Rubriigiarhiiv: Kalle

Elu on kuidagi tõsiseks läinud ja ma tean kelle süü see on – feissbuki oma. Ma olen kenasti aastaid suutnud vältida ajalehti ja uuudiseid ja telekast tulevaid koledaid saateid. Elan oma roosa mulli sees ja kui päeva jooksul naerda ei saa, siis on jama. Blogi on ka olnud selline iroonilise muigega ja nüüd…

Teed hommikul feissbuki lahti ja üks sõber kiidab ühte artiklit ja teine teist ja mis need on – enamus neist ühiskonna kriitilised. Igal ühel kuskilt king pigistab ja igal ühel om arvamus, mida tuleb maailmaga jagada. Kalle ütles, et eks sa ise tead, mis sõbrad sul on. Temal on küll seal paar huumorisõpra, kes nalju jagavad ja saab küll seinalt muige näole. Ma saan ka, aga ma ikkagi unustan ennast ka neid artikleid lugema ja oleks siis ainult artikkel, kommid ju ka. Kas siis artikli juures või läheb elavaks aruteluks fb seinal. Ole siis mees ja hoia kõrvale.

Natuke aega tagasi oli teravalt üleval lastega seotud teemad – kas ja kui palju me neid ikka armastame. Ühelt poolt tuli välja, et lapsed ikka on väga ok, aga need vanemad, kes ei tee just nii nagu mina teeks, vot need ei meeldi. Teiselt poolt on lapsi meil vähe, peaks olema rohkem, sest kes see töötab kui meie penskarid olema. Täna hommikul räägiti raadiost, et Tallinnasse on 4000 lasteaiakohta juurde vaja. Mis mõttes siis lapsi vähe on kui kohti puudu ja nagu ma aru saan, siis lapsed ei ela mitte Tallinnas, vaid Viimsis ja Peetris :)

Ühesõnaga võta sa nüüd siis kinni, on neid palju või vähe või nad sünnivad valesse kohta ja valedele vanematele või ma ei tea. Ahjaa ja siis veel see, et Jüri Mõis ütles umbes nii, et kui sul on neid lapsi veel rohkem kui üks ja sa tõesti mõtled, et olekski siis see tõsiselt võetav lapsevanem, siis sul on kolm emadepäeva pidu, kolm jõulupidu, mõni laps käib iga nädalavahetus võistlustel (selle ma panin praegu ise juurde) ja teisel on vaja kuskil esineda ja kolmas tahab, et sa temaga kelgutama lähed. Millal siis tööd teha nii, et higipull otsa ees on?Tundub, et pühendunud lapsevanemal lihtsalt pole aega tööl käia. Või siis teedki nii nagu meie peres, hommikul vara või õhtul hilja või nii et lapsed teises toas taldrikuid lõhuvad samal ajal ;)

Ühesõnaga keeruline elu see lastega elu.  Ja see kõik pole veel pooltki nii keeruline kui su lapsed on terved ja tublid. Planeeri, mis sa planeerid, aga kõik siin elus ei lähe kõigil ju veel nii…

Kõike seda ma siis ühelt poolt ja teiselt poolt mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et minu kolm last on mu ainukesed pensionisambad, mis 30 aasta pärast loevad ja praegu on parem mitte midagi nässu keerata. Keegi tark ütles ka veel, et suhe vanemate ja laste vahele jääb eluks ajaks selliseks nagu ta on alati olnud. Täpselt sama ebaviisakalt nagu ma lapsena, räägin ma oma vanematega ka praegu ja täpselt samamoodi käsib mul ema mul mütsi pähe panna ka praegu, kui ma uksest välja minema hakkan. Ehk siis vähemalt mulle tundub, et lapsi peaks kohe võtma kui päris inimesi ja 3 ja 33 aastase suhe peaks olema laias laastus nagu ka 33 ja 63 :)

Tuleks nüüd korra munade juurde ka. Nädala alguses võtsime kokku – Kallel suur ülestõusmispüha, kus ühel päeval oli teenistus juba kell 8 hommikul või siis kell 7 õhtul,  minul mitmepäevane fotofestival koos koolituste, võistluse ja peoga, sõbranna sünnipäev koos teatri ja kohvikuga :), Liisul kaks sünnipäevakutset ja Ketlinil üks esinemine. Kõigele lisaks tahtis Ketlin, et me värviks mune, et pühapäeva hommikul saaksid nad koos otsida aiast mune, kus üllatus sees,  nagu Bullerby lastes ning kiivimagustoit võiks ka olla :)

