Rubriigiarhiiv: Kalle

Lill

Linnapäev

12. juuni 2011

Ei ole ju mõtet maale kolida, kui peab iga päev linna kolistama. Vähemalt meie sugustel inimestel, kes teevad tööd, siis kui teised inimesed puhkavad. Nii me siis teeme endale vahel linnapäevi. Saate ikka aru jah, need on need päevad, kus meie käime linnas puhkamas :)

Tavaliselt eelneb sellele kõrgema pilotaazi logistika orgunn :). Kas on minul meelelahutuse vahel mõned töised käigud või on vaja Kallel kohtuda või asju pakkida. Seekordne oli juba natuke raskem pähkel. Kallel oli vaja viia oma auto Raplasse ja seejärel olla ka autoga linnas. Linnas oli vaja tal olla nii vara, et meie lapsed alles magasid sellel ajal. Emasüda ütles kohe, et niimoodi ikka puhkepäeva ei veeda, et selleks peab lapsed poolest unest üles ajama. Jagasime ära, et Kalle sõidab autoga otse Tallinna. Mina võtan lapsed, viin tema auto Raplasse parandusse ja lähen siis koos lastega rongiga. Kasuks tuleb kui Kallel oleks asjad aetud selleks ajaks, kui meie linna jõuame. Ma nüüd ju mingisse turvalisuse küsimusse eriti ei tahaks laskuda, aga arusaadavalt on meil kodus olemas ainult 3 turvatooli ja kuidagi pidi neid niimoodi jagama, et ühe autoga saaks Raplasse ja teisega Tallinnast koju. Las nüüd turvalisuse kunnid ohivad, et kuidas nii, et meil pole 6 tooli, või pakuvad hea lahenduse kuidas praegu oleks pidanud tegema ;)

Rongisõit on ju autopere lastele puhas eksootika ja uhke näoga patseerisid nad mööda vahekäiku pärast seda, kui igaüks neist oli pool liitrit vett ära joonud. Siin kohal ei hakka laskuma mingitesse vetsu juttudesse, kuidas seda üksi kolme lapsega lahendada, aga noh…mõelge ise…;) …trammiga sõitsime ka :)

Tallinnas oli esimene plaan kinno minna. Meil ikka kodus suurelt kalendrisse kirja pandud, millal mingi multikas kinno jõuab ja ikka saab nad kõik siis ära vaadatud. Kärdukas on küll ennem ka kinos käinud, aga see oli siis, kui ta sündis ja ta veel kenasti kinos magas. Kalle küll kehitas õlgu, et selle lapsega kinno, aga ta ei öelnud, et mina pean olema see, kes temaga siis mööda treppe üles alla käima hakkab.

Kohvikust varustasime ennast kokteilidega – nagu alati. Ma ei kujuta ettegi kui palju kokteile ma sealt aastate jooksul olen ostnud, aga neid kordi, kus ma ilma olen filmi vaatama läinud, on ikka vähe.

Kärdukas imetles ja imestas, et päriselt on selline koht olemas, kus selline televiisor on. Prille ei tahtnud ja kui saal pimedaks läks, siis ma arvan, et mingi 10 minuti pärast jäi ta mul süles magama ja ärkas siis kui saal uuesti valgeks läks. Seekord oli neil prillidel midagi häda….või millelgi muul. Igatahes oli film läbi prillide vaadates kuidagi väga tume. Ilma prillita tulid nagu värvid ilusti tagasi, aga noh nii ei saa ju mingit 3d filmi vaadata. Igatahes tuli ka minul, vist esimest korda elus, uni peale. Eks mõnusalt norisev Kärdukas aitas ka kaasa, aga ikkagi…

Edasi jälle trammi peale ja plaani järgmine punkt oli F-hoone. Eelmine kord jättis väga soodsa mulje. Hoolimata sellest, et meie tookordne saabumine sinna oli saadetud Ketlini jonnist. Ta ikka nats skeptiline uute kohtade suhtes ja pea ees lahingusse ei torma. Lisaks oli ta kindel, et tema lemmik makarone seal ei anta. Koha peal leebus ja peale oma makarone, lubas kindlasti järgmine Tallinna reis sinna minna. Isuäratavast menüüst oligi ju enamus veel proovimata. Koha peal selgus, et elektrit pole ja süüa saab ainult toorest. Kalle muidugi oleks kindlalt sinna tahtnud jääda, aga kolme last küll ainult salatiga ära osta oleks keeruline olnud.

