Rubriigiarhiiv: beebiootus

Kõige suurem küsimärk minu töö juures on see, et millal ma puhkama peaks. Suvel ju ei saa, sest millal siis veel. Kevadel tahaks juba nii õue ja siis ei tule puhkus pähegi. Sügisel? Ma nüüd püüdsin, aga praegu mõtlen, et küll need sügisevärvid olid ikka imelised ja järgmine aasta ma küll ei raatsi siis puhata. Ahh eks ma siis järgmiseks aastaks mõtlen välja, millal puhata.

Aga ikkagi jalutasin septembris nii mõnelgi nädalavahetusel õues fotokaga ringi ja näed kohtasin neid. Kui imeline on vahelduseks pildistada kahte täiskasvanud inimest, kes esiteks on ilusad, teiseks on lahedad ja kolmandaks on päriselt ka armunud. Eesmärk oli pildistada neid kahekesi ja no kui kõht ette jääb, siis saab tema oma osa ka :)

Tervitused siinkohal juba vähemalt ühekuusele Robinile…äkki on juba kahe kuune, sest tal on ikka vedanud. Isa on tal Eesti parim kabetaja. Alati kui mulle kaamera ette satub keegi, kes milleski on väga osav, siis ma võin piinlikuseni temalt kõike sellega seonduvat küsida. Väga hea võimalus – tema peab poseerima ja mis tal üle jääb kui mulle vastata. Aga kui pisike Robin ükskord natuke suuremaks kasvab ja ta ema ikka veel meie kandis lastelaagreid teeb, siis minu tüdrukud on seal küll kohe kirjas!

Eelmine suvi nad abiellusid ja sellel päeval ei olnud muud, kui korrutada – küll nad on ikka armsad kahekesi. Ei ole just palju selliseid mehi silma jäänud, kelle armastus niimoodi üleääre välja paistab. Täna on neil see pisike preili juba käes, aga ma ikka pean ühte päikeseloojangus tehtud seeriat teiega jagama.

Päikesest ka. Minu suur kirg ja armastus, ei ole üldse lihtne koostööpartner. Kord on liiga kõrgel, teinekord pilve taga ja siis kui kõik on ideaalne, siis pirtsutab ja ei lase fokusseerida. Aga ma ei jäta jonni, vaid püüan edasi :) Ma arvan, et see on meie põhjamaa õnn, et ta loojub kaua :)))))