Kõik läks veel paremini kui esialgne ülikeeruline logistline plaan tundus, sest lõpuks me värvisime mune sõprade juures, mis oli suur lisapluss lastele, kelle arvates me käime liiga harva külas. Käisime uues kohalikus söögikohas, kus toit oli parim, mis ma siinkandis saanud olen ja mul on siiralt hea meel, et nad olemas on. Minge kõik ja proovige! ning kuigi ma oma peole ei saanud, siis mis siis, tuleb uus ja parem, aga siiski üks öö istusin tunnikese mustas puudlis …ning mis põhiline – mu pensionisambad olid rahul :)

appi ma enam ei mäleta, mis päev see oli…reede vist ikka…käisime lastega sõprade juures mune värvimas. Kuna nad nii kenasti mängisid ja mina seal olin seal oma missiooniga – pereisa rõõmiks armastuse pilte tegemas ;), siis olime juba alla andmas, et ahh ei viitsi värvida, aga ikkagi võtsime kokku ja värvisime. Kui teistes peredes võib-olla lapsed päriselt värvivad ise, siis meie kuus last vahtisid küll turvaliselt köögimööblil kui suured inimesed värvipotte jagasime või sibulakoori vaheldumisi mustikatega sukkpükstesse toppisime.

pühapäeva hommikul olid siis lapsed rivis – Ketlini muna on Ketlini toas ja Liisu muna on Liisu toas ja Kärdu muna on …meie magamistoas. Südnatlõhestava nutu peale pidin Kärdu muna tema tuppa ümber peitma, mis siis, et seal suur mööblivärvimine pooleli on…kui on igal ühel tema toas, siis on tema toas!

pildi jaoks pidid kõik ilusad riided selga panema. Ei veena, et tegu on alussärgiga, sest ükskord pani ta siis selle peale teise samasuguse :)

käisime kuulasime Kallet ja Ketlinit. Meie kirikus on väga külm, va need kohad, kust põranda sees on auk ja kust siis sooja puhub. Kuna me püüame ennast alati sinna istuma sättida ja meie väikesed pingviinid siis mantlid seljast ära kisuvad, siis ülejäänud inimesed vaatavad neid nii ehmunud nägudega…

Sellel pühapäeval tellis Kalle laulustuudiost tüdrukud esinema. Mul kohe heldimuse klimp kurgus kui ma proovi nägin. Nad ise, nende hääled ja sõnad kokku oli nii südamesse minev…

Kas nalja ka siis sai…ikka sai… Kärdukas kukutas oma värvilise muna maha, vaatas sellele oma toolilt järgi ja teates üle laua – ei läinud katki, ausõna ei läinud.

Möödus järjekordne jõul, kus ei hõljunud ma ühelgi üritusel peen klaas jalgapidi peos ja väike must kleit seljas, nii et kõigi silmad nii umbes minu kõrgusel oleks võis siis isegi natuke kõrgemal. Esiteks ei mahu mulle mingi väike kleit selgagi ja teine vabandus on töökollektiivi puudumine, kolmanda leiaks ka, aga sellest ma sain juba üle ;).

Esialgne kiire kokkuvõtte on see, et põhilise perekonna moodustasime mina ja tüdrukud, sest vana mees uues kuues omas tihedamat töist nimekirja kui ühelt pereisalt oodata oleks osanud. Aga ta andis siiski parima ja oli ka kohal kui vähegi võimalik…mõnikord salaja ;) Mina kui logistik-taksojuht, kes plaksutas kui vaja ning püüdis mitte midagi ära unustada. Loomulikult edutult, et meelespidamist oleks olnud tarvis rohkem ja mõned tänud jäid õhku.

Algas jõulunädal Tallinnas Lotte etendust vaadates….või algas veel varem? Järgmisel päeval oli  Ketlini laulustuudio kontsert. Uhke ema sai oma õnnepisara kohe kätte, sest Ketlin juba teist aastat järjest on esimene, kes laulma hakkas. Kava oli pikk ja põhjalik ning lõppes meie pere esimeste pisaratega, sest pisikesele kuningannale ei toonud jõuluvana midagi.  Selle peoga sai minu osa Ketlini pidudest osavõtuna läbi. Ülejäänud toimusid kinniste uste taga. Ma juba ehmatasin, et kas siis kui laps kooli läheb, enam vanematele midagi ei näidatagi, aga äkki ikka, lihtsalt mõni teine kord.

