Rubriigiarhiiv: Kalle

Lill

jõulud

no ei saa ju kuidagi jõuludest mööda. Ma olen siin selle aasta jooksul väga paljudest asjadest mööda libisenud. Mida ise olen teinud või mida lapsed ja kuidas blogi vahepeal 10 aastaseks sai….aga jõulud lausa nõuavad, et postita mind, postita mind.

Enne jõule oli koguaeg tunne, et kas kõik on jube hästi või siis hullemini ei saa asjad olla. Ise tahtsin liiga palju ja siis teised tahtsid (minu arvates) liiga palju ja siis ei tahtnud jälle keegi mitte midagi …noh tavaline naiste elu :) Lõpuks pidurdasin kõvasti, kui ei saa ja ei jõua ja ei taha, siis ei tee…nii ise kui teised ja vahet polegi ju. Kaks päeva enne ei olnud mul veel mitte ühtegi kingitust. Aaaa lähme teeme sõbrannaga väikese kohvi ja siis on mul veel mitu tundi aega kingitusi osta. Kohvi lõppes siis kui kõik poed ja isegi see kohvik olid juba kinni pandud :) Lahe koht, kus teenindaja küsib, et ega te rohkem ei soovi midagi ja tema läheb nüüd koju, aga meie võime sinna jääda jutustama, sest restoran teisel pool on lahti. Järgmine päev võib ju ka kingitusi osta :) .Kohe hakkan minema, kohe hakkan minema, see kiri veel ja need pildid ka veel …ja siis lõpuks oli tund aega. Piisab. Muidugi piisab. Ei olnud mingit tunglemist ja rüselemist ega palju rahvast. Esimest korda käitusime enne jõule kodus normaalselt :). Kes jõuluvanale kirja ei kirjuta, see kingitust ei saa, sest kust mina tean, mida te tahate.

Kärt ühel hommikul hüüdis trepist alla joostes – ei ole mõtet vaatama tulla, kas päkapikk käis, sest emme alles magab…

Lapsed ostsid ise kingitusi – mulle ja Kallele ja Liisu isegi õdedele. Vaatasin ja siira tänulikkusega imestasin :) Teavad ja oskavad ja näiteks Liisu kinkis Kärdukale pehme valge karu ja see on siin juba 2 päeva olnud kõigi lemmik mänguasi. Ja siis täiskasvanud imestavad, et kellele neid karvaseid loomi tehakse- tuleb välja, neid ei ole mitte kunagi liiga palju :). Noh hetkeks tulid õudusjudinad peale, kui täiskasvanud inimese voodi karvaste loomade kuhjaga silme ette tuli….õnneks läks juba ära….

Päev enne kogusin veel ülipositiivseid emotsioone pulmast, kus kõik oli niii õige ja hea ja päris ning õhtul pakkisime kõik pakke. Hommikul vara kell 9 hüppasid lapsed voodis, et lähme alla, lähme alla ja see oli vist küll esimene kord, kus kõik meie pere lapsed olid enne meid üleval. Enne kui kirikut ja vanaema jõululauda pidi muidugi veel trennis söögi jaoks ruumi tegema ja ma ei olnudki ainuke, vaid väga paljudel oli sama plaan. Jälle tegin selliseid asju, mida ma pole veel mitte kunagi enne teinud ja jälle olin kade.

Kirikus itsitasime lastega, kuidas nii tõsine ja asjalik kirikuõpetaja kohe teeb endale nii tüüpilise nalja….aga ei teinudki. Ikkagi kujutasime seda väga elavalt ette ja ;)noh me nüüd kõva häälega ei naernud ka ja pahandada ei saanud :) ikkagi omad

Vanaema juurde läksin kleidiga. Õnneks mul on isegi üks kleit ja teist korda oli sellel aastal seljas :) Hoolimata sellest, et põlv on katki ja säär sinine…aga see on järgmine jutt :)

Õhtul sõime viisakalt ja vestlesime viisakalt ja suht ülbe, aga väga naljakas jõuluvana käis. Kui mõnel lapsel luuletuses paus tekkis, siis jõuluvana ilma kahjutundeta venitas – piiiiinnnnlik moment, piiiinlik moment…ei tea, kas veab välja… See on see häda, kui lapsed söögilauas mitu korda nõuava Kallelt, et mine nüüd ära, jõuluvana oleks vaja juba…ma lubasin jõuluvanale 50€ maksta, aga ikkagi pikalt pidurdas enne kui läks :)

Terve õhtu mõtlesin, et peaks ikka kellegile midagi head ja ilusat ka ütlema…aga ega ma eriti kaugele ei jõudnud :) ütleks, et eriti kuskile ei jõudnud …ahh äkki järgmine aasta siis :) …. aga ma ausõna mõtlesin kohe päris mitme inimese peale :)

Eile ärkasime hilja, kaalu pealt konrollisin, kas viimane koogitükk oli ikka liiast – oli küll ja magasin igaks juhuks veel natuke. Eile istusime 8 tundi sõprade seltsis verandal, mis algul tundus külm, aga lõpuks juba päris soe ja rääkisime kõik jutud ära. Ikka jube mõnus kui on suured lapsed ja vanad sõbrad :) Pool pudelit veini kulus ka vist kamba peale ja ma pole veel kunagi nii palju kohvi joonud ühe päeva jooksul.