Otsustasime siis, et Rucola sobib ka ja lapsed said kenasti ühe suure pizza jagamisega hakkama.  Noh kui sinnamaani oli päev veerenud suhteliselt nagu hernes, siis mingi hetk ikka pidi tulema väike aste, mis herne põrkama paneb. Meie peres pole selleks üldse mitte midagi vaja ja enne autosse minekut otsustas Liisu, et ta siiski ei lähe autosse. Kui ma viitsin, siis ma suudan kenasti selliseid olukordi lahendada, aga mõnikord lihtsalt ei viitsi ja nii siis sai jonniv Liisu uuesti kohviku külastajate silme all autost välja tõstetud, sest mul kannatus mõttetu jonni suhtes on suht lühike :). Noh nägi see ikka umbes niimoodi välja, et möödakäivad inimesed oleks saanud kenasti pead raputada, et appi milline ema või siis milline kasvatamatu laps…Kalle sai siis seekordse au suhteid korraldada ja kui me juba lillepoes teistel autodel liikumist takistasime, siis veeres Liisu naerdes käruga mööda parkimisplatsi ringi.

Noh nüüd mul tuleb muidugi meelde, et see päev ei olnud üldse nii hernes, sest mingi hetk viskas ka Ketlini vedru välja, sest väljas oli liiga palav. Iseenest mõistetav, aga täiskasvanud inimesed oskavad oma tundeid selles vallas nats paremini ohjata.

Õhtul kodus said pooled aknad omale sääsevõrgud ja ööd on meil nüüd palju mõnusamad :)

Kokkuvõttes ütleks, et ma olen raudselt see ema, kes peab lastega tegelemiseks seda, kui saab nendega ringi mässata. Kodus ümber laua meisterdamas on mind ikka väga raske kohata. Olgem ausad, ma olen vist elus ühe korra mingeid karpe nendega voltinud. Selle eest olen valmis homme päev nendega ükskõik kuhu minema :)

Seekord ma siis võtsin fotoka ka kaasa. Olgem ausad, ma saan seda ikka teha siis, kui Kalle ka kaasas on. Nii osav ma küll pole, et lisaks pildistamisele ja kolmel lapsel suudan silma peal hoida. Eriti kui nad otsustavad näiteks tuvisid taga ajada ja mina seda pildistada üritan ning kolm tuvi kolm erinevat suunda võtavad. Kuna siin ka palju fotograaf-sõbrannasid käib, siis ütleks tehnilise poole pealt, et kuna mul välku üldse kaasas ei olnudki, siis on võetud fotokast viimast. Kino pimedates koridorides jäi ka sellest väheks, aga kohvikus sai näiteks iso1000 (ja just tuhat) täitsa helgeid kaadreid. Kohe mõnus tunne kui enam elueesmärk ei ole, et pildil ei tohi päris elu olla ja oi kuidas ma armastan neid päris värve, mis seekordsest käigust pildile said…

Rubriigid: Kalle, Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, muu | 13 kommentaari
Lill

suvekodu

02. juuni 2011

Oi kui lihtne meil ikka on, ei pea mingeid asju pakkima, ega linnakorteris unistama, vaid lükkad lihtsalt hommikul ukse lahti ja voilaaa oledki suvekodus :) Ma siin paar hommikut olen kohe varavalges silmad lahti teinud ja üles kobinud. No eestlaste asi, valgust vähe ja tahaks nüüd kohe võtta sellest viimast. Ok, mis ma valetan. Tööd pean tegema ja nii mõnus kui saab päevasel ajal natuke ka puhata ja mängida. Eks siis tuleb kasutada aega kuuest-kümneni :)

Üks hommik näed ajasin Kalle ka hommikul sobivasse kohta ajalehte lugema. Nah ma nüüd kohe pean ka pattu tunnistama, et ma mitte ei läinud pärast seda tuppa tööd tegema, vaid hoopis võrkkiike magama. Ma usun ja siiralt loodan, et keegi ei pahanda praegu, kui ta oma pilte kohe järgmisel päeval postkastist ei leia, aga mul ju ei ole kuskilt võtta sellist puhkust suvel, et nüüd kuu aega tööd ei tee ja ainult naudin. Ma siis naudin jao kaupa.