Pühapäeval käisime kirikus Birgiti kontserdil, mis oli armas ja südamlik ja kui Ketlin sügisel ühel sünnipäeval juba sai Birgitiga koos pildi oma telefoni, siis nüüd said Liisu ja Kärt ka :)

Teine pidu oli Liisu jõulupidu lasteaias. Näidati näidendit, mida ma olen juba näinud, kuidas osatäitjad olid uued ;). Eks siis paista, kas aastate pärast näen ka kolmanda trupi esituses ;). Mulle isegi meeldib nii…ühe pere lapsed saavad nagu ühe ja sama mälestuse, aga samas igaüks erinevat moodi ning peres on näidend, mida lõpuks kõik peast tsiteerida suudavad ;) Järjekordne pidu lõppes pisaratega, sest noh jõuluvana oli, aga Kärdukale jälle kingitust ei toodud. Kolme aastase jaoks äärmine ebaõiglus….õnneks…

sest sama päeva õhtusse mahtus ka veel pühapäevakooli jõulupidu. Õnneks polnud see jõuluvana Kärdukat unustanud ja kohe esimene pakk oli talle. Ohhh….aga noh, ei saanud me ikka ilma pisarateta. Tuleb ikka välja, et kõik tahavad olla võitjate poolel ja tagasilöögid nõuavad väheke tugevamat iseloomu. Noh, isegi minul pole seda, mis siis veel meie pere noorematest rääkida. Ahh samas, lihtsalt selline emotsionaalne perekond ;)

Järgmise päeva Ketlini laulukontserdile läksid nad hoopis Kallega kahekesi – kirikusse – kiirelt sinna ja kiirelt tagasi…

Järgmine jõulupidu oli Kärduka oma lasteaias. See vast kõige lõbusam ja kogu huumorikas seltskond istus pikas reas näoga publiku poole. Noh vähemalt üritas istuda ;). Püüdsid väga püüdlikult laulda ja tantsida ja nalja hakkas saama siis, kui jõuluvana saabus. Kui eelmine lasteaia pidu möödus pisaratega võideldes minu süles, siis see oli tema tähetund – pidu koos jõuluvanaga. Kohe algatuseks oleks nad Kärduka eeskujul jõuluvana pikali jooksnud, see järel tuli jõuluvanal üle vaadata kõik valutavad sõrmed, uhked kingad, kleidid jne….Mõned lugesid väga tublilt luuletust. Meie Kärdukas veel mitte, aga ta oli niisama armas :)

Järgmisel päeval kui maailmalõpp niimoodi napilt mööda läks, pidi jõuluvana tulema nõmmele. Ikka ja ainult lastele :). Seda pidu oodati meie peres ikka, et vaata suvest saati. No nii harva näeb neid sõpru ja siis on ka aeg nii lühike…alati. Eks neid pidusid jätkub vast paljudeks aastateks, sest pooled tited ei osanud veel luuletustki lugeda ja paljud on veel sündimatagi ;)

Järgmine päev me vist magasime…magasime või? noh igatahes ma ei mäleta, mis me tegime…aaa suur koristuspäev oli ;)

Pühapäeval käisime õhtul suuremate tüdrukutega superstaari vaatamas. Kui kellegil veel peaks selline rumal mõte tulema, siis küsigu enne minu käest, ma võin julgelt ümber rääkida. Naiivne mina arvas, et kui ikka kõik need finalistid sinna kohale kupatatakse, siis on meil see suur au ja võimalus nende lahedat esinemist nautida, samal ajal kui inimesed kodus reklaami vaatavad. Aga ei…meil oli ka siis reklaamipaus ja ähh-päähh-nõõõme…. lastel oli igav, sest kokkuvõttes ju lauldigi ainult 7 laulu ja kui me kodus kerime kõik pausid edasi, siis nüüd me pidime seal lihtsalt istuma ja ootama…aga noh, kes meil käskis sinna minna. Ühesõnaga pärast seda ma olen nüüd ikka vähe ettevaatlikum kontsertitega ja kui enne lapsed suure hurraaga tulid kaasa, siis nüüd sketpiliselt küsivad, et kas äkki….

