Rubriigiarhiiv: Kärt

Lill

Trennipisikuga

Kui ma rohkem kui kolm aastat tagasi trenni läksin, siis ma ikka ei teadnud asjast mitte midagi. Ja ma olin küll koolis kehalise kasvatuse tunni käinud ja kooli ajal erinevates trennides, aga see jutu osa läks vist kõik kõrvust mööda ja ega selles vanuses tegevuse mõtestatuse peale ka väga ei mõelnud. Ega selle peale ei peagi kunagi mõtlema, sest elu lõpuni saab ju olla füüsiliselt aktiivne ja trennis käia, sest on suur hulk inimesi, kes selle mõtlemise sinu eest kõik ära teevad ja sinu ülesanne on ainult kohale minna ja hüpata nii kaua kui kästakse ja nii kõrgele kui kästakse. Ma hüppasin ka, aga umbes iga kolmanda hüppe järel küsisin, et aga miks ma hüppama pean või, et miks ma nii hüppama pean jne jne. Öökapi raamatud vahetusid ja tänaseks on vist 3/4 insta seinast täis neid, kes tahavad öelda, miks hüppama peab või veel parem, ise ette näitavad.

Oma fotograafiks saamise ajast juba tean, et algul tundub, et midagi ei tea ja siis ühel hetkel ärakd üles ja tunned, et apppiiiii ma olen niii tark ja ma tean kõike. Sellel hetkel tekib väga paljudel täiesti vastupandamatu soov teisi õpetada. Mina ei julgenud. Läheb natuke aega mööda ja kui ise edasi õpid, siis tekib see tunne, et ahh ma ju tegelikult ei tea veel midagi ja enne ma lihtsalt ei teadnud seda :). Täpselt sama on ju ka sportimisega. See hetk, kui tead juba “kõike”, on tänaseks juba ammu möödas ja nüüd ma näen juba kõike seda, mida ma veel ei tea või siis kuidas minu tegevus päriselt midagi muudaks.

Niimoodi siis ma jälgingi kõrvalt ennast ja oma kolme väikest kossupisikut ja ei tea veel kuidas ja miks ja kui palju võiks/peaks sekkuma, et nende unistused täide läheks. Praegu tundub, et kõik läheb meil kõigil nii kenasti ja vaikselt ülesmäge. Sekkun veel väga vähe, sest tsiteerides mu venda (kellel vist päriselt pole õrna aimugi, mida ma teen) – mida sina soccermom ka asjast tead ;)

Ja pildid… Kuna mina täiesti enda isikliku mätta otsast näen, mis vahe on hüpata suures kambas või üksinda treeneriga, siis ühel ilusal päeval, mis “juhuslikult” oli Liisu sünnipäev, sai ta kingituseks eratrenni ühe oma lemmik kossunaisega. Üksinda ei julgenud ta minna ja Ketlin läks kaasa ja said nad siis kahepeale hoopis kaks treenerit :). Järgmiseks küsisin tüdrukute oma treeneri käest, et kas tema ka võiks niimoodi neile trenni teha ja vastuseks sain, et isegi väga tahaks. Selleks, et Ketlin ja Liisu omavahel trennis riidu ei läheks võtsid nad sõbranna ka kaasa :) ja niimoodi on neil juba 2 trenni olnud. No ja nagu piltidelt näha, siis Kärt ju ei saa ka kehvem olla :)

Kõrvalt vaadates tundus, et kasu ja rahulolu oli neljapoolne. Kui juba, siis juba ja seda ka neljapoolselt. Vaatame, mis edasi saab :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin | Kommenteeri
Lill

Ujuja?!

