Arhiiv kuude lõikes: mai 2016

Lill

Uus beebi

Ma fännan iga pildistamist, kus pildile jääb inimene. Ma saan isegi tööst samasuguse endorfiini laksu nagu trennistki. Aga sellist mõtet peale tööd ei ole, et vot see teema on minu ja vot ainult seda ma nüüd tahakski teha. Minusugune kärsitu udupea pigem mõtleb, et kuidas küll keegi viitsib ainult just selles vanuses lapsi pildistada…mõtle millest ta kõik ilma jääb. Ma tahaks teha postituse lasteaia lastest ja nende sõpradest, ühest lahedast kogemusest vene kooli 9nda klassi õpilasi pildistades või siis kõik need kolme lapsega pered, kes nagu tellitult minu juurde satuvad, sest siis me saame terve sessiooni korrutada- ma tean, meil on ka nii :) …. ma jäin praegu mõtlema, et neid kolmeseid on ikka niiiiiii palju :)

Aga üle-üle-ülekõige meeldivad mulle kõik need pered, kes minu juurde mitmendat korda satuvad. Isegi kui neil algul üldse lapsi ei ole, aga te ei usu kui kiirelt võivad ühte perre näiteks neli last järjest sündida :).

Pildid ikka ka….Nemad alles alustasid :) Eelmine suvi olid pulmad ja minu mõõdupuu järgi ikka täiesti kümnesse. Kõigega :) ei ole blogipostitust, kuigi seal oli küll ja rohkem minu eelmise suve lemmikpilte. Kaks lemmikut leidsin nende kodust suurelt seina pealt. Ma ikka ja jälle ehmatan, kui ma mõnda enda pilti nii suurelt kellegil kodus näen, see tunne on kuidagi üle minu, et päriselt – minu oma ja nii ilus :)… see pilt küll ei olnud seina peal, sest see poleks sinna sobinud, aga see ju ei takista kuidagi minu lemmik olemast :) …ja ei hakanud sadama….

Aga hoopis beebist pidi jutt olema…

Ma mäletan kuidas  ma ühte oma esimest tutikat beebit pildistasin, kes muuseas läheb sügisel kooli ja siis oli see nii uus asi. Anne Geddes oli maailmas tegija ja tundus, et kui sa nii ei tee, siis …noh sa lihtsalt ei saa aru, et nii peab tegema. Samas on mul üks lemmik fotoraamat, kus olid ka tutikad beebid – nagu päriselt…konnapoja moodi, käed-jalad laiali ja päris tihti ka vist kisa taevani. Iga laps nagu päriselt ja täpselt enda moodi.

Ma ei saa veel päris kindlalt öelda, et mul on nüüd ka see julgus teha ainult selliseid pilte, nagu kõik päriselt on, aga ma ikkagi teen ja need on alati minu lemmikud ja terve pere peab pildil olema…ja isegi kolm õde-venda kui nad olemas…. Juba läheb jutt pikaks….

et kõigile oleks selge ja teada, et kes ja millal ja milliste lähteandmetega sündis!

minu lemmikud – aaaa kas need oleks pidanud tegelikult just hästi suurelt panema….

eksituse vältimiseks, see seal seina peal, ei ole minu tehtud, minu omad olid teises toas :)

Rubriigid: beebi, beebid | 1 kommentaar
Lill

Ujuja?!

Lasteaia seina peal oli teade, et emad-isad võivad tulla vaatama, mida nende lapsed on aasta jooksul basseinis õppinud. Ok see aasta on natuke liialdatud, sest ujumas käisid tüdrukud poisid eraldi, sest bassein on pisike ja niimoodi üle nädala ehk et suht harva. Kärduka jutu järgi oli mul lausa kohustus tulla vaatama, kuidas ta 2 minutit vee all olla suudab. Kõik meie ühised spas käigud on siiski lõppenud maksimum varbad titebasseini vees, nii et kui 2 minutit, siis 2 minutit. Ükskõik kui palju rohkem kui ainult varbad vees, on super. Tahtmist tal igal juhul oli, alla ka ei andnud, aga miski tal peas ikkagi viimasel hetkel kahtlema käskis hakata, sest mingit hüljest ma ikkagi ei näinud. Aga edasiminek oli olemas :)

Teine seik. Seisime Ketlini ja tema sõbrannaga Sadolinis stendi ees ja vaatasime FreeRuni trenni kuulutust. Ketlini sõbranna ohkas – minu ema ei luba mul sinna minna. Ketlin ohkas jälle – minu ema tahab, et ma sinna läheks, aga ma elu sees ei lähe. Edasi rääkis Ketlin, et see on ju eluohtlik ja üldse ta ei saa aru, miks peab koolis kukerpalli tegema. ok edaspidi veel, aga tagurpidi on ju ka eluohtlik. Sa ise kuuled, kuidas su kael kohe murdumas on….

Ja nüüd ma siis seisan siin ja vaatan peeglisse. Mis siis, et mu eluunistus on elada surfari elu või siis vähemalt suuta kõike seda, mida üks ninja warrior suudab, siis päriselt on nii, et teises klassis kohustuslikus ujumises hüppasin basseini põhja jala katki ja lõpuks kuuendas ujusin koera selle kohustliku maa ära, mis vaja oli, aga kui trennis oli ujumine, siis ma istusin enamasti basseini ääres. Ega ma ikka väga vabatahtlikult ei roni sellisesse vette, kus jalad põhja ei ulatu ja snorgeldamas pole ma ka mitte kunagi käinud. Koolist sain läbi ka ilma tagurpidi kukerapallita ja lasin iga aasta endale täiesti vabatahtlikult selle eest kahe panna. Ma olin nõus topelt kitsehüppeid tegema või kõik need kukerpallid rööbasupuudel, tagurpidi põranda peal üle kaela – tänan ei.

Ketlin ja Liisu ei karda vett ja äkki Liisu ja Kärt teevad ka tagurpidi kukerapalli ära. Muidugi ei oska mina kuidagi Kärdukat ujumist armastama õpetada või Ketlinile tagurpidi kukerpalli. Get over it, ei ole minu puhul küll kuidagi abiks olnud ja ma saan ju aru, et mis siis ära ei ole, aga no ikka ei saa ka. No ja siis kui minust surfarit ei saanud, Hawaiile tahaks ikkagi minna ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 3 kommentaari