Järgmine hommik oli siis lõpuks see päris. Öösel käivad meil päkapikud. Kingitusi jäetakse erinevatesse kohtadesse ja kunagi ei tea, kuhu see aasta. Nii palju on nad nüüd juba targemad, et otsitakse kõik võimalikud ja võimatutd kohad läbi. Kiirelt muidugi ka need, kuhu olid peidetud veel õhtuk päris jõuluvana jaoks pakkimata asjad, aga ma loodan, et nad seda väga südamesse ei võtnud :).

Ma püüdsin sellel aastal kingitustega kokkuhoidlik olla…või siis tegelikult mitte. Ketlin sai oma kauaoodatud tahvelarvuti (ei saanid ipäädi ega ka mitte muud kallist, vadi algatuseks sellise, mille puhul ei ole kahju kui maha kukub või leib peal unustatakse, puhtalt enda närvide pärast ). Liisu sai ka peaaegu, aga tema oma ei võtnud asju omaks ja läks esialgu tagasi ja äkki tuleb paremana tagasi ja siis me saame teda jagada. Kalle üks kingitus tuli poest koos nende turvavidinatega. Noh Selveris on see isepiibutamise asi ja ma ei lihtsalt ei tulnud selle pealt, et karbis sees on see vidin küljes ja väravate vahelt läbiminnes ta ka karjuma ei hakanud ;). Kärdukas sai roosa kelgu ja seeliku. Seelik on juba 6 päeva järjest seljas ja sama võib vast öelda ka pidzaamade kohta. Kui me nüüd siin iga päev õue ei jõuagi, siis on päris mitu päeva niimoodi möödunud, et pidzaamad on seljas…nagu täna ka ;)

esimest korda tulid siis minu vanemad ja vendade pered jõuluõhtuks meie juurde. Toidud-joogid jagasime kenasti ebavõrdselt ära, sest ema on meil vist ainuke, kes nende päris jõulusöökidega hakkama saab ja nii jäi see ka seekord tema õlule. Mina tegin kooki ja vennad hoolitsesid, et jooks otsa ei saaks. Päris mõnus oli niimoodi. Minu korda armastav ema jõudis kõik eest ära koristada kiiremini kui mina ja keegi ei pidanud öösel kuhugi sõitma ning isegi kui mõnel suuremal tundus igav olevat, siis see vast käib juba vanuse juurde ;). Tittedel oli aga lõbu laialt :)

Sellega sai meil jõulutrall otsa. Arvutit sisse ei lülitanud, telefoniga ei rääkinud. Istusime kodus, mängisime lastega lauamängie, vahtisime telekast pisaraid kiskuvaid filme, rääkisime ausalt, mis südamel, saime sellest üle ja käisime kelgutamas, lugesime raamatuid…ühesõnaga, midagi sellist, mida me enne teinud ei ole ja mõnes mõttes nagu oligi maailmalõpp, sest kõik uued lubadused on nüüd antud ja eksnäe, mis saab ;)

Noh ja kes nüüd siiamaani välja jõudis, siis võib veel tunnikese meiega veeta…näed SIIN

Umbes nädalake tagasi jäi mul silm üks artikkel, kus kirjutaja kurtis selle üle, kuidas tema reisimist lapsed segavad. Endal tal küll lapsi polnud, aga see vast polegi oluline. Aga kirjutis jäi pähe keerlema ja näed keerleb siiamaani :).

Lastega elu on vastuoluline ja seda juba nende sünnist saati. Kohe kui nad on ära sündinud panevad vanemad neile omad ootused. Ühesõnaga päris paljud tahaksid, et nad käituks kohe nagu täiskasvanud. Söövad ilma nurinata siis kui kõht on tühi, on pärast seda tänulikud ja rõõmsad, tegelevad oma asjadega ega topi oma nina teiste omasse ning mis põhiline magavad, siis kui uni on ja no soovitavalt pikalt. Ja kui nad siis niimoodi ei käitu, siis on kohe pinnuks silmas. Kui mitte emal-isal, siis vahest vanaemal või tädidel tänavalt – mis ta sul niimoodi karjub.

