Rubriigiarhiiv: Keit Liis

Lill

meeleolukas vahetus :)

Pärast jõule, kui ma olin omaarust puhanud või oleks pidanud puhkama, vaatasin kalendrisse ja mis ma näed – minu kalendris on üks sotsiaalne ürituse teise otsas. Ühtegi firmapidu ju mul ei ole, nii et kõik mu sotsiaalsed üritused on sellised tavalised – lähme-teeme-vaatame. Mõni on lahedam ja mõni on kohe eriti lahe, mõni paneb õlgu ka kehitama. Ma nüüd ikka räägin nendest lahedatest :)

Töökollektiivi mul ju ei ole, aga õnneks on neid kollektiivita töötajaid veel, nii et ühel ilusalt hetkel sai kalendrisse kirja – töine väljaõist, au ja kuulsus kõigile emadele. 7 ema ja 16 last bronnisime omale spa. Kõige pealt vees enamus energiat välja, siis lastel kõht täis, lihtne matemaatika näitas, et kell 9 peaks enamus ära kukkuma ja siis hakkame “töö” juttu rääkima. Ujumine tegi kõhu tühjaks, söömine läks kiirelt, edasi vaatasime pidevalt mujale, sest need ei ole ju ometi meie lapsed, kes seal treppide peal edasi-tagasi jooksevad. Kes see hull ikka 16 lapsega spasse tuleb :). Kelner tunnistas, et me polevat üldse mitte kõige hullem seltskond ;) ja minu lapsed ei segunenud eriti. Õnneks on neid kolm ja see on ka seltskond, nii et mina sain tööjutte ajada kella kaheni, kui osad emad pidid laste unesurvele alla andma. Kell 2 leidsin toast kaks magavat ja ühe lugeva lapse, kes kehitas õlgu ja ütles, et minu kohe varsti on ikka väga pikk aeg. Uhkes restoranis said kõige rohkem punkte magustoidud ja see restoranidfännidest lastega väljaskäimine on ikka kulukas.Kolme meritähega magada on juba keeruline, aga hommikul paistis päike ja nina õiges suunas oli täitsa suvetunne.

Sama päeva õhtuks oli mitu kuud tagasi kalendrisse kirja pandud järgmine kohtamine kaugel elavate lähedaste sõpradega. Valisime uhkeldava söögikoha ja sõime küll kõik ära, mis ette anti, aga jällegi said kõige rohkem punkte magustoidud, hoolimata sellest, et ma isegi mitte ei tellinud seda. Nagu noortele kohane, läksime edasi ja palju rohkem minu tassikesse, kus vahepeal päevakajalistel teemadel arutelu võttis vägagi teravad toonid, aga läksime siis teemast ringiga mööda ja kui mantlis ettekandja juba käsi ukselingil seisis, siis olime nõus ka meie ära minema. Leppisime kokku, et järgmine kord jälle ja ükskord peame jõudma sellisesse kohta sööma, mis päriselt ka on oooo wou. Naljakas oli see, et järgmisel hommikul sõber fb avades oli üks esimesi postitusi mu seinal ühe noore jalust nõrgaks võttev arvustus meie eelmise õhtu söögikohast. Minu sõnavaras pole isegi selliseid sõnu olemas, millega ta seda kohta kiitis ja mul oli päris kahju, et ma ei saanud samaga vastata. Ei, ei… midagi ei olnud halba, lihtsalt kõik toidud olid täpselt sama suitsumaitsega :)

Siis oli vist üks päev vahet, mis möödus erinevaid ettevalmistusi tehes. Näiteks kõhus ruumi ja külmutuskapis ruumi ja toas ruumi ja siis see viimane päev.

Seltskond peaaegu sama, mis alati, aga väikeste täiendustega. Meiega liitusid 3 vallalist meest :). Üks oli küll napilt paar kuud vana, aga ütleks, et tema hoidis ka kõige madalamat profiili. Teine vallaline ei kiusanud kedagi ja kolmas hoidis meelelahutuse lippu nii, et laes olid pärast augud. Viina joodi sõrmkübaratest, eelroog söödi ära köögis ja supipoti puhtaks lakkumast takistas ainult võrdlus nõmedate vanameestega, kes seda tavaliselt teevad. Kui võrdlejad ei märganud, siis mõni noorem mees ikka nats lakkus :). Väike mõttevahetus, kas teha pearooga täna või homme, jäi võitjaks homme ja sõime lastelaualt ära kõik lihapallid. Mina tegin lihapalle ja neid oli algul jube palju, aga pärast mitte ühtegi. Kaks torti oli ka. Meie oma seekord ebaõnnestus, sest ta ei olnud üldse selline nagu eelmine kord, mis omakorda tegi teise tordi liiga heaks ja liiga väikeseks ja just siis järgmisel päeval kell 12 kõik seda süüa tahtsid, oli see otsas.Viin saab isegi sõrmkübarast juues otsa, aga naljad mitte ja kodune meelelahutus oli ikka parem kui pooled telekast tulnud. Me ikka korralike vanainimestena vaatasime kõik meile teadaolevad meelelahutussaated ära. Osad naljad läksid küll kaotsi, aga Ketlini ristiisa Dave’i aus ülestunnistus tõstis kulmud juustepiirini ja kuna meie vägagi ühevanune seltskonna jaoks ei olnud tegu draamaga, siis vaatasime videot pärast veel teist korda ka :)

Õues tehti pauku ja isade utsitusel tegid lapsed võidujooksu, et mitu ringi nad jõuavad põleva säraküünlaga ümber maja joosta. Neljandat ringi ei venitanud välja. Emade protest ei lugenud midagi…kui võistlus, siis võistlus. Lapsed jälle võitsid ülevaloleku võistluse ja hommikul sai pannkooke. Ma jälle tegin, algul oli jube palju ja pärast olid kõik otsas.