Lasteaia seina peal oli teade, et emad-isad võivad tulla vaatama, mida nende lapsed on aasta jooksul basseinis õppinud. Ok see aasta on natuke liialdatud, sest ujumas käisid tüdrukud poisid eraldi, sest bassein on pisike ja niimoodi üle nädala ehk et suht harva. Kärduka jutu järgi oli mul lausa kohustus tulla vaatama, kuidas ta 2 minutit vee all olla suudab. Kõik meie ühised spas käigud on siiski lõppenud maksimum varbad titebasseini vees, nii et kui 2 minutit, siis 2 minutit. Ükskõik kui palju rohkem kui ainult varbad vees, on super. Tahtmist tal igal juhul oli, alla ka ei andnud, aga miski tal peas ikkagi viimasel hetkel kahtlema käskis hakata, sest mingit hüljest ma ikkagi ei näinud. Aga edasiminek oli olemas :)

Teine seik. Seisime Ketlini ja tema sõbrannaga Sadolinis stendi ees ja vaatasime FreeRuni trenni kuulutust. Ketlini sõbranna ohkas – minu ema ei luba mul sinna minna. Ketlin ohkas jälle – minu ema tahab, et ma sinna läheks, aga ma elu sees ei lähe. Edasi rääkis Ketlin, et see on ju eluohtlik ja üldse ta ei saa aru, miks peab koolis kukerpalli tegema. ok edaspidi veel, aga tagurpidi on ju ka eluohtlik. Sa ise kuuled, kuidas su kael kohe murdumas on….

Ja nüüd ma siis seisan siin ja vaatan peeglisse. Mis siis, et mu eluunistus on elada surfari elu või siis vähemalt suuta kõike seda, mida üks ninja warrior suudab, siis päriselt on nii, et teises klassis kohustuslikus ujumises hüppasin basseini põhja jala katki ja lõpuks kuuendas ujusin koera selle kohustliku maa ära, mis vaja oli, aga kui trennis oli ujumine, siis ma istusin enamasti basseini ääres. Ega ma ikka väga vabatahtlikult ei roni sellisesse vette, kus jalad põhja ei ulatu ja snorgeldamas pole ma ka mitte kunagi käinud. Koolist sain läbi ka ilma tagurpidi kukerapallita ja lasin iga aasta endale täiesti vabatahtlikult selle eest kahe panna. Ma olin nõus topelt kitsehüppeid tegema või kõik need kukerpallid rööbasupuudel, tagurpidi põranda peal üle kaela – tänan ei.

Ketlin ja Liisu ei karda vett ja äkki Liisu ja Kärt teevad ka tagurpidi kukerapalli ära. Muidugi ei oska mina kuidagi Kärdukat ujumist armastama õpetada või Ketlinile tagurpidi kukerpalli. Get over it, ei ole minu puhul küll kuidagi abiks olnud ja ma saan ju aru, et mis siis ära ei ole, aga no ikka ei saa ka. No ja siis kui minust surfarit ei saanud, Hawaiile tahaks ikkagi minna ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 3 kommentaari
Lill

aga kui kõik on hästi

Aga mis siis saab kui kõik on hästi? Ma mõtlen lastega :). Käisime just mõlema koolilapse arenguvestlusel ja no kõik on hästi.  Liisu on kohusetunne ise. Kui ikka on öeldud, et tuleb teha, siis ta teeb ja tõsiselt annab endast parima. Ja piisab ka täiesti ühekordsest ütlemisest ja tundub, et me oleme juba kõik ära öelnud ja nüüd lihtsalt vaatame pealt. Eks ta nats udupea on, aga suudab ennast siis kui vaja, kokku võtta ja eks ta siis üllatab ennast isegi.

Ketlin hoiab lippu veel kõrgemal ja tema juba ühtki võimalust kasutamata ei jäta. Ainult vaatan ja imestan, kust ja millest ta kõik osa võtta tahab ja eesmärgiks seadis ka kuskil midagi võita. Muidu jääbki selliseid  julge osavõtu diplomeid saama.

