Rubriigiarhiiv: beebid

Lill

Beebi Paul

Mulle nii meeldib, kui keegi “unustab” oma beebi esimese 10 päeva jooksul pildistada ja siis kui see sama beebi on nii umbes 100 päeva oma vanematele naeratanud ja lausa nõudnud, et see vähemalt 100ks aastaks jäädvustatud saaks, tulen mängu mina.

Ja mulle nii meeldib. Saate ju isegi aru miks. Mina ei pea peaaegu üldse mitte sekkuma, sest superstaar on beebi ise teeb ja tahab ja naudib täiega. Vanemad peavad ka teda imetlema ja vahel kui paar vanemat õde-venda ka, siis võib beebile tunduda, et tema 15 minutit on juba alanud. Ja nad oskavad sellest viimast võtta. Mitte alati nii kaua kui kontsert kestab, aga piisavalt kaua.

Ja siis veel emad. Mina küll sünnitusmajast sellise näoga koju ei tulnud, et pildi peale minna, aga vot 100 päeva hiljem juba täitsa vabalt. Jälle puhas rõõm minu jaoks, sest iga pereliige ju peab superstaariga pildile saama.

Ükspäev kui ma sattusin oma ema juures meie lapsepõlve diapositiive vaatama ja mu oma lapsed kõrval itsitasid – emme, mis nägu sa seal teed, appi, mis te seal teete, näe mul on see sama kampsun seljas, mis sul seal jne jne. Need pildid päriselust tundusid kuidagi rohkem päris :). Muidugi peavad olema ka need naeratame kõik koos kaamerasse, aga mulle endale meeldivad need natukenegi päriselu moodi pildid rohkem ja väga lahe kui kellegile veel :). Ega need ju nüüd päris päriselu ka ei ole, sest kõik pudru tuleb näo pealt ära pühkida ja taustalt vahel üleliigne kah, aga ikkagi …

Kui Pauli pruut kunagi kommenteerib, et miks teine nii palju kohvi joob, siis saab Paul saab öelda, et näed juba paarikuuselt tegi ta sellega algust ja nii see harjumus külge jäi ;)

Ja üldse paistis meil siin talvel koguaeg päike ka :).

Rubriigid: beebi, beebid, kodus, pered | 1 kommentaar
Lill

Uus beebi

Ma fännan iga pildistamist, kus pildile jääb inimene. Ma saan isegi tööst samasuguse endorfiini laksu nagu trennistki. Aga sellist mõtet peale tööd ei ole, et vot see teema on minu ja vot ainult seda ma nüüd tahakski teha. Minusugune kärsitu udupea pigem mõtleb, et kuidas küll keegi viitsib ainult just selles vanuses lapsi pildistada…mõtle millest ta kõik ilma jääb. Ma tahaks teha postituse lasteaia lastest ja nende sõpradest, ühest lahedast kogemusest vene kooli 9nda klassi õpilasi pildistades või siis kõik need kolme lapsega pered, kes nagu tellitult minu juurde satuvad, sest siis me saame terve sessiooni korrutada- ma tean, meil on ka nii :) …. ma jäin praegu mõtlema, et neid kolmeseid on ikka niiiiiii palju :)

Aga üle-üle-ülekõige meeldivad mulle kõik need pered, kes minu juurde mitmendat korda satuvad. Isegi kui neil algul üldse lapsi ei ole, aga te ei usu kui kiirelt võivad ühte perre näiteks neli last järjest sündida :).

Pildid ikka ka….Nemad alles alustasid :) Eelmine suvi olid pulmad ja minu mõõdupuu järgi ikka täiesti kümnesse. Kõigega :) ei ole blogipostitust, kuigi seal oli küll ja rohkem minu eelmise suve lemmikpilte. Kaks lemmikut leidsin nende kodust suurelt seina pealt. Ma ikka ja jälle ehmatan, kui ma mõnda enda pilti nii suurelt kellegil kodus näen, see tunne on kuidagi üle minu, et päriselt – minu oma ja nii ilus :)… see pilt küll ei olnud seina peal, sest see poleks sinna sobinud, aga see ju ei takista kuidagi minu lemmik olemast :) …ja ei hakanud sadama….

Aga hoopis beebist pidi jutt olema…

Ma mäletan kuidas  ma ühte oma esimest tutikat beebit pildistasin, kes muuseas läheb sügisel kooli ja siis oli see nii uus asi. Anne Geddes oli maailmas tegija ja tundus, et kui sa nii ei tee, siis …noh sa lihtsalt ei saa aru, et nii peab tegema. Samas on mul üks lemmik fotoraamat, kus olid ka tutikad beebid – nagu päriselt…konnapoja moodi, käed-jalad laiali ja päris tihti ka vist kisa taevani. Iga laps nagu päriselt ja täpselt enda moodi.

