Arhiiv kuude lõikes: märts 2016

Lill

uus tuba

Teine ruum meie majas, millega ma kohe algusest peale rahul pole olnud, on koridor. Või kuidas iganes seda ruumi nimetakse kuhu kohe uksest sisse astudes satud. Keegi väga kummaline inimene värvis seinad kollaseks ja see inimene olin ju mina. Ma vist ise ikka ei värvinud, aga loa andsin ja mulle isegi ei meeldi kollane. Ideed olid nagu ok sellel hetkel kui see ruum tehti, aga ju siis olen mina vahepeal muutunud….

Selle riidekapi saime koos nõmme majaga. Mingi hetk Kalle puhastas seda, aga see peegel on vana ja täpiline ja ega see vaatepilt sealt ilus ei olnud ;). Nagu igas normaalses peres sattus ka kapi otsa ja taha ja ukse külge ikka mingid suvalised asjad ja no kokku see ikka ei sobinud kohe kuidagi…

Riiete riputamissüsteem oli iseenesest lahe. Keegi meie perest pole eriline riidepuude kasutaja ja niimoodi rippudes ei elanud riided üksteise seljas. Miinuseks muidugi see, et kui nagisid on palju, siis on ka riideid palju ja üks mees meie majas suutis pidevalt terve esimese rea oma riideid täis riputada. Alumistes korvides käisid mütsid-sallid-kindad ja isegi kui lapsed käivad ühe ja sama mütsiga terve talve, oli neid seal kastis mitu ja iga hommik oli vaja sobrada ja koguaeg oli kõik kadunud.

Ja ausalt pean ka tunnistama, et kõiksugu nikerdused ei ole enam väga minu maitse :)

See alumine pilt muidugi on nats ülepingutatud, sest ma juba hakkasin asju ära panema ja nii hull see vaatepilt igapäevaselt ei olnud, aga mõnel hommikul siiski :)

ja laelamp oli iseensest lahe, aga ka kollane ja valgust oli ikka vähe jne jne…

Kui kõik tühjaks sai viidud – kapp maale ;), asjad mustadesse kottidesse ja paar meetrit eest ära, siis jäi alles kollane sein. Kes see värvib – mina värvin.

Kallele meeldib viimasel ajal asju osta. Tal on mingid oma lemmikpoed ja ta muudkui ostab sealt midagi koguaeg. Enamus asju ei läbi minu sõela ja nii ta peab neid oma toas hoidma ;), aga mõni ikka mahub. No aga mis ma teen….saadab poest pildi, mina ütlen, ära osta, tema ikka ostab :). Selle kollase pingiga ma lubasin proovida, et kui ma ära värvin ja siis sobib, siis võib jääda.

Esimene töö oli teipimine. Kuna minus ikka väga head maalrit peidus ei ole, siis kõige võimaliku ja võimatu teipimine tuli ainult kasuks. Kuigi see kasu oleks siiski võinud veel suurem olla :).

Seinad on liivapritsiga puhastatud ehk siis väga soonelised ja ikka tuli pintsliga jubedalt udjada, et kõik praod värvitud saaks. no ikka jubedalt :) ja kokkuvõttes ma annaks hindeks kolm miinus, sest lisaks udjamisele juhtus täiesti vabalt ka see, et värv hakkas jooksma. Muidugi mitte kohe, vaid näiteks siis kui ma olin juba teise seina jõudnud. Ühesõnaga, mind kui maalrit keegi tööle ei võtaks :)

Kui seinad said värvitud, siis võtsin kapi ette. Seda oli ikka sada korda mõnusam värvida ja et see veel eriti mõnus oleks, siis tuli see lahti kruvida :)

Natuke pesu ja teipide ära kiskumist ja Kalle avaldas kohe mitu korda arvamust, mis ta maalrist arvas, aga ma ei lasknud ennast sellest väga segada, sest oleks siis võinud ju siis ise värvida…ja liistu otsad oleks ju ikka võinud ka värvida… ;) ja saigi asuda minu lemmiktegevuse juurde.