Lastega tegime ka ükspäev mõnusa äraolemise päeva. Hommikul ajasid üksteist mööda maja taga. Nii kummaline kui see ka ei tundu, siis nad ei kakle üldse omavahel. Eks see vist ole ka sellest tingitud, et nad kõik kolmekesi tüdrukud on, aga ma eriti ei kujutaks ette, et nad üksteisega kättpidi kokku läheks. Kui siin mingi väike nägelus tuleb, siis rohkem sellel pinnal, et sina ütlesid nii, aga nii pole õige. Kärdukale antakse aga kõik, mida tema hing ihaldab, sest suuremad ei pea kunagi vajalikuks just selle asjaga ja just praegu mängida. Puhas minu õnn :)

Päevaplaan nägi meil tüdrukutega ette, et teeme koos süüa, sööme koos ja siis lähem lasteaeda Kärduka koosolekule. Söögiks valisime kõigi laste lemmiku – makaronid. Neid läheb meil ikka mõnuga üheks söögikorraks ja poole kilosest pakist jääb meie peres juba väheks ;). Kärt on hetkel otsustanud lihast loobuda, aga õnneks kuuluvad köögiviljad tema lemmikute hulka. No ja söögiisu on tal ikka katkematu, las vihub siis tomateid :)

Ketlini üks lemmiktegevusi on internetis omale raamatuid ostukorvi laduda ja lõpuks ma lasteaia lõpu puhul heldisin ja lasin mõned raamatud osta. Valis igale ühele 2 raamatut ja tema üheks valikuks oli printsess-ja-konn-kokaraamat. Iga päev käib mul siis järel, teeb raamatust nimekirju ja uurib, et millal mingit tema valitud sööki tegema hakkame. Ükspäev oli tal isegi terveks päevaks menüü tehtud, aga sellest ma räägin üks teine kord. Seekord siis valisime kokteili. Meil küll kõiki asju kodus ei olnud, nii suhtusime loominguliselt.

kõigepealt tuli banaanid sügavkülma panna. Me esimene kord ei mõelnud ja Ketlin viskas nad sinna koos koorega. Järgmine kord olime juba targemad ja koorisime ära ning lõikasime väiksemad jupid kohe. Lisaks külmunud banaanidele läksid blenderisse ka maasikajogurt (rasvavaba jogurit asemel ja mustikaid meil ka ei olnud) ning et segu liiga paks ei oleks, siis panime törtsu piima ka hulka. Ütleks, et väga mõnus külm kokteil tuli. Banaan oli ikka väga hea lahendus, eriti kui meil hetkel eelmise suve külmutatud viljadega napib ;) ja jäätis teeb kõik liiga magusaks :)

Edasi pikutasime ja tshillisime niisama kuuse all ja oleks peaaegu koosolekule hiljaks jäänud. Me nimelt käisime tutvumas Kärduka sõime rühmaga. Õpetajad on väga head. Mõlematega on suurematel lastel aasta selja taga ja Kärdukas on neid ka juba näinud. Koosolekul näitasid tüdrukud jälle ennast kenasti oma parimast küljest ja mängisid kenasti vaikselt koos. Ketlini õpetajaga isegi arutasime seda variant, et äkki Ketlin tuleb sügisel Kärdukaga harjutama :) Eks see paista siis…

Noh siia vastikult kadedaks tegeva idülli vahele, üks lõik ka teisest poolest. Kärdukas on meil ikka vahel väike pätt. Teeb oma väikest sigadust vaikselt ja nurga taga. Õnneks on need esialgu ilma suuremata kahjustusteta, aga siiski. Tal on mingi kummaline seebivajadus. Mitte ühtegi seepi ei saa kuskile silma alla jätta. Väga hea meelega jookseb käsi pesema, aga seepi maha pesta ei luba. Ükspäev ise naerust kõveras leidsin ta asjalikult vannitoas pesemas. Endale oli suurema koguse seepi pähe mökerdanud. Laskmata ennast minust häirida, läks ta sujuvalt üle põrandapesule…

See, et kapist kuiaineid ja kassisööki on vaja põrandale kallata, on ka üks igapäevaseid tegevusi. Õnneks on huvi selle vastu vaikselt ammendumas ja kui mul valida on, siis seep peas sobib mulle rohkem. Riietega on meil ka raskusi, esimesel võimalusel on kõik kadunud…

Eilse hommiku veetsime lähima linna mänguväljakul, samal ajal kui Kalle segu ostis ja Ketlin leidis, et meie koduaeda polegi enam vaja ei liumäge ega ka liivakasti, vaid virgutusvahendid sobiks paremini. Need on need trenazöörid, mis parkides on. Üksteise võidu keerutasime endale taljet. Ütleks, et hommikul peeglisse vaadates ei olnud veel tulemust näha. Pärastlõunal hakati terassi tegema. Esialgu vaidlesime kõrguse-laiuse ja pikkuse üle ning seejärel sai 4 toru maasse kivistatud.