Väike hommikune matk on meil juba traditsiooniks saanud ja seekordne viis meie kohaliku jõe äärde, kus õpetliku näitena roomas üks isa ragiseva jää peal ja teine isa püüdis teda kepiga päästa. Keegi vette ei kukkunud, aga mehed on ikka täitsa tited :). Pärast tegime eelmise päeva pearoa valmis ja kõigil oli hea meel, et me seda juba eile ära ei söönud. Arutasime veel, et kuidas see nüüd kõik niimoodi on läinud ja mina olen süüdi, et ma niimoodi tänavalt suvalisi inimesi omale koju olen hakanud kutsuma ja nemad on süüdi, et nad siis nüüd muudkui tulevad ja see oli meie ühine 13nes jaanipäev.

Nüüd on siis uus aasta ja lubadusi olen ma juba mitu nädalat kirja pannud. Laias laastus luban olla rõõmus ja hea ja ilus ja nõrkushetkel mõtlen, et mul on ikka mingit eesmärki vaja ja teisel hetkel olen õnnelik, et mul seda ei ole, sest …kust ma tean, miks teistpidi parem on….aga läheb ka ilma hästi….vist :)

Meelelahutusüritustelt mul pilte polegi. Harjutan ka meediavaba suhtlemist. Raskelt tuleb, aga tuleb nii et pildid on natuke spa järgest hommikust ja mõni lumisem hetk meie kodust :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, minu kodu, muu | 2 kommentaari
Lill

jõulud

no ei saa ju kuidagi jõuludest mööda. Ma olen siin selle aasta jooksul väga paljudest asjadest mööda libisenud. Mida ise olen teinud või mida lapsed ja kuidas blogi vahepeal 10 aastaseks sai….aga jõulud lausa nõuavad, et postita mind, postita mind.

Enne jõule oli koguaeg tunne, et kas kõik on jube hästi või siis hullemini ei saa asjad olla. Ise tahtsin liiga palju ja siis teised tahtsid (minu arvates) liiga palju ja siis ei tahtnud jälle keegi mitte midagi …noh tavaline naiste elu :) Lõpuks pidurdasin kõvasti, kui ei saa ja ei jõua ja ei taha, siis ei tee…nii ise kui teised ja vahet polegi ju. Kaks päeva enne ei olnud mul veel mitte ühtegi kingitust. Aaaa lähme teeme sõbrannaga väikese kohvi ja siis on mul veel mitu tundi aega kingitusi osta. Kohvi lõppes siis kui kõik poed ja isegi see kohvik olid juba kinni pandud :) Lahe koht, kus teenindaja küsib, et ega te rohkem ei soovi midagi ja tema läheb nüüd koju, aga meie võime sinna jääda jutustama, sest restoran teisel pool on lahti. Järgmine päev võib ju ka kingitusi osta :) .Kohe hakkan minema, kohe hakkan minema, see kiri veel ja need pildid ka veel …ja siis lõpuks oli tund aega. Piisab. Muidugi piisab. Ei olnud mingit tunglemist ja rüselemist ega palju rahvast. Esimest korda käitusime enne jõule kodus normaalselt :). Kes jõuluvanale kirja ei kirjuta, see kingitust ei saa, sest kust mina tean, mida te tahate.

Kärt ühel hommikul hüüdis trepist alla joostes – ei ole mõtet vaatama tulla, kas päkapikk käis, sest emme alles magab…

Lapsed ostsid ise kingitusi – mulle ja Kallele ja Liisu isegi õdedele. Vaatasin ja siira tänulikkusega imestasin :) Teavad ja oskavad ja näiteks Liisu kinkis Kärdukale pehme valge karu ja see on siin juba 2 päeva olnud kõigi lemmik mänguasi. Ja siis täiskasvanud imestavad, et kellele neid karvaseid loomi tehakse- tuleb välja, neid ei ole mitte kunagi liiga palju :). Noh hetkeks tulid õudusjudinad peale, kui täiskasvanud inimese voodi karvaste loomade kuhjaga silme ette tuli….õnneks läks juba ära….

Päev enne kogusin veel ülipositiivseid emotsioone pulmast, kus kõik oli niii õige ja hea ja päris ning õhtul pakkisime kõik pakke. Hommikul vara kell 9 hüppasid lapsed voodis, et lähme alla, lähme alla ja see oli vist küll esimene kord, kus kõik meie pere lapsed olid enne meid üleval. Enne kui kirikut ja vanaema jõululauda pidi muidugi veel trennis söögi jaoks ruumi tegema ja ma ei olnudki ainuke, vaid väga paljudel oli sama plaan. Jälle tegin selliseid asju, mida ma pole veel mitte kunagi enne teinud ja jälle olin kade.

