Rubriigiarhiiv: beebiootus

Lill

Ootavad

Tõstke käsi, kes ootavad kevadet. Ja tõin omale sirelioksad tuppa ja on juba lehed ka küljes ja mõni päev paistab päike ja märts tähendab ka kevadet ja ei ole sinisilme ja tean küll, et aprillis võib vabalt lund sadada, aga ikkagi :). Tegelikult on ka talv lahe ja lapsed läksid just suusatundi ja ootamine on ikka meie värk, eriti naistele ;). Ja mina käin vahepeal vaatan, mida ja kuidas teised ootavad. Käisin külas ja oi kus mulle ikka meeldivad need perede esimesed lapsed. Neis on ikka kuidagi kõike rohkem. Eks see vist loodusevärk ole, et paneme kohe sellesse esimesse võimalikult palju, sest mine tea, äkki on ta ainuke ja siis lähevad head geenid raisku. Ma ei saa nüüd muidugi öelda, et mulle teised või kolmandad vähem meeldiks, aga vähemalt mul on tunne, et kui peres on vähemalt rohkem kui mitu last, siis kõige erinevamad on esimene ja teine, aga…ikka sinna esimese juurde ja teise ootamise. Pere esimene laps annab kohe vihjed ära, mida ja kuidas ja kas me üldse teeme. Selles mõttes on väga lihtne, sest nad ikka on omal moel avatud ning siirad või siis mitte ja just see teebki asja lihtsaks. Ja no pole mina veel näinud last, kes ütleks jah tädi, me teeme nüüd tund aega kõik täpselt nii nagu sa ütled…ikka käib üks tants ja tagaajamine koos võistluste ja lubadustega. Päriselt aga suudavad nad ikkagi ka väga positiivselt üllatada ja ikkagi teha just täpselt seda ja natuke veel rohkem kui neilt oodatakse. ;) …. no nagu see ka suurte inimeste maailmas on ;) ….

Kuna nüüd ikkagi tuleb jälle miljon pilti ka, siis ma rohkem ei räägi…

Rubriigid: beebiootus, kodus | 3 kommentaari
Lill

esimene

Esimese lapse ootus on minuarust üks erilisemaid tundeid elus. Kui niisama esimese armastuse või muud esimesed asjad saab kas mööda lasta või nässu keerata, siis ootamiseks on antud ikka piisavalt aega, et saaks tunda kõiki tundeid seinast seina ja olgem ausad ka vahel läbi seina. Neid maailma parimaid ja siis ikka neid kõige hullemaid ka, aga….seda, mis ees ootab, ei saa keegi teine öelda või veel vähem seletada, seda peab ise tundma ja see on seda väärt. Mõnusalt ufo tunne on kui uus inimene sinu sees liigutab ja ikka siis mõtled, et kelle nägu ja kelle tegu ta olla võiks. Üks, milles ma arvan, on enamus emasid nõus, et need viimased nädalad enne lapse sündi on järgmised aastad üks selline aeg, mida kõige rohkem taga igatsetakse. Suuri asju enam tegema ei pidanud ja said lihtsalt olla. Ok magada vist ei olnud kõige mõnusam, aga no terve järgmine aasta tundub, et ikka oli küll :). Ma kolmanda puhul mäletan seda, et kõige suurem unistus oli kõhuli magada. Ma olin täiesti kindel, et 5 minutit peale sünnitus keeran ennast kõhuli ja enne tagasi ei keera kui sunnitakse :) …tegelikult ma muidugi ei mäleta enam, kuidas päriselt oli, aga ikkagi tundub praegu, et nii kaua kui beebi oli kõhus kinni, oli kõik nii lihtne :) Et siis soovitus kõigile kohe varsti sünnitama minejatele …. ärge tehke mitte midagi….kohe mitte midagi, terve päeva jooksul lihtsalt olge :),  sest järgmised aastad te ainult unistate selles :)

Ma enam ei mäleta mitu korda ma sessiooni jooksul neile ütlesin, et neil sünnivad väga ilusad lapsed ….mitu, mitu :)

Rubriigid: beebiootus, kodus | Kommenteeri
Lill

ootavad

Kunagi ammu kui ma blogi hakkasin kirjutama, oli kõik nii lihtne. Ainult mina ja minu väike maailm ja umbes kolm sõpra lugesid ka. Võis vabalt lõõpida nii mehe kui ka muude loomade üle ja itsitasime siis koos kolme sõbraga, et ehhh kas sai nüüd liiga palju. Ka lastest võis vabalt kirjutada… noh nii nagu tittedest ikka…ei näe, ei kuule ja ei oska isegi mitte rääkida, lugemisest rääkimata. Ja siis äkki kui tuli välja, et peale tuhande täiesti võõra inimese, loeb mõne sõbranna ema ka blogi. Lapsed kasvavad kiiremini kui seened, vot siis näed ei suuda enam üldse vabalt kirjutada. Samas aga peaks, sest kuna ma ju ei ole mingi sügav inimene, vaid selline, kellel on vaja koguaeg itsitada ja vales kohas täiesti lolli järjekindlusega valesid asju öelda, siis peavad ju minu kliendid seda teadma, et keegi ära ei ehmataks ja mina jälle uksest välja minnes jesss saaks öelda…mitte pead vastu seina taguda, et oli nüüd seda ja teist ja kolmandat vaja öelda ja ei suuda siis inimene tund aega ka vait olla. Te ikka saate aru, et mu igapäevane lubadus on vähem rääkida. Ükskõik kuhu ma ka ei läheks, ma alati luban endale, et täna ma olen rohkem vait….ok…ma nüüd nii koguaeg ka ei räägi. Kodus olen ma enamus aega täiesti vait :)