Kasutati ohtralt lapstööjõudu ja kui ma Kalle käest küsisin, et ta ikka tahab pildile jääda, siis ütles, et las olla see ENNE pilt ka olemas. Ta nimelt läks nüüd jälle suveks toortoidule. Vahemärkusena olgu lisatud, et esimesel päeval nõrkes ta meie kokteili ääres kuigi algul kinnitas suure häälega, et ei taha… Järgmise nädala alguses peaks siis puumaterjal ka torudele ümber saama ja eks siis ühel ilusal hommikul saab hommikukohvi ka nii nautida, et jalad pärast liivased pole. Keegi küll meil kohvi ei joo, aga mis siis…

rääkides toortoidust. Optimist meil lubas omad varud ise kasvatada ;) Akna peal on nüüd kasvuhoone ja õue tegime ka peenrad :) Salatit kohe ohtralt…

Rubriigid: Kalle, Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, minu aed, minu kodu, muu | 10 kommentaari
Lill

Kalle 40

16. veebruar 2011

Mida kinkida mehele, kelle soovid ei mahu minu budjetti ;). Ei, ei ta ei tahtnud omale punast ferrarit ega reisi Nepaali, kuigi seda teist ma talle isegi pakkusin ;). Tema soovid olid lihtsad – puukuur koos sauna ja külalistemajaga. Noh mis teha…

Minu budjetti ei mahtunud hetkel isegiakutrell, aga ma vähamelt kogun selle jaoks raha :)

Kuna laste sünnipäevapeod toimusid rohkem kui kuu ajase hilinemisega, siis ei saa ju ometi ka Kalle oma juubelit õigel päeval peetud. Mõraga ribi, põletikuga küünarnukk ning lahkuv gripp vabandasid kenasti välja, et pidu vähe soojema ilmaga pidada. Väike koosistumine lähimate sugulastega sai siiski teoks.

Milline siis on 40 aastane Kalle. Kohe kindlasti on ta palju parem inimene kui mina. Ta oskab elada olevikus ja võtta asju positiivselt just praegusel hetkel. Enam ammu ei muretse ta tuleviku pärast ega vaeva oma pead minekus juhtunu üle. Ta teab seda, et elu läheb järjest paremaks ja mõnusamaks ja seda kõike tuleb mõnuga võtta. Kohe kindlasti kuulub ta kategooriasse – maailma parim isa. Täiesti rahuliku südamega võin ma jätta nad neljakesi tegema ükskõik mida ja küll nad toime tulevad.

Kui te näete kohvikus ühte meest, kolme titega, siis tõenäoliselt on see Kalle, sest näed tema leiab, et kohvikusse minna on lihtsam kui kolmele titele kodus süüa vaaritada :)

Unistada ta oskab ja poolikuks asju ei jäta.

Minu õnn on, et ta julgeb, viitsib ja oskab elada minu kõrval ja loodan, et ka järgmised 40 aastat!

PS: küünlaid oli tordil nii palju kui me kapist leidsime. Ikkagi meie pere kõige vanem liige ja laste jaoks on iga vanus peale 10 ulme :)

Rubriigid: Kalle, Uncategorized, minu kodu | 15 kommentaari
Lill

vana aasta minek

02. jaanuar 2011

Mis me teeme, mis me teeme. Vana-aasta õhtu on ju selline õhtu, et siis nagu peaks midagi tegema. Kuna meie pere on vahepeal nii suureks kasvanud ja võtab päris palju ruumi ning osad pereliikmed võivad vahel liigagi nõudlikud olla, siis vähendas see tublisti meie valikuid. Oli 2 plaani- minna külla või võtta külalisi. Väikese kaalumise järel otsustasime endale lihtsama variandi kasuks ja võtsime külalisi. Tegime jaanipäeva jätku. Ja ütleme nii, et väga hästi otsustasime.