Kirikus itsitasime lastega, kuidas nii tõsine ja asjalik kirikuõpetaja kohe teeb endale nii tüüpilise nalja….aga ei teinudki. Ikkagi kujutasime seda väga elavalt ette ja ;)noh me nüüd kõva häälega ei naernud ka ja pahandada ei saanud :) ikkagi omad

Vanaema juurde läksin kleidiga. Õnneks mul on isegi üks kleit ja teist korda oli sellel aastal seljas :) Hoolimata sellest, et põlv on katki ja säär sinine…aga see on järgmine jutt :)

Õhtul sõime viisakalt ja vestlesime viisakalt ja suht ülbe, aga väga naljakas jõuluvana käis. Kui mõnel lapsel luuletuses paus tekkis, siis jõuluvana ilma kahjutundeta venitas – piiiiinnnnlik moment, piiiinlik moment…ei tea, kas veab välja… See on see häda, kui lapsed söögilauas mitu korda nõuava Kallelt, et mine nüüd ära, jõuluvana oleks vaja juba…ma lubasin jõuluvanale 50€ maksta, aga ikkagi pikalt pidurdas enne kui läks :)

Terve õhtu mõtlesin, et peaks ikka kellegile midagi head ja ilusat ka ütlema…aga ega ma eriti kaugele ei jõudnud :) ütleks, et eriti kuskile ei jõudnud …ahh äkki järgmine aasta siis :) …. aga ma ausõna mõtlesin kohe päris mitme inimese peale :)

Eile ärkasime hilja, kaalu pealt konrollisin, kas viimane koogitükk oli ikka liiast – oli küll ja magasin igaks juhuks veel natuke. Eile istusime 8 tundi sõprade seltsis verandal, mis algul tundus külm, aga lõpuks juba päris soe ja rääkisime kõik jutud ära. Ikka jube mõnus kui on suured lapsed ja vanad sõbrad :) Pool pudelit veini kulus ka vist kamba peale ja ma pole veel kunagi nii palju kohvi joonud ühe päeva jooksul.

Kaal vist läks katki, sest ma ju isegi ei söönud eile kooki :) Päike paistab ja nüüd me lähme trenni ja siis elevanti, sest öösel me Ketliniga vaatasime, kuidas Jamie Oliver india toitu tegi ja see mõte ei lähe peast ära. Ühtegi verivorsti ei ole veel söönud ega sealiha….aga tuleb välja, et see ei loe :)… ikkagi ka inimene, õnneks ma tegin enne piisavalt palju jõuluruumi ja see on ka järgmine jutt.

Nii ajaloo huvides on kõik nüüd kirjas. vist. Inimesed on ilusad ja head, kui nad ainult tahavad ja viitsivad :). Elumõte pidi olema 42, aga ma veel ei tea, mis see tähendab….

need ülemised pildid on enne…ja nüüd  – peale pidu….

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 5 kommentaari
Lill

jooksmisest

Suvel peale ümber järve jooksmist sai siis mõeldud, et prooviks äkki natuke veel tõsisemalt ja vaatame, mis saab. Plaan oli lahe :) Nägi ette minu jaoks nii väga pikki ringe ja ka väga kiireid ringe. Istusin enne kodus ja joonistasin ja mõõtsin google mapsis, et milliseid teid pidi ma joosta võiks ja kui ikka väga kaugele minna, siis kas ma tagasi ka jõuan. Üks oli selge, et kodust mööda joosta pidi olema keeruline, aga selles nagu suurt vahet ei olnud, kas joosta edasi-tagasi või ringiga. Kahjuks oli aga nii, et suured ringid tähendasid seda, et Kutt kaasa ei saanud ja ütleme nii, et ta ei võtnud seda väga kergelt. Aga no mis teha kui ta ei oska rihma otsas joosta ja mina pidin rohkem-vähem maantee peal jooksma.

Suvise ülitöise graafiku sisse neid jookse sättida oli vahel päris keeruline ja eriti kui nö pika jooksu oleks pidanud tegema töövabal päeval, aga mis siis kui sellist päeva ei ole. Kuna mul ju ei ole üldse nagu päris töö või kes see ikka tänapäeval labidaga kaevab, siis ju vahet ei ole…sobivad ka tööpäevad. Siht silme ees, jooksis lõpuks asi ikkagi kokku ja täpselt nädal aega enne seda jooksu olin mina haige. Võtsin küll töiselt vabama nädala, aga nii haigeks ma ikkagi ei plaaninud jääda. Kui nädal enne tundus, et küll saab kõik korda, et ennegi ühe päeva ennast kehvasti tundnud, aga kui juba neljandal päeval midagi parem ei tundunud, siis noh jah…. selle otsustasin igatahes ära, et jooksen igal juhul. Ma ju võin seda ükskõik kui aegalselt teha :) Õnneks ikka eelmine päev oli olemine juba täitsa mõnus ja kui siis selle päeva pulm ostutus ka üheks vägagi mõnusaks, siis see niisama läbimine tundus juba mõnusa väljavaatena.

Jooksin läbi ja kuna ma ikka ainult loodust nautida ei osanud, siis tegin hetke olukorrale vastavalt paar kiiremat sammu ka. Jooksin eelmise aastaga võrreldes sama maad 7 minutit kiiremini, aga eesmärgid olid palju suuremad. Samas põdeda polnud ju midagi ja äkki ongi järgmine aasta selle võrra lihtsam endast parem olla :).

