Rubriigiarhiiv: Keit Liis

sünnipäev

02. mai 2012

Kui keegi ütleb, et talle tema sünnipäev korda ei lähe, siis ma hästi ei usu seda. Hea päev ju võtta kasvõi iseenda jaoks üks aasta kokku ja mõelda mis oli ja mis ees. Kui keegi teine veel seda meeles peab, siis ükski kallistus ega naeratusega öeldud õnnesoov ei peaks liiga palju olema. Kui nüüd moodne inimene on FB kolinud, siis on ju armas päeva jooksul saabunud õnnesoove lugeda. Lihtsate kõrval jäävad meelde südamega kirjutatud ja need, kes oskavad just sellele õigele nupule vajutada. Jah, suuri pidusid aastatega väga ei igatse, aga midagi ju ikka :)

Mina mõtlesin enda jaoks välja, et minu väike pere on minu jaoks kõige tähtsam ja selle päeva veedame nii, et lõpuks võiks kõigil olla selline tunne, et neil oli sünnipäev :)

Hommik algas meil vara. Kell polnud veel seitsegi kui juba vaiksed sammud maja peal kobistasid ning kapist kleite otsiti. Varsti olidki nad kohal. Ketlin, Liisu ja Kalle laulsid ning tordi oli Ketlin koos sõbrannaga eelmisel õhtul peaaegu ainult kahekesi valmis teinud. Tegu meie pere lemmiktordiga ja oma elu esimese tordina supertulemus. Lisaks tordile oli all laual veel teisedki meie pere lemmikud – puuvilja salat ja kokteil ning meie pere lemmikkommid. Ühesõnaga täiuslik :). Käes on minu lemmikaeg, kus üllatuste puhul jääbki minu ülesandeks ainult üllatuda, mitte seda ise ettevalmistada :)

Kuna päev nägi ette meele head kõigile, siis esimeseks õnnelikuks osutus Ketlin. Väikese fotohuvilisena ootas teda kapinurgas minu vana fotokas. Kuna suure tõenäosusega panin mina Ketlini fotoka Kärduka eest kuskile kindlasse kohta peitu ja ma enam ei mäleta, mis koht see oli, siis tundus natuke aus, talle päris fotokat näidata.

(proovisin siis ise ka, et kas ikka on väga suur vahe, kui võtta selline 7 aastat vana harrastaja kere, mille ees on kit objektiiv. Vahe on, aga ilusa pildi saab sellega ka :)

Edasise plaani järgi pidime minema minu kingituse järgi. Muidugi on väga uhke tunne öelda, et ma sain sünnipäevaks auto, kuigi see on kõvasti liialdatud ja ilustatud. Aga mis siis, sünnipäeval kõlas see nii ilusti :). Sellesse päeva sobis uute võtmetega lehvitamine vägagi hästi. Lapsed päriselt uue auto lõhnaga masinasse pakitud sõitsime järgmise üllatuse juurde. Liisule jalgratast ostma. Kahjuks ei oska meie peres veel mitte keegi ilma abikateta sõita ja põhjus on selles, et meil pole lihtsalt jalgrattaid, siis nüüd on viimane aeg see viga parandada. Natuke draamat käis ka asja juurde, sest Kärdukas ei tahtnud leppida, et tema jalgratast ei saa. Tema on ainuke, kellel ON kodus ratas, ainult ta ei oska vändata :)

Fotokas kaasas, ratas kaasas – loomaaeda. Ilm oli super ja kuidas saakski veel paremini veeta järgmist tundi. Ikka nii, et üks laps saaks ohjeldamatult loomi pildistada ning teine loomaaiale paar kiiremat ringi peale teha. Kärt sai nautida üksinda kärus sõitmist ning oli päris rahul, et nägi tiigrit, karu, elevanti ja väikseid ahve.

Ja nüüd sööma. Valisime Kukekese, sest eelmisel päeval söödud roog vajas Kallele maha müümist. Kahjuks oli neil puhkepäev ning seega läksime lihtsalt üle tee F-hoonesse. Menüüst leidsime sarnase roa ja ütleks, et plusspunktid said küll nemad endale. Peale selle, et 7 aastane saab üksi tordi tegemisega hakkama, küsis ta meie taldrikust ka julgelt “suurte inimeste” sööke ja nautis ka neid. Kui siiamaani nad ikka pika pilguga vaatavad võõraste maitsetega sööke nii kodus kui ka mujal ning hea meelega jäävad turvaliste ja lihtsate valikute juurde, siis nüüd sõi isuga kõike, mida pakuti.

