Rubriigiarhiiv: Keit Liis

Lill

Trennipisikuga

Kui ma rohkem kui kolm aastat tagasi trenni läksin, siis ma ikka ei teadnud asjast mitte midagi. Ja ma olin küll koolis kehalise kasvatuse tunni käinud ja kooli ajal erinevates trennides, aga see jutu osa läks vist kõik kõrvust mööda ja ega selles vanuses tegevuse mõtestatuse peale ka väga ei mõelnud. Ega selle peale ei peagi kunagi mõtlema, sest elu lõpuni saab ju olla füüsiliselt aktiivne ja trennis käia, sest on suur hulk inimesi, kes selle mõtlemise sinu eest kõik ära teevad ja sinu ülesanne on ainult kohale minna ja hüpata nii kaua kui kästakse ja nii kõrgele kui kästakse. Ma hüppasin ka, aga umbes iga kolmanda hüppe järel küsisin, et aga miks ma hüppama pean või, et miks ma nii hüppama pean jne jne. Öökapi raamatud vahetusid ja tänaseks on vist 3/4 insta seinast täis neid, kes tahavad öelda, miks hüppama peab või veel parem, ise ette näitavad.

Oma fotograafiks saamise ajast juba tean, et algul tundub, et midagi ei tea ja siis ühel hetkel ärakd üles ja tunned, et apppiiiii ma olen niii tark ja ma tean kõike. Sellel hetkel tekib väga paljudel täiesti vastupandamatu soov teisi õpetada. Mina ei julgenud. Läheb natuke aega mööda ja kui ise edasi õpid, siis tekib see tunne, et ahh ma ju tegelikult ei tea veel midagi ja enne ma lihtsalt ei teadnud seda :). Täpselt sama on ju ka sportimisega. See hetk, kui tead juba “kõike”, on tänaseks juba ammu möödas ja nüüd ma näen juba kõike seda, mida ma veel ei tea või siis kuidas minu tegevus päriselt midagi muudaks.

Niimoodi siis ma jälgingi kõrvalt ennast ja oma kolme väikest kossupisikut ja ei tea veel kuidas ja miks ja kui palju võiks/peaks sekkuma, et nende unistused täide läheks. Praegu tundub, et kõik läheb meil kõigil nii kenasti ja vaikselt ülesmäge. Sekkun veel väga vähe, sest tsiteerides mu venda (kellel vist päriselt pole õrna aimugi, mida ma teen) – mida sina soccermom ka asjast tead ;)

Ja pildid… Kuna mina täiesti enda isikliku mätta otsast näen, mis vahe on hüpata suures kambas või üksinda treeneriga, siis ühel ilusal päeval, mis “juhuslikult” oli Liisu sünnipäev, sai ta kingituseks eratrenni ühe oma lemmik kossunaisega. Üksinda ei julgenud ta minna ja Ketlin läks kaasa ja said nad siis kahepeale hoopis kaks treenerit :). Järgmiseks küsisin tüdrukute oma treeneri käest, et kas tema ka võiks niimoodi neile trenni teha ja vastuseks sain, et isegi väga tahaks. Selleks, et Ketlin ja Liisu omavahel trennis riidu ei läheks võtsid nad sõbranna ka kaasa :) ja niimoodi on neil juba 2 trenni olnud. No ja nagu piltidelt näha, siis Kärt ju ei saa ka kehvem olla :)

Kõrvalt vaadates tundus, et kasu ja rahulolu oli neljapoolne. Kui juba, siis juba ja seda ka neljapoolselt. Vaatame, mis edasi saab :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin | Kommenteeri
Lill

Ujuja?!

Lasteaia seina peal oli teade, et emad-isad võivad tulla vaatama, mida nende lapsed on aasta jooksul basseinis õppinud. Ok see aasta on natuke liialdatud, sest ujumas käisid tüdrukud poisid eraldi, sest bassein on pisike ja niimoodi üle nädala ehk et suht harva. Kärduka jutu järgi oli mul lausa kohustus tulla vaatama, kuidas ta 2 minutit vee all olla suudab. Kõik meie ühised spas käigud on siiski lõppenud maksimum varbad titebasseini vees, nii et kui 2 minutit, siis 2 minutit. Ükskõik kui palju rohkem kui ainult varbad vees, on super. Tahtmist tal igal juhul oli, alla ka ei andnud, aga miski tal peas ikkagi viimasel hetkel kahtlema käskis hakata, sest mingit hüljest ma ikkagi ei näinud. Aga edasiminek oli olemas :)

