Hetkel siis meil kodus selline valik ja oleks väga paslik teha üks väike vahe kokkuvõte. Noh kõik ju teavad, et enamusel oli just sünnipäev.
Alustame Ketlinist. Ketlin läheb hommikul kooli. Ärkab ilma porinata ja kui veab, siis on tal ka kõik asjad koolis kaasas. Alati ei vea, aga õnneks võib juhtuda nii nagu täna hommikul, et talveekskursioonile minekuks pidi olema ka vastav riietus ja tema oli kindel, et ta eile koolist püksid kaasa võttis. Kuna see arutlus oli poolel teel kooli, siis oli puhas vedamine, et need püksid eile pakiruumi jäid ;). Aga kingad jäid igal juhul koju…aaa jälle vedas. Mingid kingad on juba mitu kuud autos kaasa sõitnud. See on küll minu süü, aga nagu näha laiskus tuleb vahel kasuks ;). Ketlin koolis, kuhu ta ikka ülejäänud kamba pärast vahel hiljaks jääb, saab ta seal hästi hakkama. Meil e-kooli, peale selle, mis õppida anti, midagi ei kirjutatata, aga päevikus on tal ikka iga nädal paar korda kuskile- väga tubli!, kirjutatud. Jutukas ja seltskondlik. Ju ta seal ikka esialgu hakkama saab, vähemalt ei kurda ta küll millegi üle. Koolipäev kestab tal kell 12-ni. Edasi läheb aktiivne kooliväline töö. Emasse, mis teha. Muusikakool, laulustuudio, lugemisring, kunstiring ja paar nädalat tagasi näitas mulle, et näe siin teisipäeval on üks tunnine auk, kuhu täpselt käsikellade ring ära mahub. Nüüd siis käib – noot re :). Kellaaegades veel nii hästi ei orienteeru, eriti siis kui telefoni koju unustab :).Kõik ringid saavad läbi kella neljaks ja aega tundub tal seal veel üle olevat, sest vahepeal jõuab pikapäeva rühmas ka oma kodused tööd ära teha.
Kodus on tal ka omad lemmiktegevused. Noh arvutist ei saa ju ümber ja eks ta ikka vaikselt sinna nihverdab kui keegi tähele ei pane. Kuna tal ka neid teisi huvisid on nii palju, siis ei tundu ka, et ta seal liiga palju oleks. Kodus tahab kah õppimise asju teha. Kirjutab raamatut ja teine vihik on matemaatika ülesannete jaoks. Tahab, et liitmist-lahutamist talle vihikusse kirjutaks niimoodi tulpadesse. Noh, et asi väga lihtne ei oleks, siis kirjutasin talle näiteks selliseid ülesandeid 4 …. 5 … …. 3=3 Tema siis pidi panema plussid või miinused ja ühe numbri kah. Sai küll hakkama. Vähemalt tundus talle huvitavam ja loovam.
Klaverit harjutab ka, aga kõrvalt vaadates kuidagi liiga vähe. Või ma ka ei tea, kui palju seda tegema peaks. Läheb niimoodi mööda minnes ja mängib paar korda oma lugusid, mis ta õpib ja juba ongi jälle läinud. Igatahes on tal seal päevikus viied, nii et ma väga ei utsita ka. Kuna nüüd on tal juba neid lugusid mitu, siis isegi tüütut koerapolkat ei kosta.
Söögitegemise vastu tunneb huvi ja enda sünnipäevaks tegi oma tordi peaaegu täitsa ise. T saaks sellega täiesti üksi hakkama, aga nagu meie peres ikka, siis me avastame kõik – homseks on vaja, liiga hilja õhtul. Kuna mina eriti süüa teha ei armasta, siis ega eriti soodne pinnas meil kodus selleks ka ei ole.
Kokkuvõttes on ta nagu väike mina – kärsitu ja kõva nõudliku häälega ja kui külm ära ei võta, siis peaks asja saama :)
Liisu on hoopis teistsugune. Kui hommikul Kalle äratuse peale mingid sammud on, siis see ei ole Liisu. Ta küll ärkab ka ilma jorinata, aga kuna tema hääle valikus on ainult väga vaikne, vaikne ja normaalne, siis kõrvale ei hakka ta nagunii :). Ta lihtsalt unustab ennast unistama. Ikka igal hommikul on kõik teised juba ukse juures valmis ja siis tuleb meelde, et aga Liisu läks 10 minutit tagasi sokke valima :) Aga ta on väga korralik. Raudselt meie pere kõige korralikum liige. Ma juba panen ennast tähele, et kui ma midagi tahan ja mõttes kolme nime vahel valin, siis kõige kindlam valik on Liisu. Kuigi ta on vaikne ja armas, ei tähenda see kaugletki seda, et ta midagi ei tahaks. Tahab küll ja sellest saab teada nii, et kui Liisu seltskonnast kadunud on, siis järelikult on tal millegi pärast kurb meel. Musitaja ja kallistaja on tema meie peres kõige suurem. Oma musitamistega on ta juba ka nii kaugele läinud, et lasteaias on tal peigmees, kellega nad musitavad :)…100 korda või oli see 100 päeva…või ma ka ei mäleta enam. Meie lastest Liisuga on vast kõige lihtsam sõber olla ja mina küll tahaks omale sellist sõpra.
