Rubriigiarhiiv: beebi

Lill

Beebi Paul

Mulle nii meeldib, kui keegi “unustab” oma beebi esimese 10 päeva jooksul pildistada ja siis kui see sama beebi on nii umbes 100 päeva oma vanematele naeratanud ja lausa nõudnud, et see vähemalt 100ks aastaks jäädvustatud saaks, tulen mängu mina.

Ja mulle nii meeldib. Saate ju isegi aru miks. Mina ei pea peaaegu üldse mitte sekkuma, sest superstaar on beebi ise teeb ja tahab ja naudib täiega. Vanemad peavad ka teda imetlema ja vahel kui paar vanemat õde-venda ka, siis võib beebile tunduda, et tema 15 minutit on juba alanud. Ja nad oskavad sellest viimast võtta. Mitte alati nii kaua kui kontsert kestab, aga piisavalt kaua.

Ja siis veel emad. Mina küll sünnitusmajast sellise näoga koju ei tulnud, et pildi peale minna, aga vot 100 päeva hiljem juba täitsa vabalt. Jälle puhas rõõm minu jaoks, sest iga pereliige ju peab superstaariga pildile saama.

Ükspäev kui ma sattusin oma ema juures meie lapsepõlve diapositiive vaatama ja mu oma lapsed kõrval itsitasid – emme, mis nägu sa seal teed, appi, mis te seal teete, näe mul on see sama kampsun seljas, mis sul seal jne jne. Need pildid päriselust tundusid kuidagi rohkem päris :). Muidugi peavad olema ka need naeratame kõik koos kaamerasse, aga mulle endale meeldivad need natukenegi päriselu moodi pildid rohkem ja väga lahe kui kellegile veel :). Ega need ju nüüd päris päriselu ka ei ole, sest kõik pudru tuleb näo pealt ära pühkida ja taustalt vahel üleliigne kah, aga ikkagi …

Kui Pauli pruut kunagi kommenteerib, et miks teine nii palju kohvi joob, siis saab Paul saab öelda, et näed juba paarikuuselt tegi ta sellega algust ja nii see harjumus külge jäi ;)

Ja üldse paistis meil siin talvel koguaeg päike ka :).

Rubriigid: beebi, beebid, kodus, pered | 1 kommentaar
Lill

Uus beebi

Ma fännan iga pildistamist, kus pildile jääb inimene. Ma saan isegi tööst samasuguse endorfiini laksu nagu trennistki. Aga sellist mõtet peale tööd ei ole, et vot see teema on minu ja vot ainult seda ma nüüd tahakski teha. Minusugune kärsitu udupea pigem mõtleb, et kuidas küll keegi viitsib ainult just selles vanuses lapsi pildistada…mõtle millest ta kõik ilma jääb. Ma tahaks teha postituse lasteaia lastest ja nende sõpradest, ühest lahedast kogemusest vene kooli 9nda klassi õpilasi pildistades või siis kõik need kolme lapsega pered, kes nagu tellitult minu juurde satuvad, sest siis me saame terve sessiooni korrutada- ma tean, meil on ka nii :) …. ma jäin praegu mõtlema, et neid kolmeseid on ikka niiiiiii palju :)

Aga üle-üle-ülekõige meeldivad mulle kõik need pered, kes minu juurde mitmendat korda satuvad. Isegi kui neil algul üldse lapsi ei ole, aga te ei usu kui kiirelt võivad ühte perre näiteks neli last järjest sündida :).

Pildid ikka ka….Nemad alles alustasid :) Eelmine suvi olid pulmad ja minu mõõdupuu järgi ikka täiesti kümnesse. Kõigega :) ei ole blogipostitust, kuigi seal oli küll ja rohkem minu eelmise suve lemmikpilte. Kaks lemmikut leidsin nende kodust suurelt seina pealt. Ma ikka ja jälle ehmatan, kui ma mõnda enda pilti nii suurelt kellegil kodus näen, see tunne on kuidagi üle minu, et päriselt – minu oma ja nii ilus :)… see pilt küll ei olnud seina peal, sest see poleks sinna sobinud, aga see ju ei takista kuidagi minu lemmik olemast :) …ja ei hakanud sadama….

