Lill

algas kool

Meil on siin mõnus. Eelkool oli selline lõbus, kus käidi kevadel vist 4 korda eesmärgiga koolimajaga tuttavaks saada ja omale lemmikõpetaja valida. Kirjutada avaldus ja parem varem, meie loomulikult hiljem, viia kooli vajalikud paberid. Enne kooli algust kutsuti iga pere eraldi klassijuhatajaga tutvuma ja oligi kõik :). Ketlini utsitamisel ja minu soojal soovitusel oli Liisul klassijuhataja välja valitud veel enne kui ta teda isegi nägi ja kui vanem õde koolis ees, siis ju ei ole ise üldse vaja mõelda. Kooli asju käisimegi nii ostmas, et Ketliniga kahekesi ajasime näpuga nimekirjas järge ja Liisu käis ainult vahepeal küsimas, et ega äkki mõnda mänguasja ei saaks. Osad asjad jäid ikkagi ostmata ja no tegelikult ka…küll saab :)

Igal juhul esimeseks päevaks olid lapsed õigel ajal õiges kohas ja peaaegu kõik vajalik kaasas. Vist esimest korda olid meil ka lilled varem ostetud, mitte, et poolel teel -appikene, mis kus kust. Kuna nüüd lapsed kõik peaaegu ühes mõõdus, siis ise jagasid riided nii ära, et kõigile jaguks. Ma just vaatasin eelmist postitust, et ühel päeval on kleit ühel lapsel ja teisel päeval teisel lapsel seljas ja kunagi tulevikus ei saa enam keegi aru, kumb laps oli :)

Esimene koolipäev oli nagu esimene koolipäev ikka. Lapsed pead laiali otsas ja vanemad ärevuses. Meie perele kohaselt unustasime me asju igal poole. Mina kampsuni saali ja Liisu kogu oma koolivihikute mapi kooli ette kivi peale. Ega ma ju ei teakski kui meil asjad päriselt kadunuks jäävad, aga meie väikses kohas me ikka leiame omi asju nii raamatukogust kui kohvikust :) ja pidevalt abivalmis inimesed koputavad õlale, et hei teil jäi pool elu maha.  Just praegu leidis Kalle mõlema lapse telefonid kodust üles ning tõi spordihoonest Ketlini ketsid ära. Ma väga loodan, et selliseid peresid on veel.

Noh ja siis jõuamegi selle päris koolini. Hommikud kuni söögini on väga rahulikud. Kõik ärkavad ise ja jõuavad ka kenasti alla. Eriti tubli on Kärt, kes enda arust saab lasteaias liiga vähe olla ja on esimesena ukse juures valmis. Ma väga loodan, et see nii jääbki, sest teised on ka mingist hetkest just nii teinud. Palju keerulisem on koolilastega. Kas kõik on kaasas – jaaa…kas see on – ei…????…aga see – ei….?????? ja siis nad jooksevad pead laiali mööda maja ja otsivad asju. Kõik, mida ise ei taipa küsida, jääb maha. Näiteks oli Liisul päevikus kirjas eesti keel. Koolist tulles päeva uurides ütles, et aabitsa töövihik oli kodus …????? …päevikus ei olnud kirja, et on aabitsatund ja nii tema võttiski kaasa eesti keele töövihiku. Kui nüüd hea õnnega kõik asjad ikkagi kaasas on, siis päeva logistika on meil ka hea. Õnneks on nüüd esimene nädal möödas ja pikapäeva rühm ka avatud, sest siis on olemas koht, kuhu vahepeal minna. Ma eile küsisin, pärast seda kui Liisu oli rohkem kui tunnike sõbrannadega mööda Raplat jalutanud, et kas me nüüd peaks sinna kolima, sest siis saavad kõik ise koju tulla….EEEEEIIIIIII!!!

Emalõvina võitlesin jälle Ketlini klaveritundide eest. Kuna aga neid lõvisid oli veel, siis ma andsin ikka kergesti alla, aga ütleme nii, et graafik on suhteliselt ok :) Suhteliselt selles mõttes, et korvpalli trenni Ketlin enam ei jõua ja nüüd uurime ja loodame, et äkki mõni teine trenn saab olema teistsuguse ajagraafikuga. Käis proovis võrkpalli trenni ja talle see väga meeldis, aga sealne graafik pole veel paigas. Liisu käib ikka korvpallis ja eriti mõnus on see, et tema pinginaaber ja klassist veel 2 tüdrukut vähemalt on kah seal. Eks siis aasta peale saab vaadata, kuhu ta veel minna tahab.

Ühelt poolt on nüüd mõnus, sest kolme kuuu pikkune lastelaager sai läbi ja pool päevast on majas rahu ja vaikus. Teisest küljest peame meie nüüd hommikul vara kindlalt üles ärkama ja kindlalt peab meie kaootilise töögraafiku juures olema keegi, kes nad õhtul koju toob. Tervet nädalavahetust tööl ka enam olla ei saa, sest see poleks üldse aus ja peas peab olema viie inimese graafikud ja kõik muu, sest keegi peab kõigi eest kõike teadma :))))

Esimesest päevast pilte ka :)

ja ma tean, et osadel inimestele ei meeldi kui pildid internetis üleval on, aga ma ei olnud kaugelt ainuke, kes seal pilti tegi :)

kõik tegid kooli ees oma lapsest pilti…me ei saanud ju kehvemad olla – meie kolm väikest hiinlast :)

Kui Ketlin esimesse klassi läks SIIN

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

4 kommentaari postitusele algas kool

  1. Liisapereema kirjutab:

    Kaks tähelepanekut:
    1. Kui lihtne on osta asju lapsele, kui üks kord on kõik vead juba tehtud! Ma kujutan ette, et eriti lihtne on teisel kooliminekul, kui on juba teada, milline pinal ja milline kott ja millised guašid (just!) on need ideaalsed!
    2. Ringide klappimapanek omavahel ja tunniplaaniga on meeletu logistiline ülesanne, mis 90% klappima ei lähegi. Ma teise nädala lõpuks olen mingi variandi leidnud, ideaalse (sisaldab kaht ringi ja kooli), AGA nüüd ei sobivat ringi juhendaja ühel päeval! Seega lasteaia tantsutunni võtsin avasüli vastu – ei pea millegagi klapitama (eelkõige tööinimese graafikuga, ah, las see lauluring jääb teisteks aastateks, jõuab veel…).

    Väga armas jutt jälle ja imelised pildid!

  2. Krista kirjutab:

    Meie ostsime selle laua Järve keskusest Aatriumist ja otse sealt saalist. Äkki selle koha peal on nüüd tühi auk, aga ma usun, et müüjad mäletavad küll seda lauda :)

  3. Kit kirjutab:

    Tere! Kas võiksid avaldada, kust saab sellist armast kirjutuslauda?

  4. Krentu kirjutab:

    Nii ilusad pildid! See, kus nad kõik suurtele otsa vaatavad eriti! Ilusat kooliteed Liisule! Ja Ketlinile ka! Ja Kärdule head lasteaeda :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.