Kärdukas on küll veel nats segaduses, et tahaks nagu ka, aga ikka ei küüni. Kui on ainult tema, siis on kõik hästi, aga nii kui siin meie esivõistlejad ka rivissse astuvad, nii läheb käest ära. Üks ving ja hala hakkab pihta ja no ma ei oska midagi siis teha. Kaasa halada või pahandada….ignoreerida oskan ainult. Ei tea, kas on parim variant, aga on ka kõik teised vette visatud ja ujuma hakanud.

Kui ma nüüd siis oma lapsi vaatan ja ikkagi suudan vaimustesest hoolimata omaarust suht adekvaatselt hinnata, siis no kõik on väga hästi ja ütleks, et ikka kõvasti paremini kui minul. Kuidagi viimasel ajal torkab silma, kuidas tänapäeva lastega oleks nagu kõik halvasti, ei tee nad seda või teist ja ei ole, ei saa, ei taha….

Ja ma lihtsalt ei näe seda. Neljandaks klassiks olin nii mina kui ka Kalle juba koolist poppi teinud. Põhjust ei mäleta me kumbki :) Meie lapsed pole veel isegi mitte selle peale tulnudki ja pole ka mitte ühtegi korda veel kuulnud, et nad ei tahaks kooli minna. Mul olid ka sellel ajal veel kõik viied ja olin aktiivne ja koolis käia meeldib mulle siiamaani. Mingil hetkel lihtsalt see õppimise huvi kadus kuskile nulli lähedale, aga siin ei saa veel seda rvestada, sest see tuli hiljem ja nagu ma olen aru saanud, siis Kallel oli suht samamoodi.

Teeme siis 2:1 lastele

Mis siis, et meile kodus igal õhtul kartulit ja kastet ja parematel päevadel viinerit anti, siis päevane söök oli ju ikka päris tihti limonaad ja sai ja vähemalt minu kogu taskuraha läks shokolaadi peale ja sõbrannadega tegime koogelmoogelit. Ei saa ka öelda, et hommikused vorstisaiad koos magusa teega, kuhu üks mu vend parimatel päevadel vist 5 lusikatäit suhkrut sisse kühveldas nüüd just eeskujulik söök oleks olnud.

Meie peened päkapikud söövad küll kindlasti paremini kui mina. Meil vist ikka on kodus suhkrut, sest Ketlinile meeldib küpsetada ja jäätist ju ikka ostame ja pannkoogid on nende lemmikud igal ajal ja igal pool, aga sinna ei käi suhkur sisse ega ka mitte välja. Kindlasti ei ole ma nüüd nii naiivne ja sinisilmne, et nad ideaalselt sööks, aga välja see igatahes kuskilt ei paista, et söögiga miskit nihu oleks.

Ma pakuks 1:0 laste kasuks.

Söögi juurest jõuame siis otse liikumise juurde. Oi kus vanasti olime me koguaeg õues. Mõnes mõttes meil lihtsalt vedas, sest mõlemad Kallega sattusime elama sellisesse kohta, kus lihtsalt oli palju lapsi ümberringi. Samas oleme nüüd täiskasvanud peast saanud teada, et meie majades elasid ka sellised lapsed, keda me mitte kunagi õues ei näinud ja on ka tublid ja terved. Mängisime küll jah, aga lollusi tegime ikka kah rohkem kui iialgi rääkida julgeks. Kambas ju ikka tulid lahedad mõtted ja ideed ja kui oled vanemate silma alt ära, siis keegi ei tea ja ei kuule. Kah ei saaks öelda, et ohh nüüd meil terve klass käis trennis. Vähemalt meie klassis oli sportlikke ikka väga tugevas vähemuses. Ma arvan, et ühe käe sõrmdel võib üles lugeda need tüdrukud, kes meie klassist kuskil trennis käisid. Algklassis veel võib-olla, aga hiljem vist jäi neid sõrmi veel ülegi.