Ok ma räägin nüüd parem piltidest…läksin ukest sisse…jess…väga sobib…tund aega lõkerdamist ja rohkem juttu ja veel rohkem tegusid ja voilaaaa…asi purgis :)

Rubriigid: beebiootus, kodus | 2 kommentaari
Lill

ootavad

Kui sul on väike laps ja ta lasteaias käib ning kui siis ühel päeval emale öeldakse, et laps tuleb tõsta teise rühma, siis esimese hooga on tunne, et see on maailma lõpp. Lapsel on ju seal sõbrad, mis siis, et laps ise on alles vaevu neljane. Paar aastat hiljem tundub see mure tühine, sest lasteaia lõpuks on juba uued sõbrad. Täna lugesin kohalikust lehest artiklit, kus kirjutaja rääkis, et kui pärast põhikooli kooli vahetada, siis gümnaasium on just see kool, mis jääb selleks kooliks, millest sa tulevikus räägid kui minu koolist. No ja kooli teevad paljuski just sõbrad, siis kas gümnaasiumi omad saavad nendeks oluliseimateks? Loomulikult mõnel õnnelikul veab ja tal on mõni sõber juba lasteaiast peale, aga lõpuks ikkagi räägitakse ülikoolist kui kohast, kus leitakse need kõige-kõigemad. Või vähemalt on tunne, et sealt võetakse ellu kaasa see kõige suurem hunnik :)

No ja mis seal ülikoolis veel  rohkem kokku seob kui see, mis toimub pärast loenguid. Aktiivsed inimesed ikka kogunevad ja leiavad tegevust ja siis edaspidises elus polegi midagi imestada kui samast ruumis olnud inimesed sulle teele ette satuvad. Piisab ühest ühendavast sõnast ja juttu jätkub ikka väga kauaks.

Nii ka nemad omavahel said tuttavaks, küll tuhanded kilomeetird teineteisest kaugemal elades, aga sama katuse all jätkus juttu kauemaks. Ja ohh ja ahhh nii lahe oli koos nendega nostalgitseda Ateena suvekursusest või Barcelona kevadkursusest…või :)… ning tuleb välja, et Eestis on hea elada ja eriti töötada. Kusjuures on minu teele jäänud päris palju neid, kes eelistavad tööd teha just siin kuigi neil oleks valida terve maailm :).

ja nüüd siis nende uus väike oma maailm…

Rubriigid: beebiootus, kodus | Kommenteeri
Lill

Darja

Ükspäev hakkas Darja mu fb sõbraks. Ma ei tea kuidas ja ma ei küsinud ka, aga ta lihtsalt oli seal. No miks mitte ja ma kohe mitu korda imetlesin siis neid inimesi, kes tema abil ilusaks olid saanud. Või siis õigemini veel ilusamaks. Ükskord kui ma siis mõtlesin, et laseks ka endast mõne pildi teha, siis ma juba oleks ääre pealt läinud tema juurde, aga millegi pärast jäi see käik ära. Nüüd koos uue aasta lubadusega ilusaks hakata, oli sobivalt kohe peale uut aastat üks pulm ja no ma olen alati mõelnud, et ikka peaks ise ka enne pulma ilusaks käima, aga siiani on see ainult mõtteks jäänud. Nii ma siis sellel pulmapäeval ärkasin ise ka varem üles ja istusin samamoodi nagu pruutki toolile. Täitsa naljakas ja teistsugune tunne oli. Itsitasime seal ja enne kui ma jõudsin ära minema hakata, siis tegi Darja ettepaneku, et tema teeb minu ilusaks ja kas ma äkki siis tuleks ja hoopis pildistaks teda. Muidugi miks mitte..väga hea meelega. Aaa…. veel enne seda ükskord Darja kirjutas, et kui ma peaks tahtma harjutada kodu pildistamist, siis ma võin tema koju harjutama tulla :)

Ühesõnaga leppisime kokku, et kohe sellel päeval, kui ma tunnen, et ma olen puhkamisest väsinud ja mul on ka linna asja, siis ma sõidan tema juurest läbi ja tema lubas vähemalt ühe lapse koju jätta :). Täitsa juhuslikult oli valitud päev päikesepaisteliselt soe ja kuna Darja kodust õhkub veel lisaks sellist vahemere hõngu, siis ma lõin ka käega…ahh mis jaauar, ikka kuum ja päikeseline Hispaania hoopis :)

Päikeseline pildistamine venis edasi tee joomiseks ja jutukatel inimestel ikka on millest rääkida ;)

Rubriigid: beebiootus, kodus | 3 kommentaari