Teine seik. Seisime Ketlini ja tema sõbrannaga Sadolinis stendi ees ja vaatasime FreeRuni trenni kuulutust. Ketlini sõbranna ohkas – minu ema ei luba mul sinna minna. Ketlin ohkas jälle – minu ema tahab, et ma sinna läheks, aga ma elu sees ei lähe. Edasi rääkis Ketlin, et see on ju eluohtlik ja üldse ta ei saa aru, miks peab koolis kukerpalli tegema. ok edaspidi veel, aga tagurpidi on ju ka eluohtlik. Sa ise kuuled, kuidas su kael kohe murdumas on….

Ja nüüd ma siis seisan siin ja vaatan peeglisse. Mis siis, et mu eluunistus on elada surfari elu või siis vähemalt suuta kõike seda, mida üks ninja warrior suudab, siis päriselt on nii, et teises klassis kohustuslikus ujumises hüppasin basseini põhja jala katki ja lõpuks kuuendas ujusin koera selle kohustliku maa ära, mis vaja oli, aga kui trennis oli ujumine, siis ma istusin enamasti basseini ääres. Ega ma ikka väga vabatahtlikult ei roni sellisesse vette, kus jalad põhja ei ulatu ja snorgeldamas pole ma ka mitte kunagi käinud. Koolist sain läbi ka ilma tagurpidi kukerapallita ja lasin iga aasta endale täiesti vabatahtlikult selle eest kahe panna. Ma olin nõus topelt kitsehüppeid tegema või kõik need kukerpallid rööbasupuudel, tagurpidi põranda peal üle kaela – tänan ei.

Ketlin ja Liisu ei karda vett ja äkki Liisu ja Kärt teevad ka tagurpidi kukerapalli ära. Muidugi ei oska mina kuidagi Kärdukat ujumist armastama õpetada või Ketlinile tagurpidi kukerpalli. Get over it, ei ole minu puhul küll kuidagi abiks olnud ja ma saan ju aru, et mis siis ära ei ole, aga no ikka ei saa ka. No ja siis kui minust surfarit ei saanud, Hawaiile tahaks ikkagi minna ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 3 kommentaari
Lill

aga kui kõik on hästi

Aga mis siis saab kui kõik on hästi? Ma mõtlen lastega :). Käisime just mõlema koolilapse arenguvestlusel ja no kõik on hästi.  Liisu on kohusetunne ise. Kui ikka on öeldud, et tuleb teha, siis ta teeb ja tõsiselt annab endast parima. Ja piisab ka täiesti ühekordsest ütlemisest ja tundub, et me oleme juba kõik ära öelnud ja nüüd lihtsalt vaatame pealt. Eks ta nats udupea on, aga suudab ennast siis kui vaja, kokku võtta ja eks ta siis üllatab ennast isegi.

Ketlin hoiab lippu veel kõrgemal ja tema juba ühtki võimalust kasutamata ei jäta. Ainult vaatan ja imestan, kust ja millest ta kõik osa võtta tahab ja eesmärgiks seadis ka kuskil midagi võita. Muidu jääbki selliseid  julge osavõtu diplomeid saama.

Kärdukas on küll veel nats segaduses, et tahaks nagu ka, aga ikka ei küüni. Kui on ainult tema, siis on kõik hästi, aga nii kui siin meie esivõistlejad ka rivissse astuvad, nii läheb käest ära. Üks ving ja hala hakkab pihta ja no ma ei oska midagi siis teha. Kaasa halada või pahandada….ignoreerida oskan ainult. Ei tea, kas on parim variant, aga on ka kõik teised vette visatud ja ujuma hakanud.

Kui ma nüüd siis oma lapsi vaatan ja ikkagi suudan vaimustesest hoolimata omaarust suht adekvaatselt hinnata, siis no kõik on väga hästi ja ütleks, et ikka kõvasti paremini kui minul. Kuidagi viimasel ajal torkab silma, kuidas tänapäeva lastega oleks nagu kõik halvasti, ei tee nad seda või teist ja ei ole, ei saa, ei taha….