Kuigi meil siin kodus õues jooksmist ja mängimist pole, siis sugulaste juures mängitakse õues ja peaaegu kõik laste sünnipäevad on sportlikud ja aktiivsed. Ketlin käis just sünnipäeval, kus kõik olid terve sünnipäeva õues ja kõik võimalikud ja võimatud mängud jõuti ära mängida.Vähemalt üks laps ronib vabalt puu otsa ja kuigi nende päevaste käikude vahemaad ei ole väga pikad, siis ainult kõige pikemaks nihverdavad nad ennast kellegi auto peale. Naljakas ongi Raplas seda vaadata, et lapsed eelistavad siin pigem kõndimist kui rattaga sõitmist. Hommikul kooli tullakse pigem jala kui rattaga.

Noh ütleme,et 1:1, sest ma arvan, et on mõlemal ajal olnud mõlemat pidi ja eks ikka kõva häälega räägivad need, kes tahavad ;)

Trennielu on neil ka aktiivne. Liisust ei hakka rääkimagi, sest sellest tuleb pigem jama kui ta ei saa trenni minna ja trennikotita uksest väljaminek on mõlemale imelik. Kui me nüüd siis juba trenni juures oleme, siis sellest ju kirjutatakse ka palju. Küll on liiga kerge ja küll on liiga rakse ja küll tahetakse lastest liiga vara ja liiga palju ja suhtedraamadeni ei tahaks minnagi. Kuna mul on pidevalt vaja aega parajaks teha, siis ma ikka kõõlun kuskil ukse vahel ja tüdrukute trennis on pealt vaatamiseks olemas rõdu :). On küll jah päris palju pall käes, aga aelevad seal põrandal maas ka ja teevad muid asju. Ma ükskord küsisin Ketlini käest, et mis ta võistlustest ja võistlemisest arvab ja kumb on lahedam, kas trenn või võistlused. Mõtles ja ütles, et mõlemad on lahedad ja võistlustel võitmine ei ole veel nii tähtis, aga käimine on lahe. Mina kõrvalt vaatan ainult kadedusega, sest minul oma lapsepõlvest ei ole vist mitte ühtegi medalit ja mõnel siin on juba terve rivi. Ükskõik mille eest siis, aga see tunne neile meeldib, ega muidu neid siis niimoodi seina peale ei riputataks. Kui ma võrdlen oma sama aega oma lastega, siis meid trennis oli kindlasti kõvasti rohkem, seega tähelepanu igale lapsele kõvasti vähem. Sellel ajal käidi ka koolis lapsi trenni valimas-kutsumas ja nii ma siis käisingi natuke ühes ja natuke teises, aga kuna keegi varrukast päriselt kinni ei võtnud, siis jäi ka kõik pooleli. Meie lapsi ikka utsitatakse ja hoitakse kõvasti rohkem. Kadedalt vaatan, kuidas nad tunnevad ennast osalistena juba nii väikesest peale ja selleks osaks piisab teinekord nii vähesest. Viimased näited – Liisu võeti kaasa suuremate võistlustele ning Ketlin sai harjutada võistlustel lauas olemist.

Kohe kindlalt saavad lapsed siist 1:0

Kuna ma enda lapsepõlvest tundsin, et oleks kuidagi rohkem ka vanemate tähelepanu tahtnud ja kindlasti nad ju ikka käisid ja vaatasid ja võtsid osa, siis sellist sidet nagu minu oma lastega on, mul vanematega küll ei olnud. Mulle endale vähemalt tundub, et mul on laste jaoks rohkem aega kui minu vanematel oli ja ajan kõik prioriteetide süüks :)

Nii et ma siin teeks 2:1 laste kasuks.

Kiire kokkuvõte näitab tulemuseks 7:3 minu laste kasuks.