Ma kohe üldse ei saa aru, kuidas sisekujundajad töötavad. Mina oskan mingi asjad kohta öelda alles siis, kas see sinna sobib kui see sinna kohale on pandud. Mul sellist ruumitaju või mõõdumõõtu küll ei ole, et kohe oskaks öelda, et jessss nii on parim lahendus. Eelmine oli ju ka ok, aga kui ikka terve sein must jopesid ripub, siis oli lõpuks tunne, et majas on igapäev mingi suur matus…. Nagu meil ikka, siis natuke üliemotsionaalseid vaidlusi vaheldumisi pilt on ja häält pole tunnikestega ning jälle teema juurde tagasi tulekut, siis lõpptulemuse koha pealt ei saaks öelda, et ma oleks väga järgi andnud ;)

Mulle enne ei meeldinud, mina tahtsin teistmoodi, mina tegin ja siis ma võiks öelda kuhu tuleb peegel ja mitu nagu seina saab :)

See pink on Kalle ost ja sellega olid kõik nõus. Istme all on kast kus nüüd käivad mütsid-sallid. Nagi on meil minuarust olnud nii kaua kui ma seda mäletan ja mingil hetkel on keegi selle valgeks värvinud. Pilt on Kalle üha kasvavast maalikogust, millest peaks ka ükspäev kohe eraldi postituse tegema ;)

Peegel oli enne ka seinal, aga teistpidi, sest paksud inimesed (nagu mina enne) arvavad enamasti, et kui ülevalt poolt rinnuni on ilus, siis sellest piisab :) Pink on siis sellest ukse ja maja rohelisest ühe tooni võrra heledam ja kolm nagi läbisib testi – mitte liiga nikerdatud.

Need kaks ust ootavad nüüd oma järge. Keegi – loe mina, peaks neist nüüd liivapaberiga üle käima ja ära värvima. Väga kiire ju sellega pole ja ma nüüd ootan, et õues oleks piisavalt soe, et seda ei peaks toas tegema :) ja siis helerohelist värvi.

Ja ongi kõik….. lamp on home artist ja uksed jäävad selliseks nagu nad on :) see vaip ei sobi enam, aga kuna see on ikkagi minu enda tehtud, siis küll ta uue koha leiab :)

Mõnusalt valge ja väga avar on küll… ja järgmine ruum ootab juba oma järge…

Loeks kulud ka kokku – kui rohelisest värvist piisab kapi värvimiseks, siis 7,5 liitrit ja nats alla 60€…teipi oli meil kodus piisavalt. Pintsli ostsin aga värvirullid olid olemas. Roheline pink oli 15€…see halli hinda ma ei tahagi teada ja need hallid nagid ostis ka Kalle….

Ma olen ikka nii osav säästuremontija :)

Rubriigid: minu kodu | 6 kommentaari
Lill

Ronja oota(b)s väikest õde

Noh piltide peal ootas ja nüüd on ta juba sündinud…jeee :). Blogimaailmas väga lihtne loogika, see, mida sa näitad, seda sa ka järelikult teed. Või siis lugeda ridade vahelt, seda meeldib väga teha. Mulle näiteks meeldivad igas vanuses lapsed ja mulle väga meeldib külas pildistamas käia. Ma ju ei hakka jälle seda stuudio juttu rääkima, endalgi juba vahel tunne nagu katkine muusikamasin, aga lapsed tunnevad ennast omas kodus kõige vabamalt ja mina tahan päris elu…iseasi kui osav ma selles olen, aga ikkagi :)

