakao :)

Teiseks ma olen peaaegu kindel, et see laps, kellele jäätis ei maitse, lihtsalt ei ole veel seda õiget leidnud. Suurest peast enam ei tarvitse jäätis nii elevile ajada, aga enamus lapsi ikka karjub jäätise peale jeeee…. ja meil on neid ju kodus kolm.

Suvel kui ma maailma parimat ema mängisin, siis ma ikka vahel ostsin külmutuskapi jäätis täis ja siis lapsed võisid vabalt oma äranägemise järgi poes valiku teha. Pigistasin ühe või siis kaks silma kinni ja Kalle poolse kõrva ka ja peesitasin laste imetluse käes. Kalle nimelt arvab, et jäätis on kõige hullem – magus ja veel külm ka….aga noh, mul on kõrv kinni :)

Paremaid valikuid otsides tuli minu silmapiirile La Muu. Ma ei saa nüüd öelda, et me seda jäätist väga tihti sööks, aga kui ma tahan vähemalt ühe silma lahti hoida, siis ma ostaks seda. Ja siis järgmisel hetkel jäi kuskilt silma meie oma kohalik pulgajäätis. Ja ütleks, et pärast esimest ampsu olin otsas :)

See ei ole nagu päris jäätis ja nagu on ka ja samas on sellel minu lemmikul, kus ilmselgelt on kakao sees, kuidagi selline nii päris maitse ja noh kui aus olla, siis minupärast võiks need kõik teised sordid ka ju olemata olla…eeeeiiiiiii karjuks muidugi lapsed, sest need teised on just nende lemmikud. Ta ei sula nagu päris jäätis ja limpsu ka kuidagi eriti hästi, nii et tuleb närida.  Päris hea 3B kirjeldus ju :)

Ostsime siis ühe jäätise ühelt laadalt ja teise jäätis teiselt ja ükskord avastasime, et see jäätise kast seisab peaaegu kossuplatsi kõrval. Ei saa enne kui teisel poolajal, ok…vähemalt esimese veerandaja vaatame ilma jäätiseta. Mina võiks vabalt ka viimasel veerandil süüa, aga lapsed ju nõuavad. Ja nii siis nüüd ongi üks jäätis kohustuslik kossu vaatamise osa.

Kui ma Tallinnas trennis ei käi, siis ma lähen sinna kossuplatsi kõrvale ja no see jäätisekast on seal vahel ju.

Ja nagu siinkandis ikka, et kõik tunnevad kõiki :), siis ma ju ikkagi tean, kes seda jäätist teeb ja ükskord jutu sees pakkus, et tulgu ma võtku tema juurest kodust siis, eriti kui meil seda nii palju kulub :). Täna kui oli vaja jälle maailma parimat ema mängida, sest viimane kord Kärduka lemmikut korvpalli platsi kõrval ei olnud ja Ketlin on kodus haige, siis sõitsimegi ja ostsime mõned :)

Igaüks sõi ühe ja ülejäänud paar tundi olen ma nüüd kuri ema olnud, sest täna rohkem ei saa :)….ma ei tea miks, aga puhtalt minu pärast :) Miks nemad saavad ja mina ei saa (tohiks) :) ….ühesõnaga kui juba jäätis peab olema, siis on süda vähemalt natukenegi rahul, kui see on selline :)

Koduteel tegime matemaatikat ka. Kui ma oleks sama palju jäätiseid ostnud kossuplatsi kõrvalt, siis kui palju meil praegu raha vähem läks ja mitu jäätist rohkem me siis nüüd oleks saanud….mitme tehte peale sain vastuse ka ja mõni autos tahtis kohe otsa ümber pöörata ja need ülejäänud ka ära tuua ;)

jäätis hetkel haige oleva Ketlini käes

jäätised kõige vähem maiama Liisu käes

ilmselgelt kõige suurem fänn!