Ja ma lihtsalt ei näe seda. Neljandaks klassiks olin nii mina kui ka Kalle juba koolist poppi teinud. Põhjust ei mäleta me kumbki :) Meie lapsed pole veel isegi mitte selle peale tulnudki ja pole ka mitte ühtegi korda veel kuulnud, et nad ei tahaks kooli minna. Mul olid ka sellel ajal veel kõik viied ja olin aktiivne ja koolis käia meeldib mulle siiamaani. Mingil hetkel lihtsalt see õppimise huvi kadus kuskile nulli lähedale, aga siin ei saa veel seda rvestada, sest see tuli hiljem ja nagu ma olen aru saanud, siis Kallel oli suht samamoodi.

Teeme siis 2:1 lastele

Mis siis, et meile kodus igal õhtul kartulit ja kastet ja parematel päevadel viinerit anti, siis päevane söök oli ju ikka päris tihti limonaad ja sai ja vähemalt minu kogu taskuraha läks shokolaadi peale ja sõbrannadega tegime koogelmoogelit. Ei saa ka öelda, et hommikused vorstisaiad koos magusa teega, kuhu üks mu vend parimatel päevadel vist 5 lusikatäit suhkrut sisse kühveldas nüüd just eeskujulik söök oleks olnud.

Meie peened päkapikud söövad küll kindlasti paremini kui mina. Meil vist ikka on kodus suhkrut, sest Ketlinile meeldib küpsetada ja jäätist ju ikka ostame ja pannkoogid on nende lemmikud igal ajal ja igal pool, aga sinna ei käi suhkur sisse ega ka mitte välja. Kindlasti ei ole ma nüüd nii naiivne ja sinisilmne, et nad ideaalselt sööks, aga välja see igatahes kuskilt ei paista, et söögiga miskit nihu oleks.

Ma pakuks 1:0 laste kasuks.

Söögi juurest jõuame siis otse liikumise juurde. Oi kus vanasti olime me koguaeg õues. Mõnes mõttes meil lihtsalt vedas, sest mõlemad Kallega sattusime elama sellisesse kohta, kus lihtsalt oli palju lapsi ümberringi. Samas oleme nüüd täiskasvanud peast saanud teada, et meie majades elasid ka sellised lapsed, keda me mitte kunagi õues ei näinud ja on ka tublid ja terved. Mängisime küll jah, aga lollusi tegime ikka kah rohkem kui iialgi rääkida julgeks. Kambas ju ikka tulid lahedad mõtted ja ideed ja kui oled vanemate silma alt ära, siis keegi ei tea ja ei kuule. Kah ei saaks öelda, et ohh nüüd meil terve klass käis trennis. Vähemalt meie klassis oli sportlikke ikka väga tugevas vähemuses. Ma arvan, et ühe käe sõrmdel võib üles lugeda need tüdrukud, kes meie klassist kuskil trennis käisid. Algklassis veel võib-olla, aga hiljem vist jäi neid sõrmi veel ülegi.

Kuigi meil siin kodus õues jooksmist ja mängimist pole, siis sugulaste juures mängitakse õues ja peaaegu kõik laste sünnipäevad on sportlikud ja aktiivsed. Ketlin käis just sünnipäeval, kus kõik olid terve sünnipäeva õues ja kõik võimalikud ja võimatud mängud jõuti ära mängida.Vähemalt üks laps ronib vabalt puu otsa ja kuigi nende päevaste käikude vahemaad ei ole väga pikad, siis ainult kõige pikemaks nihverdavad nad ennast kellegi auto peale. Naljakas ongi Raplas seda vaadata, et lapsed eelistavad siin pigem kõndimist kui rattaga sõitmist. Hommikul kooli tullakse pigem jala kui rattaga.

Noh ütleme,et 1:1, sest ma arvan, et on mõlemal ajal olnud mõlemat pidi ja eks ikka kõva häälega räägivad need, kes tahavad ;)

