Lill

9 aastat

9 aastat tagasi kui Ketlin oli veel beebi, aga selline, kell juba jalad all ja minu elu sisuks oli oma päevi koos temaga võimalikult mõnusalt õhtusse veeta, siis mingi hetk tuli suur tahtmine seda suht sisutühja elu teistega jagada. Nii sai alguse titeblogi. Algul tundus nii põnev. Mõtlesin igasuguseid jutte välja. Ketlinist ja kui ta mõnel päeval midagi põnevat ei teinud, siis meenutasin vanu aegu :). Ketlini kõrvalt mäletan, et elu oli mõne päeval nii raske ja kui ma siis ühest ajakirjast lugesin, et ohh ma suudan kõike lõdva randmega naisest jutt oli, siis lendas ajakiri vastu seina, sest mina suutsin ainult elu ümber tite veeretada, ega kujutanud ettegi, kuidas elu teistmoodi olla võiks. Niigi oli raske. Siis tuli Liisu ja siis Kärt ja töö ja veel tööd ja järsku tundus, et saabki kõike teha :)

9 aasta jooksul on nii palju juhtunud. Ketlin saab natuke rohkem kui kuu aja pärast 10 aastaseks ja Liisu käib ka juba koolis. Kärdukat vaadates imestan ikka veel, et kuidas ta ei ole enam beebi. Nalja saab iga päev ja iga päev saab ka korra häält tõsta. Umbes tund aega tagasi hüppas jänes kest lauda otse supikaussi ja siis oma lolli jänese aruga tahtis sealt ka välja valge diivani peale hüpata. Peale kolme lapse on nüüd veel 4 looma kasvatada. Vot sellest osast ei saa ma tegelikult üldse aru. Üks loom võib ju peres olla, aga 4 on minu jaoks juba nagu loomaaed, aga nad kõik armastavad mind. Noh peaaegu kõik ja mõni neist ei näita seda nii välja nagu mõni teine. See supikausi jänes, see kohe jookseb kui näeb, et ma diivanil pikutan ja kohe musitama ka. Meil on teine jänes ka, tema ei musita mitte kunagi. Noh ma ei tea, äkki on armukade. Talle meeldib süüa, ta on paksem kui supikausi musitaja.

Kallest peaks ka rääkima. Tegelikult peaks temast kohe eraldi postitusi tegema, sest selle 9 aasta jooksul on ta jõudnud täitsa uue ameti omale omandada :) 2 kraadi ülikoolist saada ja tundub, et täitsa targaks saanud. Kuigi mina loen omaarust palju rohkem, jääb talle kõik kuidagi pidama ja siis õigel hetkel muudkui paiskab oma tarkusi. Õnneks tal on palju tänuväärseid kuulajaid, sest vahel ta ikka kurdab, et ma tegelikult ei kuula, mis ta räägib. Solidaarselt minuga on ka tema võtnud vahepeal kõvasti juurde ja siis kõvasti alla. Minu vabanduseks olid rasedused. Tal ei ole vabandusi :). Uus elu algab tal paar korda aastas ja päris ausalt tundub, et ta on minuga täitsa rahul.

Kohe alguses sai kodu ja aed blogi osaks. Ikka heldimusega sõidan meie vanast Nõmme kodust mööda, kuigi ta tundub seal kuidagi kurvake ja väsinud, aga äkki lihtsalt päike pole kunagi paistnud. Praegune kodu on saanud küll tähelepanu nii palju, et tal pole midagi kobiseda. Kunagi kui tahaks maja maha müüa, siis võib uus huviline kohe näpuga järge ajada, mis ja millal tehtud on ja mingit jama ei saa ajada. Õnneks oleme nii suure maja endale siia ahnitsenud, et peale seel blogi saab ta au ja kuulsust ka teises blogis. Aiaga on natuke kehvasti. No ei ole kuidagi nakatunud veel sellesse pisikuse. Ma olen küll sada võimalust andnud, aga no ma ei tea…ei lähe see asi ikka veel nii nagu võiks.

Mina ise. Tänu blogile olen leidnud omale töö. Saaanud aastate jooksul tuttavakse vähemalt poole Eestiga. Piinlikustundega vaatan mõnikord mõnele inimesele otsa ja ei suuda kuidagi meenutada, kus me kohtunud oleme. Ütlen viisakalt tere absoluutselt kõigile inimestele, kes vähegi tuttavad tunduvad, kaasa arvatud Savisaar. Olen rääkinud ilmselgelt liiga palju, aga kuulnud veel rohkem. Paar korda aastas tabab mind õudus, et keegi mind ei armasta…. ausõna seda on mitu korda juhtunud ja siis ma hädaldan siin kodus paar tundi ja saan sellest ilusti üle. 9 aasta jooksul olen juurde võtnud umbes 90 kilo. Puhas minu õnn, et ma suutsin selle kolme peale ära jagada, mitte seda korraga teha…ja õnneks ka 90 kilo alla võtta. Kuskilt otsast ei tunne, et ise oleks 9 aastat vanemaks saanud. Vastupidi, aga nohh…eks ta ikka kuskilt välja paistab, aga ikkagi on tunne, et ma võin teha ükskõik mida :). See ükskõik mida on suunatud praegu füüsilisse välja elamisse. Äkki mingi keskeakriis, et on vaja teada kus need võimete piirid on. Õnneks teen seda kahe jalaga maa peal, nii et tundub suht ohutu. Oma sünnipäevi ei pea, isegi 10es pulma-aastapäev möödus vaikselt, nii et ma ei saa lubada, et järgmine aasta ma mingi suure blogisõprade peo korraldaks….aga äkki võiks, telliks kohe bändi ja puha :)

Kuigi mulle ikagi ei meeldi pildi peal väga olla, siis üles tuunituna seda ikka juhtub üks kord aastas. Just nimelt võtsime nüüd sõbranna Mariga selle kõige koledama ilma. Sooja oli paar kraadi, taevas oli nii täpselt nii kõrgel, et käega ulatas katsuma. Isegi vihma sada vahepeal, aga näed…pildi peal paistab päike, see oli meil posti otsas ja kui külm hakkas siis tegin harki-kokku hüppeid :) ja jänes oli ka seljas. Mitte see musitaja supikausi oma…üks teine, keda ma ei tunne :)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

2 kommentaari postitusele 9 aastat

  1. inga kirjutab:

    väga kaunis, Krista:)

  2. Red Whortleberry kirjutab:

    Tõeline self starter!!! Kui ma Su blogi kunagi avastasin (Mia oli siis aastane ja ma ise kodune kontoritöötaja, kellel oli ka vist kahe lennu vahele liiga pikk vahe jäänud), lugesin tagurpidi kõik algusesse tagasi ja kindlasti oli Sinu blogi bullerblikkus väikseks inspiratsiooniallikaks nii mulle kui paljudele teistele. Nii nagu nüüd 9 aastat hiljem Sa ise. Mitte kõik ei ole üheksa aastaga nii ilmatuma pikkade sammudega edasi astunud. Seega, blogisõprade pidu on väga hea mõte! Ootan kutset:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.