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | Kommenteeri
Lill

jäätisejutt

Ma olen täitsa kindel, et igal inimesel on mingi nõrkus. Minu oma on kakao. Mul täiesti ükskõik, mis kujul, aga parem oleks kui mingigi kogus kuuluks igasse päeva. Minu arust pole ta ka kahjulik ja pigem isegi kasulik kui just suure koguse suhkruga seda sisse ei söö.  Jaaa … ma olen proovinud, et ei sööks …. jaaaaa ma isegi sain paar päeva hakkama, aga mis see point on. Ma võin vabalt kahe käe sõrmedel üles lugeda kõik need asjad, millest mul on täiesti ükskõik, aga millest enamus vajaks tõsist võõrutust…nii et las mul olla see kakao :)

Teiseks ma olen peaaegu kindel, et see laps, kellele jäätis ei maitse, lihtsalt ei ole veel seda õiget leidnud. Suurest peast enam ei tarvitse jäätis nii elevile ajada, aga enamus lapsi ikka karjub jäätise peale jeeee…. ja meil on neid ju kodus kolm.

Suvel kui ma maailma parimat ema mängisin, siis ma ikka vahel ostsin külmutuskapi jäätis täis ja siis lapsed võisid vabalt oma äranägemise järgi poes valiku teha. Pigistasin ühe või siis kaks silma kinni ja Kalle poolse kõrva ka ja peesitasin laste imetluse käes. Kalle nimelt arvab, et jäätis on kõige hullem – magus ja veel külm ka….aga noh, mul on kõrv kinni :)

Paremaid valikuid otsides tuli minu silmapiirile La Muu. Ma ei saa nüüd öelda, et me seda jäätist väga tihti sööks, aga kui ma tahan vähemalt ühe silma lahti hoida, siis ma ostaks seda. Ja siis järgmisel hetkel jäi kuskilt silma meie oma kohalik pulgajäätis. Ja ütleks, et pärast esimest ampsu olin otsas :)

See ei ole nagu päris jäätis ja nagu on ka ja samas on sellel minu lemmikul, kus ilmselgelt on kakao sees, kuidagi selline nii päris maitse ja noh kui aus olla, siis minupärast võiks need kõik teised sordid ka ju olemata olla…eeeeiiiiiii karjuks muidugi lapsed, sest need teised on just nende lemmikud. Ta ei sula nagu päris jäätis ja limpsu ka kuidagi eriti hästi, nii et tuleb närida.  Päris hea 3B kirjeldus ju :)

Ostsime siis ühe jäätise ühelt laadalt ja teise jäätis teiselt ja ükskord avastasime, et see jäätise kast seisab peaaegu kossuplatsi kõrval. Ei saa enne kui teisel poolajal, ok…vähemalt esimese veerandaja vaatame ilma jäätiseta. Mina võiks vabalt ka viimasel veerandil süüa, aga lapsed ju nõuavad. Ja nii siis nüüd ongi üks jäätis kohustuslik kossu vaatamise osa.

Kui ma Tallinnas trennis ei käi, siis ma lähen sinna kossuplatsi kõrvale ja no see jäätisekast on seal vahel ju.

Ja nagu siinkandis ikka, et kõik tunnevad kõiki :), siis ma ju ikkagi tean, kes seda jäätist teeb ja ükskord jutu sees pakkus, et tulgu ma võtku tema juurest kodust siis, eriti kui meil seda nii palju kulub :). Täna kui oli vaja jälle maailma parimat ema mängida, sest viimane kord Kärduka lemmikut korvpalli platsi kõrval ei olnud ja Ketlin on kodus haige, siis sõitsimegi ja ostsime mõned :)

Igaüks sõi ühe ja ülejäänud paar tundi olen ma nüüd kuri ema olnud, sest täna rohkem ei saa :)….ma ei tea miks, aga puhtalt minu pärast :) Miks nemad saavad ja mina ei saa (tohiks) :) ….ühesõnaga kui juba jäätis peab olema, siis on süda vähemalt natukenegi rahul, kui see on selline :)

Koduteel tegime matemaatikat ka. Kui ma oleks sama palju jäätiseid ostnud kossuplatsi kõrvalt, siis kui palju meil praegu raha vähem läks ja mitu jäätist rohkem me siis nüüd oleks saanud….mitme tehte peale sain vastuse ka ja mõni autos tahtis kohe otsa ümber pöörata ja need ülejäänud ka ära tuua ;)

jäätis hetkel haige oleva Ketlini käes

jäätised kõige vähem maiama Liisu käes

ilmselgelt kõige suurem fänn!

