Lill

beebi

Mul siin on graafik, et iga päeva pean ära töötlema vähemalt 2 tööd. Poleks ju nagu midagi, sest kui ma olen tubli, siis pole ka neli mingi probleem, kuigi kõik oleneb väga töödest :). Tundub täitsa mõnus ennast vahepeal ohjeldada, aga praegu jooksen päkapikkudega võidu, kuigi pean ütlema, et ma pole veel sellel aasta mitte ühtegi näinud. Elu ise on vist nii sättinud, et kõik, kes tahavad päkapikuga pilti, need on leidnud omale teise tee ja mina õnnelik, saan teha ikka seda, mis mulle kõige rohkem meeldib. Ja kõige rohkem meeldivad juba ammu tuttavad inimesed või need, kes tahad just nüüd ja just praegust hetke just sellisena nagu see täna on :) Oi ma olen seda vist juba sada korda kirjutanud :), nii et ma vist jätan selle praegu vahele. Mis ma selle esimese lausega öelda tahtsin, et vähemalt 2 korda päevas on mul ka siis tunne, et ohh ma tahaks nüüd need pildid ka blogisse panna ja isegi küsin, et kas võin ja siis ikkagi tuleb elu vahele ja sinna ta jääb.

Aga nüüd see beebi :). Tuleb välja, et neid fotograafe, kellele kohe väga meeldib tutikaid beebisid pildistada jääb järjest vähemaks. See on tõsine väljakutse ja igaüks saab ju aru, et ühte ilusat naist on ikka kordades lihtsam pildistada. Ega mina ka väga harva võtan selle väljakutse vastu. Enamasti ma ikka püüan inimesi ära rääkida, et paari kuu pärast on kõik palju-palju ilusam, aga mõnikord on selline kummaline sisetunne, mis ütleb, et just nüüd ja just see pere on see, kelle juurde ma pean just nüüd kohe homme minema :) Ma ei oska isegi öelda, miks just nii, aga pärast on alati nii hea tunne, sest kõik oli nii õige.  Ma tean küll, et saad neid töid, mida sa näitad ja see ei ole reklaamiks, et ma tahan nüüd tutikaid pildistada, aga vahel harva võib, eriti kui eelmisest tutikast on kasvanud selline lahe suur vend ;)

Rubriigid: beebid, kodus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.