Ei tahtnud ka asja väga niisama jätta ;) Nädalake hiljem oli kohalik külajooks ja kuna lapsed nagunii läksid, siis ma ju võin ka :) Kokkuvõttes oli naljakas, sest ma sain oma elu esimese medali ja karika ka :) Just enne seda olime Kallega vaielnud, et kas võidu väärtus sõltub konkurentsist ja võistluse tähtsusest. Mina, kes ma kunagi midagi võitnud ei olnud, siis minu jaoks oli see ikkagi hoopis teistsugune kogemus. Eriti veel oma laste silme all :). Et nüüd jutt väga ekslik ei oleks, siis ma võitsin ikkagi ainult veteranide klassis, päriselt jooksvad inimesed, ikka jooksid kiiremini ja ju need kiired veteranid lihtsalt ei jooksnud :)

No ja ma võin ju veel natuke joosta. Kuna me ühe pikalt planeeritud pildistamise pidime edasi lükkama, siis tekkis täitsa sobivalt üks vaba päev, et veel korra joosta. Lubasin endale, et see on selle aasta viimane :). Hoolimata sellest, et ma pool septembrist veetsin maratoni lugusid lugedes, meeldivad mulle…. veel… lühikesed jooksud. Nii kaua kui ma ei oska/suuda endast kõike anda, siis mulle tundub, et lühikesel maal on seda lihtsam tõestada :). Ühel päeval kui ma seda oskan, siis ma võin ju ka natuke pikemalt joosta.

Võtsingi teiste 18 aastastega, kellest vähemalt pooled nägid välja ja ka olid, palju vanemad kui mina, ühte ritta ja jooksime ühest külast teise linna. Ilm oli super, enesetunne super ja kokkuvõttes oligi kõik väga super. Võitsin ennast ja omaarust tegin ka paar päris kiiret sammu, siis kindlasti saab jääb järgmine aasta paremini, sest see on ju alles algus.

Ja alguses on ka mul siin kaks väikest jooksusõpra. Tahavad käia ja tahavad endast parima anda ja muudkui annavad. Kaks korda suvel tegime isegi nii, et ainult nemad jooksid oma lastejooksud, sest minu aeg sai otsa ja pidin tööle minema. Ja sellel külajooksul jooksid nemad nii oma 1.5km lastejooksu ja tulid siis veel ka 5km jooksule. Pärast olid nii uhked, et nad jooksid rohkem kui mina. Koolis jooksevad ja kooli eest jooksevad ja kõigil neil jooksudel, mis ma välja pakun. Läheb järjest paremini ja püüame siis kamba peale üksteisele toeks olla ja mina juba kardan, et parimal juhul mul veel aastake ongi kui ma neist kiirem saan olla. Liisu on meil veel eriti tubli ja naljalt tema juba medalita ei jää. Kui neil oli kooli suurjooks, kus stardis oli terve kool ja läbima pidi umbes 5km, siis tema jõudis finishisse 7nda tüdrukuna. Kõikide koolitüdrukute hulgast ja nii väike see nende kool nüüd ka ei ole :) Aga ma nendel rahvajooksudel olen küll näinud, kuidas ma ikka koguaeg jooksen võidu oma laste vanustega, siiamaani õnneks poistega :)

Trenni teeme igatahes küll võrdselt. Ok Liisu teeb vist juba rohkem. Ei saa tema rahulikult kodus istuda kui Ketlin suuremate tüdrukute trenni läheb ja nii ta käibki seal ka veel. Ketlin jälle leidis ka oma trennipisiku ja kui ta ükskord nädalas ei jõua omavanuste trenni, siis käib selle asemel ühe korra väiksemate juures. Ega see ju ei ole lihtne minna kossu trenni nii, et teised on seal juba mitu aastat käinud, aga esialgu on tema plussiks see, et võhma tal jätkub…las jookseb siis niisama edasi-tagasi ja alati on ju vastas võistkonnas ka keegi, kes on ka alles natukene trennis käinud :)

Kui ma küsisin tüdrukute käest, et mis võistlustele me järgmine suvi lähme, siis vastasid koos – kõikidele :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista | 2 kommentaari
Lill

Kuidas me legolandi läksime :)

Meie pere ei oska puhata. Või siis teisest küljest oskab, sest elame ju seal, kus teised puhkavad, mis kell tööle minna seda otsustame ise ja millal ei lähe, selle ka. Päris elus on see juba mitu aastat aga tähendanud seda, et kolm järjestikust päeva on lagi. Vahel ma siin kodus hädaldan, et miks mul ei ole 28 päeva järjest, aga siis Kalle ütleb, et mine aga panga automaadi juurde, võta oma puhkuseraha välja (raamatupidaja vormistab ära) ja puhka…..aga….noh jah :). Ühesõnaga ühel kevadisel pikemal hommikusel kohvijoomisel tegime kalendrid lahti, et enne kui ikka suviste töödega päris jamaks läheb, siis kas meil juhuslikult on mõlemal kuskil veel 5 vaba nädalapäeva järjest ja oligi. Või noh, andis korraldada ja natuke ümber tõsta :)