Kasvab nats ja no nüüd võiks küll ikka kasvatatult käituda. Oskab ja teab küll, aga … Ma nüüd ei mäleta, mis vanus see oli, kui lapsele tuli öelda natuke pikem lause, mis sisaldas kahte tegevust ja siis hoida pöialt, kes kas ikka mõikab ja jääb meelde. A la mine kööki ja too sealt laualt lusikas. Nii…kööki läks, aga millegi pärast tuleb ilma lusikata tagasi. Ok vara veel. Samas oodatakse talt, et tal väljaspool kodu oleks mälu pikem ning arusaamist rohkem.

Edasi läheb aga eriti kirjuks, sest nagu aru saaks ja räägib ka, aga mõistus ikka tõrgub. Mul üks sõbranna rääkis, kuidas tal tüdruk küll varakult oskas jalgrattaga vändata, aga üldse ei vaadanud kuhu sõidab – lihtsalt otse puusse või sõiduteele. Või siis tahan seda, ei taha seda, kohe tahan, enam ei taha, üldse ei tea enam mida tahan. Veab nendel emadel, kellel on sellised lapsed, kes need sisemised heitlused minutiga enda sees läbi elavad, sest isegi need, kellel kaasneb sellega põrandale viksumised ning kõva kisa ning südame põhjani solvumine -  vaatavad lõpuks ehmunud näoga ringi, et mis nüüd siis juhtus. Kas see on nüüd kuidagi kasvatuses kinni, et kelle laps viskub või mitte, seda ma usun, oskavad öelda ainult need emad, kelle on rohkem lapsi. Isegi kahega võib õnneks minna ning sul pole ühtegi nõudlikku viskujat. Kolmega peaks ikka äkki olema ;). Ja ikka ju tahaks ka sellise lapsega kuhugi minna. Alati on võimalus selline laps kurguni suhkrut täis toppida ja osta iga mänguasi, millele tite pilk jääb, peaasi, et vingerdama ei hakka ning kaaskodanikke ei häiriks. Ainult hull ema julgeb keset poodi gordonit prakitseerima hakata – ma olen väga kurb kui sa niimoodi käitud. Vot selle mäluga on ju nagu on, sest Ketlin ja Liisu pole kunagi viskunud (jee ma tegelikult mäletan), Kärt ka eriti ei visku, aga draamat teeb küll.

Ja siis nad kasvavad ja õnneks enamikul sellega koos ka häbelikkus ja vot nüüd julgeks küll öelda, et kooliks peaks juba ka kasvatus mõju avaldama. Kas ikka on mõtet keset poodi pikali visata või karjuda kaaskodanikule kõrva. Vähemalt ma omas kodus 5 ja 7 aastasega saan küll mõistlikult kõik asjad ning käitusmreeglid läbi arutada ning kokkuleppeid sõlmida. Kaubelda kah kui vaja ning kui natuke meelde tuletada, siis tuleb meelde ka. Kas võib ka midagi meelest ära minna. Loomulikult – vähemalt meie Liisul küll. Ühte teed ületades vaatab küll vasakule-paremale, aga miski ei takista tal järgmisest otse üle tormata. Õnneks kurja pilgu all taltub küll :).  Sama hästi võib ta autos mulle läbi seljatoe oma kinganina mulle selga lüüa – kogemata. Ketlin, ma usun, on aga juba vägagai viks ja viisakas reisija, kui…. mossitades kolm meetrit taga pool ei kõnni, sest mingi eluoluline vidin on puudu.

Ja pika sissejuhatuse järel jõuame siis meie reisi juurde. Käisime jälle samal ringil, mis eelminegi suvi. Selle vahega, et nüüd nägime muumisid ka. Muu oli peaaegu kõik sama – lõbustuspark tipphetk ning hotell küll sama, aga teine tuba ja uus sisustus :).