Kaal vist läks katki, sest ma ju isegi ei söönud eile kooki :) Päike paistab ja nüüd me lähme trenni ja siis elevanti, sest öösel me Ketliniga vaatasime, kuidas Jamie Oliver india toitu tegi ja see mõte ei lähe peast ära. Ühtegi verivorsti ei ole veel söönud ega sealiha….aga tuleb välja, et see ei loe :)… ikkagi ka inimene, õnneks ma tegin enne piisavalt palju jõuluruumi ja see on ka järgmine jutt.

Nii ajaloo huvides on kõik nüüd kirjas. vist. Inimesed on ilusad ja head, kui nad ainult tahavad ja viitsivad :). Elumõte pidi olema 42, aga ma veel ei tea, mis see tähendab….

need ülemised pildid on enne…ja nüüd  – peale pidu….

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 5 kommentaari
Lill

Kuidas me legolandi läksime :)

Meie pere ei oska puhata. Või siis teisest küljest oskab, sest elame ju seal, kus teised puhkavad, mis kell tööle minna seda otsustame ise ja millal ei lähe, selle ka. Päris elus on see juba mitu aastat aga tähendanud seda, et kolm järjestikust päeva on lagi. Vahel ma siin kodus hädaldan, et miks mul ei ole 28 päeva järjest, aga siis Kalle ütleb, et mine aga panga automaadi juurde, võta oma puhkuseraha välja (raamatupidaja vormistab ära) ja puhka…..aga….noh jah :). Ühesõnaga ühel kevadisel pikemal hommikusel kohvijoomisel tegime kalendrid lahti, et enne kui ikka suviste töödega päris jamaks läheb, siis kas meil juhuslikult on mõlemal kuskil veel 5 vaba nädalapäeva järjest ja oligi. Või noh, andis korraldada ja natuke ümber tõsta :)

Aaaa kuhu me siis lähme. Lähme Taani legolandi. Autoga? Lennukiga? Googlemaps näitas, et 600km – autoga järelikult :). See tähendab, et plaan on tehtud ja sellega on siis nüüd korras, reis korraldatud. Minu ülesandeks jäi kinni panna magamine ja ilma, et ma oleks üldse vaadanud, kus see legoland asub, panin meile kohad Kopenhaagenisse ja kuna Kalle sai ükskord pool töötasu natuuras, siis tema pidi laevapiletid kinni panema. Kas peaks veel midagi tegema….vist ei pea :)

Paar päeva enne hakkasin siis vaatama, et kuhu me siis nüüd läheme. Lugesin tublide blogijate postitusi selles suunas koos lastega reisimistest ja hmmmmmmm…. ma arvan, et me ei lähegi vist üldse legolandi, vaid hoopis Rootsi loomaaed ja Taani tivolisse :). Jee karjusid lapsed, eriti Kärt, sest tal täiesti kama, kuhu minnakse, peaasi, et igav ei oleks :)

Eelmisel õhtul pakkisime asju. Oma auto, oma pagasnik, pange või ääreni täis, aga et ei oleks nii, et keegi küsib minu käest, et aga kus mu sokid või trussikud on. Kolm suitsuvorsti ostsime ka kaasa ja mis seal siis ikka tsivilisatsiooni lähme ju. Aaaa enne ikka kontrollisin üle ja lasin teha Kärdukale uue ID-kaardi. Kusjuures järgi käisin õnneks kaks päeva enne ärasõitu. Õnneks selles mõttes, et kohale jõudes selgus, et see oli ka viimane võimalus, sest iga kuu viimane reede on sellel asutusel vaba päev. Loogiline ju :)

Reede õhtul magama ei tahtnud keegi minna ja nii me siis terve perega vaatasimegi koos kell 12 öösel algavat filmi ja kell 2 läksid kõik lapsed täies riides magama, sest magada said umbes kolm tundi ja nii on ju lihtsam ;). Esimese hooga sõitsime Soome. Viimase hetke plaanina pakkusin välja lõbustuspargi, aga Kalle ei tahtnud vedu võtta ja tema õnneks hakkas ka vihma sadama, nii et jeeee Ikea :)

Kulutasime ära rekordi 38€, aga nägin, et üks väljavalitud kapp ei olegi selline, et kui näpuga lükkad, siis kas näpp läheb läbi kapi seina või kukub ümber ning mis põhiline, peaaegu tasuta lõuna :). Soome Ikea on ülilapsesõbralik. Nad on seal, erinevalt Taanist, väga hästi aru saanud, et naised otsustavad siin elus kõike ja koju ostetakse kõige rohkem asju siis kui naine on kodus ja naine on kõige rohkem kodus siis kui tal on väikesed lapsed ja selleks, et väikeste lastega naine poodi tuleks, on lastele söök tasuta :) Üldse see lastega reisil söömine oleks üks väga pikkkkkkkkk teema, millest rääkida :) ja reisi eelviimasel päeval lendas ikka katus minema, kui nad isegi mcdonaldsis ei suutnud pool tundi otsustada, mis nad tahavad :), aga teisest küljest oli see kõik väga positiivne, sest keegi neist ei vingunud iga hotdogi või kommi leti ääres, et tahaaaaan seeedaaaaa.

