Rubriigiarhiiv: Kalle

Lill

jõulujutt

Mulle see aeg meeldib. Tahad olla ja teha asju ühte moodi ja kui veel silmad kinni panna, siis on kõik su ümber lausa imeline, aga tegelikkuses läheb ikka nagu läheb. Näiteks võtad ennast 20.12 kokku ja otsid üles eelmisteks jõuludeks kingituseks saadud kinkekaardi ja avastad rõõmsalt, et õnneks on tähtaeg 21.12 :) ja just, mina olin ka see, kes 23ndal kaubanduskeskuses mossitas, sest kõik tundus nii ebaõiglane, et miks osad leiavad parkimiskoha minutiga ja teiste inimeste kassajärjekord korades kiiremini liigub. Kärumehed itstitasid üldse nurga taga pihku, sest naljakas oli vaadata kuidas inimesed pisikesse korvi ja ühe vaba käega ulme koguse kaupa üritasid panna. Ma saan neist aru, väike trenn enne vorstisöömist kulub ju marjaks ära ja palju vähem mahub ju ka korvi kui kärusse…väga mõislik neist. Hoolimata kõrgete detsibillidega vaidlustest ja ka mõnedest pisaratest ning tõsisest töövõõrutusnähtudest, püüüan ma nüüd ikkagi idüllilise pildi maalida.

Seadsin endale eesmärgiks, et parem oleks kui ma kõik oma tööd jõuaks enne jõule valmis ja saaks täiesti rahulikult käia ja istuda kõigil laste jõulupidudel. Ainult kahele lasteaia peole võtsin üldse fotokagi kaasa, nii et ma olin ikka päriselt kohal. Kõige esimene “pidu” oli Liisu trennipidu. Tundus, et ta on meil kõige pisem treenija, aga sellest ma räägin eraldi, sest need päris korvapllurid olid ikka niiiiiiiii suured. Kuigi mul ju ka omal kaks korvpalluri mõõtu venda, siis need seal hunniku laste vahel tundusid ikka kuidagi eriti pikad :) Möllasid, naersid ja jooksid ennast hingetuks ja oligi aeg järgmiseks peoks. Ketlini muusikakooli jõulukontsert. Iga õpetaja sai valida oma õpilaste hulgast 1…2 ja need siis esinesid vanuse järjekorras. Kuna Ketlin oli üks nooremaid ja esines teisena, siis kontsert oli puhas nauding ja imetlusväärseid esinejaid ikka kuhjaga. Enamus nautis väga seda, mida nad tegid ja uhked said siis olla nii vanemad kui õpetajad.

Järgmise päeva hommikul oli Ketlinil oma klaveriõpetaja õpilaste kontsert ja seal siis olid päris esimesed karutantsu mängijatest kuni tõsise rokini välja. Väike paus ning laulustuudiokontsert. Algus läks küll üle kivide kändude ja mina olin nii kivid kui kännud, aga me saime sellest üle :). Ma nüüd ei tea, kas ainult mulle tundub, aga need kontserdid lähevad iga aastaga paremaks, just kava ülesehituse poolest…laulavad ju nad nagunii nii hästi.

Viimane nädal enne päris jõule olid peod lasteaias ja veel üks Ketlini kontsert. Lasteaias me tegin isegi pilti :)

vennad ja nende suured fännid või siis vastupidi :)

Liisu õde ja Eliisi vend käivad ühes rühmas ja ükski pidu ei jää vahele ega ka mitte nautimata :)

Liisu pidu

tegelikult ta ei pikutanud seal niimoodi tervet pidu :)

see sama vend :)

Kui need muud peod kestavad ikka tunde ja minuarust kõik lapsed peavad ka seal rohkem-vähem vastu, siis lasteaia peod on ikka ülilühikesed ja saavad läbi enne kui sügavalt 3 korda hingatagi jõuad. Noh samas, parem see kui see, et koolis pole ühtegi pidu, mis vanematele on…

Ketlini juhtimisel tehti kodus piparkooke. Täiesti ilma sekkumata…ok ahju pani käima ja vaatasin kella ka.

