Ma usun, et vist iga ema on minuga nõus, et ootamatumat ja sügavaimat tunnet pole olemas kui seda on esimene kohtumine oma lapsega. Omakasupüüdmatu armastus esimesest silmapilgust. Kui palju inimesi tuleb ja läheb, aga nemad ei lahku südamest enam mitte kunagi.
Minu viimase nädala esimesed kohtumised sobivad tänasesse päeva ideaalselt.
Kätlin
Rosmarii
Kiur
Vaieldamatult on minu kaamera ette viimasel ajal kõige rohkem Henrisid. Siinkohal tervitused kõigile Henridele!
Henri õde käisin ma ka siis pildistamas kui ta oli väike. Küll natuke suurem ja siis tundus, et meie koostöö ei sujunud nii kenasti. Õnneks me mõtlesime mõlemad kenasti järgi ja ükskord suvel mere ääres sujus kõik suure naeratuse saatel. Kui ma esimest korda Kristil külas käisin, siis oli ilm umbes-täpselt samasugune. Lund sadas nii palju, et pärast isegi imestasin, et kuidas ma koju jõudsin. Seekord oli täitsa naljakas. Kodust välja sõites päike paistis ja mida lähemale ma jõudsin, sest tugevamaks muutus lumesadu. Lõpuks Kristi majani viis ühtlasel lumevaibal 2 õrna atv-jälge ja muudkui sadas ja sadas.
Pisike Henri aga oli super. Noh ütleme nii, et nagu pere teised lapsed ikka. Piilus natuke rahulikult ringi ja siis õigel ajal pani silmad kinni. Kui eelmisest korrast jäi mul üks aknaalune kripeldama, siis nüüd ma kohe kindlasti pidin seal pilti tegema. Ja kui juba, siis läksime õue ka :). Ütleme nii, et Henri ei saanud üldse aru, miks need lumapalli suurused märjad asjad tema näo peal maanduvad ja nii me siis tegime kiirelt kolm klõpsu ja jooksime tuppa tagasi ja lund muudkui sadas ja sadas…. aga mõnus oli.
Kui uuel aastal tuleb alustada algusest, siis mis oleks veel sobivam :). Katre perega oli see meil juba kolmas kohtumine. Kui suurem õde alles pisikene oli, siis tema mitte ei arvanud, et pildistamine võiks lahe tegevus olla. Täiesti vastupidiselt oma õele. Tegi teine küll 5 minutit pärast kohtumist silmad lahti, aga nautis selle eest rohkem kui tunnist sessiooni väga. Palju ei puudunud, et oma 2 nädalase vanuse juures veel naeratanud ka oleks :). Suurem õde Maria, kes hoolimata sellest, et on meie Kärdukas napp kuu vanem, tundus palju suurem. Tal on ju väike õde, meie Kärdukas on ise beebi :)
Igatahes oli meil jälle üks armas kohtumine ning pea kõik rekvisiidid korjasim ma nende omast kodust kokku :)
Olen nüüd paar nädalat uues kohas pildistanud ja oi kus mulle meeldib valge. Valge on kõik minu ümber ja suurtest akendest paistab päikes just praegu sisse :). Paar kiirt on õnnestunud ka kinni püüda.
Stuudiopäeva hommikud algavad mul kodus nimekirja tegemisega. Mida ma seekord kodust või teelt kaasa võiks haarata. Kõnnin siis ühest toast teise ja laon sobivaid asju suurde kotti – ahh küll kuskil ikka kasutust leiavad ja kui mitte, siis püüame emotsioone…. esimesed palun väga!
Kui Nele just kirjutas, kuidas tema kõige lemmikumad on need tutikad beebid, siis hoolimata minu suurest nõrkusest nende vastu, on mul uued lemmikud tekkinud. Tutikatega on tänu sulnilt magavate beebidega latt nii kõrgele kruvitud ja kui siis beebi otsustab sessioonil mitte magada, on tunne, et nüüd on kõik nässus. Tegelikult ju ei ole ja ega siis pildid tegemata ju ei jää. Lihtsalt tunne on selline.
Aga minu lemmikud on pool kuni aasta beebid. Vot need tegelased on lahedad, emotsioone hulgi ja samas oskavad nunnud ju ka olla. Päris minema ei jookse, aga oskavad juba natuke muudki kui ainult lamada ning mis põhiline, nad võivad vabalt tunnikese suurte ootuste tuledesäras tshillida. Mina olen üliõnnelik ning vanemad vaimustuses koostööaldist beebist :)
Fotograafidel hakkavad jõulud päris vara. Juba mitu-mitu nädalat tagasi. Päkapikke näen mina päris palju, kohe nii palju, et kui keegi veel kaalub siin, et kas tulla veel sellel aastal oma päkapikuga minu juurde pildistama, siis pean kurvastusega ütlema, et kõik kingid on juba jagatud. Töögraafik tihe ja ise püüan nüüd olla ka usin päkapikk.
Kõik, kes kirjas pole…teiega kohtume juba järgmine aasta…aga sinnamaani naudin imelisi kohtumisi superperedega – uute ja vanade tuttavatega.