Aususe huvides peaks alustama sellest, et laev oli Kalle ajada ja hotell minu. Mina oma osaga sain juba varakult – a la aprillis kõik korda. Kalle ärkas umbes 2 päeva varem ja üllatus-üllatus sinna sai, aga tagasi oli juba kahtlane. Hea kui on sõpru, kes hädas aitavad nii jäi suurem – pilt on aga häält ei ole – ära ja laevapilet taskus, asusime teele. Esimese päeva veetsime lõbustuspargis. Kokkuvõtte lühidalt see, et iga aastaga läheb lihtsamaks ning Kärdukaga on raske. Üks ving ja hala, et miks tema ei saa nendele atraktsioonidele, mis siin kõik ümberringi on. Mida sa sellele kahesele seletad, et ta on liiga väike. Ei ole väike – suur olen. Nii me siis käisime koos oma kolme-nelja karuselli vahet, sest kokkuvõttes oli vist 2 asja, kuhu ta üldse üksinda minna võis. Ülejäänud pidin mina kaasas olema. Ja seda nõukogude kasvatust pole lastel üldse. Nad ei tea, mis on järjekord ja et selles tuleb seista. Kalle jälle pidi olemas Ketliniga kaasas. Ketlin on küll piisavalt pikk, et minna enamustesse kohtadesse ja erinevalt Kallest nautis tema neid lihtsalt ringi käivaid rattaid. Siit järeldus – järgmine kord võiks kaasas olla üks üle 140cm tegija. Noh ja kui Ketlin ja Kalle keerutasid, siis jälle Liisu üle ning temale kuluks üks temasugune kambajõmm, kellega koos siis käia nendel masinatel, mille mõõdupuu alla nemad mahuvad. Nautisid küll kõik lapsed, aga Kärduka ving oli mulle tüütu. Teisi see ei seganud, sest nemad ajasid omi asju.

Edasi viis pikk tee hotelli ja oligi muumimaa hommik. Mis mõttes sajab vihma. Nii ei olnud tellitud. Käisime siis jälle sõber googli abiga ilmateated läbi ja vaatasime, kuidas 2 tunni pärast peaks vihmapilv minema minema ning otsustasime käia ühes lähedalasuvas vanakraamipoes. Ei ostnud midagi, aga oleks tahtnud ja kuna vihm jäi ikkagi juba tunniga järele, siis läksime muumimaale. Mõnusa jalutuskäigu ning teel meid pealekorjanud rongiga jõudsimegi. Ilm oli mõnus – selline hall, aga piisavalt soe. Rahvast oli hõredalt, nii et piltidel tundub nagu me oleks seal ainukesed olnud. Meie Kallega nautisime loodust ning lapsed jooksid mööda…

iga augu juures pidime pilti tegema :)

Kokkuvõttes ülten, et väga hästi tehtud koht. Vaeva on nähtud ning silmale ilus. Lapsed said kallistada muumisid ning lemmik oli labürint. Õnneks, ma ütlen ausõna õnneks saime nii, et ostunimekirja said ainult jäätised. Kõrvalt vaadates kõikidel peredel nii hästi ei läinud, aga võib-olla neil polnud ka see eesmärk. sest lõppude lõpuks, keegi ju peab sealt muumipoest kõik need asjad ära ostma.

Jalutuskäik vanalinnas on hingele pai..

ja ükspäev ma oma hullu mõtte ikka teoks teen ja meil Raplas on ka selline pood. Peale selle saab seal olema väike kohvikunurgake ja mis põhiline, ma plaaniks seal pilti ka teha. Selline stuudio, kes tahab, saab rekvisiidid kaasa osta :)…

see vasakpoolne pilt ei ole selle poega seotud, aga see oli lihtsalt ühe teise poe ukseesine. Nii ilus, et raske on ju poest mööda minna ja kui mees ei taha sisse tulla, siis tal kah koht, kus väljas lehte lugeda…

Õhtu veetsime kohalikus kaubanduskeskuses ning seal kadus ka Kärt esimest korda ära. Olid küll peaaegu silma all mängunurgas, aga Kärt oli kõrvalasuvasse mänguasja poodi jalutanud ja tahtis sealt omale karvast looma. Läks siis sirge seljaga meid otsima, kuni jõudis nutu ja halaga võõraste tädideni. Kui ma hemtexis, allahindluse rõngad silme ees, ostukorvi täitsin ja läbi keskuse kuulsin, et üks väike nutab emmet, siis oli kohe selge, et see peab meie oma olema. Esimene kord siis ei jõudnudki veel otsima hakata, kui juba leitud oli. Tegelikult hetk enne seda olid ülejäänud kolm just avastanud, et Kärdukat pole. Kahjuks või õnneks ei oska ma sellistes olukordades paanikat teha, sest kõik inimesed on ilusad ja head.