kuusk tuli metsast ja ehteid sai palju :)

ma oma lapsepõlvest mäletan, et räägi, mis sa räägid, mitte kunagi ei olnud asjad nii nagu tahtsid, kingitused polnud need, mis ootasid ja jõuluvanaga olid ka kahtlased lood ja üldse kuidagi oli keelde ja peab asju nii palju, et nagu sellist niisama lihtsalt olemist ei mäleta. Ma omaarust püüan nüüd teistmoodi teha, aga ega ma ei tea, kas selline variant jälle minu lastele meeldib. Ma ikka käskisin mitu korda kirju kirjutada ja küsisin, et kuidas meil need asjad täpselt võiks olla. Mõni kingitus hommikul kuuse all ja rohkem kingitusi õhtul koos jõuluvanaga. Ajasime lapsed siis magama, sest muidu päkapikud ei saa pakkida ja jagasime kingitused ära :)

Mina tellisin Ketlini käest järjehoidja, sest muidu on mul ju koguaeg raamatud järje koha pealt tagurpidi lahti ja nii pole vast viisakas :)

Kärt tahtis kingi :)

ja Liisu pinalit.

kõik said uued mütsid…

kui teised tahtsin pidulikuks puhuks omale sirgeid juukseid, siis Ketlin magas terve öö nende sarvedega, et ilusamad lokid oleks :)

õhtuks oli laua ümber 15 kohta….. ja üks vaba koht jäi veel täitsa üle… ;) Kuna meil siin päris mitu-mitu täiskasvanut vaatab, mis ta sööb, siis tehti menüüs korrektuure ja kõigi lemmikud oli türgi oad parmesaniga.

Kirikus Kallet kuulamas käisime vanaema-vanaisa ja Ketliniga ja ei tea, kas see on sellest, et ma teda juba nii kaua tunnen, aga ma teadsin täpselt kuidas iga ta alustatud lause või mõte lõpeb. Ilus armas ja kohutavalt külm Juuru kirik, aga pärast tuli välja, et me lihtsalt istusime vales kohas :) Kõik laulud said lauldud ja tuttavad kallistatud ja tulime koju jõuluvana ootama

no nüüd on millega mängida, lisaks 4 korvpallile, mis jõuluvana laste vahel ära jagas, kes ilma jäid, need ei käi lihtsalt veel trennis või siis teeb midagi teist ja liiga hästi :)

paleomuffinid – mu vend tegi. Eks meil pool õhtut käiski aasimine, et kas see või teine söök on piisavalt paleo või lchf või seda ei tohiks üldse süüa :), aga see on juba teine jutt…

siia lõppu muidugi sobiks nüüd idüllilised lumised vaated, aga no mida pole, seda pole… :)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 2 kommentaari
Lill

karusellil

töö ja vile on meil siin koos…noh mina teen kõige rohkem tööd, siis Kalle ja siis teised vilistavad ;) Puhkus on peidetud tööde alla ja peale ja vahele ja igale poole. Ühest küljest on ju niimoodi lahe ja eks kõrvalt vaadates tahaks ju just nii, et aga vastutus ja kohustus on igapäevane kaaslane ja mis siis, et ma kõigil teistel käsin õhu välja lasta ;), siis ise ikka ei oska. Tahaks näidata pilte, aga valimine võtan nii palju aega ja aeg  tuleb selleks ikka siis kui vihma sajab. Peale selle nimekiri tegemata töödest muudkui kasvab ja jõuan ainult akusid laadida ja kaarte tühjaks teha. Aga mulle meeldib meeldida :)

Oma lapsed tuleb kirja panna :) Nende elu suurim pluss on see, et neid on mitu. Koguaeg on sõber kellega midagi teha ja kõik nende teod on ikka seal plussi pool. Käisin just vaatamas. Ketlin kirjutab raamatut, Liisu joonistab sõbrale kaarti ja Kärt joonistab niisama :) Õhtul võtan kõik tüdrukud kaissu, hoolimata sellest, et mul ainult kaks kõrva on (mina tahan emme kõrvale, see on minu kohta, mine eest ära , emmmeeeeee – Kärt) Aga, et liiga läila ei tunduks, siis no pesamuna suudab meil vinguda ikka kolme eest ja isegi ühepäevasel reisil olid emotsioonid sellise amplituudiga, et õhtuks olid kõik väsinud. Aga noh, läheb mööda, nagu ka teistel on läinud.