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 2 kommentaari
Lill

Ketlin ja täpid

See ei tulnud kuidagi äkki, ega ka mitte ka ootamatu üllatusena, aga ikkagi :)

Juba mitu kuud tagasi rääkis Ketlini uus klassijuhataja koosolekul, et koolis tuleb moeshow ja klass, et ks tahab kõike ja teeb kõike, võtab ju loomulikult sellest osad. Natuke hiljem teatas Ketlin rõõmsalt, et tema on oma klassi lavastuse tiimis. Natuke veel hiljem, mitte nii rõõmsalt, et see tiim ei taha kuidagi koos töötada ja koguaeg on kaos ja keegi ei kuula.

Ja siis kui oli jäänud veel nii umbes nädalake hakkas Ketlin kuidagi ääri-veeri rääkima, et peaks nagu vist sellele ka mõtlema, mis ta sinna selga siis panna võiks. Kunagi ammu olin ma talle ühe täpilise riide seeliku jaoks ostnud ja väga sobivalt oli TÄPP nende teemaks… ok tegelikult vastupidi ;). Mõtles, mis ta mõtles, aga tegudeni ikkagi kuidagi ei jõudnud. Mis siis ikka. Eluaeg on emad laste eest pool tööd ära teinud, ma siis võin ka. Muidu ju polekski nagu filmis, kus ema õmbleb öösel kostüümi. Kusjuures ühes filmis õmbles isa öösel tütrele flamenkoseelikut :)

Päriselt on nii, et õmblusmasinad on juba ammusest ajast vanaema juures, aga kuna lapsed vähemalt teoorias käivad Raplas õmblusringis, siis seal on masinad olemas. Nüüd tuli leida see võimalus, et sinna ringi ajal õmblema saaks minna. Ja sobivalt sobis nii mulle kui ka Ketlinile 2 päeva enne. Üks päeva oleks ka saanud minna, aga see võimalus ei sobinud meile kummalegi. Riidest ja masinast on üksi vähe, idee oleks ka abiks. Idee pidi mahtuma veel nii umbes täpselt 2,5 tunnise teostusaja sisse ehk siis midagi keerulist ikka teha ei saa ja ega siis mina ju tegelikult õmblema ei plaaninud hakata :)

Eelmisel õhtul siis mõõtsime ja lõikasime kõik vajaliku välja ja järgmisel päeval kui Ketlin krookis, käisin mina veel liimiriiet ja niiti ja kummi ostmas :) ja mis see siis ära ei ole…saimegi kahe peale valmis :)

Moeshow oli uhke. Me ikka läksime kohe terve perega. Natuke tegin nägusid, sest Ketlin oli lubanud, et ma pildistan neid, aga ma juba aastaid tagasi lubasin endale, et ma oma laste pidudel ikka olen päriselt kohal, sest ma tean küll ennast…kohe on siis vaja ka kõiki teisi pildistada ja nii istungi peol fotokas ninal ja ei näegi tegelikult midagi…. natuke põdesin ka, et äkki ikka ju peaks siis pildistama kui laps on lubanud….aga fotoka jätsin ikkagi teiste pereliikmete pealekäimisel koju :)

Nüüd siis nägin. Rahvast oli päris palju ja ikka igas vanuses. Ketlini klass oli kohe esimene. Kuigi nad olid kõige väiksemad, siis oli neil seal ka päriselt tüdrukute ise tehtud riided ja ka neid, kus vanemad olid toetanud, kusjuures seis oli väga võrdne ja kui ei teaks, siis ma küll poleks julgenud pakkuda ;) Kaks poissi nägid välja nagu Ketlini koopiad  :). Kui esimesed on omad, siis on hea rahulik vaadata kõiki teisi. Ketlini vanuserühma kuulusid veel nende paralleel ja  viiendad ning kuuendad klassid ja kõik nad suutsid positiivselt üllatada. Kuni gümnaasiumini välja oligi rohkem rõhku pandud showle ja ikka tuli üks kilekottidest klass ka ja palju oli selliseid – vaatame, mis meil siin kapis on sellist, mis sobiks. Vaeva oli igatahes nähtud ja kõige vanemate etteastes olid ikka kohe päriselt wow… no ikka kohe päriselt. Ideed ja teostused…