msn-is otsustasime ära, kes mida ja kui palju toob ja oligi kõik. Mõnede suuremate ja väiksemate kõrvale kalletega oli minuarust kõik väga kenasti ära jagatud. Minu osaks sai teha kook – ettevalmistus 20 minutit ning koorida ahju täis kartuleid – ettevalmistus 20 minutit. Ülejäänu oli lihtne koristus (lubage naerda) ja tavaline ootamine. Õnneks olid meil eelmisel päeval 2 naabirvanaema külas ja selleks puhuks sai suurem koristus tehtud, aga siiski suutsid tüdrukud oma osavõtmatusega 3 päevase teleka keelu saada (see on meie peres vist ainuke rakendatud karistus aastate vältel olnud)

Ühesõnaga külaliste tulekuks olime kõik kenasti rivis- pestud ja triigitud ning ahjukartulid juba teki all soojas. Köögitoimkonnas said kolm naist vägagi kenasti hakkama kuigi oli kuulda nõrka protesti häält, et siiski minu panus oleks võinud olla suurem ja pidulaud lookas ootamas ees. See hääl kõrbes asendus aga liiga kiirelt teisega, mis tuli mehisema poole pealt ja kurtis, et nende alkoholivaru peale pole keegi piisavalt mõelnud. Kõik mis alles, mitte ainult ei tundunud liiga magus, vaid ka oli seda. Kõik protesti hääled vaigistatud ja kalamarjaga kinni topitud, saime lõpuks pika laua äärde. Arutluse käigus otsutasime teha ehtsa vanainimeste peo ja istuda pika lauaga otse teleka ette. Mehed ennast sinna unustasidki, sest tuli välja, et see on vist kõigi meeste viga – unustada ennast telekasse kui see juba silma alla satub.

Õhtusöök oli tänu kolhoosi esimehe kohalolekule äärmiselt pidulik. Nimelt hindas üks külaline selle ürituse pidulikkust märksa kõrgemaks kui oma pulma ning luges kutselt välja -tume ülikond. Üks pisike kõne peeti ka ja söödi väga kiiresti!

Edasi läks õhtu kiirelt ja samas rahulikult. Ma üldse ei tundnud ennast kuidagi piiratuna. Ma nimelt ei pea ennast kohe kuidagi isegi mitte keskpäraseks võõrustajaks ja teiste ampsude kontrollimine ja pakkumine-meelitamine ei kuulu minu juurde. Külalised aga olid meil vägagi julged ja tublid ning kõik said endaga ise väga hästi hakkama. Kõike jagus kõigile ja kui keegi tundis millestki puudust, läks ja otsis endale ise.

Uueks aastaks läksime õue ja Kalle soovitusel tee peale. Tegelikkuses tähendas see pilkasesse pimedusse minekut, et näha silmapiiril üksikuid rakette. Lastel oli aga elevust küllaga, sest suur-suur peotäis säraküünlaid tuli ära põletada. Uue aasta ennustustesse ei laskunud, aga märkimist väärib fakt, et üks mitteametlikult vallaline sõbranna jaoks tuli uus aasta võõras titt süles.

Kui säraküünlad olid otsas ja magus shampus poole peale joodud, sõime toas veel kooki, mis hoolimata oma mitte nii suurest välimusest osutus päris maitsvaks. Noh tegelikult oli see ammu testitud maailmaparim juustukook, aga ma lihtsalt ei ole nii osav kondiiter.

Kõige nõrgemad ja nooremad võistlejad andsid alla kuskil poole kahe ajal ja viimased- need kuue aastased aeti magama poole nelja ajal. Pooled täiskasvanud olid selleks ajaks juba magamas. Kuigi ma Ketlinile lubasin, et ta võib olla üleval nii kaua kui tahab, siis ma millegi pärast eeldasin, et ta ikkagi väsib ära enne mind :)

Järgmine hommik oli mõnus- suur hulk rahulikult pidzaamades kulgevaid inimesi, kes omale ise kohvitegemisega hakkama said ning soolane juustukook, mida tuli jao pärast jagada ning natuke eelmise päeva ülejääke. Kui lastele juba ammu imelik tundus, et kuidas on võimalik koguaeg laua ääres istuda ja neile nagunii enam midagi ei antud, siis aeti nad õue. Isad läksid tittesid valvama ja meie istusime vaateväljast kaugemale.