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 2 kommentaari
Lill

meeleolukas vahetus :)

Pärast jõule, kui ma olin omaarust puhanud või oleks pidanud puhkama, vaatasin kalendrisse ja mis ma näed – minu kalendris on üks sotsiaalne ürituse teise otsas. Ühtegi firmapidu ju mul ei ole, nii et kõik mu sotsiaalsed üritused on sellised tavalised – lähme-teeme-vaatame. Mõni on lahedam ja mõni on kohe eriti lahe, mõni paneb õlgu ka kehitama. Ma nüüd ikka räägin nendest lahedatest :)

Töökollektiivi mul ju ei ole, aga õnneks on neid kollektiivita töötajaid veel, nii et ühel ilusalt hetkel sai kalendrisse kirja – töine väljaõist, au ja kuulsus kõigile emadele. 7 ema ja 16 last bronnisime omale spa. Kõige pealt vees enamus energiat välja, siis lastel kõht täis, lihtne matemaatika näitas, et kell 9 peaks enamus ära kukkuma ja siis hakkame “töö” juttu rääkima. Ujumine tegi kõhu tühjaks, söömine läks kiirelt, edasi vaatasime pidevalt mujale, sest need ei ole ju ometi meie lapsed, kes seal treppide peal edasi-tagasi jooksevad. Kes see hull ikka 16 lapsega spasse tuleb :). Kelner tunnistas, et me polevat üldse mitte kõige hullem seltskond ;) ja minu lapsed ei segunenud eriti. Õnneks on neid kolm ja see on ka seltskond, nii et mina sain tööjutte ajada kella kaheni, kui osad emad pidid laste unesurvele alla andma. Kell 2 leidsin toast kaks magavat ja ühe lugeva lapse, kes kehitas õlgu ja ütles, et minu kohe varsti on ikka väga pikk aeg. Uhkes restoranis said kõige rohkem punkte magustoidud ja see restoranidfännidest lastega väljaskäimine on ikka kulukas.Kolme meritähega magada on juba keeruline, aga hommikul paistis päike ja nina õiges suunas oli täitsa suvetunne.

Sama päeva õhtuks oli mitu kuud tagasi kalendrisse kirja pandud järgmine kohtamine kaugel elavate lähedaste sõpradega. Valisime uhkeldava söögikoha ja sõime küll kõik ära, mis ette anti, aga jällegi said kõige rohkem punkte magustoidud, hoolimata sellest, et ma isegi mitte ei tellinud seda. Nagu noortele kohane, läksime edasi ja palju rohkem minu tassikesse, kus vahepeal päevakajalistel teemadel arutelu võttis vägagi teravad toonid, aga läksime siis teemast ringiga mööda ja kui mantlis ettekandja juba käsi ukselingil seisis, siis olime nõus ka meie ära minema. Leppisime kokku, et järgmine kord jälle ja ükskord peame jõudma sellisesse kohta sööma, mis päriselt ka on oooo wou. Naljakas oli see, et järgmisel hommikul sõber fb avades oli üks esimesi postitusi mu seinal ühe noore jalust nõrgaks võttev arvustus meie eelmise õhtu söögikohast. Minu sõnavaras pole isegi selliseid sõnu olemas, millega ta seda kohta kiitis ja mul oli päris kahju, et ma ei saanud samaga vastata. Ei, ei… midagi ei olnud halba, lihtsalt kõik toidud olid täpselt sama suitsumaitsega :)

Siis oli vist üks päev vahet, mis möödus erinevaid ettevalmistusi tehes. Näiteks kõhus ruumi ja külmutuskapis ruumi ja toas ruumi ja siis see viimane päev.