Trennielu on neil ka aktiivne. Liisust ei hakka rääkimagi, sest sellest tuleb pigem jama kui ta ei saa trenni minna ja trennikotita uksest väljaminek on mõlemale imelik. Kui me nüüd siis juba trenni juures oleme, siis sellest ju kirjutatakse ka palju. Küll on liiga kerge ja küll on liiga rakse ja küll tahetakse lastest liiga vara ja liiga palju ja suhtedraamadeni ei tahaks minnagi. Kuna mul on pidevalt vaja aega parajaks teha, siis ma ikka kõõlun kuskil ukse vahel ja tüdrukute trennis on pealt vaatamiseks olemas rõdu :). On küll jah päris palju pall käes, aga aelevad seal põrandal maas ka ja teevad muid asju. Ma ükskord küsisin Ketlini käest, et mis ta võistlustest ja võistlemisest arvab ja kumb on lahedam, kas trenn või võistlused. Mõtles ja ütles, et mõlemad on lahedad ja võistlustel võitmine ei ole veel nii tähtis, aga käimine on lahe. Mina kõrvalt vaatan ainult kadedusega, sest minul oma lapsepõlvest ei ole vist mitte ühtegi medalit ja mõnel siin on juba terve rivi. Ükskõik mille eest siis, aga see tunne neile meeldib, ega muidu neid siis niimoodi seina peale ei riputataks. Kui ma võrdlen oma sama aega oma lastega, siis meid trennis oli kindlasti kõvasti rohkem, seega tähelepanu igale lapsele kõvasti vähem. Sellel ajal käidi ka koolis lapsi trenni valimas-kutsumas ja nii ma siis käisingi natuke ühes ja natuke teises, aga kuna keegi varrukast päriselt kinni ei võtnud, siis jäi ka kõik pooleli. Meie lapsi ikka utsitatakse ja hoitakse kõvasti rohkem. Kadedalt vaatan, kuidas nad tunnevad ennast osalistena juba nii väikesest peale ja selleks osaks piisab teinekord nii vähesest. Viimased näited – Liisu võeti kaasa suuremate võistlustele ning Ketlin sai harjutada võistlustel lauas olemist.

Kohe kindlalt saavad lapsed siist 1:0

Kuna ma enda lapsepõlvest tundsin, et oleks kuidagi rohkem ka vanemate tähelepanu tahtnud ja kindlasti nad ju ikka käisid ja vaatasid ja võtsid osa, siis sellist sidet nagu minu oma lastega on, mul vanematega küll ei olnud. Mulle endale vähemalt tundub, et mul on laste jaoks rohkem aega kui minu vanematel oli ja ajan kõik prioriteetide süüks :)

Nii et ma siin teeks 2:1 laste kasuks.

Kiire kokkuvõte näitab tulemuseks 7:3 minu laste kasuks.

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | Kommenteeri
Lill

jäätisejutt

Ma olen täitsa kindel, et igal inimesel on mingi nõrkus. Minu oma on kakao. Mul täiesti ükskõik, mis kujul, aga parem oleks kui mingigi kogus kuuluks igasse päeva. Minu arust pole ta ka kahjulik ja pigem isegi kasulik kui just suure koguse suhkruga seda sisse ei söö.  Jaaa … ma olen proovinud, et ei sööks …. jaaaaa ma isegi sain paar päeva hakkama, aga mis see point on. Ma võin vabalt kahe käe sõrmedel üles lugeda kõik need asjad, millest mul on täiesti ükskõik, aga millest enamus vajaks tõsist võõrutust…nii et las mul olla see kakao :)

Teiseks ma olen peaaegu kindel, et see laps, kellele jäätis ei maitse, lihtsalt ei ole veel seda õiget leidnud. Suurest peast enam ei tarvitse jäätis nii elevile ajada, aga enamus lapsi ikka karjub jäätise peale jeeee…. ja meil on neid ju kodus kolm.

Suvel kui ma maailma parimat ema mängisin, siis ma ikka vahel ostsin külmutuskapi jäätis täis ja siis lapsed võisid vabalt oma äranägemise järgi poes valiku teha. Pigistasin ühe või siis kaks silma kinni ja Kalle poolse kõrva ka ja peesitasin laste imetluse käes. Kalle nimelt arvab, et jäätis on kõige hullem – magus ja veel külm ka….aga noh, mul on kõrv kinni :)

Paremaid valikuid otsides tuli minu silmapiirile La Muu. Ma ei saa nüüd öelda, et me seda jäätist väga tihti sööks, aga kui ma tahan vähemalt ühe silma lahti hoida, siis ma ostaks seda. Ja siis järgmisel hetkel jäi kuskilt silma meie oma kohalik pulgajäätis. Ja ütleks, et pärast esimest ampsu olin otsas :)

See ei ole nagu päris jäätis ja nagu on ka ja samas on sellel minu lemmikul, kus ilmselgelt on kakao sees, kuidagi selline nii päris maitse ja noh kui aus olla, siis minupärast võiks need kõik teised sordid ka ju olemata olla…eeeeiiiiiii karjuks muidugi lapsed, sest need teised on just nende lemmikud. Ta ei sula nagu päris jäätis ja limpsu ka kuidagi eriti hästi, nii et tuleb närida.  Päris hea 3B kirjeldus ju :)

Ostsime siis ühe jäätise ühelt laadalt ja teise jäätis teiselt ja ükskord avastasime, et see jäätise kast seisab peaaegu kossuplatsi kõrval. Ei saa enne kui teisel poolajal, ok…vähemalt esimese veerandaja vaatame ilma jäätiseta. Mina võiks vabalt ka viimasel veerandil süüa, aga lapsed ju nõuavad. Ja nii siis nüüd ongi üks jäätis kohustuslik kossu vaatamise osa.

