Rubriigiarhiiv: kass

Lill

jänesed

Kunagi arvasin ma, et ma pole üldse mingi loomainimene. Ma küll lapsena tahtsin hamstrit, aga no kes ei tahaks :) Samas polnud mul nii väga kahju ka, et ma seda ei saanud. Mingis vanuses harjutasime pere mängimist koeraga. Ühte peret ja siis teist peret. Koer oli lahe, aga samas ka nõudlik. Pidevalt vaatas oma koera silmadega sulle otsa, et mis nii jätadki minu nüüd siia üksinda ja mis mõttes sa ei võtagi mind igal ajal ja igale poole kaasa. Näljased on nad ka….koguaeg ….ja söögiks kõlbab vist kõik. Kass tuli meie majja juhuslikult. Ma olen sellest kirjutanud ka. Ükskord külas ütlesin, et meil võiks kass olla ja a la 5 minuti pärast oli ukse kell ja külast koju sõitsimegi juba kassiga. Kass on ka lahe loom. Elab sinu kodus täiesti oma elu ja mida vähem sa tema elu segad, seda parem. Vist :) või oleneb kassist ka. Meie oma on küll selline, et teda üldse ei huvitagi, kas mulle meeldib see, kus ta magab või ei meeldi ja isegi kui ma ära ajan, siis läheb ta uuesti. Õnneks tal peale minu riiete, soovitavalt musta värvi, et kõik karvad ikka välja paistaks või minu töö tooli peal samal ajal kui mina seal istuda tahan, magamise, meeldib talle ka kapi otsas magada. Süüa küsib nõudliku häälega, mis pole veel pooltki seda, kui ta juhuslikult natuke kauemaks õue jätta, siis kobiseb kohe väga pikalt. Kui nüüd kaaluda, kumb on lahedam, kas koer või kass, siis ega ma ei oskagi öelda. Üks on tüütuseni õnnelik ja valmis sinuga iga kell lahingusse minema…samas kui ei viitsi, siis on just see hea, et üks näitab eeskuju, kui palju on üldse võimalik ööpäevas magada ja nurrub tänulikult kui teda vähegi sügada viitsid.

Ühel päeval tulid meie majja jänesed. Tulid kiirelt, elasid õues, rebane sõi ära, lapsed said väga otsese koolituse sellest, kes on tugevam ja kes nõgem ja oligi kõik. Paari kuuga oli kõik läbi. Minul mingit isiklikku suhet nendega ei tekkinudki. Suvi ju, mina olin tööl :), see oli eelmine aasta või isegi üleeelmine. Aga lastel jäi kripeldama ja sellel sügisel tulid meie perre uued jänesed. Pika ja keerulise valimise peale said valituks üldse mitte valge jänes ja siis teine ikkagi natuke valgem. Kit ja Kät. Ma ei tea siiamaani kumb on kumb ja ma ei saa aru ka, kuidas ma ei tea, sest mina kutsun neid pupsikuteks või pubudeks või mõnel kehvemal päeval pabuldajateks. Aga isiklik suhe on mul nüüd küll, eriti selle valgega. Tema on minu sõber ja väike fänn. Kui ma algul arvasin, et nad peavad puuris elama, sest esiteks nad pabuldavad ja teiseks söövad juhtmeid, siis tänasel päeval käivad nad ainult öösel puuris magamas. Pabuldavad küll, aga iga päevaga järjest vähem valesse kohta. Puur ongi nende peldik ja nüüd on neil kassiga kolme peale kaks peldikut ja mõlemad on kõigil aktiivses kastutuses. Üks ühel ja teine teisel korrusel….aga nüüd fänn…

Ühel päeval kui ma suures toas diivanile heitsin, siis tuli tema suure jooksuga ja hüppas mulle kaela ja kukkus kohe musitama. ja kui maha tõstsid, siis tuli kohe uuesti….muidugi mitte lõpmatuseni, aga nüüd ta käib niimoodi iga kord. Alati ei peagi musitama, vabalt võib ka järgi käia kui ma majas olen. Jama on selles, et kuna ta on ikkagi väike, siis võib talle vabalt peale astuda. Vähemalt mulle tundub, et tal on ka alati hea meel kui ma koju jõuan ja nii ongi. Ma poleks iial arvanud, et üks jänes võiks olla minu loom, aga tuleb välja, et on. Samas teine jänes on rohkem nagu kass. Käib vaikselt omapead ja on pidevalt kadunud. Septembrist alates on ühel juhtmel ka hambajäljed peal olnud, aga arvestades meie majas laiali vedelevate juhtmete rohkust, siis on see väga-väga väike kahju.

