Lill

aasta ema

Eks igal ühel ole omad kiiksud. Mul on ka. Mulle meeldivad traditsioonid, aga mingi sisemine tung sunnib leidma ootuspärastele asjadele omi lahendusi. Ütleks, et äkki see on mingi Kalle mõju, mis pole nii selge, aga millele ta on esimesest tutvuse päevast alates vihjanud ja samas mida on vahel keeruline aksepteerida. Tema mõte, et mitte üks päev pole tähtis ja eriline, vaid seda on iga päev. Ja kui ma vinguda tahan, siis ma vastan, et aga kui pole seda erilist päeva, siis tundub ka kõik ülejäänu hall mass…noh leiame siis kesktee :)

Mina tahan emadepäeva, siis tuleb emadepäev teha. Äkki sellest tulebki traditsioon. Mulle tundub, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta paindumatuse kiiks süveneb ja kes see ikka paremini teab, mida mina tahan, kui mitte mina ise :)

Eelmisel õhtul tegin omale kooki. Täitsa ausalt võin ka tunnistada, et sõin seda kooki ise kõige rohkem – ise tehtud hästi tehtud. Ülejäänud pere suureks pettumuseks seda kohe ei saanudki süüa, vaid pidi ootama järgmise hommikuni. Hommikul olin mina esimene, kes üles ärkas. Katsin ilusti laua ja ülejäänud pere oli siis oodatud lauda. Lilled sain ikka ka :)

Ülejäänud päeva olin ema, kes otsis lastega õues lepatriinusid ning päästis kirikust mesilase õue. Olin tütar, kes on mugav ja laisk ning lasin täpselt samamoodi nagu hommikul ise, lasin emal oma kodus laua katta…. ning rääkisin jälle liiga palju :)

Aga emaduse mõte on näed peaaegu nädal aega peas käinud. Kes see aasta ema siis on. Kindlasti ei ole see täna veel mina :) Ma küll ise tunnen, et seal plusside poolel on kõvasti rohkem asju, aga siiski on olemas ka miinuspool. Ma näen ka seda, et konkurents aasta ema tiitlile on väga tihe. Kohe nii tihe, et teistsuguseid emasid mina üldse ei tunnegi. Tänu oma tööle puutun kokku ainult pühendunud ja oma lapsi siiralt imetlevate ja toetavate emadega. Kus on näha, et nad hoolivad ja hoolitsevad ning mõtlevad kaasa. Emad, kes tahavad oma lapse jaoks teha natuke rohkem kui peab ning neil on tegelikult üllatavalt palju aega nende jaoks. Ja nende emade õnnelikud-säravad-avatud-siirad lapsed on nii lahedad.

Tegelikult ema olla on ikka väga raske. Eriti nendel hetkedel kus ebapopulaarseid otsuseid teha tuleb. Ja ma ütlen ausalt, et ma ei tea ju emaks olemisest pooltki veel. Minu lapsed on kõik need, kes pool õhtut võitlevad, kes mul süles olla saab, kes kallistada või kes lõpuks kaissu. Emme sa oled parim ja sa oled nii ilus on see, mida mina mina iga päev kuulen. Kus laste elu on alles nii lihtne, et minu kalli aitab üle igasugusest murest ja selleks, et lapsed naeru lõkerdaskid on nii vähe vaja. Kuidas nad kõike tahavad kaasa teha ning koos olla. Kus nende omavaheline soe ning toetav suhe oleks nagu ka pai mulle endale… äkki see jääbki nii…

Selleks, et emadepäeva hommik oleks ikka täiuslik tellisin Ketlinilt väikese laulu….

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

5 kommentaari postitusele aasta ema

  1. Õ.K kirjutab:

    Kõvasti hilinenud küsimus, aga kas klaverit mängiv tüdruk (sinise pluusiga) on ka Ketlin? See klipp on seotud laulu omaga :) Klaverimängust ei ole veel lugenud…

  2. Katrin kirjutab:

    Jaa, meil on ka nii, et meespool järgib mingeid kokkulepitud kombeid ainult selleks, et mind õnnelikuks teha, sest mulle traditsioon meeldib ja mul on tunne, et see ühendab perekonda jne, aga talle jällegi, et see on näitemäng ja kõik päevad on võrdselt ilusad! :D

  3. Leevi kirjutab:

    Võib-olla mitte Aasta Ema, aga väga paljudele oled Sa eeskujuks küll. Naised saunas rääkisid. ;)

  4. K kirjutab:

    Oi kui imearmsasti Keitlin laulab! Tõeline inglike!

  5. D kirjutab:

    Nii ilus! Endalgi läks süda soojaks kuulates laulu :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.