Ja külla minnes on veel üks suur-suur pluss. Kodus on inimestel hoopis teine diivan, kodus on hoopis teistsugused toad ja valgus ja muud asjad – seda siis vahelduse mõttes. Kodus võib olla ka  just see sama täiesti teistsugune sinine koolilaud nagu meilgi ja ka see on suur pluss. Kui ikka keegi ostab samasuguse laua, siis järelikult on ta juba poolel teel minu inimeseks :) ja järelikult ma olen täiesti õiges kohas. Igal pereliikmel on mingi oma kiiks selles kõige paremas mõttes. Muidugi osad julged võtavad ka külla tulles oma asjad suure kohvriga kaasa, aga ma ikkagi kardan, et mõned on nii palju tagasihoidlikud…ahhh see tekk, tegin jah ise…jaa need kleidid … jah ma õmblesin need ise ja äkki nad polekski neid kaasa võtnud, aga nüüd kus ma juba külas olen, nüüd ikka tuleb kõik riidekapist üles otsida.

Vahetame veel riideid…nii midagi, mis selle diivaniga mätshiks, nii ja nüüd see  on nii lahe kleit, kus me sellega lähme… apppi kui ilus ilm ikka õues on ja me lihtsalt peame õue minema ja nii see pere siis tuhnibki mööda kappe ja leiab asju, mida ise ei mäletanudki enam.

Mulle meeldib ja kui kellegile veel meeldib, siis kutsuge aga mind külla :)

Ja nende pere esimestest lastest ja ma juba kirjutasin kaks postitust allpool ja ikka täitsa kopipaste võiks siia teha :)

Rubriigid: kodus, pered | Kommenteeri
Lill

Kuidas me raamatusse sattusime

Kui me kolisime Tallinnast ära, siis põhimõtteliselt stiilis, ma tiirutan näpuga kaardil ja sa ütle mingil hetkel stop. Ai see on natuke liiga kaugel, siin pole ühtegi linna piisavalt lähedal, vali uuesti. Ok mitte päris kaardi kohal, vaid kinnisvara portaalis, aga põhimõtteliselt ikkagi kohta, millest me midagi ei teadnud. Ahh vaatame mis saab. Nüüd saab suvel juba 6 aastat siin elatud ja vähemalt kolm pereliiget ei mäletagi eriti muid kodusid kui see. Siin elamine käib minu jaoks kuidagi mäest üles ja mäest alla. Ühel hetkel  on tunne – et ohh mis kõik siin ära teeks ja kuidas muudkui panustaks ja siis järgmisel hetkel paar sammu kõrvale astudes vaatad, et kõik on juba ammu enne mind siin ja ka teevad ja mis nüüd siis mina. Kõik teised tunduvad nii tublid ja teevad nii palju ja jõuavad nii palju ja mis ma ikka hakkan vahele trügima :)…. aga õnneks on meil siin peres veel üks teine täiskasvanu, kellel see sulandumine ja ka panustamine läheb kuidagi sujuvamalt. Läks kooli, läks paraktikale, läks ülemus pooleks aastaks välismaale ja ujud või upud ära ja hakkad ise ülemuseks ning  kohe järgmisel päeval oleks mees nagu terve vallaga sõber olnud. Nii lihtne ju :) ja kui juba silma torkas, siis haarati nööbist kinni ja tehti lugu. Meil siin nimelt on selline tasuta vallaleht, mis ilmub üks kord kuus ja igas lehes on üks pikem lugu. See lugu ilmus mitu-mitu-mitu-mitu aastat tagasi :) Nüüd aga ühel ilusal päeval tuli välja, et neid lugusid on aastate jooksul kogunenud päris suur hunnik ja oleks väga sobiv aeg panna need kõik kokku üheks raamatuks. Pandigi. Kokku jõudis raamatusse 90 lugu ja apdeiditi ka kõik ära, et mis tänaseks siis muutunud on.