Päevaplaani järgmine punkt oli külla minna minu onule. Nimelt on tal minuga samal päeval sünnipäev ja nii halb kui seda ei ole ka tunnistada, siis nende maakoju pole ma 28 aasta jooksul kordagi jõudnud. Nüüd on igatahes käidud ja ma usun, et selle üle oli kõigil hea meel. Ja näed pea 30 aastat vanemad pidasid sünnipäeva pidu ikka suuremalt ja süldilauaga :)

Kojusõit pärast päikeseloojangut uues autos, taga kolm õnneliku naeratusega magavat last ning kõrval mees, kes tahab parimat….mis veel ühelt sünnipäevalt minu vanuses tahta :).

Rubriigid: Kalle, Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, muu | 8 kommentaari

Saada E-mail Lisa kommentaar 8 kommentaari

minu munad

07. aprill 2012

Hommikul kui tütdrukutega ennast sünnipäevale sättisime ja täitsa juhuslikult kõigi kolme autfitid nii kenasti mätshisid, siis ei jäänud muud üle kui nad kolmekesi diivanile rivistada. Ketliniga pole mingit probleemi, kui on vaja poseerida, siis on vaja poseerida. Liisuga on natuke keerulisema, sest mingil hetkel võib ta vabalt öelda, et tema rohkem ei taha ja minema kõndida. Üliedukalt aitab ära ostmine. Seekord siis sai lubatud kommid, mida sai pärast pildistamist, aga kuna oli sünnipäevale minek, siis need jäid koju ootama ja nüüd on peidus. :) No kui toimib, mis siis ikka. Pole ju mingi uus võtet ja teisi pildistades saab seda selles vanuses alati edukalt kasutatud. Mu lemmik lubadus oli, kus üks isa ütles, et kui nüüd koostöö ei suju, siis suusatama ei saa…mõjus :) Kärdukaga on keeruline, sest ühest küljest tahab ta kindlasti teha seda, mis teised ees, aga kui Liisu minema kõnnib, siis tema puhul veel kommile kindel olla ei saa. Teisest küljest peab tegevus talle põenv olema, nii pidigi Kalle klouni mängima ;)

Käisime sünnipäeval ära ja sealt saime minema lubadusega, et kodus saab mune värvida. Ketlini valitud vahendid, mille hulgast värvi ja riisiteradega oli kõige mõnusam. Templid hästi ei toiminud, aga vildikad olid mõnusad. Mune ma keeta ei oska, sest hoolimata telekast saadud õpetuse järgi, et pane külmad munad külma vette, tulid pea pooltele praod sisse. Külma muna kuuma vette panemisel pidi niimoodi juhtuma (saates ei juhtunud isegi siis midagi). Käigupealt tegin järgmise nädala tordivõistluse jaoks ka ühe testtordi, mis nüüd külalisi ootab…

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, muu | 4 kommentaari

Saada E-mail Lisa kommentaar 4 kommentaari

sünnipäevapidu

30. jaanuar 2012

Juba teist aastat pidasime laste sünnipäevapidu jaanuaris. No muidu ei saa enam üldse aru, kus päkapikud algavad ja jõuluvana lõpeb ning kogu detsembri tantsule-trallile veel üks pidu. Lapsed ise rahul, et rahulikus jaanuaris on ka midagi oodata. Juba esimesel jaanuaril oli Ketlin valmis kutseid välja saatma ning käis pikki külaliste nimekirja näitamas. Alati tal kõik sõbrad meelde ei tulnud, aga no mis teha, kui tal neid nii palju on. Liisu oma nimekirja suutis igakord kenasti ette lugeda :)

Aga mis me siis teeme, mis me teeme, mis me teeme. Laseks kamba lapsi maja peale laiali ja las möllavad. Noh nii on juba olnud. Pole veel siiamaani meil ühelgi sünnipäeval ühtegi tegelast käinud ning lapsed on ka nii erinevas vanuses olnud, et mis ühist tegevust neile ikka teha. Väiksemad ei jaga matsu ja suurematel igav.

Esimene mõte oli viia kogu see kamp etendust vaatama. Meie siit läheks rongiga ja Tallinnast hea lihtne tulla. Õnneks või kahjuks ei suutnud me aegu klapitada ja nii tuli nädal enne mõte kutsuda lastele hobune. Tänu lastele, tunnen juba lapsevanemaid, kes kindlasti tunnevad kedagi, keda vaja ja nii oligi. Ühe telefonikõnega saigi hobune tellitud.