Eile oli mul paar tunnikest vaba aega kahe töö vahel ja käisime kohvikus ning leidsime ühe vana sõbra poodi pidamas. Pood oli selline, et lahkusime seal nelja kleidi ja päikeseprillidega. Nagu neid kleite siin meil veel vähe oleks…isegi mina sain ühelt eelmise nädala lahedalt ürituselt kahe kleidi omanikuks. :)

Ja nüüd jooksen…järgmise 7 päeva jooksul jõuan nii Võrru kui ka Kuressaarde ja seda suurte sakkidega läbi Eesti ;)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista | 6 kommentaari
Lill

jaanipäev

Ma tegin ükspäev internetis emotsionaalse intelligentsuse testi. Küsimused olid sellised, et kas ma hakkan nutma kui filmis on kurb koht (daaa kui filmi tegija on mõelnud, et siin võiks pisar tulla, siis ta ka tuleb) ja kas ma siis püüan seda varjata või et kas mulle meeldib kui mind kallistatakse ja veel avalikus kohas. Ma veel mõtlesin, et näe kui lahe, ma saan igale küsimusele jaa vastata :). Testi tulemus aga ütles, et ma ikka peaks püüdma rohkem oma emotsioone vaos hoidma. Ma nüüd korra proovisin vastupidi vastata, et varjan oma tundeid ja nutvad mehed tekitavad piinlikkust ja poisid üldsegi ei tohiks nutta ja ka matustel püüan teha kõik, et mitte nutma hakata ja tuli välja, et siis on mu emotsioonid tervislikud :)

Naljakas ja ma arvasin, et ma olen normaalne kui mul võõras pulmas ja oma titte kallistavad isad klimbi kurku toovad ehhh, kusjuures ma ikka pean ennast täiesti tavaliseks eestlaseks, kes kõva häälega tänaval küll enam ei kilka, aga kui on ikka naljakas, siis naeran küll. … aga nagu minu puhul tavaline, siis täiesti lambi sissejuhatus meie jaanipäeva teemasse. Sest ega see meie jaanipäev ei ole midagi nii, et me pärjad peas nagu lillelapsed kaelakuti koos mööda aasa jookseme…kuigi ju võiks ;)

Meil oli siis nüüd neljas traditsiooniline jaanipäev. Kuna meil need lapsed nagunii kasvavad, siis me kasvatasime natuke ka seltskonda. Ega ma juba ammu ei tea, miks mingid asjad lähevad just nii nagu nad lähevad, aga meie seltskonda sulandus veel üks kolme lapsega pere ja veel niimoodi nagu oleks nad alati olnud. Eks vist kõik inimesed tahavad, et asjad käiks just täpselt niimoodi nagu nemad seda tahavad ja mida vanemaks sa saad, seda enam. Ütlemata mõnus on siis ju kui su ümber on just need õiged inimesed. Mulle näiteks meeldivad ettevalmistatud peod, aga kui ma pean seda ise tegema, siis ettevalmistus ei tohiks võtta rohkem aega kui 5 minutit. Mina lasin tubadest tolmud ära pühkida, käisime lastega ühe korra poes ja naabrite juures ning 15kg maasikaid laua peal jäime teisi ootama. Kui teised kohal, siis täitsa sujuvalt leiab üks hetk keegi, et nüüd oleks õige aeg oma juustuvaagen maasikate kõrvale panna ja kirvega mees läheb metsast grillipuid tooma.  Keegi ei keela kärsitul lapsel üksinda laua ääres esimest vorstikest süüa … Oi ma ei oska kirjutada. Ma just lugesin läbi Katrini kirjatüki meie jaanipäevast ja no ei tule minust seda….

Ühesõnaga meie pidu meie kodus on meie pidu. Nagu hästi õlitatud mootor, kus keegi ei pea midagi tegema ja keegi oota kelleltki mitte midagi, vaid igaüks saab olla nii nagu tema tahab. Vähemalt mina saan ja mul jäi ka mulje, et kõik teised ka. Mingi hetk ma mõtlesin, et millal sai oluliseks mõõdupuuks see, kas lastele meeldib. Vot see osa seltskonnast on veel eriti lahe, sest paari väikese piiksuga ühe ja ainukese kolme aastase suust, oli kuulda ainult naeru, jooksumüdinat ja tõsist tööd. Vaadati vanaaastaõhtu filmi ja tehti uus ;) Hommikul sõid lapsed ulmekiirusel sellise hunniku pannkooke ära, et hea, et osad vanemad seda ei näinud. Kõige pisem osaline seltskonnas sulandus nii, et mitte kordagi ei seganud ta kellegi jutu vahele ja magas mõnusalt siis kui õige aeg oli.