Aga hoopis beebist pidi jutt olema…

Ma mäletan kuidas  ma ühte oma esimest tutikat beebit pildistasin, kes muuseas läheb sügisel kooli ja siis oli see nii uus asi. Anne Geddes oli maailmas tegija ja tundus, et kui sa nii ei tee, siis …noh sa lihtsalt ei saa aru, et nii peab tegema. Samas on mul üks lemmik fotoraamat, kus olid ka tutikad beebid – nagu päriselt…konnapoja moodi, käed-jalad laiali ja päris tihti ka vist kisa taevani. Iga laps nagu päriselt ja täpselt enda moodi.

Ma ei saa veel päris kindlalt öelda, et mul on nüüd ka see julgus teha ainult selliseid pilte, nagu kõik päriselt on, aga ma ikkagi teen ja need on alati minu lemmikud ja terve pere peab pildil olema…ja isegi kolm õde-venda kui nad olemas…. Juba läheb jutt pikaks….

et kõigile oleks selge ja teada, et kes ja millal ja milliste lähteandmetega sündis!

minu lemmikud – aaaa kas need oleks pidanud tegelikult just hästi suurelt panema….

eksituse vältimiseks, see seal seina peal, ei ole minu tehtud, minu omad olid teises toas :)

Rubriigid: beebi, beebid | 1 kommentaar
Lill

beebi? beebi!!

Ma saan ikka vahel kirju, et meie beebi sai nüüd ühe kuuseks ja me nüüd tahaks neid – oi kui nunnult ta siin magab – pilte. Ma siis ohkan ja vahel (ok päris tihti…ok peaaegu alati) võtan paar päeva mõtlemisaega ja siis kirjutan, et väga armas, aga oi kui nunnu on nüüd juba ainult siis kui ta tahab, sest ta on juba liiga suur  ja praegu on just see hetk, kus ta nii väga ei taha ja siis kirjutan veel, et oi kui armas on ta nüüd küll muidugi järgmised 100 aastat (seda ma tegelikult ei kirjuta), aga beebi on ta küll ikka pikalt veel ja oi kui nunnud minu lemmikud on just need natuke suuremad. kolm kuuske ja kuus kuuske ja üheksa kuuske…ühesõnaga iga homme on parem :), aga need üks ja kaks kuuske on nats nagu mõtetud mehed :)

Ehk, et isegi kui minu esialgne vastus ei rõõmusta väga kirjasaatjat ja kindlasti on meil siin 100 fotograafi, kelle juurde saab siis kohe homme ikkagi minna, siis… ma need suuremad kuused võtan kohe vastu ja teate miks?

Kui ma kodus pilte töötlen, siis ma taustaks kuulan koguaeg midagi. Kui juhe on koos, siis keegi laulab, aga kui juhe on täitsa laiali, siis kuulan, mida targemad inimesed räägivad. Arvestades seda aega, mis ma selleks kulutan, siis käib ikka päris palju kõrvust sisse ja mitte ennast pärast lolliks mõelda, siis väga erinevatest valdkondadest :). Ükspäev ma siis kuulasin pikalt ühte maailma fotograafi. Oi kui nunnu ilus mees, aga see pole hetkel oluline. Oluline on see, et üks tema mõte oli, et inimesi pildistava fotograafi edust on pool andekust ja pool isiksust… ehk et kui sa ennast ikka inimesena maha ei müü, siis inimene sind ei telli ka. Kui me nüüd võtame selle 1-kuuse või veel väiksema, siis no talle on ikka väga raske ennast maha müüa…aga kõik mis puutub lastesse, siis ma väga tahan ennast neile maha müüa :) ja neile natuke suurematele beebidele on seda palju lihtsam teha :)

