Autoriarhiiv: Krista

Lill

Miina ja Minna

Miinal ja Minnal on päris mitu asja ühte moodi. Mõlemal on kaks suurt venda….jeeee…iga tüdruku unistus. Mina mäletan kui need vennad olid veel päris pisikesed ja mul on selle kohta isegi fotosüüdistus. Nende emad on olemuselt sarnased ja isad – tundub ka :) ja need vennad on kõik lahedad. Sellised päris poisid :)

Mõtlesin, et kuna ma nii harva postitan, siis kaks kärbest korraga oleks nagu kaks postitust. Üks siis Tallinnast ja teine Tartust.

Minnaga kohtusin siis kui ta just sündis. Mulle kohe meeldivad need mitmendad lapsed. Kui sündides veel vanemad vaatavad, et keegi liiga kõvasti ei pigistaks, siis tants ja trall ja tagaajamine käib ikka juba loomulikuks saanud rada ja vaikus on majas ikka siis kui kõik magavad :)

Ja siis Miinaga kohtusin kui ta oli juba paar kuud vanem kui Minna. Juba hoopis teine elu. Suured vennad teadis juba täpselt, mida õde tahab ja kõige suurem vend võttis ões nii igapäevaselt sülle, et iga ema heldiks. Poisid mängisid vahepeal ikka oma poistemänge, mis nõuvad suuri füüsilisi ruumi ja driftimist (tüdrukute emana jõudis see sõna alles paar päeva tagasi minu sõnavarasse, aga vähemalt lasteaia ealiste poiste emadel on see vist igapäevane väljend, kui jälle püksipõlved läbi on), aga kohe kui oli vaja õde hoida, siis olid nad hellus ise.

Kõikidele lastele lahedat lapsepõlve ja uute kohtumisteni :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

aga kui kõik on hästi

Aga mis siis saab kui kõik on hästi? Ma mõtlen lastega :). Käisime just mõlema koolilapse arenguvestlusel ja no kõik on hästi.  Liisu on kohusetunne ise. Kui ikka on öeldud, et tuleb teha, siis ta teeb ja tõsiselt annab endast parima. Ja piisab ka täiesti ühekordsest ütlemisest ja tundub, et me oleme juba kõik ära öelnud ja nüüd lihtsalt vaatame pealt. Eks ta nats udupea on, aga suudab ennast siis kui vaja, kokku võtta ja eks ta siis üllatab ennast isegi.

Ketlin hoiab lippu veel kõrgemal ja tema juba ühtki võimalust kasutamata ei jäta. Ainult vaatan ja imestan, kust ja millest ta kõik osa võtta tahab ja eesmärgiks seadis ka kuskil midagi võita. Muidu jääbki selliseid  julge osavõtu diplomeid saama.

Kärdukas on küll veel nats segaduses, et tahaks nagu ka, aga ikka ei küüni. Kui on ainult tema, siis on kõik hästi, aga nii kui siin meie esivõistlejad ka rivissse astuvad, nii läheb käest ära. Üks ving ja hala hakkab pihta ja no ma ei oska midagi siis teha. Kaasa halada või pahandada….ignoreerida oskan ainult. Ei tea, kas on parim variant, aga on ka kõik teised vette visatud ja ujuma hakanud.

Kui ma nüüd siis oma lapsi vaatan ja ikkagi suudan vaimustesest hoolimata omaarust suht adekvaatselt hinnata, siis no kõik on väga hästi ja ütleks, et ikka kõvasti paremini kui minul. Kuidagi viimasel ajal torkab silma, kuidas tänapäeva lastega oleks nagu kõik halvasti, ei tee nad seda või teist ja ei ole, ei saa, ei taha….

Ja ma lihtsalt ei näe seda. Neljandaks klassiks olin nii mina kui ka Kalle juba koolist poppi teinud. Põhjust ei mäleta me kumbki :) Meie lapsed pole veel isegi mitte selle peale tulnudki ja pole ka mitte ühtegi korda veel kuulnud, et nad ei tahaks kooli minna. Mul olid ka sellel ajal veel kõik viied ja olin aktiivne ja koolis käia meeldib mulle siiamaani. Mingil hetkel lihtsalt see õppimise huvi kadus kuskile nulli lähedale, aga siin ei saa veel seda rvestada, sest see tuli hiljem ja nagu ma olen aru saanud, siis Kallel oli suht samamoodi.