Kuna me Ikeasse Ketlini määratud ajagraafiku järgi tohtisime jääda ainult 45 minutiks ja seda koos söömisega….kerge mööndus oli, et söögiaeg on lisaks, siis jäi meil piisavalt aega, et näiteks linnas jalutada. Kärduka “lemmiktegevus”, aga ütleme nii, et reisi lõpuks näitas tugevat arengut positiivses suunas.

parim osa päevast olid mullid ja mütsi sisse raha viisid kõik lapsed :)

Rootsi suunduval laeval põhimõtteliselt kukkus terve pere jala pealt veel enne kui laev sadamast välja jõudis ja ma isegi imestasin, et enne seda keegi magama ei jäänud. 12 tundi und :)

ja esimene peatus Kolmardeni loomaaed. Lugesin nii sõbranna Eveli blogist kui ka ühest veel, et sealt ikka mööda sõita ei tasuks ja jeeeeee muidugi lähme. Ketlin jälle kaardilugejaks ja nägime kõiki loomi, mis kaardil kirjas olid. Mõnel küll ainult saba, aga ikkagi :)

Mõnus on lastega nii käia, et neil pole õrna aimugi, mis neid ees ootab ja nii on nende rõõm ikka päriselt siiras ja emotsioonid sellised nagu mina oleks neid delfiine terve aasta treeninud ja nüüd selle show just ainult nende jaoks välja lasknud.

Peale delfiinishow oli väga lahe ka safarisõit natuke liiga kõrgel maast :). Päris blogijad kirjutaks nüüd pika jutu siia, aga ma ütlen lühidalt – väärt ootamist ülipikas järjekorras. Kui on piisavalt suur pere, siis saad oma putka õhusõiduks ja kui su peres on ainult üks rangeid reegleid järgiv inimene – Ketlin, siis hoolimata tema keelamisest, seisid ikka pooled pereliikmed püsti või toppisid käsi sinna kuhu polnud lubatud. Aga see kui  tundub, et kaelkirjakud, lõvi, karud jalutavad vabalt ringi, siis tundub see juba päris ehe

Me oleme käinud kolmes loomaaias – Eestis, Soomes ja nüüd Rootsis ja see viimane oli kõige lahedam. Ok elevantide show oli igav ja Kärt ütles selle ka välja ja kõik, mis räägiti, räägiti ainult Rootsi keeles :) nii et ma ei imesta ju, et üliaeglane elevant pärast lendavaid delfiine või vabalt jooksvat lõvikarja võis olla kerge tagasilöök. Kui ma lugesin erinevatest kohtadest, et ikka ühe päevaga ei jõua seal kõike vaadata, siis meie perele piisas sellest neljast või viiest tunnist :)

Ees ootas nüüd 5 tundi autosõitu ja plaan enne südaööd hostelisse jõuda. Pole probleemi kui ainult teaks kui kiiresti päriselt seal sõita tohib :) Vahepeal on kiirteel küll 110 ja 120 märgid, aga sõitvad autod jagunevad kiiruste 70-170 vahele peaaegu võrdselt ja leppisime siis omavahel sõnatult kokku, et kumbki sõidab kuidas tahab ja Kalle lisas, et tema minu kiiruseületamise trahvi kinni ei maksa :) Pool teed tema ja pool mina ja isegi kui minus elab rullnokk, siis ega ikka jalg mul läbi gaasipedaali ei kuku, eriti kui tuleb koguaeg rida vahetada….et aeglasest autost mööda sõita ja kiirele mitte jalgu jääda. Ühesõnaga, kuna ma just nädal enne lõpetasin raamatu mingist elusid muutvast kiirtee avariist, siis need rekkad ei olnud seal teel mu lemmikud.

Enne südaööd jõudsimegi kohale ja meie ööbimiskoht on seal paremapoolsel pildil, aga vasakpoolne oli meie naaber. Koht sai valitud suht hinna järgi, aga ütleme nii, et ega paremini ei oleks mina küll osanud valida. Ega ikka ei lähe 5-liikmelise perega enam naljalt ühte hotellituppa ja isegi kui me sinna mahume koos oma lisavooditega, siis on terve tuba voodeid ääreni täis. Me eelmine aasta võtsime kodumajutuse ja eks see olegi perele parim variant.  Selles hostelis toas kaks nari ja üks kushett, mis ühe madratsi ümbertõstmisega oli täpselt sama kõrge nari alumise korrusega ja kuigi tutvustuses oli kirjas, et igas toas ei ole dushiruumi ja meil lapsed lepivad sellega kenasti ja viimati Tartus ma üldse ei imestanudki kui mööda koridori kõndides leidsin Kärduka sealse hosteli köögi kraanikausis jalgu pesemast, siis meil ikkagi oli :)

Järgmise päeva, ehk siis juba esmaspäeva plaan nägi ette Tivoli. Selleks, et vahepeal lapsed üle lugeda, et kõik ikka alles on, sõitsime me ringi autoga ja terve reisi peale kulus meil peaaegu poolteist paaki kütust, mis rahas tähendas nii umbes 100€ või nats rohkem.