Kuna tegemist on ikkagi veel beebidega, siis vaatame, mis edasi saab. Kassiga on neil naljakad suhted. Kass tahaks mängida, aga jänesed teevad talle kambakat ja siis peab kass eest ära jooksma. Kui koer toas käib, siis on jänesed kinni, sest no saate isegi aru, elevant tuli just tuppa ju :), aga kõik lapsed, kes pildistama tulevad, saavad jänesele pai teha….kui nad tahavad :)

Rubriigid: kass, muu | 3 kommentaari
Lill

Kass

Ma  nüüd ei teagi kust alustada. Kas sellest, et meil on kodus hiired või siis sellest, et Ketlin ostis kunagi ammu juba kassi raamatu või siis sellest, et mul pole mitte kunagi ennem kassi olnud. Igatahes olime eelmine kolmapäev külas ja läks jutt ülbikutele hiirtele, kes sügiseti maja vallutavad. Kurtsin siis, et võtaks kohe kassi kui kuskilt oleks võtta, mille peale majaperenaine telefoni klõbistas ning 5 minuti pärast üks mees kahe kassiga pea ukse vahelt sisse pistes küsis, kas teie soovisitie kassi :)

Lasti siis kassid tuppa ringi vaatama. Minu süda oli juba sellega võidetud, et kassid olid valged. Nii palju ma teadsin alati, et kui ma kassi võtaks, siis võiks ta olla valge. Üks oli isane ja teine ema. Isane oli julgem ja tuli vaatama, emane läks kapi alla. Ma vaatasin kohe, et see emane on rohkem meie pere moodi. Meie lapsed keegi ei torma pea ees lahingusse, vaid jäävad alati kõige pealt varitsusse. Kui siis Kärt üles tõusis ja oma poole hoidu isasele avaldada tahtis, oleks teine talle kõrri karanud. Rohkem polnud vaja, susisev isane pisteti kasti tagasi ja meie viisime emase koju.

Tee pealt ostsime kassile vajalikku kraami ka. Katuse ja söefiltritega pissipoti, liiva ja süüa ning 2 mänguasja ka. Kodus veetis Kass esimesed pool tundi diivani all, aga õhtu edenedes hakkas juba järjest julgemaid kaari tegema. Poti peale läks ka kenasti ja sööki sõi ka.

Nüüd on ta siis nädal aega meil elanud. Ahh, et miks varem pole postitust olnud. Mul läks fotokas katki ja ma sain selle alles eile õhtul tagasi, aga see on üks teine jutt… Kass siis. Kass on täpselt meie pere moodi. Õhtul magama minnes ei suuda ta kuidagi otsustada kelle kaissu pugeda. Kui esimestel öödel Liisu täitsa pahandas, et kass tema peale ronis, siis nüüd ta vist lükkab meie õpetusel ta lihtsalt ära. Enamus õhtutel tuleb ta siis meie voodisse. Üks õhtu suutis ta ennast isegi minu ja Kärdu vahele pressida, kuigi meie vahel eriti ruumi ei ole. Mõnikord jääb Ketlini juures magama. Ühesõnaga inimese külje all ja tal on oi kui raske valida :)

Päeval tuleb ta siia minu tooli peale magama ja mina pean ka siia veel mahtuma :). Vannitoas vanni all meeldib talle ka millegi pärast olla ja söögilauale tahab ka ronida.

Hiired on meil majas igatahes madalamat profiili hoidma asunud. Pärast kahe hiire surma Kassi käpa läbi, nad enam nii julgelt mööda maja ei jookse, nii et sellega on nüüd ühelt pool.

Lastega on ta väga sõbralik ja leplik. Isegi siis kui Kärdu teda nagu mängukaru enda järel lohistada tahaks. Liisu natuke pelgab teda veel ja ei tema ega Ketlin Kassi väga sülle võtma ei kipu.

Kui esimesel päeval olid Kassi nimevariandid Täpi ja Annika, siis tänaseks tal nime veel ei ole. Meie perele kohaselt võiks nimi olla K-tähega…ehk et siis konkurss on avatud ja ootab lahkelt pakkumisi :)

Ma täna püüdsin Kassist ka pilti teha…no ikka vaatasid teda kui beebit ja sättisin nagu beebit :). Eks mul nüüd on oma modell, kelle peal harjutada. Järgmine kord siis lastega pildid.

Karu käis külas ja tema poseeris koos Kassiga

ta sobib nii hästi meie koju :)

 

 

Rubriigid: kass | 68 kommentaari