Juba teist aastat pidasime laste sünnipäevapidu jaanuaris. No muidu ei saa enam üldse aru, kus päkapikud algavad ja jõuluvana lõpeb ning kogu detsembri tantsule-trallile veel üks pidu. Lapsed ise rahul, et rahulikus jaanuaris on ka midagi oodata. Juba esimesel jaanuaril oli Ketlin valmis kutseid välja saatma ning käis pikki külaliste nimekirja näitamas. Alati tal kõik sõbrad meelde ei tulnud, aga no mis teha, kui tal neid nii palju on. Liisu oma nimekirja suutis igakord kenasti ette lugeda :)
Aga mis me siis teeme, mis me teeme, mis me teeme. Laseks kamba lapsi maja peale laiali ja las möllavad. Noh nii on juba olnud. Pole veel siiamaani meil ühelgi sünnipäeval ühtegi tegelast käinud ning lapsed on ka nii erinevas vanuses olnud, et mis ühist tegevust neile ikka teha. Väiksemad ei jaga matsu ja suurematel igav.
Esimene mõte oli viia kogu see kamp etendust vaatama. Meie siit läheks rongiga ja Tallinnast hea lihtne tulla. Õnneks või kahjuks ei suutnud me aegu klapitada ja nii tuli nädal enne mõte kutsuda lastele hobune. Tänu lastele, tunnen juba lapsevanemaid, kes kindlasti tunnevad kedagi, keda vaja ja nii oligi. Ühe telefonikõnega saigi hobune tellitud.
Järgmine küsimus – süüa…mida süüa. Lapsed ju unustavad sünnipäeval söömise nagunii ära või siiski äkki ikka mitte. Ootasime Kärdukaga ühel lõuna ajal kohvikus kuni Ketlin lauluringis laulab ning sõin päevasuppi….mmmm, tellime ka supi :) ja pirukaid ning panin visiitkaardi taskusse. Ja muidugi saab suppi, ütles Kalle kui ta ülejärgmisel päeval samas kohvikus jälle Ketlinit ootas.
Tort ka vaja…noh muidugi…ikka Heidy käest ja mis siis, et ta sünnipäeva hommikul vara suusatama sõidab. Ta nii armas inimene, et teeb ikka meile tordi :)
Termomeeter ähvardas küll kukkuda ja kukkuda, aga õnneks oli päike ja polnudki nii külm kui ma arvasin. Lapsed sai esimese hooga kõik õue kupatatud ja hobusega said kõik nii mitu ringi sõita kui viitsisid. Esimesed said juba õues suppi ja ütleks, et viimased lapsed sõid oma kolmandat portsu vaat et peale torti. Samamoodi läksid pirukad, mis oodatust olid 2 korda suuremad, supile otsa. Mängukaaslasi leidsid kõik ning trepile enam kõik korraga ei mahtunudki.
Kõige pealt Ketlini tehtud kutse. Minu abi seisnes ainult selles, et tegin tal sobivas suuruses põhja ning pärast otsisin välja meiliaadressid. Kõik ülejäänud tegi tema ise. See päev kui mul kodust oma shoppaja võtta on, ei olegi enam nii kaugel :)
Ketlini ettevalmistused algasid hommikul. Erinevalt minust, tahtis tema kindlasti midagi ise teha ning valitud said moorapallid.
Isegi kui on tunne, et midagi nagu pole vaja teha, siis lõpuks ikkagi oli. Kuna ma ikka tahtsin hobuse pildile saada ja Kärdukas oli nõus ainult minuga koos sõitma, siis kallid sõbrannad ja minu ema võtsid edukalt juhtimise üle. Taustal minu väiksed vennad :)
osad kukkusid saani pealt maha, teised hüppasid ise. Igatahes jooksis koguaeg keegi kaasa :)
Iga külaline lahkus kallistustega … peaaegu iga :) … ja viimased kallistajad sai ka pildile püütud. Kolm pirukat sai ka igaüks veel kaasa :)
ristivanemate kallid
siis kui külalised ära läksid, siis tuli Kass ka välja :)
Kingituste avamine möödus väga rahulikus meeleolus tänu sellele, et hunnikust leiti üks pakk, kuhu oli Kärt peale kirjutatud ja no talle pole ju palju vaja. Nii kui tähelepanu hajus ning ta hing Ketlini-Liisu kingitusi ihaldama hakkas juhiti kiirelt tema tähelepanu tema kingitusele ja jälle rahu majas. Vot juba sellisteks asjadeks on hea, kui on peres palju lapsi. Ma ise pole veel selle peale tulnud, et nõudlikud tited tahavad ju ka. Suurematel sünnipäevad koos ja Kärdukas siiamaani liiga väike olnud. Nüüd siis tean – kui lähen sünnipäevale, peaks igale pere lapsele väike meelespea kaasas olema :)
Aitähh kõigile suurtele ja väikestele sõpraedele, kes tulid ja paid-kallid neile, kes seekord pidid vahele jätma ja tulevad teinekord :)