Järgmine küsimus – süüa…mida süüa. Lapsed ju unustavad sünnipäeval söömise nagunii ära või siiski äkki ikka mitte. Ootasime Kärdukaga ühel lõuna ajal kohvikus kuni Ketlin lauluringis laulab ning sõin päevasuppi….mmmm, tellime ka supi :) ja pirukaid ning panin visiitkaardi taskusse. Ja muidugi saab suppi, ütles Kalle kui ta ülejärgmisel päeval samas kohvikus jälle Ketlinit ootas.

Tort ka vaja…noh muidugi…ikka Heidy käest ja mis siis, et ta sünnipäeva hommikul vara suusatama sõidab. Ta nii armas inimene, et teeb ikka meile tordi :)

Termomeeter ähvardas küll kukkuda ja kukkuda, aga õnneks oli päike ja polnudki nii külm kui ma arvasin. Lapsed sai esimese hooga kõik õue kupatatud ja hobusega said kõik nii mitu ringi sõita kui viitsisid. Esimesed said juba õues suppi ja ütleks, et viimased lapsed sõid oma kolmandat portsu vaat et peale torti. Samamoodi läksid pirukad, mis oodatust olid 2 korda suuremad, supile otsa. Mängukaaslasi leidsid kõik ning trepile enam kõik korraga ei mahtunudki.

Kõige pealt Ketlini tehtud kutse. Minu abi seisnes ainult selles, et tegin tal sobivas suuruses põhja ning pärast otsisin välja meiliaadressid. Kõik ülejäänud tegi tema ise. See päev kui mul kodust oma shoppaja võtta on, ei olegi enam nii kaugel :)

Ketlini ettevalmistused algasid hommikul. Erinevalt minust, tahtis tema kindlasti midagi ise teha ning valitud said moorapallid.

Isegi kui on tunne, et midagi nagu pole vaja teha, siis lõpuks ikkagi oli. Kuna ma ikka tahtsin hobuse pildile saada ja Kärdukas oli nõus ainult minuga koos sõitma, siis kallid sõbrannad ja minu ema võtsid edukalt juhtimise üle. Taustal minu väiksed vennad :)

osad kukkusid saani pealt maha, teised hüppasid ise. Igatahes jooksis koguaeg keegi kaasa :)

Iga külaline lahkus kallistustega … peaaegu iga :) … ja viimased kallistajad sai ka pildile püütud. Kolm pirukat sai ka igaüks veel kaasa :)

ristivanemate kallid

siis kui külalised ära läksid, siis tuli Kass ka välja :)

Kingituste avamine möödus väga rahulikus meeleolus tänu sellele, et hunnikust leiti üks pakk, kuhu oli Kärt peale kirjutatud ja no talle pole ju palju vaja. Nii kui tähelepanu hajus ning ta hing Ketlini-Liisu kingitusi ihaldama hakkas juhiti kiirelt tema tähelepanu tema kingitusele ja jälle rahu majas. Vot juba sellisteks asjadeks on hea, kui on peres palju lapsi. Ma ise pole veel selle peale tulnud, et nõudlikud tited tahavad ju ka. Suurematel sünnipäevad koos ja Kärdukas siiamaani liiga väike olnud. Nüüd siis tean – kui lähen sünnipäevale, peaks igale pere lapsele väike meelespea kaasas olema :)

Aitähh kõigile suurtele ja väikestele sõpraedele, kes tulid ja paid-kallid neile, kes seekord pidid vahele jätma ja tulevad teinekord :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Kärt, minu kodu | 9 kommentaari

Saada E-mail Lisa kommentaar 9 kommentaari

Vahetus

05. jaanuar 2012

Selle aasta detsembrist võtsin ikka viimase. Jagasin oma pühendumused ära ehk siis töö ja pere peavad saama võrdselt ja natuke endale ka. Mõned numbrilised näidud kah.

2 sünnipäeva – Keit Liis 5 ja Ketlin 7

2 piparkoogiküpsetamise üritust – üks Liisu rühmale ja teine Ketlini rühmale

7 laste jõulupidu – Liisu ja Ketlinil lasteaias, Kärdu koduste laste pidu, Ketlini lauluringi ja tantsuringi pidu, pühapäevakooli pidu ning Liisu sõprade pidu.