Ühesõnaga 10 minuti kauguselt leidsimegi silmaga mõõdetavalt liiga väikeseselt territooriumilt lõbustuspargi rõhuga sõnal park. Eveli juba ütles, et mulle kindlasti see pargi osa meeldib ja nüüd siis jäi üle ainult lõbustuse osa lastele maha müüa. Esimesele rongile läks Ketlin koos Kallega ja nemad ostsid endale ka kohe peale plaaniga tutvumist käepaelad. Teised, kellel kohanemine võtab rohkem aega, ei olnud väga kindlad ja nemad said 2 piletit. Kärdukas tahtis käepeala peale esimest sõitu ja kui siis juba ka Liisule. Käepaeltega varustatud läks Kärt kaasa mitte nii väga jubedale sõidule, aga Liisu mitte. Peale sõitu otsustas Kärt, et tema ei lähe rohkem enam mitte kuskile ja noh vot siin me nüüd siis oleme :)

Ei ärge olge nii minu moodi, minge sõitke nende hullude asjadega, selleks me ju siia tulime. Mina pidin nüüd mossitama, et lapsed ei taha ja ei julge….aga noh meie pere suhtekorraldaja abiga, saime ikka korda ja pärast paari titekaruselli sai ikka rõõmsaid lapsi ka ning Ketlin jättis ainult 2 kõige jubedamat asja järgmiseks korraks. Minule meeldis Tivoli rohkem kui Helsingi lõbustauspark, sest hoolimata sellest, et seal oli vähem karuselle, siis vähemalt meie laste jaoks oli neid rohkem kui vaja :)

Tulles nüüd laste söögi juurde. Hommikusöögi sõime oma toas käsuga lauast mitte enne püsti tõusta kui on ääreni täis ja ma arvan, et see võis olla kuskil 9…10 ajal ja kella neljaks pärastlõunal polnud ükski laps veel midagi süüa nõudnud. Endal oli kõht juba ammu tühi, aga pole väga hotdogi inimene ja ükski laps ka sealt 10 või 100 putka vahelt ei leidnud, mida väga tahta kui va suhkruvatt Kärdukale. No söö kui tahad :) Ketlin ikka rääkis talle, et sa ikka tead, et see on puhas keemia, aga ei lasknud Kärt ennast roosast värvist pimestatuna mõjutada. Pool jäi ikkagi alles ja pärast ütles, et oleks pidanud ütlema, et nii palju ta ikkagi ei taha.

Testisime ära ka Kopenhaageni Ikea söögikoha ja peale selle, et lapsed ei olegi igal pool tasuta, et maitsenud sealne toit ka kohe üldse mitte. Kohe üldse mitte ja ma ei saa aru, aga vahet pole. Moodsate vahenditega sain teada, millised kauplusteketid Taanis on ja sõitsime lähimasse ning varustatuna omaarust piisava koguse puuviljadega, mis kahjuks nagu kerisele läksid, sõitsime hostelisse.

Ma nüüd pikalt jalgratasrest ei räägi, aga ma ei saa aru, miks meil niimoodi ratastega ei sõideta ja kus meie rattateed on ja minge vaadake neid inimesi, keskmiselt on nad seal ju veel poole peenemad ja sõidavad kõik ja neid on nii palju ja see on nii lahe…..mis tähendab seda, et parkimiskohti on vähe ja need lausa läigivad :)

Hostelisse jõudes toimus seal mingi jooksuvõistlus, st nad jooksid meie akna alt mööda. Kohe nagu päris, numbrid küljes. Ma siis võtsin ka neile sappa ja lapsed leidsid mänguväljaku. Kui mina muidugi välja jõudsin, olid numbritega jooksjad juba lõpetanud, aga ikkagi need teed seal jooksmiseks olid mõnusad ja erinevalt kodust, nägin seal jooksvaid inimesi rohkem kui tipptunnil Järve metsas :). Päike juba loojumas pidin tunnistama, et ikka väga hästi valitud hostel, peaasi, et ära ei eksiks, sest iga paarisaja meetri tagant said jälle uude suunda minna ja põllu-metsa-põõsastiku vahel valida. Ülejäänud pere oli vahepeal õuest pinksilaua leidnud ja kahe kiire setiga tegi Kalle mulle pähe, hoolimata sellest, et minu fännklubi oli suurem. Päev sai suure plussi, sest elektroonika seadmeid kasutati ainult oluliste asjade googeldamiseks :)

Teine päev Kopenhaagenis nägi ette ehedat turistikat laevasõitu ning siis selle järgi vaatamist, mis edasi saab

Ma laevasõidu ajal küll rohkem vaatasin kui pildistasin ja ma ikka leidsin sealt päris mitu-mitu maja kuhu ma tahaks kohe sisse kolida. Need lihtsad puust sadamahooned, suured aknad kanali poole….nii minu.

Merineitsit tahtsid lapsed ka teiselt poolt näha ja soovijad said poseerida ka.

Ja söögikoha leidsime ka “merereisi” ajal. Nüüd olin mina nagu lapsed loomaaias. Ega ju söögikohtadega on raske üllatada, sest koguaeg on tunne, et oleks nagu kõike juba näinud, aga sellist kohta mina polnud. Esiteks juba kõik see, mis õues oli. Inimesed lihtsalt on tulnud ja ennast sinna tundideks unustanud. Võtad omale hunnikust tooli ja puhkadki seal kanali ääres.