Teeme siis 2:1 lastele

Mis siis, et meile kodus igal õhtul kartulit ja kastet ja parematel päevadel viinerit anti, siis päevane söök oli ju ikka päris tihti limonaad ja sai ja vähemalt minu kogu taskuraha läks shokolaadi peale ja sõbrannadega tegime koogelmoogelit. Ei saa ka öelda, et hommikused vorstisaiad koos magusa teega, kuhu üks mu vend parimatel päevadel vist 5 lusikatäit suhkrut sisse kühveldas nüüd just eeskujulik söök oleks olnud.

Meie peened päkapikud söövad küll kindlasti paremini kui mina. Meil vist ikka on kodus suhkrut, sest Ketlinile meeldib küpsetada ja jäätist ju ikka ostame ja pannkoogid on nende lemmikud igal ajal ja igal pool, aga sinna ei käi suhkur sisse ega ka mitte välja. Kindlasti ei ole ma nüüd nii naiivne ja sinisilmne, et nad ideaalselt sööks, aga välja see igatahes kuskilt ei paista, et söögiga miskit nihu oleks.

Ma pakuks 1:0 laste kasuks.

Söögi juurest jõuame siis otse liikumise juurde. Oi kus vanasti olime me koguaeg õues. Mõnes mõttes meil lihtsalt vedas, sest mõlemad Kallega sattusime elama sellisesse kohta, kus lihtsalt oli palju lapsi ümberringi. Samas oleme nüüd täiskasvanud peast saanud teada, et meie majades elasid ka sellised lapsed, keda me mitte kunagi õues ei näinud ja on ka tublid ja terved. Mängisime küll jah, aga lollusi tegime ikka kah rohkem kui iialgi rääkida julgeks. Kambas ju ikka tulid lahedad mõtted ja ideed ja kui oled vanemate silma alt ära, siis keegi ei tea ja ei kuule. Kah ei saaks öelda, et ohh nüüd meil terve klass käis trennis. Vähemalt meie klassis oli sportlikke ikka väga tugevas vähemuses. Ma arvan, et ühe käe sõrmdel võib üles lugeda need tüdrukud, kes meie klassist kuskil trennis käisid. Algklassis veel võib-olla, aga hiljem vist jäi neid sõrmi veel ülegi.

Kuigi meil siin kodus õues jooksmist ja mängimist pole, siis sugulaste juures mängitakse õues ja peaaegu kõik laste sünnipäevad on sportlikud ja aktiivsed. Ketlin käis just sünnipäeval, kus kõik olid terve sünnipäeva õues ja kõik võimalikud ja võimatud mängud jõuti ära mängida.Vähemalt üks laps ronib vabalt puu otsa ja kuigi nende päevaste käikude vahemaad ei ole väga pikad, siis ainult kõige pikemaks nihverdavad nad ennast kellegi auto peale. Naljakas ongi Raplas seda vaadata, et lapsed eelistavad siin pigem kõndimist kui rattaga sõitmist. Hommikul kooli tullakse pigem jala kui rattaga.

Noh ütleme,et 1:1, sest ma arvan, et on mõlemal ajal olnud mõlemat pidi ja eks ikka kõva häälega räägivad need, kes tahavad ;)

Trennielu on neil ka aktiivne. Liisust ei hakka rääkimagi, sest sellest tuleb pigem jama kui ta ei saa trenni minna ja trennikotita uksest väljaminek on mõlemale imelik. Kui me nüüd siis juba trenni juures oleme, siis sellest ju kirjutatakse ka palju. Küll on liiga kerge ja küll on liiga rakse ja küll tahetakse lastest liiga vara ja liiga palju ja suhtedraamadeni ei tahaks minnagi. Kuna mul on pidevalt vaja aega parajaks teha, siis ma ikka kõõlun kuskil ukse vahel ja tüdrukute trennis on pealt vaatamiseks olemas rõdu :). On küll jah päris palju pall käes, aga aelevad seal põrandal maas ka ja teevad muid asju. Ma ükskord küsisin Ketlini käest, et mis ta võistlustest ja võistlemisest arvab ja kumb on lahedam, kas trenn või võistlused. Mõtles ja ütles, et mõlemad on lahedad ja võistlustel võitmine ei ole veel nii tähtis, aga käimine on lahe. Mina kõrvalt vaatan ainult kadedusega, sest minul oma lapsepõlvest ei ole vist mitte ühtegi medalit ja mõnel siin on juba terve rivi. Ükskõik mille eest siis, aga see tunne neile meeldib, ega muidu neid siis niimoodi seina peale ei riputataks. Kui ma võrdlen oma sama aega oma lastega, siis meid trennis oli kindlasti kõvasti rohkem, seega tähelepanu igale lapsele kõvasti vähem. Sellel ajal käidi ka koolis lapsi trenni valimas-kutsumas ja nii ma siis käisingi natuke ühes ja natuke teises, aga kuna keegi varrukast päriselt kinni ei võtnud, siis jäi ka kõik pooleli. Meie lapsi ikka utsitatakse ja hoitakse kõvasti rohkem. Kadedalt vaatan, kuidas nad tunnevad ennast osalistena juba nii väikesest peale ja selleks osaks piisab teinekord nii vähesest. Viimased näited – Liisu võeti kaasa suuremate võistlustele ning Ketlin sai harjutada võistlustel lauas olemist.