Suured inimesed sõid ja jõid ja lubasid järgmine aasta seda paremini teha. Ikka suurema naudinguga ja plaanid said isegi kirjalikult vormistatud ;)  Mõnus….Ma nats ikka veel seal mulli sees, vähemalt iga kord kui ma köögiuksest välja terrassi peale lähen….aga ma tegin kolm pilti ka ;)

filmimees sai mõnuga filmida, sest lapsed nõudsid.

seekord veel kaksikud, aga järgmine juba kolmikud ;)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 7 kommentaari
Lill

suvi

Mõtlesin, et kirjutaks pika jutu lastest ja siis tahaks veel kirjutada koolist ja siis veel aiast ja aiaaugust ka….aga tegelikult peaks hoopis tegema midagi muud …näiteks minema magama :) sest käes on suvi ja asi kisub väga töiseks. Õnneks on töö värskes õhus…enamasti ja seda muret, et kuhu raha panna, seda ei ole. Sellest ma tahtsin ka kirjutada. Kuidas igal inimesel on mingi narr koht kuhu ta ilma süümepiinadeta raha annab….mina näed annan selle ehitusmeestele, siiski koos süümepiinadega, sest neile tuleb anda kõik, mis sul on. Täna just Tarmo joonistas oma kaustikusse numbreid, et betoon nii palju ja tuuletõkkeid läheb 23 plaati ja siis seda teist plaati ka veel ja no kruvisid läheb ka…. palju. Kõik, mis tuleb läheb otse majja :) ja natuke panen kõrvale ka, sest mul on jälle üks hull mõte tulnud … Õnneks sellel mõttel on kodus vähemalt moraalne tugi olemas.

Segane jutt kokku võtta. Lapsed elus ja terved, tublid ja veel tublimad…. enamasti paistavad ka õnnelikud. Kohe varsti ei pea nad hommikul ka kuhugi minema ja hakkavad puhkama. Kalle mässab ürgmehe kombel aias ja protestib kui ma tal kuhugi või kellegile helistada käsin :) ja kui ma küsin, mis ta homme teeb, siis on ta kinni ;)

Mina olen endal kalendri jälle kirjuks kirjutanud ja vaba aja tahan kodus olla….siin on niiiiiiiiiiiii palju teha, aga ilus ka juba…natuke. Kui ehitusmehed mulle terassi on valmis ehitanud, siis lähen paljajalu köögist maasikaid sööma ning loen vihmase ilmaga klaasverandal raamatut…nii viis lehekülge korraga, sest rohkem pole aega või tuleb uni peale ja 10 aasta pärast on mul suured-suured lõhnvad põõsad ning lõpmatud lillepeenrad :)

ükspäev oli lasteaiavaba päev ja noored emad jalutasid tittesid magama

ajaloo huvides olgu märgitud, et plaaster Kärduka pöidla küljes on sellepärast, et hiir hammustas teda. Ja just, täiesti tavaline põlluhiir, kellega kass oli natuke aega “mänginud” ja ma ei tea, mid see Kärt mõtles kui ta vahele segas, aga hambajäljed olid pöidlas pärast.

Kalle jätkab aiaehitust. Mis see siis ära ei ole ühele hektarile aed ümber ehitada. Materjal on olemas ;)

auk, kuhu kogu raha läheb.