Kui juba enamus perest oli väljas, siis kiired võileivad ning järsku oligi pidu läbi. Mina-Kalle-Liisu läksime magama ja Ketlin koos väikese uinaku teinud Kärduga mängisid kenasti teises toas.

Kokkuvõtteks ütleks, et järgmine jaanipäev(nagu Ketlin seda üritust nimetas) tuleb meil jälle suvel ja järgmiseks talveks tellime hobustega saanisõidu lisaks :)

Rubriigid: Kalle, Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, PERE, muu | 4 kommentaari
Lill

Laste peod

23. detsember 2010

Oma lapsepõlvest ma juba mäletan seda, et kui kuskil küsiti, et kelle ema-isa aidata saab, siis oli mul alati käsi püsti. Sujuvalt on see nüüd edasi läinud ja nii oli mul siis lastevanemate koosolekul käsi püsti kui küsiti, et ega keegi lastele lugema ei tahaks tulla. Eelmäng esimese advendi hommikul tehtud, tuli Kalle lasteaiast koju jõuluvana töögraafikuga. Küsiti küll, et kas oma lastele probleem pole, aga kuna siiamaani olid kogemused ainult positiivsed ja jõuluvana usku tuttav jõuluvana kõigutada ei stuunud, siis pidi Kalle ka neile jõuluvana tegema.

Õigel päeval sõitsime kenasti kahe autoga lasteaeda, sest kuidas muidu seletada, et kust see issi nüüd järsku siit külavahelt tuli kui teda peol ei olnud. Minul oli aga eriti tore ülesanne. Tahtsin ju lisaks peole ja kahele lapsele ka mõned pildid teha.

Sättisime ennast kenasti kohe varakult kohale, et esimeses reas kohad saada. Liisu ja Kärt said veel eraldi pingireale kohad.Tundes oma 1,5 aastast olin ma suure karbi kamapallidega varustatud ja suures hirmus kui mul peaks olema vajadus teda millekski takistada. Ma ju ei tahtnud kohe kuidagi, et ma pere ainukese lapsevanemana peaks peo ukse taga veetma.

Esimesest tantsunumbrist oli selge, et Kärt tahab väga aktiivselt osa võtta. Kui ma esimesed hetked üritasin teda takistada, siis teiste emade loal lasin ta vabalt peole minna…

Kuna kodus meil laulab ja tantsib valdavalt Ketlin, siis ma olin ikka väga positiivselt üllatunud, et ka Liisu on nii tubli. Ta teadis väga täpselt milliseid liigutusi millal teha ja kuidas oma tantsupartenrit võluda :)

Laulud olid tal ka kõik kenasti peas ja laulis julgelt kaasa…

ja siis oligi käes hetk kui saabus jõuluvana…

Ketlin tuli vist paari minuit pärast ütlema, et see on ju meie issi. Leppsime kokku, et Liisule ei ütle, aga nagu kohe pärast pidu selgus ja nagu ka vist pildilt näha on, siis sai Liisu täpselt sama hästi aru, kellega tegu on. Kusjuures Ketlin selles vanuses küll veel ei saanud :)

Jõuluvana jagas laste ja eriti täiskasvanute naeru saatel kingipakke ja mina heldinud emana pildistasin oma lapsi…

Kärdu sai ka hästi aru, et selle jõuluvana juures on päris turvaline olla.

Peo lõpus anti kõigile võimalus pildistada ja nagu näha kasutati seda võimalust üliaktiivselt :)

Sellel ajal kui teised jõulubanale hüvastijätuks lehvitasid, haaras Kärt ka omale paki, selle lapse oma, kes lehvitamiseks kahte kätt kasutas :).

Teel koju arutasime natuke seda jõuluvana asja. Ega need lapsed nüüd otsest seisukohta võtta veel ei osanud, et kuidas temaga nüüd täpselt on, aga Ketlin palus, et 24ndal tuleks ikkagi päris jõuluvana.

Esimene pidu edukalt läbi, oli kahe päeva pärast Ketlini lauluringi pidu.

Kohalik kultuurimaja oli rahavast täis. Seekord tundus Kärt vabale käigule saata suhteliselt kohatu ja õnneks oli tema tee ka toolidega takistatud. Õnneks jõudsime ära vaadata Ketlini esinemise, mis küll valdavalt kulus sellele, et ta ise skeptilise pilguga jõuluvana jälgis. Ette rutatult ütlen, et pärast kontserti arvas ta, et tegu võis olla päris jõuluvanaga, sest kellegi isa ta küll ei olnud.