Kohe kindlalt saavad lapsed siist 1:0

Kuna ma enda lapsepõlvest tundsin, et oleks kuidagi rohkem ka vanemate tähelepanu tahtnud ja kindlasti nad ju ikka käisid ja vaatasid ja võtsid osa, siis sellist sidet nagu minu oma lastega on, mul vanematega küll ei olnud. Mulle endale vähemalt tundub, et mul on laste jaoks rohkem aega kui minu vanematel oli ja ajan kõik prioriteetide süüks :)

Nii et ma siin teeks 2:1 laste kasuks.

Kiire kokkuvõte näitab tulemuseks 7:3 minu laste kasuks.

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | Kommenteeri
Lill

Triin ja Harry

Sain just meili, et kas ma ei tahaks pildistada ühte pulma sügiseses Viljandis ja see oli nagu selge märk, et ma pean selle postituse ära tegema… ainult peaaegu 7 kuud hiljem :). Triin ja Harryga kohtusin ühes teises pulmas, aga siis Triin juba teadis mind. Vahepeal vahetasime meile, kui kummalgi midagi lahedat silma jäi, millest teisel kasu võiks olla…näiteks pildid kanakuutidest ja siis nad otsustasidki, et nemad abielluvad ja mina võiks pilti teha. Super ju…. minu pildistamise lemmikajal ehk siis sügisel, õhtusöök ühes minu lemmik restoranis ehk siis Põhjakal ja jaaaa…jaaaa…muidugi :)

See päev oli selline, et see lihtsalt pidi hästi minema. Kuna ma järgmisel päeval pidin SEb jooksule minema ja eelmisel päeval ja mitu-mitu-mitu päeva enne seda olin täitsa haige, siis sellel päeval oli kohe hommikust saati kõik õige. Õige kuni õhtuni välja…

Ettevalmistus väga lahedas kohas koos kahe sõbraga. Iga detail oli läbi mõeldud ja tunne, et tee nendeni on olnud väga lihtne ja selge. Pildistamine, mille jagasime sõbralikut neljaks, sügisene sõit peokohta ning kohtumine juba vanade tuttavatega ning pruutpaari pere ja sõprade ehedad emotsioonid, mis käisid ikka suure kaarega üle eestlaste peade :). Just täpselt see, et päeva teevadki sinu inimesed sinu ümber ja ongi vaja ainult ühte, kes jäädvustab ja teist, kes suunab ja õigel hetkel annab jutujärje üle ning pidu on siis just nende moodi.

Pulmadega on see lahe, et ma ikkagi mitte kunagi ei tea, mis saab ja kuidas saab ja kas saab. Noh ok see viimane on liialdus, alati saab, on alati saanud ja miks ei peaks. Muidugi tahaks päikest ja ehedaid emotsioone ja ma tean, et kui ma tahan, et inimesed naeraks, siis see on minu kätes ja on pärast seda kui esimene juba naerma hakkab, on edasi kõik väga lihtne :) ja väike ärevus sees on just see, mida vaja. Aga mis siis, et see on võõras pidu ja mina olen seal rohkem nagu seinakaunistus, siis ikkagi on pärast väga mõnus tunne. Ja meeldibki elada teiste õnne sees :) Et nüüd väga reklaamijutuks kätte ära ei läheks, sest kui nüüd keegi leiab, et just mina olen veel tema tähtsal päeval puudu, siis ega neid suviseid vabasid reedeid-laupäevi nagu väga ei olegi enam…st mõni on ;), aga sügisel on mitu päeva veel vaba ;)

Aga ühe teise reklaamijutu kirjutaks küll. Triin töötab nimelt Viljandis Rohelise Maja Pood ja Kohvikus ja tema tehtud on seal kõik need asjad, mis ahjust tulevad. Kõik või vähemalt enamus :) ja no minge proovige. Ilma piinlikustundeta ja suure naudinguga sõin mina ka ja isegi laste eest ära ;) just nimelt eest, mitte järelt :)

Rubriigid: pulmad | 2 kommentaari
Lill

uus tuba

Teine ruum meie majas, millega ma kohe algusest peale rahul pole olnud, on koridor. Või kuidas iganes seda ruumi nimetakse kuhu kohe uksest sisse astudes satud. Keegi väga kummaline inimene värvis seinad kollaseks ja see inimene olin ju mina. Ma vist ise ikka ei värvinud, aga loa andsin ja mulle isegi ei meeldi kollane. Ideed olid nagu ok sellel hetkel kui see ruum tehti, aga ju siis olen mina vahepeal muutunud….

