Lill

ajakirjas

ohh ma ükskord juba kirjutasin jutu valmis, aga see kustus lihtsalt ära. Mul ju puhkusele kohaselt ütles arvuti üles. Lihtsalt oma äranägemise järgi kustutas arvutist mingid failid ära. Mitte mingid ebaolulised, loomulikult olulised. Näiteks sellised, millega saab internetis käia. Ta lahke mees (ma ei tea, miks arvuti mees on) jättis küll selline õhukese võimaluse alles ja kuna ma olen ikkagi loomult laisk, siis sain ju korra fb ikka ära käia. Kui aga ikkagi meilide lugemine oli nii ebamugav ja kirjutamine veel hullem, siis mu itimees ütles, et ahh see pole mingi suur viga, et las kohalik mees vaatab. Ütle ainult kohalikule mehele, et ärgu tühjaks tehku, sest neile pidavat meeldima nii. Lihtsam noh…tõmbad tühjaks ja pärast paned asjad tagasi…iseenesest loogiline ju. Aga kui on ikka oma käe järgi kõik tööks vajalik ära paigutatud, siis ma ei taha ju, et mingi mees siin suurpuhastust teeks. Ühesõnaga karmide sõnadega viis Kalle kasti kohaliku mehe kätte…ootasin päeva ja teise ja nädalavahetuse…ei midagi. Lõpuks ikka helistasin …. ja kohe nüüd hakkan vaatama ja järgmisel päeval ütles, et ei tema nii saa, et tühjaks ei tee. Plaan B nägi välja, et mu itimees tuleb läbi juhtme minu aruvitsse, teeb oma tavapärased tsikibrikid ära ja asi töötab jälle. Kohalik mees ütles siis, et kui ta tõesti nii teeb, siis ta raha ei võtagi, selle eest, et ta proovis, aga kui ei saa, siis ikkagi võtaks ja teeb arvuti tühjaks enne.

Ühesõnaga nädalapäevad hiljem olin oma kastiga uuesti kodus tagasi ja jäin oma itimeest ootama. Aga ega seegi lihtne ei ole. Ma ei tea kui palju tal neid minusuguseid kärsituid on, kes helistavad nii nagu maailmalõpp oleks kohe käes…aga noh…igatahes proovis ta ühel õhtul ja siis järgmisel saingi teate, et ta nüüd käis jälle mu arvutis ja nüüd on see korras. Korrast ära aga kohaliku mehe juures käies üks teine asi läinud. Nimelt ütles arvuti nüüd, et ühel mu programmil on mingi fail puudu…Sain siis veel 2 ööd oodata ja voilaaaaa, ongi arvuti jälle korras.  See jutt on nüüd ülihea näide jälle kõigile õunaomanikele, kellede arvutid ei lähe kunagi katki, et näe koduperenaise omad lähevad :)

Ps – kuna ma ju ei tea, kes mu blogi loevad, aga kui kuidagi moodi peaks info kohaliku meheni jõudma, (Ta iseenesest on armas ja abivalmis) siis võib talle edasi öelda, et ma ei too talle raha :)

Aga mitte sellest ei tahtnud. Ma tahtsin hoopis muust rääkida. Sellest, et ainult suured ja tähtsad inimesed kirjutavad sellistesse kohtadesse, mida inimesed raha eest loevad. Nagu näiteks ajakirjad ja ajalehed ja raamatud. Mulle on alati tundunud, et need inimesed on targemad ja neil on midagi sellist öelda, mida teised pole kuulnud või ise selle peale tulnud. Noh tegelikult pooled neist ju kirjutavad teiste inimeste jutu lihtsalt ilusaks, aga ikkagi.

Eesti on ju nii pisike, et ma tunnen ka selliseid inimesi, kes on raamatu välja andnud ja mõni isegi mitu :). Ja siis ühel päeval, ma isegi ei tea kust kohast, pakkusin ühele koduajakirjale, et nad võiks kirjutada näiteks sellest või sellest ja siis sellest kolmandast asjast ka. Nemad aga vastasid, et aga kirjuta ise….kirjuta ise, kirjuta ise…ma ju ei oska. Ma pole kunagi osanud. Mu eesti keele õpetaja on siia maani täiesti kindel, et üle kolme mulle kirjutamise eest panna on ilmselge ülehindamine.

Igatahes, mis siis ikka. Kirjutasin siis nii nagu siingi. Plähmat plähmat, emotsionaalselt ja ausalt. Ei olnud mingit ilusat ja ümmargust juttu, et alustan siit ja jõuan sinna välja….

Kui siis juba, nii et samal päeval kui nad seal toimetuses uut ajakirja vaatasid, siis kõrvalt toa ajakirjanik pakkis parasjagu kotti, et meile külla tulla ja kirjutas ise meist. Ma seda lugu oma silmaga veel näinud ei ole, aga ajakiri pidi väljas olema.

Noh tuli nüüd üks jutt nagu pudru ja kapsad, aga nagu blogi on, siis ajaloo huvides on jälle üles kirjutatud, et arvuti läks katki ja kahes ajakirjas olen kahtepidi sees :)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

6 kommentaari postitusele ajakirjas

  1. Erin kirjutab:

    EN juttu eile poes nägin :) Kodukirja lehitsesin ka, aga se jutt pidi siis juba eelmises numbris olema.

  2. Krista kirjutab:

    Valgete diivanite jutt on Kodukirjas ja mul külas käis Eesti Naine :)

  3. Erin kirjutab:

    Tahan kaaa valgete diivanite juttu lugeda :) Aga ei oska kusagilt otsida.

  4. terje kirjutab:

    Ja Eesti Naise jutt ja pildid on ka imearmsad.

  5. Katariina kirjutab:

    Viide on loole valgetest diivanitest? Lehitsesin mina kohalikus raamatukogus sistusajakirja ja – voila! Lugesin kohe isukalt läbi – väga asjalikult kirjutatud. Ja ikka supertöö, et nad ONGI sul nii puhtad ja valged. Ja see joonistus seal valgel seinal – mulle see jällegi väga meeldib. Puhas, hingestatud ja siiras kunst :)

  6. Kadi kirjutab:

    Aga lugu oli ju mõnus ja jutt valgetest diivanitest oli aus! Mulle meeldis :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.