Aaaa kuhu me siis lähme. Lähme Taani legolandi. Autoga? Lennukiga? Googlemaps näitas, et 600km – autoga järelikult :). See tähendab, et plaan on tehtud ja sellega on siis nüüd korras, reis korraldatud. Minu ülesandeks jäi kinni panna magamine ja ilma, et ma oleks üldse vaadanud, kus see legoland asub, panin meile kohad Kopenhaagenisse ja kuna Kalle sai ükskord pool töötasu natuuras, siis tema pidi laevapiletid kinni panema. Kas peaks veel midagi tegema….vist ei pea :)

Paar päeva enne hakkasin siis vaatama, et kuhu me siis nüüd läheme. Lugesin tublide blogijate postitusi selles suunas koos lastega reisimistest ja hmmmmmmm…. ma arvan, et me ei lähegi vist üldse legolandi, vaid hoopis Rootsi loomaaed ja Taani tivolisse :). Jee karjusid lapsed, eriti Kärt, sest tal täiesti kama, kuhu minnakse, peaasi, et igav ei oleks :)

Eelmisel õhtul pakkisime asju. Oma auto, oma pagasnik, pange või ääreni täis, aga et ei oleks nii, et keegi küsib minu käest, et aga kus mu sokid või trussikud on. Kolm suitsuvorsti ostsime ka kaasa ja mis seal siis ikka tsivilisatsiooni lähme ju. Aaaa enne ikka kontrollisin üle ja lasin teha Kärdukale uue ID-kaardi. Kusjuures järgi käisin õnneks kaks päeva enne ärasõitu. Õnneks selles mõttes, et kohale jõudes selgus, et see oli ka viimane võimalus, sest iga kuu viimane reede on sellel asutusel vaba päev. Loogiline ju :)

Reede õhtul magama ei tahtnud keegi minna ja nii me siis terve perega vaatasimegi koos kell 12 öösel algavat filmi ja kell 2 läksid kõik lapsed täies riides magama, sest magada said umbes kolm tundi ja nii on ju lihtsam ;). Esimese hooga sõitsime Soome. Viimase hetke plaanina pakkusin välja lõbustuspargi, aga Kalle ei tahtnud vedu võtta ja tema õnneks hakkas ka vihma sadama, nii et jeeee Ikea :)

Kulutasime ära rekordi 38€, aga nägin, et üks väljavalitud kapp ei olegi selline, et kui näpuga lükkad, siis kas näpp läheb läbi kapi seina või kukub ümber ning mis põhiline, peaaegu tasuta lõuna :). Soome Ikea on ülilapsesõbralik. Nad on seal, erinevalt Taanist, väga hästi aru saanud, et naised otsustavad siin elus kõike ja koju ostetakse kõige rohkem asju siis kui naine on kodus ja naine on kõige rohkem kodus siis kui tal on väikesed lapsed ja selleks, et väikeste lastega naine poodi tuleks, on lastele söök tasuta :) Üldse see lastega reisil söömine oleks üks väga pikkkkkkkkk teema, millest rääkida :) ja reisi eelviimasel päeval lendas ikka katus minema, kui nad isegi mcdonaldsis ei suutnud pool tundi otsustada, mis nad tahavad :), aga teisest küljest oli see kõik väga positiivne, sest keegi neist ei vingunud iga hotdogi või kommi leti ääres, et tahaaaaan seeedaaaaa.

Kuna me Ikeasse Ketlini määratud ajagraafiku järgi tohtisime jääda ainult 45 minutiks ja seda koos söömisega….kerge mööndus oli, et söögiaeg on lisaks, siis jäi meil piisavalt aega, et näiteks linnas jalutada. Kärduka “lemmiktegevus”, aga ütleme nii, et reisi lõpuks näitas tugevat arengut positiivses suunas.

parim osa päevast olid mullid ja mütsi sisse raha viisid kõik lapsed :)

Rootsi suunduval laeval põhimõtteliselt kukkus terve pere jala pealt veel enne kui laev sadamast välja jõudis ja ma isegi imestasin, et enne seda keegi magama ei jäänud. 12 tundi und :)

ja esimene peatus Kolmardeni loomaaed. Lugesin nii sõbranna Eveli blogist kui ka ühest veel, et sealt ikka mööda sõita ei tasuks ja jeeeeee muidugi lähme. Ketlin jälle kaardilugejaks ja nägime kõiki loomi, mis kaardil kirjas olid. Mõnel küll ainult saba, aga ikkagi :)

Mõnus on lastega nii käia, et neil pole õrna aimugi, mis neid ees ootab ja nii on nende rõõm ikka päriselt siiras ja emotsioonid sellised nagu mina oleks neid delfiine terve aasta treeninud ja nüüd selle show just ainult nende jaoks välja lasknud.