3 esinemist Ketlinil – laulis nii üksinda kui ka kooris

3 kontserti – WAF-i kontserdil käisime ilma Kärduta ja suuremad lapsed olid super. Sama koosseisuga käisime ka Birgiti ja Oti jõulukontserdil ning Ketliniga kahekesi Rapla laulukooride kontserdil.

1 teatriskäik – käisime kogu perega Karlssoni etendust vaatamas.

1 tsirkus – käisime terve perega ja lõpp hea ning kõik hea, sest udupeade perele oleks ääre pealt ära jäänud ja õnneks läks tänu väga tublile koostööle piletimüügiesindajaga.

18 kinopiletit – kahel korral käisime kaks korda päevas kinos. Üks seanss koos lastega ja teine ilma. Filme, mida vaadata tahaks on veel…

Üks sünnipäev kuhu Ketlin kutsuti lükku sedasi ( ja ohh õudust, nüüd kui ma seda kirjutan, tuli mul meelde, et see lükati eilse peale) ning Liisu käis ühel sünnipäeval.

Kõigele lisaks sai tehtud kõvasti tööd ja jõuluvana käis meie perel ka. Ühe päeva veetsime kodus ilma elektrita ning kõigele sellele krooniks oli aastavahetusepidu.

Järgisime traditsioone ehk siis vanad sõbrad ja meie kodu. Natuke menüü arutlemist msn-is, kus me jõudsime ära käia nii külma heeringa laua kui ka hiinkana servas ning lõpuks leppisime kokku, et ma võtan ennast siiski nii palju kokku, et külalised saavad kohe tulles laua äärde istuda ning soe söök kantakse lauale. Umbes nii oligi, vähemalt viimastele saabujatele, kus pereliikmete koostöö oli nõnda jaotatud, et kui pereisa teise käigu praadi maitsestas jagas pereema lastele esimese käiguna kapsast juba laiali. Minu õlul oli poest ostetud kana :)..noh see toores, aga juba pakitud ning ahjukartulid-porgandid. Mõttega, et lastel kõht täis ja suured inimesed saaks nautlema hakata. Natumiseks oli siga, kes ei paistnud sea moodi välja :))) ning valik ahjuköögivilju, mille peale suured inimesed naudingust mõmisesid, aga lapsed nina kirtsutasid. Kõrvale juustu-pasteeti ja peenikeseks tegevat veinijooki, kust oli vist kogu alkohol välja võetud. Mehed jõid pisikestest pitsidest viina ning kõik meelelahutussaated võtsime linti, et neid nautida meile sobival ajal.

Südaöine paugutamine möödus pisarate vabalt ning oli mõnus tunnistada, et lapsed on pea kõik juba väga õiges vanuses. Enamus lapsi jäigi meist maha õue ning ainult jääs sõrmed ajasid nad lõpuks tuppa. Esimene allaandja oli väike Katariina ning temale järgnes ka suur ;). Kuskil pärast kahte andsid alla veel Ketlin ja Leena, kes oma jutu järgi pidid olema need kõige viimased. Kuskil poole nelja ajal kustusid Kärdukas ja Karl ning natuke enne viit ajasime magama Liisu ja Liisa. No need kaks vist olekski üles jäänud :)

Hommikul näitasid ennast parimast küljest Marise lapsed, kes paar tundi suutsid olla üleval nii, et keegi teine ei ärganud ning Kalle, kes tegi ära suuremad koristustööd. Jagasime sõbralikult viimase kootüki ning tublimad tegid muna ja peekonit ning “värske” salati riismed kadusid ka tänulikku kõhtu. Õhtust alles jäänud juustutaldrik oli Kassi poolt läikivaks lakutud ning laste kõhtu kadus pakk krõbinaid ja 2 liitrit piima :)

Väike idülliline jalutuskäik metsrägastikus ning metssigade rännumaal ning veel üks kana ning köögiviljad. Igaüks leidis veel endale mõnusa pesa kus teleka taustal tukkuda ning asjad pakiti kokku alles pimedas.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui see terve aasta mööduks nii nagu ta algas, siis oleks ta üks parimaid!

Esimesel detsembril oli mul ainult üks soov, et lapsed püsiks terved. Väike nohu vist küll korra kimbutas Liisut ning Ketlinil oli ükspäev hääl ära, aga muidu oli kõik super, super ma ütlen. Kui ma siis teise jaanuari õhtul kergendatult ohkasin, köhisid Liisu ja Kärdukas kohe mõnuga pool ööd. Minu edukas ignoreerimise ja positiivse mõtlemise ravimeetod on õnneks juba tänaseks päevaks köha peaaegu minema viinud.

