Rubriigiarhiiv: Ketlin

sünnipäev

02. mai 2012

Kui keegi ütleb, et talle tema sünnipäev korda ei lähe, siis ma hästi ei usu seda. Hea päev ju võtta kasvõi iseenda jaoks üks aasta kokku ja mõelda mis oli ja mis ees. Kui keegi teine veel seda meeles peab, siis ükski kallistus ega naeratusega öeldud õnnesoov ei peaks liiga palju olema. Kui nüüd moodne inimene on FB kolinud, siis on ju armas päeva jooksul saabunud õnnesoove lugeda. Lihtsate kõrval jäävad meelde südamega kirjutatud ja need, kes oskavad just sellele õigele nupule vajutada. Jah, suuri pidusid aastatega väga ei igatse, aga midagi ju ikka :)

Mina mõtlesin enda jaoks välja, et minu väike pere on minu jaoks kõige tähtsam ja selle päeva veedame nii, et lõpuks võiks kõigil olla selline tunne, et neil oli sünnipäev :)

Hommik algas meil vara. Kell polnud veel seitsegi kui juba vaiksed sammud maja peal kobistasid ning kapist kleite otsiti. Varsti olidki nad kohal. Ketlin, Liisu ja Kalle laulsid ning tordi oli Ketlin koos sõbrannaga eelmisel õhtul peaaegu ainult kahekesi valmis teinud. Tegu meie pere lemmiktordiga ja oma elu esimese tordina supertulemus. Lisaks tordile oli all laual veel teisedki meie pere lemmikud – puuvilja salat ja kokteil ning meie pere lemmikkommid. Ühesõnaga täiuslik :). Käes on minu lemmikaeg, kus üllatuste puhul jääbki minu ülesandeks ainult üllatuda, mitte seda ise ettevalmistada :)

Kuna päev nägi ette meele head kõigile, siis esimeseks õnnelikuks osutus Ketlin. Väikese fotohuvilisena ootas teda kapinurgas minu vana fotokas. Kuna suure tõenäosusega panin mina Ketlini fotoka Kärduka eest kuskile kindlasse kohta peitu ja ma enam ei mäleta, mis koht see oli, siis tundus natuke aus, talle päris fotokat näidata.

(proovisin siis ise ka, et kas ikka on väga suur vahe, kui võtta selline 7 aastat vana harrastaja kere, mille ees on kit objektiiv. Vahe on, aga ilusa pildi saab sellega ka :)

Edasise plaani järgi pidime minema minu kingituse järgi. Muidugi on väga uhke tunne öelda, et ma sain sünnipäevaks auto, kuigi see on kõvasti liialdatud ja ilustatud. Aga mis siis, sünnipäeval kõlas see nii ilusti :). Sellesse päeva sobis uute võtmetega lehvitamine vägagi hästi. Lapsed päriselt uue auto lõhnaga masinasse pakitud sõitsime järgmise üllatuse juurde. Liisule jalgratast ostma. Kahjuks ei oska meie peres veel mitte keegi ilma abikateta sõita ja põhjus on selles, et meil pole lihtsalt jalgrattaid, siis nüüd on viimane aeg see viga parandada. Natuke draamat käis ka asja juurde, sest Kärdukas ei tahtnud leppida, et tema jalgratast ei saa. Tema on ainuke, kellel ON kodus ratas, ainult ta ei oska vändata :)

Fotokas kaasas, ratas kaasas – loomaaeda. Ilm oli super ja kuidas saakski veel paremini veeta järgmist tundi. Ikka nii, et üks laps saaks ohjeldamatult loomi pildistada ning teine loomaaiale paar kiiremat ringi peale teha. Kärt sai nautida üksinda kärus sõitmist ning oli päris rahul, et nägi tiigrit, karu, elevanti ja väikseid ahve.

Ja nüüd sööma. Valisime Kukekese, sest eelmisel päeval söödud roog vajas Kallele maha müümist. Kahjuks oli neil puhkepäev ning seega läksime lihtsalt üle tee F-hoonesse. Menüüst leidsime sarnase roa ja ütleks, et plusspunktid said küll nemad endale. Peale selle, et 7 aastane saab üksi tordi tegemisega hakkama, küsis ta meie taldrikust ka julgelt “suurte inimeste” sööke ja nautis ka neid. Kui siiamaani nad ikka pika pilguga vaatavad võõraste maitsetega sööke nii kodus kui ka mujal ning hea meelega jäävad turvaliste ja lihtsate valikute juurde, siis nüüd sõi isuga kõike, mida pakuti.