Kontsert ise oli aga üli-ülipikk. Olles ürituskorraldaja peres, siis see kontsert seal venis ja venis ja 2,5 tundi on ikka liiga palju ükskõik mis vanuses lapsele. Esimene tunne pärast kontserti, millest ma seekord rohkem kui poole ukse taga veetsin, et läheks ja pakuks kohe abi :). Ära ka ei saanud minna, mis siis, et Ketlin oli esinenud. Jõuluvana kingikott ootas keset saali ja ükski laps pole ju nõus ära minema kui kingitus silma all ootab :). Kontsert ise läks laste vanuse kasvades järjest paremaks ja vähemalt üks laulja tegi ikka kõrvale väga suure pai.

Kalle oli Tallinnas jälle meest tegemas ja nii ma siis olin seal täitsa üksi. Õnneks on mul juba mõned kohalikud tuttavad taasleitud, nii et seal ukse taga nii igav oodata polnudki.

Viimane pidu oli Ketlin lasteaia pidu. Jälle kenasti varakult kohal ja esireas kohad sees. Nii kui pidu hakkas, tuli esimest laulu Ketlin üksinda laulma. Kärt krapsti püsti, Ketlini juurde, võttis tal käest kinni ja lõi jalaga takti kaasa. Pärast esimest laulu öeldi, et nüüd algab etendus ja paluti enne lõppu mitte plaksutada. Meie Kärt, kes on väga suur plakustaja, sellest aru ei saanud ja nii ta siis muudkui plaksutasa, vanemate naeruturtsatuste saatel ülienergiliselt iga pausi ajal. Vaatas küll natuke imestunult ringi, et miks ta ainuke on, aga ju siis rõõm kõigi silmis ei suutnud tema indu vähendada.

Kärt ikka enamus aega seisis Ketlini juures. Vahel ainult tegi mõned tantsusammud ja hüüdis siis jälle üle saali emme ja läks Ketlini juurde. Ega siis teised vanemad ju ei tea, et emme ja anna on siiamaani Kärdu pea ainukesed sõnad ja emme tüleb ta kõigile inimestele, mitte ma ei ole lapsekasvatamise rasket tööd Ketlini  õlule veeretanud :)

Seda, et Ketlini isa jõuluvana on, seda teadsid vist kõik lapsed, sest Ketlin tunnistas ausalt, et tema saladust pidada ei oska. Kusjuures ma arvan, et seda enam nautisid  lapsed pidu ja suhtusid jõuluvanasse ikka väga soojalt ja sõbralikult.

Kärt omal kohal.

Kui Ketlin oma nime kuulis, siis tormas ta jõuluvana juurde nii kiiresti, et ei saanud pidamagi :). Väga väga armas oli veel see, et Ketlin otsustas ka jõuluvanale seda laulu laulda, mida ta peo alguses laulis ja terve rühm täiesti omal algatusel laulis refrääni osa jälle kaasa.

Kusjuures Ketlin käis isegi enne peo algust õpetaja käest küsimas, et äkki issi jõuab ikka etenduse ära vaadata ja siis kiirelt jõuluvana riietese ennast panna :)

Kuigi Ketlinil pidi olema ka eile kirikus kontsert, aga lõunaajal helistas õpetaja, et Ketlin on haige. Hommikul enne kui lasteaeda läks, siis ta ütles, et ta ei taha sinna kontserdile minna. Kuna meie olime Tallinnas, siis me kohe ei saanud talle ka kohe järgi minna ja kui ma pärast magamist uuesti helistasin, siis öeldi juba, et haigus on möödas ja järgi minnes hüples mulle vastu täiesti tavaline rõõmus Ketlin.

Lasteaiast said lapsed valla poolt kommipakid. Õnneks või kahjuks moodustas kommipaki sisu 3/4 osas klaaskommidt ja pärast seda kui Kärt nad kõik paberist välja oli võtnud, sai need ilma igasuguste süümepiinadeta prügikasti visata.

Sellised siis meie laste peod, millede vahel jõudsin mina ka kahes pulmas käia ja ühe päeva stuudios veeta ning Kalle kohe päris mitmel jõulupeol käia ning ka ühe suure seltskonna naisi õnnelikuks teha :)

Rubriigid: Kalle, Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt | 8 kommentaari