Ei tea kas peaks midagi lubama ka uueks aastaks…mmmmmm….. ma mõtlen selle peale :)

Vot näete jah, vana-aastaõhtul tegin ma just täpselt nii mitu pilti ning esimest jaanuari nautisin oma silmade läbi.

HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!

Rubriigid: Kalle, Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt | 3 kommentaari

Saada E-mail Lisa kommentaar 3 kommentaari

piparkoogid

21. detsember 2011

Lubasin endale sellel aastal jõulude ajal olla tublim ema. Väga lihtne oleks olnud omale töögraafik ääreni täis panna ning ukse vahelt perele hüüda – praegu ei saa, ma pean ühe asja ära tegema. Noh nii nagu eelmine aasta umbes oli. Sellel aastal aga lubasin, et olen igal laste peol kohal ja ok püüan siis anda veel natuke rohkem. Eks väike põhjus ole ka selles, et ühtegi täiskasvanute pidu vähemalt minu kalendrisse ei sattunud. Ma mõtlen sellist, kus ma mustas kleidis veinipokaal käes sussi sahistada oleks saanud :)

Algatuseks käisin lasteaias välja idee, et terve rühm tuleb meie juurde piparkooke tegema. Noh terve rühm ju tegelikkuses tähendas lausa kahte rühma. Kuna mul mõlemad lapsed on jälle uues rühmas ja uute sõprade otsingul, siis natuke keeruline tundus see ülesanne. Liisu rühmas tulid õpetajad kohe vaimustusega kaasa ja vanemadki olid aktiivsed kaasa mõtlejad. Nii nad siis ühel esmaspäeva pärastlõunal bussiga kohale tulidki. Kisa-kära-jooksmist oli maja kohe ääreni täis ja üks väike sõber etendas kohe algatuseks täiuslikult filmiliku trepist vabalangemise. Kuna ta oli väga osav, siis nutt oli pigem ehmatusest kui valust. Igatahes 5 minutit hiljem oli ta uuesti lahingus. Napilt 5 aastased, ok 5 aastaseid oli vaid 2, ehk siis neljased, ei ole veel selles eas, et nad terve paki tainas kokkideks vorpida viitsiks. Korraks laua taga proovimas käia pole aga probleem ning tõe huvides olgu öeldud, et poisid olid vaat et tõsisemad tegijad :). Emad ja õpetajad aitasid kaasa ja 6 pakki tainast sai kookideks ning pärast ka rohke glasuuri alla looka. Õhtu väike superstaar oli meie Kärdukas, kes uhkes üksinduses oli viimane kaunistaja, hoolimata sellest, et sama palju kui mahtus glasuuri koogile, läks otse tuubist ka suhu. Emade heldinud pilgu all kaunistas ta viimaseid piparkooke.

Kaks päeva hiljem oli Ketlini rühma kord. Sealne ootusärevus oli kordades kõrgem, sest hoolimata sellest, et Ketlin kõiki oma sõpradeks nimetab, on paljudel juba nii aktiivne ringide graafik ning äkki nii mõnigi ei taha siis tulla, kui tema sõber ei tule. Igatahes kogunes meie juurde natuke tagasihoidlikum seltskond ja seda igas mõttes. Kui lapsed olid juba poolt tundi vaikusest piparkooke rullinud ning ma külmikust juba viimase paki võtsin, ei olnud muud kui ainult imestada, et kas tõesti nii vaikne ongi. Tuli välja, et meie poole oli sattunud rühma vaiksem pool, kellest osad veel siiamaanigi lärmaka seltskonnaga harjunud pole ning nende emad olid kohe kahe käega poolt, et lapsed väljaspool lasteaeda natuke koos saaks olla. Kui emad siis viimaseid piparkooke kaunistasid ning elav arutelu kohalike koolide plusside-miinuste üle käis, mängisid lapsed üleval vaikselt peitust. Tundus, et see väike lõhe, mis selles vanuses lastel poiste-tüdrukute mängudesse tekkida võib, sai just praegu kiirelt kinni nõelutud. Lasteaiast kuulsin, et uute sõprade leidmiseks oli see üritus kenasti korda läinud ning lapsed julgemad :)