Õhtune idüll…

Järgmine päev oli plaanis rahulik tagasisõit, aga hommikul põikasime veel korra muumimaalt läbi. Hotellist saime sellise paela, et sai 2 päeva ühe päeva hinnaga ja no üks etendus jäi eelmine päev vaatamata. Kangelasema läksin siis üksinda kolme lapsega. Etendust vaadata oli lihtne. Kõik istusid käe küljes, aga kuna ilm oli päikesega, siis hoobilt oli umbes 10 korda rohkem inimesi. Täitsa lollid, sest võrreldes eelmise mõnusa rahuliku kulgemisega, oli see päev juba varakult närvilisem. Muumimajas hakkasid nad mul käe otsast pudenema. Kadus üks ja siis teine ja kolmas ja kuidas sa neid otsid, ok eelmise päeva kogemusega, ma Kärdukast lahti ei lasknud, sest temal aru saadavalt on mõistust veel napilt. Panin ta siis Ketlini külge ning läksin Liisut otsima ning tegime seda Ketliniga vaheldumisi. Kui ta siis lõpuks imestunud näoga kuskilt neljandast suunast tuli, siis oli ka kiire lahkumine. Ja üldse need välismaa lapsed olid palju rahulikumad ja leplikumad. Istusid oma kärudes ning ei kuulnud ega näinud ma mingit vingu-vingut.

Järgmiseks otsisin teele jääva lossi ning Ketlini suureks “rõõmuks” läksime maja vaatama. Teda on nii lihtne ärritada. Piisab talle öelda, et me sõidame maju vaatama, kui juba katel üle keeb. Selle majaga ta päris leppis, sest maja oli suur, sinna sai sisse minna ainult koos giidiga ja kuna sealt rohkem inimesi polnud, siis oli giid ainult meie päralt – armas ja lapsesõbralik. Majade vaatamine on üks minu ja Kalle lemmiktegevusi ja ma ikka loodan, et ükspäev lapsed naudivad samamoodi… Loosi juurde kuulunud kohvik oli lahja :)

no meie peres on ikka nii – emme tee pilt, tee veel, tee minust ka siin…

Tagasiteel tegime peatuse Ikeas. No ikka ju. Esiteks saavad lapsed sealt normaalse hinnaga lõuna, mida nad võib-olla üldse süüa ei taha ning ikka on ju midagi vaja. Seal kadusid meil Kärt ja Liisu teist korda ära. Õigemini nad nagu ei kadunud, sest nad jäid nö mängunurka mängima, sellel ajal kui meie ringi tegime. Ju siis mingi tähelepanelik koduperenaine jälgis, et nad seal rulli juures keerutavad liiga kaua ja juba kõlaski üle poe, et õekesed Kärt ja Keit Liis ootavad oma ema Kristat. Kui eelmine kadumine oli nutunäoga, siis seekord leidsime kaks õnnelikku rapuntsli pluusis tüdrukud, kes pigem olid uhked, et neile nii palju tähelepanu pöörati. Äkki ikka peaks mingit paanikat välja näitama…

Laeva oodates sõid lapsed ära kogu juustu ning päikeseloojangus poseerimiseks läks päris kakluseks. Kokkuvõttes võib öelda, et Ketlin ja Liisu on igati mõnusad reisikaaslased. Kärdukas aga käitus vastavalt eale ming vingus ikka kõvasti rohkem kui asi väärt olla. Egas muud ei olegi kui lihtsalt tüütu ja väsitav nii, et kui me ikka peaks nüüd veel enne kooli võtma plaani ühe kiire lõbustuspargis käigu, siis Kärdukas jääb koju :) … kui just mõni teise pere samaealine vinguviiul kaasa ei tule…

appiiiii kui pikk…

Kui keegi ütleb, et talle tema sünnipäev korda ei lähe, siis ma hästi ei usu seda. Hea päev ju võtta kasvõi iseenda jaoks üks aasta kokku ja mõelda mis oli ja mis ees. Kui keegi teine veel seda meeles peab, siis ükski kallistus ega naeratusega öeldud õnnesoov ei peaks liiga palju olema. Kui nüüd moodne inimene on FB kolinud, siis on ju armas päeva jooksul saabunud õnnesoove lugeda. Lihtsate kõrval jäävad meelde südamega kirjutatud ja need, kes oskavad just sellele õigele nupule vajutada. Jah, suuri pidusid aastatega väga ei igatse, aga midagi ju ikka :)