Sees ka võttis algul valik silme eest kirjuks, aga teisel ringil oli juba lihtne valida, et mida täpselt süüa tahaks ja kui ikka söök on silmale näha, siis oli lastel ka lihtsam. Ma küll ei ole väga hea soovitaja, aga Kalamaja fännidele sobib küll väga hästi :), aga nagu ma pärast googledades lugesin, siis oli arvamusi selle koha kohta seinast seina ja tegemist on ikkagi tänavatoiduga ja ei ole ju hullu kui ökokahvel söögiajal pooleks läheb :) kõrval tundus olevat midagi ahhaaaa keskuse sarnast, aga sinna me ei viitsinud minna :)

Mina ja suuremad lapsed võtsime brasiilia liha mixi :), Kärdukas ilma “ketshupita” pizza ja Kalle mehhiko söögi. Meile kõigile maitses väga ja kui ma seal elaks, siis ma käiks küll hea meelega seal kõike tegemas :)

Õhtusem meelelahutus nägi ette, et vaatame, kõnnime ja ainuke soov oli Ketlinil, kes tahtis kunstipoodi minna. Seda ta ka sai ning ostis enale ühe hästi peenikese pintsli :) Järgmiseks leidis Kärt paradiisi ehk Disney poe ja kuigi esimesel hetkel oli ta närvelevil (meie pere lemmik uudissõna), siis meie üllatuseks ei tahtnudki ta kõiki asju endale ja poest saime ta kätte koos nelja vildikaga :). Päris hea õnnestumine kui valdav osa lapsi rippus elsa kleitide küljes ja isad tulid poest välja kilekottidega, mis olid suuremad kui nende lapsed.

Tänava toiduga ka lõpetasime ja seekord siis turult maasikaid ja herneid ja kohe palju.

Järgmisel hommikul oli jälle kell 5 äratus, sest Kalle tahtis Rootsi kuningalossi lastele näidata ja maps näitas, et sinna sõidame me 6 tundi vähemalt. Nüüd sõitis enamuse teest Kalle, sest kui minnes oli õhtuks tee päris tühi, siis nüüd nii lahe ei olnud, kuigi mu lemmik ajavahemik oli 7-9 kui rekkad ei tohi teistest autodest mööda sõita. Blokkimine jääb ju ära kui 150 sõitvad autod pidurdavad, sest üks 95 sõitev rekka otsustab 90 sõitvast rekkast mööda sõita. Lapsed magasid nii enne macdonaldsi kui pärast ning kuigi me peatus oli ulme pikk ja abiks muidugi ei tulnud ka see, et ma Liisule pagasnikuga vastu pead lõin ja verd lendas ja me Kallega pidime vaidlema, kas ma ikka olen sellepärast maailma kõige hullem inimene ja keegi ei suutnud valida, mis ta tahab, sest hommikuti ei saagi tavalisi hamburgereid, jõudsime me ikkagi kõik rõõmsalt ja rahulikult lossi vaatama.

Kuigi tundus, et reisiajal pidi pidevalt mõtlema tee ja söögi peal, siis rootsi laeva õhtusöök oli selle tippnäide. Täiskasvanuna vaadates oli seal valik kirju, aga lastel koondus see kuidagi ainult hiigelsuureks maasikakausiks. Ketlin küll oskas nautida suus sulavat liha ja Liisu tõi peale salati endale ka kolm makaroni, aga maasikakausid olid kõigil kolmel ikka piinlikust tekitavalt suured. Noh nagu vanasti rootsilaua krevetisööjatel ;). Kokkuvõttes on see reisiajal söömine, vähemalt meile, küll keeruline. Soov – tahaks midagi head ja värsket, on keeruline, eriti kui eelarve ei näe ette ükskõik kust ükskõik mille proovimist ega ka mitte valgete linadega einestamist kolma korda päevas :)

Kärdukas ei saanud aru, miks kõik teised tahavad minna kell üheksa magama kui väljas paistab alles päike ja tegi ööseks kraanikaussi kunsti, mis olevat eriti ilus veel siis kui vesi jookseb

Hommikul oli ilma Ikeata laevavahetus ja nii me väike välismaa puhkus läbi saigi. Meie pere naiste puhkus läks veel kolm päeva edasi Lõuna-Eestis, aga see on teine jutt.

Kokkuvõte :) Üllatavalt lihtne ja positiivne oli see meie reis. Arvestades meie emotsionaalseid ja liiga tihti ülekeevaid autosõite suunal Tallinn- kodu või Rapla-kodu, siis paremini ei oleks saanudki. Kõik käimised tunduvad täna juba vägagi positiivsed, hoolimata sellest, et oma mossitamise hetked olid absoluutselt kõigil pereliikmetel. Võib tunduda, et kõige lihtsam on nii, et üks inimene peres otsustab, mida ja kuhu, aga kui see üks inimene tahab edutult ennast sellest tagandada, siis oleks ju vahel tore kui keegi teine ka seda teeks. Tundub, et õnneks vähemalt üks järeltulev pereliige on nõus sead varsti proovima.  Ühesõnaga kolme lapsega loomaaed ja tivoli täiesti piisav ja mõnus ja keegi ei  oskagi legolandist puudust tunda :)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 7 kommentaari
Lill

17

Ma mäletan küll seda päeva. Eelmise suhte lõppemisest oli juba ülemõistuse palju aega möödas…noh näiteks 5 kuud… ja mul oli tunne, et vot nüüd ma jäängi üksikuks ja leia kedagi. Nii et sõbrannad kaasas läskime ööklubisse mulle meest otsima. Nii lihtne või siis teiselt poolt täpselt nii raske oligi, sest ma leidsin sealt täpselt samas seisus mehe. 17 on küll üle mõistuse suur number oma olemuselt, aga Kalle arvates need esimesed 7 ei loe eriti midagi, sest noh jah, tegelikult me poleks üldse pidanud kokku jäämagi, mis iganes siis kumbki pool meist sellest räägib :). Eile kui me kaugeid aegu meenutasime, siis erinevalt minu arvamusest mäletab Kalle palju rohkem ja palju ilusamini :). Muidugi tal on nüüd hea rääkida, et ta teadis koguaeg, et need asjad niimoodi lähevad, aga 17 aastat tagasi mind küll kuidagi ei innustanud teadmine, et mõistusega saab ta aru, et ma olen parim, mis ta elus juhtuda sai ja küll süda sellest ka aru saab ;) ja mina väsisin vahel ära seda südant ootamast…igatahes nüüd on see küll südamesse jõudnud :)