Ja kui beebi on rahul, siis on ema rahul ja kui ema on rahul, siis loomulikult on ju ka isa rahul. Nii et beebi…oi kui nunnu, aga nii palju suurem, et saaks ennast maha müüa…palun väga 6 kuuske :)))))

Rubriigid: beebi, beebid, kodus | 3 kommentaari
Lill

tutikas beebi ja suur õde

Mirjami perega ma kohtusin mitu aastat tagasi ka ja nagu ma ikka vahel, päris tihti, peale esimest väga nunnut beebit ütlen, et hästi tehtud – tehke veel, siis ma ei peaks ju imestama kui inimesed võtavadki seda tõsiselt ja teevadki. Nagu üks tuntud raadiodiskor tihti ütleb, et häid geene ei tohi kuidagi raisku lasta :))))). Igatahes on neil nüüd uus beebi ja mind kutsuti külla. Nende tutikatega on nagu on, aga minu kõige lemmikum osa on see kui ma suurema õe-vennaga sõbraks saan. See on päris lihtne, sest emadel on alati uue beebiga tegemist ja isad kui nad on selleks ajaks koju jõudnud, kasutavad iga seda hetke kui neil ei kästa pildi peal olla, millekski muuks ja omas kodus on selle muuga veel eriti mugav tegeleda. Ühesõnaga, teised teevad omi asju ja mina selle vanemaga, kes kuidagi ükeöö on oma vanemate jaoks hiiglaseks kasvanud, ise hakkama. Ja pildid saavad tavaliselt sellised, millede tegemisest vanematel aimugi ei ole :) ja siis see beebi. Meil on siin Eestis juba päris mitu-mitu väga head tutika beebi pildistajat, kes seda tõsiselt fännavad ja ma tean ka, et see käib natuke või siis päris palju teistmoodi kui mina teen. Kui ma juba pildistan, siis on kõik tähtsad, isegi koer :))) ja saab mis saab ja alati saab. Kindlasti saab seda, et ahh tuli üks ja lubas kõike, lauale ronida, lilled ära lõhkuda, voodi peal hüpata ja pärast andis külmutuskapist lapsele kooki ka (see juhtus täna, mitte Mirjami juures). Ükskord ei olnud mina süüdi, et suurem vend väiksemale lubas, et isa ostab talle  kõige kallima lego kui ta ennast kokku võtab, ausõna ei olnud :). Ma tean, et see ajab inimesed segadusse, aga just sellel hetkel on kellegil väga hea tuju :) aaa ja kui ma juba tulen ja olen, siis mul ei ole beebimuusikat ja küttekeha kaasas….nii et ma sobin ikka sinna, kus on rohkem lapsi ehk et kus beebimuusika tantsib ka ja küttekehaks on pigem keravälk :)

Ja see esimene pilt. Ma siin oma seina peale tegin jälle väikese valiku juurde ja no ma lasen siis igast sessist paar pilti välja. Laborist sain eile umbes telliskivi suuruse hunniku ja see “väike valik” a la 1-3 pilti on ainult Mirjami omad. Te laske ikka ka pilte paberi peale, sest vähemalt mulle on alati paberi peal pildid palju ilusamad tundunud kui siin arvutist vaadates ja paberite pealt tundus minusugusele vanakooli inimesele palju lihtsam valida kui arvuti ekraani peal kõrvutades…

Rubriigid: beebi, beebid | 1 kommentaar
Lill

nagu päris!

Igal inimesel on omad tööalased unistused. Minu oma on(li) saad vot just täpselt selline pilt.

Esmaspäeval kui ma pildi tegin, siis ma pool päeva käisin ja särasin, et ohhh ma sain selle…

Selle pildi juurde käib ka pikem jutt, aga seda ma kirjutan näiteks homme, aga ma kuidagi ei suutnud ennast hetkel tagasi hoida ja pidin pildi maailma laskma!

Palju õnne esimeseks sünnipäevaks pisike ANNETTE!

Rubriigid: beebi, klõpsutaja | 17 kommentaari