Selle riidekapi saime koos nõmme majaga. Mingi hetk Kalle puhastas seda, aga see peegel on vana ja täpiline ja ega see vaatepilt sealt ilus ei olnud ;). Nagu igas normaalses peres sattus ka kapi otsa ja taha ja ukse külge ikka mingid suvalised asjad ja no kokku see ikka ei sobinud kohe kuidagi…

Riiete riputamissüsteem oli iseenesest lahe. Keegi meie perest pole eriline riidepuude kasutaja ja niimoodi rippudes ei elanud riided üksteise seljas. Miinuseks muidugi see, et kui nagisid on palju, siis on ka riideid palju ja üks mees meie majas suutis pidevalt terve esimese rea oma riideid täis riputada. Alumistes korvides käisid mütsid-sallid-kindad ja isegi kui lapsed käivad ühe ja sama mütsiga terve talve, oli neid seal kastis mitu ja iga hommik oli vaja sobrada ja koguaeg oli kõik kadunud.

Ja ausalt pean ka tunnistama, et kõiksugu nikerdused ei ole enam väga minu maitse :)

See alumine pilt muidugi on nats ülepingutatud, sest ma juba hakkasin asju ära panema ja nii hull see vaatepilt igapäevaselt ei olnud, aga mõnel hommikul siiski :)

ja laelamp oli iseensest lahe, aga ka kollane ja valgust oli ikka vähe jne jne…

Kui kõik tühjaks sai viidud – kapp maale ;), asjad mustadesse kottidesse ja paar meetrit eest ära, siis jäi alles kollane sein. Kes see värvib – mina värvin.

Kallele meeldib viimasel ajal asju osta. Tal on mingid oma lemmikpoed ja ta muudkui ostab sealt midagi koguaeg. Enamus asju ei läbi minu sõela ja nii ta peab neid oma toas hoidma ;), aga mõni ikka mahub. No aga mis ma teen….saadab poest pildi, mina ütlen, ära osta, tema ikka ostab :). Selle kollase pingiga ma lubasin proovida, et kui ma ära värvin ja siis sobib, siis võib jääda.

Esimene töö oli teipimine. Kuna minus ikka väga head maalrit peidus ei ole, siis kõige võimaliku ja võimatu teipimine tuli ainult kasuks. Kuigi see kasu oleks siiski võinud veel suurem olla :).

Seinad on liivapritsiga puhastatud ehk siis väga soonelised ja ikka tuli pintsliga jubedalt udjada, et kõik praod värvitud saaks. no ikka jubedalt :) ja kokkuvõttes ma annaks hindeks kolm miinus, sest lisaks udjamisele juhtus täiesti vabalt ka see, et värv hakkas jooksma. Muidugi mitte kohe, vaid näiteks siis kui ma olin juba teise seina jõudnud. Ühesõnaga, mind kui maalrit keegi tööle ei võtaks :)

Kui seinad said värvitud, siis võtsin kapi ette. Seda oli ikka sada korda mõnusam värvida ja et see veel eriti mõnus oleks, siis tuli see lahti kruvida :)

Natuke pesu ja teipide ära kiskumist ja Kalle avaldas kohe mitu korda arvamust, mis ta maalrist arvas, aga ma ei lasknud ennast sellest väga segada, sest oleks siis võinud ju siis ise värvida…ja liistu otsad oleks ju ikka võinud ka värvida… ;) ja saigi asuda minu lemmiktegevuse juurde.