Kuidas siin on 17 aastat hiljem. Nalja saab iga päev. Ütledki täpselt seda ja just nii nagu tahad, aga arvestades seda, et mitte keegi mitte kunagi ei taha kuulda mitte midagi halba enda kohta. Kogu konstruktiivne kriitika viib ainult solvumise ja tülini ja see ei muuda tegelikult mitte midagi :) Mina ei taha kuulda ja Kalle ei taha kuulda…naerame siis paremini koos kõige üle.Ei tasu nüüd muidugi naiivselt arvata, et ma ei kobise üldse…muidugi kobisen :)

pisiasjadest on täiesti ükskõik…noh alati ikka ei ole, aga tegelikult ei juhtu mitte kui midagi, kui need asjad on täpselt nii nagu nad on ja täpselt seal kohas, kus nad on. Ma vaatan meie kodus vähemalt kümme korda päevas sellise pilguga ringi, et ma ei kujuta ettegi, kuidas keegi teine suudaks minuga koos elada ja täpselt samal hetkel ka seda, kuidas mõni teine naine, kes tahab olla parem, tahaks, et ka Kalle oleks parem ning kui raske siis oleks.

ja kui ma juba majas ringi vaatan, siis paistavad igalt poolt lapsed. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaataks, igal pool on midagi neist. Mul on väga hea meel, et ma selle esimese 7 aasta jooksul ei tulnud selle peale, et meil võiks mõni laps olla. Elu oli muidugi ka liiga põnev, aga kuskil nagu tiksus, et mees peab rohkem tahtma saada isaks, kui mina emaks ja no paremat isa ei oskaks mina meie laste asemel küll endale tahta. Ta oskab vait olles ära kuulata kogu nende mure ja siis sama vaikselt koos minu reaktsioonidega ka selle mulle edasi rääkida, et ma siis lahendaks selle. Meie pideva – maailma parim lapsevanem – võistluses kasutab ta küll alatuid võtteid – teie kuri ema käsib teil magama minna!, aga kui ikka on vaja, et mingi asi on tehtud, siis nad saavad tema peale täiesti kindlad olla.

eile me rääkisime sellest, et kas on midagi, mis võiks veel parem olla. Ma võiks rohkem rääkida :)))) Vaikne ja tagasihoidlik pole ma kunagi olnud ja igakord kui ma kodust välja lähen, siis ma luban, et ma räägin vähem või veel parem, olen üldse vait…aga noh alati läheb nii nagu läheb. Ükskord enne on meil ka see teema olnud ja siis ma rääkisin, kuidas peale nii pikka aega on tunne, et ma olen kõik asjad juba ära rääkinud ja mis nii jalust rabavat ma ikka nii väga öelda suudaks ja kuna mõlemad suht oma arvamustega ja  ei anna me kumbki alla, siis järjest rohkem on mul tunne, et ma ei viitsi vaielda….seegi on väga üllatav :). Noh ja ilmselgelt parimad punktid sain enda kokku võtmise eest :))) Rääkigu kõik teised, mis nad tahavad, aga parem kui see silm puhkab kodus, kui kuskil mujal :))))

Igatahes pole meil olnud mitte ühtegi igavat aastat ning emotsionaalne karusell käib ikkagi pigem suuremate kaartega üles kui kolina alla ja kuigi ma kuidagi ei saa lahti sellest tundest, et kodu uksest välja minnes pean ma olema olema parem mina, siis kodus ma päriselt tunnengi, et ma olen parim mina :)

Tegin fotokaga majas ringi peale….et kuidas siis päriselt meil siin on :)

kedagi ei sega, et jõulusussid koos kommidega on ka täna veel ootamas ja vanni mänguasjad on pigem ilus vaadata :)

järgmise projektiga ma saangi pesumasinad nö kõigi silma alt ära, sest kuigi ma panen igale ühele nende hunniku peale pesu valmis, siis kappi need ei jõua piisavalt kiiresti…mitte kellegi hunnik, ka minu :) Mulle ei meeldi, kui kass minu mustade trennipükste peal magab ja Kallele ei meeldi kui jänesed köögi põrandale pabuldavad. Lastele ei meeldi kui koer neile selga hüppab….täiesti võrdne seis!

meil on oi kui palju toole, mis peale istumist ei kannata, aga õnneks on piisavalt palju neid teisi veel. Ma ükskord isegi mõtlesin, et peaks pakkuma välja mingi pildistamise diili sellele, kes kõik meie toolid ära liimib. Ma muidugi ei tea, miks peaks Kalle neid toole liimima, aga näed võiks ju . Äkki päriselt on kuskil sellised inimesed, kes kõik oma riided kohe ära panevad…meie peres ei ole mitte ühtegi :) ja need siin oma minu omad ;)

laste kunsti on igal pool….ikka päriselt ka igal pool.

samamoodi nende pooleli jäänud mänge.

