Alles see oli… ;) Iga lapse sünnipäeva lähenedes tuleb mul alati meelde see nende sündimise päev. Ei mäleta enam täpselt milline oli esimene või teine sünnipäev, aga vot see päev on hästi meelest. Selline ilus ja nostalgiline :)
Ma arvan, et kui keegi unistab ideaalsest lapsest, siis neid omadusi, mis meie Liisul on, võtaks ta kohe suure peotäie. Sinna poolele lähevad kõik need ilusad isikuomadused nagu tagasihoidlik, rahulik, abivalmis, siiras, aus, õrn jne jne.
Ükspäev kui me suures toidupoes jalutasime ja ühelt riiulilt oli üks karp maha kukkunud, läks Liisu nagu muuseas ja tõstis selle riiulile tagasi. Oleks tahtnud selle momendi kohe peatada ja näpuga näidata, vot seda tahaks mina, et koolis õpetatakse ja vot see on see, mida ma tahaks, et mina talle lapsevanemana olen õpetanud. Aga ma ei tegelikult ei tea, kust see tulnud on. Kuidas märgata elu enda ümber ja teha head ilma, et see kohustus tunduks.
Mulle Liisu koolitarkused meeldivad. Ei oska ta lugeda ega kirjutada ega arvutada ka mitte. Järjest rohkem tundub mulle, et seda õnnelikum on tema lapsepõlv. Tegelikult oskab kirjutada oma nime ja emme ja tundub, et sellest piisab. Päris paljusid tähti tunneb, aga numbreid paberilt küll mitte. Küll jõuab onjuu. Samas kui lasteaia peol terve rühma täis lapsi rivis seisis ja laule lauslid või luuletust lugesid, siis oli Liisul kenasti kõik sõnad peas. Vaikselt juba ümiseb kah laule laulda, kui Ketlin just vahele ei sega.
Kui keegi meil siin vanemate mõistes lapsepõlve nautida oskab, on see kindlasti Liisu. Kuskile ringi ta minna ei taha, tema mõtleb ise omad mängud välja ja kui keegi temaga ei mängi, siis teeb seda hea meelega üksi. Aga teised tahavad temaga mängida – ta ju nii leplik ja teeb naeratusega kõike seda, mis talt oodatakse. Mina tahaks küll väga, et mul oleks selline sõber nagu Liisu.
Ma usun, et meil on väga vedanud, et meie pere keskmine laps on just Liisu – tundub, et ta oskab sellest parima võtta.
Palju palju õnne kallike!
…..
Juba ammu on selgeks saanud, et ei minu ega ka Kalle pere ei ole selline, kes üksteise sünnipäevadel kohale tormaks ning üldjuhul piirdutakse telefonikõnedega. Selleks, et laps ikka ennast tähtsal päeval tähtsana tunneks, oli meil järgmine plaan.
Päev enne sünnipäeva käisime lastega kinos ja ääri-veeri püüdsime erinevates mänguasja poodides Liisu soove lugeda. Kingitused olid küll juba ostetud, aga ma ise mäletan oma lapsepõlvest küll seda tunnet, et kuidas nad siis ei teadnud, et ma seda tahan. Suhteliselt segaduses Liisu käest oli küllalt keeruline soove lugeda, sest olgem ausad – tal on ka pea kõik olemas. Muu jutu sees on välja tulnud, et tema Tiidul pole piisavalt riideid ning mänguasja poes valis ta välja valge kiisu, kes saba liigutas. Sünnipäeva tordi sai ka ise valida. Sünnipäeva hommikul oli ta öösel minu kõrvale tulnud ja kui mina alles ühe silmaga kella piilusin, sosistas Liisu mulle kõrva, et millal mu sünnipäev siis hakkab. Leppisime kokku, et tema magab ja siis meie tuleme ja laulame. Kõik tundus nii õige. Ketlin tegi omalt poolt kingituseks kaelakee ja käevõru, nii et rõõmu jagus kõigile ning esimese hooga oli ka kingitusi piisavalt, et kõik nendega mängida said. Pärast tordisöömist jooksin mina tööle ja tüdrukute suureks rõõmuks tuli naabritüdruk neile külla.
Õhtul oli meil väike pidulik sünnipäevapidu oma väikse pere ja naabritüdrukuga. Ikka kartulisalati ja viineritega. Lastele oma kino ja meile oma ning kokkuvõttes oli ilus päev.
hiljem…
Käisin lugesin 5 aastase Ketlini loo ka ära. Sarnasusi on ikka vägagi palju ja pea pool jutust oleks võinud siis kopipeistida.