Ma kohe üldse ei saa aru, kuidas sisekujundajad töötavad. Mina oskan mingi asjad kohta öelda alles siis, kas see sinna sobib kui see sinna kohale on pandud. Mul sellist ruumitaju või mõõdumõõtu küll ei ole, et kohe oskaks öelda, et jessss nii on parim lahendus. Eelmine oli ju ka ok, aga kui ikka terve sein must jopesid ripub, siis oli lõpuks tunne, et majas on igapäev mingi suur matus…. Nagu meil ikka, siis natuke üliemotsionaalseid vaidlusi vaheldumisi pilt on ja häält pole tunnikestega ning jälle teema juurde tagasi tulekut, siis lõpptulemuse koha pealt ei saaks öelda, et ma oleks väga järgi andnud ;)

Mulle enne ei meeldinud, mina tahtsin teistmoodi, mina tegin ja siis ma võiks öelda kuhu tuleb peegel ja mitu nagu seina saab :)

See pink on Kalle ost ja sellega olid kõik nõus. Istme all on kast kus nüüd käivad mütsid-sallid. Nagi on meil minuarust olnud nii kaua kui ma seda mäletan ja mingil hetkel on keegi selle valgeks värvinud. Pilt on Kalle üha kasvavast maalikogust, millest peaks ka ükspäev kohe eraldi postituse tegema ;)

Peegel oli enne ka seinal, aga teistpidi, sest paksud inimesed (nagu mina enne) arvavad enamasti, et kui ülevalt poolt rinnuni on ilus, siis sellest piisab :) Pink on siis sellest ukse ja maja rohelisest ühe tooni võrra heledam ja kolm nagi läbisib testi – mitte liiga nikerdatud.

Need kaks ust ootavad nüüd oma järge. Keegi – loe mina, peaks neist nüüd liivapaberiga üle käima ja ära värvima. Väga kiire ju sellega pole ja ma nüüd ootan, et õues oleks piisavalt soe, et seda ei peaks toas tegema :) ja siis helerohelist värvi.

Ja ongi kõik….. lamp on home artist ja uksed jäävad selliseks nagu nad on :) see vaip ei sobi enam, aga kuna see on ikkagi minu enda tehtud, siis küll ta uue koha leiab :)

Mõnusalt valge ja väga avar on küll… ja järgmine ruum ootab juba oma järge…

Loeks kulud ka kokku – kui rohelisest värvist piisab kapi värvimiseks, siis 7,5 liitrit ja nats alla 60€…teipi oli meil kodus piisavalt. Pintsli ostsin aga värvirullid olid olemas. Roheline pink oli 15€…see halli hinda ma ei tahagi teada ja need hallid nagid ostis ka Kalle….

Ma olen ikka nii osav säästuremontija :)

Rubriigid: minu kodu | 6 kommentaari
Lill

Ronja oota(b)s väikest õde

Noh piltide peal ootas ja nüüd on ta juba sündinud…jeee :). Blogimaailmas väga lihtne loogika, see, mida sa näitad, seda sa ka järelikult teed. Või siis lugeda ridade vahelt, seda meeldib väga teha. Mulle näiteks meeldivad igas vanuses lapsed ja mulle väga meeldib külas pildistamas käia. Ma ju ei hakka jälle seda stuudio juttu rääkima, endalgi juba vahel tunne nagu katkine muusikamasin, aga lapsed tunnevad ennast omas kodus kõige vabamalt ja mina tahan päris elu…iseasi kui osav ma selles olen, aga ikkagi :)

Ja külla minnes on veel üks suur-suur pluss. Kodus on inimestel hoopis teine diivan, kodus on hoopis teistsugused toad ja valgus ja muud asjad – seda siis vahelduse mõttes. Kodus võib olla ka  just see sama täiesti teistsugune sinine koolilaud nagu meilgi ja ka see on suur pluss. Kui ikka keegi ostab samasuguse laua, siis järelikult on ta juba poolel teel minu inimeseks :) ja järelikult ma olen täiesti õiges kohas. Igal pereliikmel on mingi oma kiiks selles kõige paremas mõttes. Muidugi osad julged võtavad ka külla tulles oma asjad suure kohvriga kaasa, aga ma ikkagi kardan, et mõned on nii palju tagasihoidlikud…ahhh see tekk, tegin jah ise…jaa need kleidid … jah ma õmblesin need ise ja äkki nad polekski neid kaasa võtnud, aga nüüd kus ma juba külas olen, nüüd ikka tuleb kõik riidekapist üles otsida.

Vahetame veel riideid…nii midagi, mis selle diivaniga mätshiks, nii ja nüüd see  on nii lahe kleit, kus me sellega lähme… apppi kui ilus ilm ikka õues on ja me lihtsalt peame õue minema ja nii see pere siis tuhnibki mööda kappe ja leiab asju, mida ise ei mäletanudki enam.

Mulle meeldib ja kui kellegile veel meeldib, siis kutsuge aga mind külla :)

Ja nende pere esimestest lastest ja ma juba kirjutasin kaks postitust allpool ja ikka täitsa kopipaste võiks siia teha :)

Rubriigid: kodus, pered | Kommenteeri