Ühel ilusal päeval võtsime kenasti kõik hetkel vabad olevad pereliikmed kaasas ja läksime esitlusele. Ja ostsime kohe kaks raamatut ning ikka suhteliselt ebaviisaka inimesene oli mul ju vaja kohe lugema hakata. Tuli välja, et peaaegu kõikidest nendest tublidest ja veel tublimatest inimestest on aastate jooksul lugu tehtud. Alustades meie naaber küla terviseraja tegijatest, nii et ma üldse ei imesta, et siin lihtsalt ei olegi olemas ühtegi vabandust, et mitte sporti teha ….jaaaa ma ükskord kirjutan sellest…. siis vahepeal oma laste sõprade peredest lood ja siis ongi kõik need inimesed, keda sa koguaeg aeg ja igal pool näed ja siis algul noogutad, siis teretad ja siis teretad ja siis teretad….ma ju päriselt ei tunne :)…ja nüüd siis loed, et aaa ta õppis ka seda sama, mis mina…aaa tema ehitaski selle maja…aaaaa, sellised unistused siis…oi meie kooli rektor elas ka siin. Kusjuures pidas esitlusel kõne ja rääkis väga lahedalt oma lapsepõlvest, kuidas ta seal täpselt raamatukogu maal karjas käis.

Ühesõnaga mul nüüd öökapi raamat, igal õhtul üks lugu ja veab vist suveni välja. Oma perepildi võiks muidugi külmutuskapi peale panna, sest esitlusel parim hetk oli see, kui keegi kes kogus lugude juurde autogramme, küsis kas ma olen ka raamatus ja vaatas pilti, ning küsis siis – kus kohas :) …. neli aastat on möödas ja see oli positiivne kompliment :)

Aga noh nüüd kus me raamatus oleme, peaks vist ikka koguaeg vaatama, et selg sirge oleks ja laste peale avalikus kohas väga ei karjuks või…mis need veel ühsikonna kriitilised tegevused on, mis ei sobi :) ja kuigi minu roll oli abikaasa ja ema, siis äkki ma ikka ühel päeval mõtlen välja kuidas ja kuhu panustada :)

Rubriigid: Krista, muu | Kommenteeri
Lill

Ootavad

Tõstke käsi, kes ootavad kevadet. Ja tõin omale sirelioksad tuppa ja on juba lehed ka küljes ja mõni päev paistab päike ja märts tähendab ka kevadet ja ei ole sinisilme ja tean küll, et aprillis võib vabalt lund sadada, aga ikkagi :). Tegelikult on ka talv lahe ja lapsed läksid just suusatundi ja ootamine on ikka meie värk, eriti naistele ;). Ja mina käin vahepeal vaatan, mida ja kuidas teised ootavad. Käisin külas ja oi kus mulle ikka meeldivad need perede esimesed lapsed. Neis on ikka kuidagi kõike rohkem. Eks see vist loodusevärk ole, et paneme kohe sellesse esimesse võimalikult palju, sest mine tea, äkki on ta ainuke ja siis lähevad head geenid raisku. Ma ei saa nüüd muidugi öelda, et mulle teised või kolmandad vähem meeldiks, aga vähemalt mul on tunne, et kui peres on vähemalt rohkem kui mitu last, siis kõige erinevamad on esimene ja teine, aga…ikka sinna esimese juurde ja teise ootamise. Pere esimene laps annab kohe vihjed ära, mida ja kuidas ja kas me üldse teeme. Selles mõttes on väga lihtne, sest nad ikka on omal moel avatud ning siirad või siis mitte ja just see teebki asja lihtsaks. Ja no pole mina veel näinud last, kes ütleks jah tädi, me teeme nüüd tund aega kõik täpselt nii nagu sa ütled…ikka käib üks tants ja tagaajamine koos võistluste ja lubadustega. Päriselt aga suudavad nad ikkagi ka väga positiivselt üllatada ja ikkagi teha just täpselt seda ja natuke veel rohkem kui neilt oodatakse. ;) …. no nagu see ka suurte inimeste maailmas on ;) ….

Kuna nüüd ikkagi tuleb jälle miljon pilti ka, siis ma rohkem ei räägi…

Rubriigid: beebiootus, kodus | 3 kommentaari