Rubriigiarhiiv: beebid

Ma käisin jälle küla peal pildistama ja ikka ajan oma joru :). Ma nendega olin kohtunud juba enne ka, aga mõlemal korral stuudios ja seda milliseid pilte teha, ma vaatasin selle järgi, mis neil kaasas oli. Eks ma omas kodus teen ju samamoodi. Lasen aga kõik riided laiali laduda ja siis vaatan kuhu miski sobib. Külas käies annab aga ümbrus ja taust väga palju kaasa. Kui just keegi ajutises üürikodus ei ela, siis ma ikka usun, et inimestele meeldib see koht, kus nad elavad ja nad hoiavad ja koguvad enda ümber just need asjad, mis neile meeldivad. Ühesõnaga pika jutu kokkuvõte – kodu, kus inimesed elavad, teeb mu töö nii palju lihtsamaks ja ma usun, et tulemus ainult võidab sellest.

milline ideaalne lasteoa mänguasja riiul …ma mõtlen sisu poolest :) ja see paremal pildid olev taust ei ole tapeet, vaid Grete ise joonistas need pildid sinna – hea lastel loomi õppida ja mitte ainult. Kui juba seinamaaling, siis vot just selline ajatum …väga lahe. Seal allpool on ka näha, et koridoris olev roosa valgete täppidega sein ei ole ka mitte tapeet, vaid need täpid on sinna ise joonistatud. Ma ka üritasin tapeedi poest sarnast tapeeti edutult otsida, aga näed tubli inimene lihtsalt võttis kätte ja täüitas ise seina ära.

padjavalik ülisuureks inspiratsiooniks mulle…et siis see ülejärgmine postitus ;)

minu kõige lemmikum perepilt

ja kuigi kõige tähtsam oli uus beebi, siis tegelikult ei olnud mitte keegi vähem tähtis! …ja ma jälle unustasin ennast sinna….

Ehh, elu on nii mõnus. Mida rohkem ma kirjutan, seda minumad kliendid minuni jõuavad, seda lahedam on töö tegemine ja seda rahuldustpakkuvam on tulemus. See ju ongi elu eesmärk. Pisikese Pärtli juurde jõudsin väikese hilinemisega. Kusjuures  nii kehva kui seda ka tunnistada ei ole, siis kõik sellised vabama graafikuga töödele kipun ma natsake hiljaks jääama, aga kui on ikkagi pulm või ristimine, siis olen vara kohal. Äkki see mingi enda sisetunne, et ega inimesed omas kodus nii kella ei vaata ja pigem on just viimasel minutil vaja veel seda teist ja kolmandat teha, aga pulmapäeval tahaks, et inimene oleks kohal veel enne kui jõuad sellele mõtlema hakata, aga kui ta hiljaks jääb, mis siis…

Aga ega ma meelega ja püüan ennast parandada ja ega ma siis alati ka hiljaks ei jää :)

Kui ma Pärtli ajutisse imepisikesse koju jõudsin, siis öeldi kohe, et ninnu-nännu ei taha ja võiks olla selline särtsakam. Noogutasin ja ütlesin, et ahahh ma siis teen, mis tahan :) ja nagu ma just natuke aega tagasi ajalehest lugesin, et kui pulmafototrend läheb rohkem vabalt kulgeva loo jutustamise teed, siis just sellised perepildistamised on ka minu lemmikud. Jaa muidugi ma suunan ja käsin lõuga pöörata, aga ikka vahele sellised nö kaadritaga klõpsud ka ja need kuuluvad kindlalt mu lemmikute hulka :)

Ja ikka nagu papagoi selle kodu teema juures. Ma usun, et ma üldse ei liialda kui ütlen, et pool sessiooni toimus meil a la 4 ruuduses köögis, sest nagu ma ei väsi kordamast – beebi on nii pisike ja tal pole palju ruumi vaja :), aga see pisike on tema lühikese elu teine köök juba ja kuna see ka ajutine, siis tulevikus on hea elukohti lugeda, kui on olemas pilt…aga vot kui ma olin kaks nädalat vana, siis me elasime veel seal ka :)

aaa pildid ka…