Mina mõtlesin enda jaoks välja, et minu väike pere on minu jaoks kõige tähtsam ja selle päeva veedame nii, et lõpuks võiks kõigil olla selline tunne, et neil oli sünnipäev :)

Hommik algas meil vara. Kell polnud veel seitsegi kui juba vaiksed sammud maja peal kobistasid ning kapist kleite otsiti. Varsti olidki nad kohal. Ketlin, Liisu ja Kalle laulsid ning tordi oli Ketlin koos sõbrannaga eelmisel õhtul peaaegu ainult kahekesi valmis teinud. Tegu meie pere lemmiktordiga ja oma elu esimese tordina supertulemus. Lisaks tordile oli all laual veel teisedki meie pere lemmikud – puuvilja salat ja kokteil ning meie pere lemmikkommid. Ühesõnaga täiuslik :). Käes on minu lemmikaeg, kus üllatuste puhul jääbki minu ülesandeks ainult üllatuda, mitte seda ise ettevalmistada :)

Kuna päev nägi ette meele head kõigile, siis esimeseks õnnelikuks osutus Ketlin. Väikese fotohuvilisena ootas teda kapinurgas minu vana fotokas. Kuna suure tõenäosusega panin mina Ketlini fotoka Kärduka eest kuskile kindlasse kohta peitu ja ma enam ei mäleta, mis koht see oli, siis tundus natuke aus, talle päris fotokat näidata.

(proovisin siis ise ka, et kas ikka on väga suur vahe, kui võtta selline 7 aastat vana harrastaja kere, mille ees on kit objektiiv. Vahe on, aga ilusa pildi saab sellega ka :)

Edasise plaani järgi pidime minema minu kingituse järgi. Muidugi on väga uhke tunne öelda, et ma sain sünnipäevaks auto, kuigi see on kõvasti liialdatud ja ilustatud. Aga mis siis, sünnipäeval kõlas see nii ilusti :). Sellesse päeva sobis uute võtmetega lehvitamine vägagi hästi. Lapsed päriselt uue auto lõhnaga masinasse pakitud sõitsime järgmise üllatuse juurde. Liisule jalgratast ostma. Kahjuks ei oska meie peres veel mitte keegi ilma abikateta sõita ja põhjus on selles, et meil pole lihtsalt jalgrattaid, siis nüüd on viimane aeg see viga parandada. Natuke draamat käis ka asja juurde, sest Kärdukas ei tahtnud leppida, et tema jalgratast ei saa. Tema on ainuke, kellel ON kodus ratas, ainult ta ei oska vändata :)

Fotokas kaasas, ratas kaasas – loomaaeda. Ilm oli super ja kuidas saakski veel paremini veeta järgmist tundi. Ikka nii, et üks laps saaks ohjeldamatult loomi pildistada ning teine loomaaiale paar kiiremat ringi peale teha. Kärt sai nautida üksinda kärus sõitmist ning oli päris rahul, et nägi tiigrit, karu, elevanti ja väikseid ahve.

Ja nüüd sööma. Valisime Kukekese, sest eelmisel päeval söödud roog vajas Kallele maha müümist. Kahjuks oli neil puhkepäev ning seega läksime lihtsalt üle tee F-hoonesse. Menüüst leidsime sarnase roa ja ütleks, et plusspunktid said küll nemad endale. Peale selle, et 7 aastane saab üksi tordi tegemisega hakkama, küsis ta meie taldrikust ka julgelt “suurte inimeste” sööke ja nautis ka neid. Kui siiamaani nad ikka pika pilguga vaatavad võõraste maitsetega sööke nii kodus kui ka mujal ning hea meelega jäävad turvaliste ja lihtsate valikute juurde, siis nüüd sõi isuga kõike, mida pakuti.

Päevaplaani järgmine punkt oli külla minna minu onule. Nimelt on tal minuga samal päeval sünnipäev ja nii halb kui seda ei ole ka tunnistada, siis nende maakoju pole ma 28 aasta jooksul kordagi jõudnud. Nüüd on igatahes käidud ja ma usun, et selle üle oli kõigil hea meel. Ja näed pea 30 aastat vanemad pidasid sünnipäeva pidu ikka suuremalt ja süldilauaga :)

Kojusõit pärast päikeseloojangut uues autos, taga kolm õnneliku naeratusega magavat last ning kõrval mees, kes tahab parimat….mis veel ühelt sünnipäevalt minu vanuses tahta :).