Ma ei saa veel päris kindlalt öelda, et mul on nüüd ka see julgus teha ainult selliseid pilte, nagu kõik päriselt on, aga ma ikkagi teen ja need on alati minu lemmikud ja terve pere peab pildil olema…ja isegi kolm õde-venda kui nad olemas…. Juba läheb jutt pikaks….

et kõigile oleks selge ja teada, et kes ja millal ja milliste lähteandmetega sündis!

minu lemmikud – aaaa kas need oleks pidanud tegelikult just hästi suurelt panema….

eksituse vältimiseks, see seal seina peal, ei ole minu tehtud, minu omad olid teises toas :)

Rubriigid: beebi, beebid | 1 kommentaar
Lill

Miina ja Minna

Miinal ja Minnal on päris mitu asja ühte moodi. Mõlemal on kaks suurt venda….jeeee…iga tüdruku unistus. Mina mäletan kui need vennad olid veel päris pisikesed ja mul on selle kohta isegi fotosüüdistus. Nende emad on olemuselt sarnased ja isad – tundub ka :) ja need vennad on kõik lahedad. Sellised päris poisid :)

Mõtlesin, et kuna ma nii harva postitan, siis kaks kärbest korraga oleks nagu kaks postitust. Üks siis Tallinnast ja teine Tartust.

Minnaga kohtusin siis kui ta just sündis. Mulle kohe meeldivad need mitmendad lapsed. Kui sündides veel vanemad vaatavad, et keegi liiga kõvasti ei pigistaks, siis tants ja trall ja tagaajamine käib ikka juba loomulikuks saanud rada ja vaikus on majas ikka siis kui kõik magavad :)

Ja siis Miinaga kohtusin kui ta oli juba paar kuud vanem kui Minna. Juba hoopis teine elu. Suured vennad teadis juba täpselt, mida õde tahab ja kõige suurem vend võttis ões nii igapäevaselt sülle, et iga ema heldiks. Poisid mängisid vahepeal ikka oma poistemänge, mis nõuvad suuri füüsilisi ruumi ja driftimist (tüdrukute emana jõudis see sõna alles paar päeva tagasi minu sõnavarasse, aga vähemalt lasteaia ealiste poiste emadel on see vist igapäevane väljend, kui jälle püksipõlved läbi on), aga kohe kui oli vaja õde hoida, siis olid nad hellus ise.

Kõikidele lastele lahedat lapsepõlve ja uute kohtumisteni :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

beebi? beebi!!

Ma saan ikka vahel kirju, et meie beebi sai nüüd ühe kuuseks ja me nüüd tahaks neid – oi kui nunnult ta siin magab – pilte. Ma siis ohkan ja vahel (ok päris tihti…ok peaaegu alati) võtan paar päeva mõtlemisaega ja siis kirjutan, et väga armas, aga oi kui nunnu on nüüd juba ainult siis kui ta tahab, sest ta on juba liiga suur  ja praegu on just see hetk, kus ta nii väga ei taha ja siis kirjutan veel, et oi kui armas on ta nüüd küll muidugi järgmised 100 aastat (seda ma tegelikult ei kirjuta), aga beebi on ta küll ikka pikalt veel ja oi kui nunnud minu lemmikud on just need natuke suuremad. kolm kuuske ja kuus kuuske ja üheksa kuuske…ühesõnaga iga homme on parem :), aga need üks ja kaks kuuske on nats nagu mõtetud mehed :)

Ehk, et isegi kui minu esialgne vastus ei rõõmusta väga kirjasaatjat ja kindlasti on meil siin 100 fotograafi, kelle juurde saab siis kohe homme ikkagi minna, siis… ma need suuremad kuused võtan kohe vastu ja teate miks?

Kui ma kodus pilte töötlen, siis ma taustaks kuulan koguaeg midagi. Kui juhe on koos, siis keegi laulab, aga kui juhe on täitsa laiali, siis kuulan, mida targemad inimesed räägivad. Arvestades seda aega, mis ma selleks kulutan, siis käib ikka päris palju kõrvust sisse ja mitte ennast pärast lolliks mõelda, siis väga erinevatest valdkondadest :). Ükspäev ma siis kuulasin pikalt ühte maailma fotograafi. Oi kui nunnu ilus mees, aga see pole hetkel oluline. Oluline on see, et üks tema mõte oli, et inimesi pildistava fotograafi edust on pool andekust ja pool isiksust… ehk et kui sa ennast ikka inimesena maha ei müü, siis inimene sind ei telli ka. Kui me nüüd võtame selle 1-kuuse või veel väiksema, siis no talle on ikka väga raske ennast maha müüa…aga kõik mis puutub lastesse, siis ma väga tahan ennast neile maha müüa :) ja neile natuke suurematele beebidele on seda palju lihtsam teha :)

Ja kui beebi on rahul, siis on ema rahul ja kui ema on rahul, siis loomulikult on ju ka isa rahul. Nii et beebi…oi kui nunnu, aga nii palju suurem, et saaks ennast maha müüa…palun väga 6 kuuske :)))))

Rubriigid: beebi, beebid, kodus | 3 kommentaari
Lill

3 tüdrukut :)

Ma ju ikka lausa peaks :) pildistama peresid, kus on kolm tüdrukut :) Kui me esimene kord kohtusime, siis ei olnud mitte ühtegi :)…ok, üks oli, aga ta oli kõhus ja nii need aastad lähevad ja nüüd on kolm :) Väga lahe. Vaatad kõrvalt nagu enda hull elu paar aastat tagasi ja mõtled, et kuidas ta küll jõuab ja saab ja suudab. Naljakas ongi seda kõrvalt vaadata, sest kõik on nii tuttav ja igal vanuses ongi lapsed just sellised ja igal lapsel peres on väga sarnane osa täita. Esimene ikka see kõige targem ja teine see kõige leplikum ja kolmas kõige nõudlikum….või siis mitte :)…armsad on ikkagi kõik ja neil ikka nii veab, et nad üksteisel olemas on :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 3 kommentaari