Peale delfiinishow oli väga lahe ka safarisõit natuke liiga kõrgel maast :). Päris blogijad kirjutaks nüüd pika jutu siia, aga ma ütlen lühidalt – väärt ootamist ülipikas järjekorras. Kui on piisavalt suur pere, siis saad oma putka õhusõiduks ja kui su peres on ainult üks rangeid reegleid järgiv inimene – Ketlin, siis hoolimata tema keelamisest, seisid ikka pooled pereliikmed püsti või toppisid käsi sinna kuhu polnud lubatud. Aga see kui  tundub, et kaelkirjakud, lõvi, karud jalutavad vabalt ringi, siis tundub see juba päris ehe

Me oleme käinud kolmes loomaaias – Eestis, Soomes ja nüüd Rootsis ja see viimane oli kõige lahedam. Ok elevantide show oli igav ja Kärt ütles selle ka välja ja kõik, mis räägiti, räägiti ainult Rootsi keeles :) nii et ma ei imesta ju, et üliaeglane elevant pärast lendavaid delfiine või vabalt jooksvat lõvikarja võis olla kerge tagasilöök. Kui ma lugesin erinevatest kohtadest, et ikka ühe päevaga ei jõua seal kõike vaadata, siis meie perele piisas sellest neljast või viiest tunnist :)

Ees ootas nüüd 5 tundi autosõitu ja plaan enne südaööd hostelisse jõuda. Pole probleemi kui ainult teaks kui kiiresti päriselt seal sõita tohib :) Vahepeal on kiirteel küll 110 ja 120 märgid, aga sõitvad autod jagunevad kiiruste 70-170 vahele peaaegu võrdselt ja leppisime siis omavahel sõnatult kokku, et kumbki sõidab kuidas tahab ja Kalle lisas, et tema minu kiiruseületamise trahvi kinni ei maksa :) Pool teed tema ja pool mina ja isegi kui minus elab rullnokk, siis ega ikka jalg mul läbi gaasipedaali ei kuku, eriti kui tuleb koguaeg rida vahetada….et aeglasest autost mööda sõita ja kiirele mitte jalgu jääda. Ühesõnaga, kuna ma just nädal enne lõpetasin raamatu mingist elusid muutvast kiirtee avariist, siis need rekkad ei olnud seal teel mu lemmikud.

Enne südaööd jõudsimegi kohale ja meie ööbimiskoht on seal paremapoolsel pildil, aga vasakpoolne oli meie naaber. Koht sai valitud suht hinna järgi, aga ütleme nii, et ega paremini ei oleks mina küll osanud valida. Ega ikka ei lähe 5-liikmelise perega enam naljalt ühte hotellituppa ja isegi kui me sinna mahume koos oma lisavooditega, siis on terve tuba voodeid ääreni täis. Me eelmine aasta võtsime kodumajutuse ja eks see olegi perele parim variant.  Selles hostelis toas kaks nari ja üks kushett, mis ühe madratsi ümbertõstmisega oli täpselt sama kõrge nari alumise korrusega ja kuigi tutvustuses oli kirjas, et igas toas ei ole dushiruumi ja meil lapsed lepivad sellega kenasti ja viimati Tartus ma üldse ei imestanudki kui mööda koridori kõndides leidsin Kärduka sealse hosteli köögi kraanikausis jalgu pesemast, siis meil ikkagi oli :)

Järgmise päeva, ehk siis juba esmaspäeva plaan nägi ette Tivoli. Selleks, et vahepeal lapsed üle lugeda, et kõik ikka alles on, sõitsime me ringi autoga ja terve reisi peale kulus meil peaaegu poolteist paaki kütust, mis rahas tähendas nii umbes 100€ või nats rohkem.

Ühesõnaga 10 minuti kauguselt leidsimegi silmaga mõõdetavalt liiga väikeseselt territooriumilt lõbustuspargi rõhuga sõnal park. Eveli juba ütles, et mulle kindlasti see pargi osa meeldib ja nüüd siis jäi üle ainult lõbustuse osa lastele maha müüa. Esimesele rongile läks Ketlin koos Kallega ja nemad ostsid endale ka kohe peale plaaniga tutvumist käepaelad. Teised, kellel kohanemine võtab rohkem aega, ei olnud väga kindlad ja nemad said 2 piletit. Kärdukas tahtis käepeala peale esimest sõitu ja kui siis juba ka Liisule. Käepaeltega varustatud läks Kärt kaasa mitte nii väga jubedale sõidule, aga Liisu mitte. Peale sõitu otsustas Kärt, et tema ei lähe rohkem enam mitte kuskile ja noh vot siin me nüüd siis oleme :)

Ei ärge olge nii minu moodi, minge sõitke nende hullude asjadega, selleks me ju siia tulime. Mina pidin nüüd mossitama, et lapsed ei taha ja ei julge….aga noh meie pere suhtekorraldaja abiga, saime ikka korda ja pärast paari titekaruselli sai ikka rõõmsaid lapsi ka ning Ketlin jättis ainult 2 kõige jubedamat asja järgmiseks korraks. Minule meeldis Tivoli rohkem kui Helsingi lõbustauspark, sest hoolimata sellest, et seal oli vähem karuselle, siis vähemalt meie laste jaoks oli neid rohkem kui vaja :)

Tulles nüüd laste söögi juurde. Hommikusöögi sõime oma toas käsuga lauast mitte enne püsti tõusta kui on ääreni täis ja ma arvan, et see võis olla kuskil 9…10 ajal ja kella neljaks pärastlõunal polnud ükski laps veel midagi süüa nõudnud. Endal oli kõht juba ammu tühi, aga pole väga hotdogi inimene ja ükski laps ka sealt 10 või 100 putka vahelt ei leidnud, mida väga tahta kui va suhkruvatt Kärdukale. No söö kui tahad :) Ketlin ikka rääkis talle, et sa ikka tead, et see on puhas keemia, aga ei lasknud Kärt ennast roosast värvist pimestatuna mõjutada. Pool jäi ikkagi alles ja pärast ütles, et oleks pidanud ütlema, et nii palju ta ikkagi ei taha.