Kui ma Tallinnas trennis ei käi, siis ma lähen sinna kossuplatsi kõrvale ja no see jäätisekast on seal vahel ju.

Ja nagu siinkandis ikka, et kõik tunnevad kõiki :), siis ma ju ikkagi tean, kes seda jäätist teeb ja ükskord jutu sees pakkus, et tulgu ma võtku tema juurest kodust siis, eriti kui meil seda nii palju kulub :). Täna kui oli vaja jälle maailma parimat ema mängida, sest viimane kord Kärduka lemmikut korvpalli platsi kõrval ei olnud ja Ketlin on kodus haige, siis sõitsimegi ja ostsime mõned :)

Igaüks sõi ühe ja ülejäänud paar tundi olen ma nüüd kuri ema olnud, sest täna rohkem ei saa :)….ma ei tea miks, aga puhtalt minu pärast :) Miks nemad saavad ja mina ei saa (tohiks) :) ….ühesõnaga kui juba jäätis peab olema, siis on süda vähemalt natukenegi rahul, kui see on selline :)

Koduteel tegime matemaatikat ka. Kui ma oleks sama palju jäätiseid ostnud kossuplatsi kõrvalt, siis kui palju meil praegu raha vähem läks ja mitu jäätist rohkem me siis nüüd oleks saanud….mitme tehte peale sain vastuse ka ja mõni autos tahtis kohe otsa ümber pöörata ja need ülejäänud ka ära tuua ;)

jäätis hetkel haige oleva Ketlini käes

jäätised kõige vähem maiama Liisu käes

ilmselgelt kõige suurem fänn!

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 2 kommentaari
Lill

Kossupisikuga

Alustaks näiteks sellest, et mul on kaks väikest venda, kes on mõlemad natuke lühemad kui 2 meetrit ja ega siis korvpall nendest väga suure kaarega mööda ei läinud. Üks vend põrgatab siiamaani palli, küll mitte nii, et keegi teda käsutaks, vaid ta ise käsutab. Mõlema venna vähemalt üks poeg käib kossutrennis. Kalle üks õde läks ka lapsena kossutrenni ja kohustetundliku lapsena mängis kuni ülikooli lõpuni. Saate isegi aru, kuhu ma sihin. Kuigi meil siin Kallega ei ole mingeid eeldusi ning pall on ka liiga ümmargune ja kuigi ma ise vist natuke isegi kunagi käisin trennis, siis igatahes mitte märkimistväärselt kaua ;).

Kui me Raplamaale kolisime, siis kaugemalt vaadates tundus nagu oleks ainult kaks võimalust, mida lapsed teha võiks – kossu mängida või Thea juures laulda. Ketlin kui ainuke, kes meie peres viisi peab (ok Liisu ka natuke), laulab ja juba 5 aastasest alates ehk siis kohe kui siia kolisime. Kossu mängima läks siis Liisu ja juba lasteaias. Päris kerge oli talle seda maha müüa, sest juba titena oli tal koguaeg kiire ja kui trenn toimub lasteaias magamise ajal, siis ma pole koolieelse rühma lapsele vist rohkem väga vaja.

Esimesest aastast sai teine ja nüüd juba kolmas ning Liisu on ikka tõsine trennifänn. Käib kõik omad trennid ja osad endast suuremate omad ka ja sellist asja, et ei viitsi või ei taha minna, pole ma veel kuulnud. Ketlin käis kas kolmanda klassi või oli see juba teise klassi alguses korra vaatamas, aga kuidagi seda muusikalist poolt oli siis nii palju ja ei saanud veel käima. Sellest sügisest on aga tema täpselt sama suur fänn ja käib nii palju kui jõuab ja kui oma trenni ei saa, siis läheb jälle Liisu trenni, sest tema ju tahab olla vähemalt Liisust parem ;)