Peale väikest pausi, siis kuulutati samasuguse kiire ehmatusega välja võitjad ja jeeeee…Ketlini klass noorimas kategoorias. Ütleme nii, et meie pere jaoks tuli see küll üllatusena, sest kuidagi nad oli ikkagi ju sellise väikesed ja püüdsid küll ja need vanemad tundusid kuidagi kordades enesekindlamad…aga ju siis ikkagi meil oli rohkem moodi ja teistel rohkem showd :)

Pärast laulis Daniel Levi nii, et Kärt ja teised umbes temavanused olid kõhud vastu lava serva. Nad on vist sellega juba harjunud :) Daniel Levi väikeste tüdrukutega, sest Kärt nägi sellist asja vist esimest korda :). Kuna ta siin tahab ikka nii väga kahe kooli vahel valida, siis nüüd Ketlini-Liisu kool sai jälle ühe plussi juurde…

endal oli jälle üle päris-päris pika aja kuidagi mõnusalt tuttav tunne kääridega kangast lõigata ja no ma ikka mõned õmblused tegin ka :)

Rubriigid: Ketlin, Krista, muu | 1 kommentaar
Lill

ilus kodu ajakirjas…

Ilusate kodude pildistamine on kindlasti üks minu lemmiktegevusi. Kuidagi väga kindla peale minek on siis kui kui keegi on oma profi silmaga seal kõik paika sättinud ja sa juba tead ette, et maitsed mätshivad :). No ja natuke edevust siis ka juurde kui pildid ajakirja lähevad. Ega mulle endale väga ei meeldi siis neid sealt ajakirjast vaadata, teinekord tõstan mitu päeva järejst ajakirja ühest kohast teise, sest äkki oleks-poleks, aga üks on kindel, mina ise olen selle pildi teinud ja just niimoodi mina seda nägin ja mulle endale just niimoodi meeldibki :)

Selle koduga või õigemini nende piltidega jättis mul süda ka mõned lööägid vahele. Kogun ma ju oma töid välistele ketastele järjest. Otse kaardilt kahele kettale. Kenasti bäkapitud kõik.  Kui töö on valmis, siis kopeerin valmis töö jälle kahele kettale ja siis ühel ilusal päeval kustutan musta materjali varukettalt ära, sest seda pole enam vaja. Kuna see töö jäi aga oma õiget aega ootama, siis sattus see ka varuketta musta materjali pürgikasti…noh ma ju üldse ei mõelnudki sellele, sest 99% ma teen kõik tööd järjest ära ja kustutades vaatan enamasti ainult kausta algust ja lõppu…. mul on ühes kaustas 9999 faili :) Ja siis ühel ilusal päeval kukkus põhikõvaketas, kus ka see töö peal oli ainult kergelt nurgaga vastu maada, aga kuna ta samal ajal töötas, siis sellest piisas, et üles öelda. Paanikat pole vaja, kõik tööd on ju teisel kettal ka ….kõik muidugi, ainult seda ühte mitte…noh nüüd on küll natuke paanikat vaja. Esimesena kopisin uue nö põhiketta ja samal ajal hakkasin itimehi pommitama.

Saab, ei saa, saab, ei saa…vaatame, proovime…ja proovisid ja said…. nii palju sain nende töö kergemaks teha, et mul tõesti oli vaja sealt kettalt ainult ühte tööd. Aga meil siin Eestis on ikka tegijad mehed ja mulle nii meeldib, et abi on alati ainult ühe telefonikõne kaugusel… ja kui kellegil on veel mingil kummalisel põhjusel sarnast abi vaja, siis www.laptopid.ee aitab :)

Ja kui kellegil Kodu&Aed viimane number ei ole veel läbi vaadatud, siis vähemalt üks töö on pildis siin :)

Kui siin juba reklaamimiseks läks, siis Elina oli see profisilm seal korteri juures…

Rubriigid: Krista, muu | Kommenteeri