Testisime ära ka Kopenhaageni Ikea söögikoha ja peale selle, et lapsed ei olegi igal pool tasuta, et maitsenud sealne toit ka kohe üldse mitte. Kohe üldse mitte ja ma ei saa aru, aga vahet pole. Moodsate vahenditega sain teada, millised kauplusteketid Taanis on ja sõitsime lähimasse ning varustatuna omaarust piisava koguse puuviljadega, mis kahjuks nagu kerisele läksid, sõitsime hostelisse.

Ma nüüd pikalt jalgratasrest ei räägi, aga ma ei saa aru, miks meil niimoodi ratastega ei sõideta ja kus meie rattateed on ja minge vaadake neid inimesi, keskmiselt on nad seal ju veel poole peenemad ja sõidavad kõik ja neid on nii palju ja see on nii lahe…..mis tähendab seda, et parkimiskohti on vähe ja need lausa läigivad :)

Hostelisse jõudes toimus seal mingi jooksuvõistlus, st nad jooksid meie akna alt mööda. Kohe nagu päris, numbrid küljes. Ma siis võtsin ka neile sappa ja lapsed leidsid mänguväljaku. Kui mina muidugi välja jõudsin, olid numbritega jooksjad juba lõpetanud, aga ikkagi need teed seal jooksmiseks olid mõnusad ja erinevalt kodust, nägin seal jooksvaid inimesi rohkem kui tipptunnil Järve metsas :). Päike juba loojumas pidin tunnistama, et ikka väga hästi valitud hostel, peaasi, et ära ei eksiks, sest iga paarisaja meetri tagant said jälle uude suunda minna ja põllu-metsa-põõsastiku vahel valida. Ülejäänud pere oli vahepeal õuest pinksilaua leidnud ja kahe kiire setiga tegi Kalle mulle pähe, hoolimata sellest, et minu fännklubi oli suurem. Päev sai suure plussi, sest elektroonika seadmeid kasutati ainult oluliste asjade googeldamiseks :)

Teine päev Kopenhaagenis nägi ette ehedat turistikat laevasõitu ning siis selle järgi vaatamist, mis edasi saab

Ma laevasõidu ajal küll rohkem vaatasin kui pildistasin ja ma ikka leidsin sealt päris mitu-mitu maja kuhu ma tahaks kohe sisse kolida. Need lihtsad puust sadamahooned, suured aknad kanali poole….nii minu.

Merineitsit tahtsid lapsed ka teiselt poolt näha ja soovijad said poseerida ka.

Ja söögikoha leidsime ka “merereisi” ajal. Nüüd olin mina nagu lapsed loomaaias. Ega ju söögikohtadega on raske üllatada, sest koguaeg on tunne, et oleks nagu kõike juba näinud, aga sellist kohta mina polnud. Esiteks juba kõik see, mis õues oli. Inimesed lihtsalt on tulnud ja ennast sinna tundideks unustanud. Võtad omale hunnikust tooli ja puhkadki seal kanali ääres.

Sees ka võttis algul valik silme eest kirjuks, aga teisel ringil oli juba lihtne valida, et mida täpselt süüa tahaks ja kui ikka söök on silmale näha, siis oli lastel ka lihtsam. Ma küll ei ole väga hea soovitaja, aga Kalamaja fännidele sobib küll väga hästi :), aga nagu ma pärast googledades lugesin, siis oli arvamusi selle koha kohta seinast seina ja tegemist on ikkagi tänavatoiduga ja ei ole ju hullu kui ökokahvel söögiajal pooleks läheb :) kõrval tundus olevat midagi ahhaaaa keskuse sarnast, aga sinna me ei viitsinud minna :)

Mina ja suuremad lapsed võtsime brasiilia liha mixi :), Kärdukas ilma “ketshupita” pizza ja Kalle mehhiko söögi. Meile kõigile maitses väga ja kui ma seal elaks, siis ma käiks küll hea meelega seal kõike tegemas :)

Õhtusem meelelahutus nägi ette, et vaatame, kõnnime ja ainuke soov oli Ketlinil, kes tahtis kunstipoodi minna. Seda ta ka sai ning ostis enale ühe hästi peenikese pintsli :) Järgmiseks leidis Kärt paradiisi ehk Disney poe ja kuigi esimesel hetkel oli ta närvelevil (meie pere lemmik uudissõna), siis meie üllatuseks ei tahtnudki ta kõiki asju endale ja poest saime ta kätte koos nelja vildikaga :). Päris hea õnnestumine kui valdav osa lapsi rippus elsa kleitide küljes ja isad tulid poest välja kilekottidega, mis olid suuremad kui nende lapsed.

Tänava toiduga ka lõpetasime ja seekord siis turult maasikaid ja herneid ja kohe palju.