Liisu tellimisel seeria – lapsed puu otsas. Kuskil kella kümne ajal õhtul…eile…

ma ei saa sellest puude õitsemise asjast üldse aru. Meil nagu ei õitsegi midagi? Ploomid tunduvad juba ära õitsenud, kirsiõied on nii kõrgel ja õunapuud peale üliolulist ilulõikust on nii hõredad, et üks õis ajab teist taga….

lilled said nüüd toetust ja tundub, et ikka hakkavad kasvama ka…isegi see lill, mis sügisel koos potiga kivi kõrvale jäi ja maha ei saanudki :)

auk on juba täis ja siiruviiruline küttekaabel ka maas. Täna valati see kõik betooniga üle ka ja nüüd kuivab. Järgmine nädal pidi puutöö hakkama. Näete jah, siit parempoolsest uksest praegu ju ei saa palja jalu kuhugi minna…

ja suure toa uksest päikeseloojangut nautima minnes kukub üldse jalaluu pooleks.  Ja kui keegi nüüd arvab, et kokk-imesokk noortest naatidest ja võililledest ning nõgestest igapäevaselt maitsvaid roogi valmistab, siis neeee. Mitte ühtegi korda pole teinud. Selle eest aga rabarberikooki….oi kui palju. Nii palju, et isegi lastel ei lähe enam püksid jalga. Ma ikka loodan, et mitte koogi pärast, vaid, et nad on lihtsalt kasvanud. Kärt ei söö kooki ja Kalle ka vahepeal mitte, nii et me peame kolmekesi terve plaaditäie ära sööma.

ma lähen nüüd magama, sest mul on homme pulm ja Kallel matus :)

Ketlinit ei ole pildil, sest esimene kord oli ta koolis ja teine kord magas.

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 3 kommentaari
Lill

munadest

Elu on kuidagi tõsiseks läinud ja ma tean kelle süü see on – feissbuki oma. Ma olen kenasti aastaid suutnud vältida ajalehti ja uuudiseid ja telekast tulevaid koledaid saateid. Elan oma roosa mulli sees ja kui päeva jooksul naerda ei saa, siis on jama. Blogi on ka olnud selline iroonilise muigega ja nüüd…

Teed hommikul feissbuki lahti ja üks sõber kiidab ühte artiklit ja teine teist ja mis need on – enamus neist ühiskonna kriitilised. Igal ühel kuskilt king pigistab ja igal ühel om arvamus, mida tuleb maailmaga jagada. Kalle ütles, et eks sa ise tead, mis sõbrad sul on. Temal on küll seal paar huumorisõpra, kes nalju jagavad ja saab küll seinalt muige näole. Ma saan ka, aga ma ikkagi unustan ennast ka neid artikleid lugema ja oleks siis ainult artikkel, kommid ju ka. Kas siis artikli juures või läheb elavaks aruteluks fb seinal. Ole siis mees ja hoia kõrvale.

Natuke aega tagasi oli teravalt üleval lastega seotud teemad – kas ja kui palju me neid ikka armastame. Ühelt poolt tuli välja, et lapsed ikka on väga ok, aga need vanemad, kes ei tee just nii nagu mina teeks, vot need ei meeldi. Teiselt poolt on lapsi meil vähe, peaks olema rohkem, sest kes see töötab kui meie penskarid olema. Täna hommikul räägiti raadiost, et Tallinnasse on 4000 lasteaiakohta juurde vaja. Mis mõttes siis lapsi vähe on kui kohti puudu ja nagu ma aru saan, siis lapsed ei ela mitte Tallinnas, vaid Viimsis ja Peetris :)

Ühesõnaga võta sa nüüd siis kinni, on neid palju või vähe või nad sünnivad valesse kohta ja valedele vanematele või ma ei tea. Ahjaa ja siis veel see, et Jüri Mõis ütles umbes nii, et kui sul on neid lapsi veel rohkem kui üks ja sa tõesti mõtled, et olekski siis see tõsiselt võetav lapsevanem, siis sul on kolm emadepäeva pidu, kolm jõulupidu, mõni laps käib iga nädalavahetus võistlustel (selle ma panin praegu ise juurde) ja teisel on vaja kuskil esineda ja kolmas tahab, et sa temaga kelgutama lähed. Millal siis tööd teha nii, et higipull otsa ees on?Tundub, et pühendunud lapsevanemal lihtsalt pole aega tööl käia. Või siis teedki nii nagu meie peres, hommikul vara või õhtul hilja või nii et lapsed teises toas taldrikuid lõhuvad samal ajal ;)

Ühesõnaga keeruline elu see lastega elu.  Ja see kõik pole veel pooltki nii keeruline kui su lapsed on terved ja tublid. Planeeri, mis sa planeerid, aga kõik siin elus ei lähe kõigil ju veel nii…