ükskord ma lugesin üle, et meil oli 49 potilille. See kõlab pigem nagu mingi vanaproua elamine, sest surevad lilled on vist ainuke asi, mille kallal Kalle viitsib veel minuga kobiseda ja hoolimata sellest, nad ikkagi päriselt surevad ära väga harva ja pigem tuleb neid juurde. Nagu ka selliseid naljakaid südameid. Erinevatest kohtadest ja neid on vist igas toas :). Ma ikka ütlesin, et me ei ole kumbki erilised ninnu-nännutajad, pigem ikka sellised sarkastilised ja vähemalt kahemõttelised naljad ;)

Kalle arvab, et tema tuba on alati korras ja minu tuba on alati segamini :)

kuigi mulle väga meeldib korras köök, siis no ma ei saa aru…minuarust juba 5 minutit hiljem tuleb keegi ja paneb mingi täiesti random asja kuskile ja noh, ma ise ju ka…ja kellele ei meeldi, siis see peab koristama, mitte kobisema :) onjuu mõnus lahendus :)

väga huvitav on vaadata, kuidas lapsed on ikka nii enda moodi ja nii meie moodi ;)

kuidas neile teised inimesed ja nende kingitused muutavad oluliseks

nende tegemised on neile olulised

ja huvitav miks just kolm nukku nukuvankris korraga magavad :)

ja mis põhiline…ma võingi oma voodi jätta terveks päevaks niimoodi. Ma ei pea kellegi teise pärast seda ära tegema :)

ja meil on seina peal selline pilt, kusjuures mul pole õrna aimugi, mis ajast see on :)….äkki Kalle teab ;)

Rubriigid: Kalle, Krista, muu | 3 kommentaari
Lill

algas kool

Meil on siin mõnus. Eelkool oli selline lõbus, kus käidi kevadel vist 4 korda eesmärgiga koolimajaga tuttavaks saada ja omale lemmikõpetaja valida. Kirjutada avaldus ja parem varem, meie loomulikult hiljem, viia kooli vajalikud paberid. Enne kooli algust kutsuti iga pere eraldi klassijuhatajaga tutvuma ja oligi kõik :). Ketlini utsitamisel ja minu soojal soovitusel oli Liisul klassijuhataja välja valitud veel enne kui ta teda isegi nägi ja kui vanem õde koolis ees, siis ju ei ole ise üldse vaja mõelda. Kooli asju käisimegi nii ostmas, et Ketliniga kahekesi ajasime näpuga nimekirjas järge ja Liisu käis ainult vahepeal küsimas, et ega äkki mõnda mänguasja ei saaks. Osad asjad jäid ikkagi ostmata ja no tegelikult ka…küll saab :)

Igal juhul esimeseks päevaks olid lapsed õigel ajal õiges kohas ja peaaegu kõik vajalik kaasas. Vist esimest korda olid meil ka lilled varem ostetud, mitte, et poolel teel -appikene, mis kus kust. Kuna nüüd lapsed kõik peaaegu ühes mõõdus, siis ise jagasid riided nii ära, et kõigile jaguks. Ma just vaatasin eelmist postitust, et ühel päeval on kleit ühel lapsel ja teisel päeval teisel lapsel seljas ja kunagi tulevikus ei saa enam keegi aru, kumb laps oli :)

Esimene koolipäev oli nagu esimene koolipäev ikka. Lapsed pead laiali otsas ja vanemad ärevuses. Meie perele kohaselt unustasime me asju igal poole. Mina kampsuni saali ja Liisu kogu oma koolivihikute mapi kooli ette kivi peale. Ega ma ju ei teakski kui meil asjad päriselt kadunuks jäävad, aga meie väikses kohas me ikka leiame omi asju nii raamatukogust kui kohvikust :) ja pidevalt abivalmis inimesed koputavad õlale, et hei teil jäi pool elu maha.  Just praegu leidis Kalle mõlema lapse telefonid kodust üles ning tõi spordihoonest Ketlini ketsid ära. Ma väga loodan, et selliseid peresid on veel.

Noh ja siis jõuamegi selle päris koolini. Hommikud kuni söögini on väga rahulikud. Kõik ärkavad ise ja jõuavad ka kenasti alla. Eriti tubli on Kärt, kes enda arust saab lasteaias liiga vähe olla ja on esimesena ukse juures valmis. Ma väga loodan, et see nii jääbki, sest teised on ka mingist hetkest just nii teinud. Palju keerulisem on koolilastega. Kas kõik on kaasas – jaaa…kas see on – ei…????…aga see – ei….?????? ja siis nad jooksevad pead laiali mööda maja ja otsivad asju. Kõik, mida ise ei taipa küsida, jääb maha. Näiteks oli Liisul päevikus kirjas eesti keel. Koolist tulles päeva uurides ütles, et aabitsa töövihik oli kodus …????? …päevikus ei olnud kirja, et on aabitsatund ja nii tema võttiski kaasa eesti keele töövihiku. Kui nüüd hea õnnega kõik asjad ikkagi kaasas on, siis päeva logistika on meil ka hea. Õnneks on nüüd esimene nädal möödas ja pikapäeva rühm ka avatud, sest siis on olemas koht, kuhu vahepeal minna. Ma eile küsisin, pärast seda kui Liisu oli rohkem kui tunnike sõbrannadega mööda Raplat jalutanud, et kas me nüüd peaks sinna kolima, sest siis saavad kõik ise koju tulla….EEEEEIIIIIII!!!

