Oma elu esimesed 30 aastat elasin nigu linnuke oksa peal. Ükskõik, mida ma tegin, pidin arvestama ainult endaga. Ja see mina oli veel lisaks sellele südame rahuga selline, kes võis oma õla kellegi najale toetada :). Algul vanemate omale ja kui jalad juba kandma hakkasid, siis ikka leidus mõni silmarõõm, kes abiks tahtis olla. No ja kui enam ei tahtnud, siis tuli varsti uus. Ei, ärge nüüd mõelge, et ma kurjasti ära kasutasin, lihtsalt aeg oli ju selline, et kinopileti ostis kohtama kutsuja ja õhtusöögi eest maksis mees. No ja kui juba hambahari kellegi topsi sai poetatud, siis üüri jagamisest tõeline dzentelmen juttu ei teinud.
Oma aega kasutasin kasulikult, käisin koolis ja tööl. Tööl käimine oli jälle puhtalt oma vajaduste jaoks. Enamasti kogusin raha kuskile järjekordsesse kohta sõitmiseks ja ok, oma lõunad maksin ka ikka ise kinni ning siis kui ma veel päris noor olin, siis ju mobiiltelefone polnud olemaski :). Kuhu ma seda raha ikka koguma pidin – kohutusi ju polnud.
Kui Ketlin sündis, ega ma siis ka aru ei saanud, et elus midagi muutunud oleks. Tavaliselt sai Kalle nimekirja pihku ja ega ta ei pirtsutanud. Ikkagi meie esimene ja sai kõik, millest vanemad vähegi unistada oskasid. Kalle on muidugi väga tubli mees, kellel vist sünnist saati on sissetulekud väljaminekuid ületanud ja meie soovid tuli lihtsalt serveerida kui tema soovid.
Ma nüüd ei tea millal ükskord see klõps käis, aga ma arvan, et siis kui Kärt oli kõhus ja Kalle esimest korda tõsisema näoga mulle otsa vaatas ja ütles, aga mis siis kui äkki ei jagu. Täpselt sellel hetkel aga hakkas kuidagi mulle jaguma ja jagub Kallele täpselt samamoodi edasi. Arved hakkasime lihtsalt võrdselt kahte hunnikusse jagama – osad mulle ja teised talle. Ei ole muutunud ainult meie, vaid kõik meie ümber. Kui juba võrdsed, siis võrdsed igas asjas. Ei ole koristamine, söögitegemine ning laste kantseldamine ainult minu osa ja Kalle oli ühe lapsega isegi pool aastat ise puhkusel. Selle klõpsu juurde käis ka ehmatav mõte, et aga mis siis saab kui ma üks pean kolme lapsega jääma.
Kui nüüd kõik see majanduslik pool kõrvale jätta, siis üks teine kohustus koputab südamele hoopis tugevama haamriga. Mul on kolm last ja minu silme all peaks nendest päris inimesed kasvama. Kui titega oli lihtne – raamatus kenasti kirjas, et kui kõht täis ja püksid kuivad, siis võta aga sülle ning rohkem sa ikka anda ei suuda. Natuke bluti-bluti ka ning kui just maha ei kukuta, peaks kõik hästi minema. Mida aasta edasi, seda hirmutavam aga see tundub. Nüüd tuleb anda eeskuju nii sõnade kui ka tegudega. Vastata küsimustele või siis mitte vastata. Mõelda oma sõnavara peale ning toonile, millega räägid nii Kalle kui ka lastega. Ai nüüd läks küll nässu, on alati esimene ehmatus, kui mõni laps imestunult küsib, et kas te ikka peate praegu siin niimoodi vaidlema. Kas ikka emal sobib maha kukkunud asjadest üle astuda või võileiva taldrik arvuti kõrvale ka järgmise päevani unustada. Kas sobib hüüda üle ukse Kallele, et ma ei viiiiitsi seda teha.
Või äkki ikkagi saab elada nagu linnuke ja jätta mulje, et ma teen ainult neid asju, mida ma tahan, sest elu tulebki nii võtta. Et kui neil veab, siis neil on ka selline töö, mis ei paistagi nagu päris töö, sest kui ma kodus tööd teen, siis mõelge, töö on arvutis istumine ja ilusate piltide vahtimine.Ei pea kraavi kaevama ega kurtma ning ei loegi minuteid tööpäeva lõpuni ega oota reedet.
Kas ema peab olema majas see inimene, kes põll ees mööda maja tormab, sest appikene, mis eeskuju see on, kui ma lastega lasteaiast tulles hoopis teleka ette colinit-justinit vaatama viskan… apppiii, ma ei tea. Mis siis kui mõni mu lastest on aga hoopis teistsugune, selline korralik ning kunagi ohkab, et ahh kodus oleks võinud teistmoodi olla. Või ma peaks olema aus ja kirjutama, et terve pere jookseb siis kui külalised tulevad :).
Nii kaua kui lapsed oma elu eest veel ise ei otsusta, siis kui palju mina pean tegema. Kas suunan trennidesse ringidesse või ootan, et neil endil huvi tekiks ja loen oma eeskujuks hoopis seda, et igal õhtul pean enne magamaminekut raamatuid lugema. Kas ma peaks olema ka kodus õpetaja ning iga tegevuse juures lapsele seletama kuidas seda täpselt teha või lubama tal ise avastada ning tunda rõõmu omamoodi tegutsemisest. Las peseb tomateid vannitoa kraanikausis – puhtaks saavad nagunii ja see on palju mugavamal kõrgusel.
Äkki peaks lastega rohkem pahandama ka. Kas siis kui nad uimavad ja ei pane ennast piisavalt kiiresti riidesse. Mitte, et alati kiire oleks, aga mul on ju mugavam. Kas Kärdukas ikka saab aru, et hambapasta pole ühekordseks kasutamiseks ja mis ma siis tegema peaks. Panema ta nurka istuma. Ma kohe kardan seda karistamise osa. Ei taha mitte ükski täiskasvanu kuulda mingit kriitikat ja ei saa mina kindel olla, et laps seda kui konstruktiivset kriitikat võtab ja õiged järeldused teeb. Lugege algust. Kindlasti ei olnud minu ema nõudlik kasvatusstiil see, milliseks mina kasvasin….
Ohh ma ei tea…
Ja üldse millal minust selline kanaema sai. Ma võin küll julgelt öelda, et lapsed on minu jaoks kõige tähtsamad. Nemad on minu pensionisammas ja motivatsioon tuleb kõrgel hoida :)
Mida ma tean, et mul on oma “poistega” vedanud, sest nad suudavad mind positiivselt üllatada. Ilma pildita pole lugu. Omal algatusel ja teist korda ka 100% täiesti iseseisvalt tehti piparkooke. Minu ülesanne oli ainult plaadid ahju panna ning õigel ajal välja võtta – kõik muu tehti Ketlini eeskujul…