Kevadel sattusime vaatama ka Rapla kossumeeskonna mänge ja just sellel kõige suuremal hetkel. Ega me siis ei saanudki aru, et need asjad ei käigi nii, et suurte emotsioonide ja täismaja saatel meie mehed muudkui võidavad. Aga ega nad ju võidavadki ;). Sügisel oli juba meeste kossumängude vaatamine tegevus, mis on kindlalt kalendris kirjas. Alati me ikka ei jõua, aga siis on ka parem lastele mitte öelda, et mingi mäng toimub, sest muidu on nad pahased.Ma ise muidugi ei saa veel aru, et ikkagi kuidas päriselt mingi meeste edasi-tagasi jooksmine selliseid emotsioone võib tekitada, et eladki kohe päriselt kaasa – rõõmustad kui keegi sisse viskab või midagi eriti lahedat efektset või muidu arusaamatut teeb ning oled pahane, kui kohtunik ei näe või valesti näeb….telekast vaatamine pole pooltki seda.

Laste sünnipäeva eel kui peas tuhat mõtet käis, et mis siis nüüd sellel aastal teha, siis tuli kõigepealt mõte, et teeks Liisule üllatuspeo. Tema omaarust läheb trenni, aga hurraaaaa palju õnne, tegelikult on pidu. Tundus natuke keeruline, arvestades seda, et kõik teised tuleks asjasse pühendada, aga kui palju need 8 aastased ennast tagasi hoida suudavad ;). Rääkisin Ketlinile plaanist – mis mõttes, ma tahan ka. Ok…üllatust ei tule, tuleb siis lihtsalt kossusaalis pidu ja……äkki mõni kossumees tuleb mängib teiega….jaaaaaaa….. Tüdrukutel on selline treener, et absoluutselt kõik on võimalik – kossusaalis sünnipäev – muidugi, kossumehed tulevad mängivad nendega – muidugi, mida veel vaja on – muidugi saab…kõike saab.

Tegimegi peo…kossumehed ehmatasid korra saali tulles ära, et see ongi väike sünnipäev ja Tallinna sõbrad arvasid, et terve Rapla on kohal :)…aga nii hull ei olnud :) Ma muidugi ei kujutaks elu sees ettegi, et näiteks minu sünnipäevale oleks Kuusmaa ja Sokk tulnud meiega mängima, aga täna on kõik kuidagi lähem ja tuttavam nii, et :) Meie tüdrukud olid sillas ja mul ka hea meel, et nad just sellist sünnipäeva tahtsid.

Peale sünnipäeva oli meil kalendris kirjas, et Raplas toimub Andre Pärna lahkumispidu. Minu mälestustes on ainult üks hetk, kuidas ma sõitsin peale keskkooli lõppu Saksamaale lapsehoidjaks ja tegin seda väikeste kossupoistega ühes bussis, kes umbes samas suunas võistlustele sõitsid. Olid küll kõik minust mitu pead pikemad, aga paar aastat nooremad – ehk siis ikkagi peaaegu nagu tited ;). Aga nüüd siis meil kodus selline mäng, kus tema võistkonnas mängivad kõik teised nö minu aja päris kossumängijad. Kui eelmisel päeval käisime superstaaride kontserdil, siis see kontsert polnud isegi mitte veerandit nendest emotsioonidest, mis sealt võistluselt sai. Istusime muidugi nina vastu palliplatsi äärejoont, sest saal oli üle ääre täis, mis ju igale eestlasele juba eos tähendab, et jagatakse midagi eriti head. Jagati küll… iga mees platsi peal näitas ainult oma elu parimat külge ja no kui ikka vanad mehed joosta enam jõua (mina naiivne sama vana ikkagi arvan veel, et mina jõuan), siis no pallid korvi lendasid ikka ja kui kõige pikem mees käe üles tõstis, siis need noored võisid seal all hüpata, aga käeni ei ulatunud. Kossupisik saab selliste üritustega laste jaoks ikka päris tõsiseks viiruseks kasvatada ja niimoodi pensionile tahaks küll vist iga vähegi mittetagasihoidlik tegija minna :)

Kuigi ma arvan, et ega nüüd ükski mees ega ka mitte enamik naisi ei arva, et naistekoss oleks midagi lahedat, siis lapsed just sellised meeskonnamängu trennis ja sellise treeneri juures ja sellises klubis – super :) ja kui tüdrukute naistreener, isegi samal ajal palli põrgatades, jookseb 10km minust 10 minutit kiiremini, siis on ju kasud missugused sees ;)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, muu | Kommenteeri