Emalõvina võitlesin jälle Ketlini klaveritundide eest. Kuna aga neid lõvisid oli veel, siis ma andsin ikka kergesti alla, aga ütleme nii, et graafik on suhteliselt ok :) Suhteliselt selles mõttes, et korvpalli trenni Ketlin enam ei jõua ja nüüd uurime ja loodame, et äkki mõni teine trenn saab olema teistsuguse ajagraafikuga. Käis proovis võrkpalli trenni ja talle see väga meeldis, aga sealne graafik pole veel paigas. Liisu käib ikka korvpallis ja eriti mõnus on see, et tema pinginaaber ja klassist veel 2 tüdrukut vähemalt on kah seal. Eks siis aasta peale saab vaadata, kuhu ta veel minna tahab.

Ühelt poolt on nüüd mõnus, sest kolme kuuu pikkune lastelaager sai läbi ja pool päevast on majas rahu ja vaikus. Teisest küljest peame meie nüüd hommikul vara kindlalt üles ärkama ja kindlalt peab meie kaootilise töögraafiku juures olema keegi, kes nad õhtul koju toob. Tervet nädalavahetust tööl ka enam olla ei saa, sest see poleks üldse aus ja peas peab olema viie inimese graafikud ja kõik muu, sest keegi peab kõigi eest kõike teadma :))))

Esimesest päevast pilte ka :)

ja ma tean, et osadel inimestele ei meeldi kui pildid internetis üleval on, aga ma ei olnud kaugelt ainuke, kes seal pilti tegi :)

kõik tegid kooli ees oma lapsest pilti…me ei saanud ju kehvemad olla – meie kolm väikest hiinlast :)

Kui Ketlin esimesse klassi läks SIIN

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Krista, muu | 4 kommentaari
Lill

puhkepäev

Selle asemel, et kirjutada päevakajalistel teemadel, nagu näiteks 2 last kooli ja logisitlised imevõtted või kui lihtne on saata 5 aastast lasteaeda või kuidas meil nüüd köögis on saar nii suur nagu mustmäe korteri terve köök või kuidas mul tööl või trennis läheb, meenutan hoopis ühte puhkepäeva :)

Mina, kes ma kunagi ei võida mitte midagi, ikkagi võidan vahepeal. Eelmine suvi, kui üks sõbranna laikis fb ühte lehte, kes loosis kõigi laikijate (appikene, kuhu me oma eesti keelega jõudnud oleme) vahel välja öö tuulikus. Ja mina võitsin. Aga kui ma vaatasin oma suvist töögraafikut ja loomupärast suhtumist, et küll saab, siis me eelmine suvi seda auhinda välja võtma ei jõudnudki. Mul endal ei ole ka kinkekaartidel ajapiirangut ja siis oli eriti armas kui kevadel tuuliku perenaine kirjutas, et äkki tulete sellel suvel siis külla. Tegime kalendrid lahti ja näed, siin ühel teisipäevasel päeval ongi see päev, mis kõigile sobib :)

Käisime veel hommikul tööasjus Pärnust läbi ja Muhus jaanalinde vaatamas, enne kui Saaremaa kõige kaugemasse otsa sõitsime. Vahepeal tundus, et saar läheb väga kitsaks ja Kärdukas ka protestis, et tema mingisse tolmusesse vanasse majja magama ei lähe, mis peale selle ka kohe ümber kukub. Me tee peal näitasime mõnda lagunenud tuulikut talle, kui ta küsis, et kuhu me magama lähme. Tuulik oli ehe. Vett kraanist ei tule, elektrit üldse ei ole, vaade on miljon ja tuulevaikne ilm oli super. Plaane oli kolm – piknik, ujumine ja mittemidagitegemine. Ma nüüd ei tahaks kuidagi läilaks minna, nii et mõelge ise kõigi nende ülivõrdes omadussõnade peale ja pange need siis ritta. Igaüks leidis omad naudingud ise. Minu omadeks jäid vaated, hallitusjuust, raamat ja tuulevaikus :). Õnneks ma nüüd enam isegi ei mäleta, kas mõni laps midagi kobises ka, aga seda mäletan küll, et õhtul mängisime ühte mängu, mille Kalle õde on välja mõelnud ja selles mängus pidi koguaeg midagi teiste kohta hea ütlema, nii et …. :)))) (see lääge osa jälle) Eks kui puhkust on nii vähe, siis ei lähegi asi käest ära ja võtadki viimast kasvõi sellest ühest päevast. Selliseid erilisi päevi oli suve jooksul veel paar ja kõik olid ilma tõrvatilkadeta, aga see oli ainuke, kus mul oli fotokas kaasas ja ma sellega ka pilti tegin. Ühel teisel päeval ei teinud mitte ühtegi….ok telefoniga tegin :)

Meie sihtpunktiks oli Ohessaare tuulik

tuulikut otsides avastasime sellise ranna. Vaatad natuke, kõnnid ja siis nagu muuseas hakkad ka kive laduma. Keegi sõitis veel mööda ja tulid ka laduma. Vägagi teraapiline :)

Kõige pealt piknik tuuliku juures.

jalutasime mööda rannaäärt ujuma…õnnelikud jalutajad…ma arvan, et me oleme juba vähemalt poolel teel ja tee pikkuseks oli 300m :). ma arvan, et asi ei olnud tees, vaid fotokaga emas

mina ju ei uju, aga sellest hoolimata tahaks ma järgmises elus surfar olla :)

meie öömaja

vaade aknast

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 1 kommentaar