Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2016

Lill

Sügis

Sügis on minu jaoks kõige kõigem kuu. Ühelt poolt oled suvest niiiii väsinud, et ega mõte veel üks kuu samas rattas – fotokas iga päev käes – ei ole just kõige lemmikum. Nii kui aga üheks päevaks käest lasen, siis ma jään haigeks. Juba kaks aastat järjest on nii juhtunud. Teiselt poolt on see meie riigis kõige-kõige-kõige ilusam aeg ja kui ma saaks valida ainult ühe kuu, millal pildistada, siis ma valiks ilma silmagi pilgutamata septembri. Kui siia kõrvale võtta veel esimest korda kooli minev laps ja hull logistika kõige kolme vahel, kõik ringid ja trennid ja vihikute paberid, mis tegelikult minu konti nii väga ei murdnudki, siis aitab see lisaks pildistamisele ja töötlemisele kenasti päevi õhtusse saata. Natuke on vaja ju veel septembris aja peal joosta ka ja  nats remonti ju mahtus ka veel ära ja täpiks läksin ise ka kooli. Tundub, et sujub.  Vaikselt hakkavad lehed puude otsast otsa saama….ok vahemalt 2 järgmist nädalat peavad veel puu otsas olema :) . Suvel jõuludeks lubatud pilte saavad ka juba esimesed kätte. Ausõna püüan ka arveid saata ja juba valmis töid päriselt lõpetada…. meilidele vastamine on ikka kõige nõrgem lüli…Ma nii igaks juhuks ütlen, et äkki keegi loeb. Ausõna, kui keegi kirjutab juba kolmandat korda, siis ma vastan kohe kindlasti. Vastan ju …hmmm…ma loodan. Ma ei saa sinna midagi parata. Või siis nagu Kärduka õpetaja kirjutas, et Kärt jääb liiga tihti esimesse tundi hiljaks. Järelikult teevad õed talle vahetusalas ja trepijooksus ära, aga no see on minu viga, sest mina ärkan hommikul kõige viimasena ja mul ei ole isegi mitte ühtegi vabandust.

Pildistamisest ka. Kolm pere, keda ma tunnen juba aastaid. Nendega on alati nii lahe ja lihtne ja kui lapsed on juba nagu omad, siis nad ju teevad kõike, mis ma ütlen :) …. ok ei tee, aga vähemalt pildi pealt paistab nagu teeks. Lapsed on ikka nagu lapsed :)

Mul on teine hunnik sügise pilte veel ja omaarust olen ma ka suure hunniku ilusaid pulmapilte teinud sellel suvel. Ma ühe kaupa panen neid ikka instagrami ka, nii et kui keegi tahab teada, kas ma olen elus, siis sealt näeb ;)

Rubriigid: õues, pered | 1 kommentaar
Lill

Talvele vastu

Ma olen juba aastaid väga hea meelega kodus pildistanud. Suvel saab õues majale järjest suuremaid ringe ümber tehtud, aga kui ikka väljas on nõme, siis on veranda mu lemmik. Mööbeldada on mul ikka ju koguaeg vaja ja terve pere on juba leppinud, kui diivanid teise tuppa satuvad. Kergem kraam liigub isegi sessiooni käigus. Aknaid palju ja valgust jätkub ka detsembrisse, aga ütleme nii, et see roheline sein on ikka kannatuse mitu korda proovile pannud. Küll ei sobi, küll peegeldab valesti ja tegelikult piisab kärsitule minule ühest põhjusest ka :)

Kuna aga to do listis on veel tuhat muud asja, siis on see roheline värv ikka julgelt seinast kinni hoidnud. Kuni siis ühel õhtupoolikul, järjekordselt fb abiga, leppisime Sillega kokku, et homme värvime ära, sest mul on täpselt 2 pildistamise vaba päeva. Lasin koduse hädapiduri ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga igaks juhuks lükkasime nädalakese edasi, sest äkki ikka kahe päevaga ei jõua.

Esimese päeva õhtul pidi terve pere aitama mul veranda tühjaks tassida. Võttis nii 24 minutit. Poole ööni sain siis aknaraame teipida. Järgmise päeva õhtuks oli kõigel üks värvikiht peal ja tundus, et asi oleks nagu graafikus. Teise päeva lõunajal võtsin ka korraks pintsli kätte, sest no äkki ikka ei jõua ja mulle endale ka väga meeldiks kui keegi tuleks ja minu tööd vahepeal aitaks teha :), sest see roheline tahtis ikka kolme kihti.

Eile õhtul  kulus jälle tunnike teipide ära kiskumiseks ja mööbli tagasi tassimiseks ja esimene pildistamine sai ka täna hommikul juba tehtud. No oli mõnus. Valge on ikka valge ja kui tuleb lapsi emotsiooni pealt püüda, siis on nii mõnus kui segavad tegurid on miinimumini viidud.

See pisike miniremont ei ole olnud selle sügise ainus ja tuhat muud asja on veel juhtunud, mida on vaja mäletada. Äkki saavad need ka kirja :)

Rubriigid: minu kodu | 2 kommentaari