Kõike seda ma siis ühelt poolt ja teiselt poolt mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et minu kolm last on mu ainukesed pensionisambad, mis 30 aasta pärast loevad ja praegu on parem mitte midagi nässu keerata. Keegi tark ütles ka veel, et suhe vanemate ja laste vahele jääb eluks ajaks selliseks nagu ta on alati olnud. Täpselt sama ebaviisakalt nagu ma lapsena, räägin ma oma vanematega ka praegu ja täpselt samamoodi käsib mul ema mul mütsi pähe panna ka praegu, kui ma uksest välja minema hakkan. Ehk siis vähemalt mulle tundub, et lapsi peaks kohe võtma kui päris inimesi ja 3 ja 33 aastase suhe peaks olema laias laastus nagu ka 33 ja 63 :)

Tuleks nüüd korra munade juurde ka. Nädala alguses võtsime kokku – Kallel suur ülestõusmispüha, kus ühel päeval oli teenistus juba kell 8 hommikul või siis kell 7 õhtul,  minul mitmepäevane fotofestival koos koolituste, võistluse ja peoga, sõbranna sünnipäev koos teatri ja kohvikuga :), Liisul kaks sünnipäevakutset ja Ketlinil üks esinemine. Kõigele lisaks tahtis Ketlin, et me värviks mune, et pühapäeva hommikul saaksid nad koos otsida aiast mune, kus üllatus sees,  nagu Bullerby lastes ning kiivimagustoit võiks ka olla :)

Kõik läks veel paremini kui esialgne ülikeeruline logistline plaan tundus, sest lõpuks me värvisime mune sõprade juures, mis oli suur lisapluss lastele, kelle arvates me käime liiga harva külas. Käisime uues kohalikus söögikohas, kus toit oli parim, mis ma siinkandis saanud olen ja mul on siiralt hea meel, et nad olemas on. Minge kõik ja proovige! ning kuigi ma oma peole ei saanud, siis mis siis, tuleb uus ja parem, aga siiski üks öö istusin tunnikese mustas puudlis …ning mis põhiline – mu pensionisambad olid rahul :)

appi ma enam ei mäleta, mis päev see oli…reede vist ikka…käisime lastega sõprade juures mune värvimas. Kuna nad nii kenasti mängisid ja mina seal olin seal oma missiooniga – pereisa rõõmiks armastuse pilte tegemas ;), siis olime juba alla andmas, et ahh ei viitsi värvida, aga ikkagi võtsime kokku ja värvisime. Kui teistes peredes võib-olla lapsed päriselt värvivad ise, siis meie kuus last vahtisid küll turvaliselt köögimööblil kui suured inimesed värvipotte jagasime või sibulakoori vaheldumisi mustikatega sukkpükstesse toppisime.

pühapäeva hommikul olid siis lapsed rivis – Ketlini muna on Ketlini toas ja Liisu muna on Liisu toas ja Kärdu muna on …meie magamistoas. Südnatlõhestava nutu peale pidin Kärdu muna tema tuppa ümber peitma, mis siis, et seal suur mööblivärvimine pooleli on…kui on igal ühel tema toas, siis on tema toas!

pildi jaoks pidid kõik ilusad riided selga panema. Ei veena, et tegu on alussärgiga, sest ükskord pani ta siis selle peale teise samasuguse :)

käisime kuulasime Kallet ja Ketlinit. Meie kirikus on väga külm, va need kohad, kust põranda sees on auk ja kust siis sooja puhub. Kuna me püüame ennast alati sinna istuma sättida ja meie väikesed pingviinid siis mantlid seljast ära kisuvad, siis ülejäänud inimesed vaatavad neid nii ehmunud nägudega…

Sellel pühapäeval tellis Kalle laulustuudiost tüdrukud esinema. Mul kohe heldimuse klimp kurgus kui ma proovi nägin. Nad ise, nende hääled ja sõnad kokku oli nii südamesse minev…

Kas nalja ka siis sai…ikka sai… Kärdukas kukutas oma värvilise muna maha, vaatas sellele oma toolilt järgi ja teates üle laua – ei läinud katki, ausõna ei läinud.

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 6 kommentaari