Lasteaias pidavat ta olema aktiivne ja jutukas. Ma ikka imestasin, et kas meie lapsest räägitakse, aga eks siis ole kaks võimalust, kas ülejäänud pere on veel jutukam või ta kodus lihtsalt ei saa piisavalt sõna. Õpetajad on temaga ka rahul – piisab kui öelda üks kord ja kuulagb ja õpib suure huviga ning ei nihverda ennast kõrvale kui koristada on vaja. Kui mõõdupuuks võtta lugemine, siis sõnad kokku loeb kenasti, aga kuna see nii kaua aega võtab, siis eelistab ta joonistamist.
Ringides ta käia ei taha, aga kuna ta selline sportlik tundub, siis ega ma teda veel kuskile panna ka ei oskaks. Tantsulõvi väga ei ole ja lasteaias on poistele jalgpall. Aga noh veab tal, saab lasteaias olla lasteaialaps :)
Ja jõuamegi meie pere kuninganna juurde. Kui sügisel ärkas teine vägagi rõõmsa tujuga ja lükkas mind ka voodist välja, siis pimedas ärkamine ei ole tema teema. Tõmbad natuke tekki pealt ära ja tema vingerdab nagu ussike sooja teki alla tagasi. Kui hästi läheb, saab ilma nututa üles kui nii hästi ei lähe, siis on kisa kuni autoni. Lihtsalt põhimõtteliselt ja põhjus käib ikka sinna ulme valdkonda – läksin liiga kiiresti trepist alla, ei läinud piisavalt kiiresti, vaatasin vales suunas. Õnneks kõik riided sobivad selga. Mingit tasakaalukat vestlust ikka mõnikord õnnestub arendada, aga kuna see pole alati kindel võit, siis hetkel tundub, et kiirelt riidesse panek on ajavõit, sest see hommikune niit on ikka jube peenike.
Lasteaias pidi hea laps olema. Kohe selline väga hea. Eks see vist meie pere viga, et peale minu, oskavad kõik alati seltskonnas ideaalselt käituda ;). Igatahes talle meeldib seal ja seda muret nagu pole, et ta hommikul lasteaeda ei tahaks. Niisama mitte midagi ei taha :). Jutukamaks on muutunud, aga kuna tal sõnavarast puuduvad k ja r, siis on ikka naljakas kuulda. Eile näiteks otsis suures raamatupoes mina – emme, tus sa oled, emme…ma ei näe sind, ma olen pime tana…Ükspäev laulis tükk aega välisukse taga põrdalmaja laulu.
Lasteaiast koju peab kuninganna saama minna nii nagu tema tahab. Kui on vaja kella peale minna, siis ikka jälle kisaga, aga muidu on nagu naerupall, kes arvab, et kõik on mäng. Kuna ta pahandust ei tee (välja arvata suur kunst enda palja keha peal), siis ei ole teda ka karistatud. Ma nüüd ei mäletagi, miks ma tahtsin, et ta vannituppa mõtlema läheks ja see minek ja olek oli talle nii naljakas, et ta põhimõtteliselt naeriski kogu minu katse teda mõtlema panna :)
Laiskloom on ta ka. Noh vähemalt kodus – kes see aitab mind, ma ei saa, ma ei oska…Liisu mängime seda mängu, et mina olen tita ja sina oled ema … emme aita mind. Noh ja Liisu aitabki. Üldse mõlemad aitavad. Kui ikka niit katkeb ja kisa taevani, siis saavad vanemad õed temaga kordi kiiremini ja edukamalt hakkama. Ma usun, et neil see aeg lihtsalt endal paremini meeles, et kuhu nupu peale tasub vajutada, sest nad lahendavad selle kuidagi mänguliselt ja nende lubadused tunduvad Kärdukale ka kuidagi reaalsetemana.
Maiasmokk on ka, aga tundub, et saab hakkama. Ma kahjuks ei lähe selle õnge, et kommi saamiseks söödud soolane söök, söödi lasteaias :). Kah tunduvad tänaseks päevaks päkapikud oma võlu kaotanud.
Mida ta teab, seda ma küll ei tea. Oma nime kohta teab, et seal peab kindlasti Ä täht sees olema, aga ma ikka meenutan, kuidas üks tuttav laps tema vanuselt olla lugeda osanud ja no ei kujuta ettegi, et selline väike mürgeldis ennast nii palju kokku võtaks, et lugeda. Raamatuid jah vahib, aga kannatust küll veel ei ole.
Kokkuvõttes on neid kõrvalt päris mõnus vaadata, sest kaklust nagu ei ole. Vahel küll äärmised kiunuvad, aga kuna keskmine kaasa ei lähe, siis on valida, kes Liisuga mängib. Tundub, et Liisu-Kärt mängivad koos rohkem, sest nende mängudesse kuuluvad veel nukud ja muud pisikesed vidinad, aga kui ikka joonistama hakatakse, siis joonistavad kõik ja palju. Mina olen igatahes väga õnnelik ja rahul, et mulle just sellised lapsed anti.