Seltskond peaaegu sama, mis alati, aga väikeste täiendustega. Meiega liitusid 3 vallalist meest :). Üks oli küll napilt paar kuud vana, aga ütleks, et tema hoidis ka kõige madalamat profiili. Teine vallaline ei kiusanud kedagi ja kolmas hoidis meelelahutuse lippu nii, et laes olid pärast augud. Viina joodi sõrmkübaratest, eelroog söödi ära köögis ja supipoti puhtaks lakkumast takistas ainult võrdlus nõmedate vanameestega, kes seda tavaliselt teevad. Kui võrdlejad ei märganud, siis mõni noorem mees ikka nats lakkus :). Väike mõttevahetus, kas teha pearooga täna või homme, jäi võitjaks homme ja sõime lastelaualt ära kõik lihapallid. Mina tegin lihapalle ja neid oli algul jube palju, aga pärast mitte ühtegi. Kaks torti oli ka. Meie oma seekord ebaõnnestus, sest ta ei olnud üldse selline nagu eelmine kord, mis omakorda tegi teise tordi liiga heaks ja liiga väikeseks ja just siis järgmisel päeval kell 12 kõik seda süüa tahtsid, oli see otsas.Viin saab isegi sõrmkübarast juues otsa, aga naljad mitte ja kodune meelelahutus oli ikka parem kui pooled telekast tulnud. Me ikka korralike vanainimestena vaatasime kõik meile teadaolevad meelelahutussaated ära. Osad naljad läksid küll kaotsi, aga Ketlini ristiisa Dave’i aus ülestunnistus tõstis kulmud juustepiirini ja kuna meie vägagi ühevanune seltskonna jaoks ei olnud tegu draamaga, siis vaatasime videot pärast veel teist korda ka :)

Õues tehti pauku ja isade utsitusel tegid lapsed võidujooksu, et mitu ringi nad jõuavad põleva säraküünlaga ümber maja joosta. Neljandat ringi ei venitanud välja. Emade protest ei lugenud midagi…kui võistlus, siis võistlus. Lapsed jälle võitsid ülevaloleku võistluse ja hommikul sai pannkooke. Ma jälle tegin, algul oli jube palju ja pärast olid kõik otsas.

Väike hommikune matk on meil juba traditsiooniks saanud ja seekordne viis meie kohaliku jõe äärde, kus õpetliku näitena roomas üks isa ragiseva jää peal ja teine isa püüdis teda kepiga päästa. Keegi vette ei kukkunud, aga mehed on ikka täitsa tited :). Pärast tegime eelmise päeva pearoa valmis ja kõigil oli hea meel, et me seda juba eile ära ei söönud. Arutasime veel, et kuidas see nüüd kõik niimoodi on läinud ja mina olen süüdi, et ma niimoodi tänavalt suvalisi inimesi omale koju olen hakanud kutsuma ja nemad on süüdi, et nad siis nüüd muudkui tulevad ja see oli meie ühine 13nes jaanipäev.

Nüüd on siis uus aasta ja lubadusi olen ma juba mitu nädalat kirja pannud. Laias laastus luban olla rõõmus ja hea ja ilus ja nõrkushetkel mõtlen, et mul on ikka mingit eesmärki vaja ja teisel hetkel olen õnnelik, et mul seda ei ole, sest …kust ma tean, miks teistpidi parem on….aga läheb ka ilma hästi….vist :)

Meelelahutusüritustelt mul pilte polegi. Harjutan ka meediavaba suhtlemist. Raskelt tuleb, aga tuleb nii et pildid on natuke spa järgest hommikust ja mõni lumisem hetk meie kodust :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, minu kodu, muu | 2 kommentaari