Järgmisel hommikul oli jälle kell 5 äratus, sest Kalle tahtis Rootsi kuningalossi lastele näidata ja maps näitas, et sinna sõidame me 6 tundi vähemalt. Nüüd sõitis enamuse teest Kalle, sest kui minnes oli õhtuks tee päris tühi, siis nüüd nii lahe ei olnud, kuigi mu lemmik ajavahemik oli 7-9 kui rekkad ei tohi teistest autodest mööda sõita. Blokkimine jääb ju ära kui 150 sõitvad autod pidurdavad, sest üks 95 sõitev rekka otsustab 90 sõitvast rekkast mööda sõita. Lapsed magasid nii enne macdonaldsi kui pärast ning kuigi me peatus oli ulme pikk ja abiks muidugi ei tulnud ka see, et ma Liisule pagasnikuga vastu pead lõin ja verd lendas ja me Kallega pidime vaidlema, kas ma ikka olen sellepärast maailma kõige hullem inimene ja keegi ei suutnud valida, mis ta tahab, sest hommikuti ei saagi tavalisi hamburgereid, jõudsime me ikkagi kõik rõõmsalt ja rahulikult lossi vaatama.

Kuigi tundus, et reisiajal pidi pidevalt mõtlema tee ja söögi peal, siis rootsi laeva õhtusöök oli selle tippnäide. Täiskasvanuna vaadates oli seal valik kirju, aga lastel koondus see kuidagi ainult hiigelsuureks maasikakausiks. Ketlin küll oskas nautida suus sulavat liha ja Liisu tõi peale salati endale ka kolm makaroni, aga maasikakausid olid kõigil kolmel ikka piinlikust tekitavalt suured. Noh nagu vanasti rootsilaua krevetisööjatel ;). Kokkuvõttes on see reisiajal söömine, vähemalt meile, küll keeruline. Soov – tahaks midagi head ja värsket, on keeruline, eriti kui eelarve ei näe ette ükskõik kust ükskõik mille proovimist ega ka mitte valgete linadega einestamist kolma korda päevas :)

Kärdukas ei saanud aru, miks kõik teised tahavad minna kell üheksa magama kui väljas paistab alles päike ja tegi ööseks kraanikaussi kunsti, mis olevat eriti ilus veel siis kui vesi jookseb

Hommikul oli ilma Ikeata laevavahetus ja nii me väike välismaa puhkus läbi saigi. Meie pere naiste puhkus läks veel kolm päeva edasi Lõuna-Eestis, aga see on teine jutt.

Kokkuvõte :) Üllatavalt lihtne ja positiivne oli see meie reis. Arvestades meie emotsionaalseid ja liiga tihti ülekeevaid autosõite suunal Tallinn- kodu või Rapla-kodu, siis paremini ei oleks saanudki. Kõik käimised tunduvad täna juba vägagi positiivsed, hoolimata sellest, et oma mossitamise hetked olid absoluutselt kõigil pereliikmetel. Võib tunduda, et kõige lihtsam on nii, et üks inimene peres otsustab, mida ja kuhu, aga kui see üks inimene tahab edutult ennast sellest tagandada, siis oleks ju vahel tore kui keegi teine ka seda teeks. Tundub, et õnneks vähemalt üks järeltulev pereliige on nõus sead varsti proovima.  Ühesõnaga kolme lapsega loomaaed ja tivoli täiesti piisav ja mõnus ja keegi ei  oskagi legolandist puudust tunda :)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 7 kommentaari
Lill

värvitud munad

munad, munad, munad, rohkem mune ja veel rohkem värve. Poes pidi neid vägisi tagasi hoidma, sest kõik pling-pling tuleb ju nende saja muna peale panna, mis oli siin mõnel plaanis ära värvida. Pidurist ema tõmbas asja kahekümne muna peale ja väikese järeleandmisega panin veel 6 tükki keema. Värvijad on just ideaalses vanuses, kellegi jaoks pole veel tegevus nõme ega igav ja kõik suudavad ise hakkama saada. Mina käisin ainult kilekotte ette, no kinda eesmärgil ja kolm värvijat muudkui rullis. Tulemus sai kõiki rahuldav, mis siis, et mõni muna hoogsa värvimise käigus kannatada sai ja vähemalt 6 muna kukkus täiesti niisama iseenesest maha. Loomulikult läksid nad ka katki.

Täna käskisin munad sõpradele kaasa pakkida ja soojalt soovitasin neid mitte taskusse toppida. Kärt nats tõmbas käima, et tal on ainult 3 sõpra, aga ta tahaks ka 5 muna võtta, aga mis teha siis…

Mina sõin kaks katkist muna täna ära ja mõned on veel alles. Kallele ei meeldi, et seoses pühedega rääkisime meie koguaeg munadest, et need pole mingid munadepühad, aga no mis sa vaidled siin nelja naisega.

Ega meil muud põnevat ei juhtunudki. Natuke tööd tööealistel ja natuke puhkust neil ka. Lapsed ka nagu ei kurtnud. Järgmine aasta äkki kaunistatakse maja ka ära ;)…tundub igatahes täitsa reaalne…

aaa instagrami sõbraks hakkasin ka rohkem ja korra eile isegi mõtlesin, et paneks ka muna pildi. Õnneks ei pannud, sest ma ikka tükk aega kerisin neid mune seal. Jaaa väga ilusad, aga keegi oli neil tõesti lubanud 100 tükki ära värvida. Et siis ma tahtsin öelda, et kui keegi tahab teada, milline minu lemmikpilt on, siis tulge vaadake. Sinna saab ju ainult ühe panna ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 2 kommentaari