Päevaplaani järgmine punkt oli külla minna minu onule. Nimelt on tal minuga samal päeval sünnipäev ja nii halb kui seda ei ole ka tunnistada, siis nende maakoju pole ma 28 aasta jooksul kordagi jõudnud. Nüüd on igatahes käidud ja ma usun, et selle üle oli kõigil hea meel. Ja näed pea 30 aastat vanemad pidasid sünnipäeva pidu ikka suuremalt ja süldilauaga :)

Kojusõit pärast päikeseloojangut uues autos, taga kolm õnneliku naeratusega magavat last ning kõrval mees, kes tahab parimat….mis veel ühelt sünnipäevalt minu vanuses tahta :).

Rubriigid: Kalle, Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, muu | 8 kommentaari

Saada E-mail Lisa kommentaar 8 kommentaari

kirju liblikas

23. aprill 2012

Mõni päev on selline, et oleks nagu peaaegu puhkepäev, aga pilte vaadates väga ei tundu nii :) Päev nagu kirju liblikas, kus värve ja emtsioone on nii palju, et vabalt võiks need nädala peale jagada, kui just ülejäänud nädal samasugune poleks ;)

Hommik algas Rapla kirikus lastepäevaga. Kaugemalt ja lähemalt oli kokku tulnud mõnusalt paras seltskond, kes kõik korraga kenasti mahtusid õue lepatriinusid otsima. Lepatriinusid oli niiiiiii palju :)

Ketlinil on nüüd 4 hammast ära tulnud. Viimasega oli naljakas lugu. Hammas tuli ära hommikusöögi ajal ja ta ise ei saanudki aru, et kuhu ta nüüd täpselt kadus. Jäime esialgu versiooni juurde, et hammas on kõhus :). Kui nad siis hakkasid rongiga Tallinna tulema ja Ketlin kaasas olnud võileiba sõi, siis tuli hammas võileiva seest välja :). See siis Ketlini jutt…ma ei tea…ma ikka usun, et see oli Ketlini hammas ja see võileib, mida ta rongis sõi, oli lihtsalt selle hommikuse võileiva teine pool, kuhu hammas oli vorsti kinni jäänud :)

Kirikus lapsed laulsid ja mõnel neist oli au lugeda ka palvet.

Pärast sai õues süüa ja ilm läkse järjest soojemaks ja soojemaks…

Kuna minu auto peab nüüd parematele jahimaadele minema, siis on meil käsil ka uue auto valik. Laupäeval käisime salongis aru pidamas ja pika jutu lõpuks selgus, et üks auto, mis on umbes-täpselt-peaaegu samasugune, kuhu ka meie sõrm valikul peale oli jäänud, elab Raplast 5km kaugusel ja nii me siis leppisimegi sobivalt proovisõidu kokku. Samal ajal kui mina linnale ringi peale tegin…eheee…meie linnale nii umbes 10 minutiga, siis oli Kalle ülesanne lastega mänge teha. Auto oli minu skepsisest hoolimata üllatavalt positiivne ja eks ma siis uhkustan rohkem, kui ükskord võtmetega keerutama hakkan.

Kiriku juures ühe silmaga kolme laste jälgida püüdes, avastasin maja külje pealt aga midagi sellist…Kiirelt sai Liisu-Kärt lumehunnikule aetud, sest noh…ikka tavaline selline lumehunnik nüüd ka enam ei ole…

ja umbes täpselt 100 sammu päikese poole oli hoopis teine pilt :)

Edasise päevaplaani logistilisele lahendusele oli mul hea meel.

Üks armas suvine pruutpaar, kes elab natuke kaugel, tuli korraks Eestisse ülevaatusele ning loetaude päevadesse pidime mahutama ka ühe pisikese kihlusesessiooni. Hoidsime kolmekesi pöialt, et päike paistaks, aga eilne õhtu ületas ootused. Algul leppisime kokku, et äkki nad sõidavad minu juurde, aga kui jutukate inimeste seltskonnas tuli välja, et Tallinnas on samal ajal uhke tantsuvõistlus ja Ketlini sõbranna plaanib seda vaatama minna ning mul juba ammmmu hingel kripeldab, et Ketlin ühtegi päris võistlust oma silmaga näinud pole, siis tegimegi plaanid kiirelt ringi. Samal ajal kui mina pruutpaariga kohtun, vaatab Ketlin koos sõbrannaga viimase isa valve all võistlust ja kui mul pildistatud saab, jõuan veel mina ka vaadata :)

Pruutpaari ma anna piiluda ainult natuke…niimoodi serva pealt. Aga juba ette võin öelda, et meil tuleb suvel üks superpäev, sest selle tunni sisse mahtus nii palju naeru ja nalja, et südamel on hea olla :)

Suve ootama jäädes, läksin siis uurima, kuidas Ketlinil läheb….

Kui tema sõbranna, kes on juba ise ka võistelnud, ning pealt vaatamine enam või siis veel mitte ;) nii põnev võib-olla ei tundu, siis Ketlin oli kui lummatud ja vahtis ikka mitu-mitu tundi kuidas tantsiti. Kuna minu teadmised on napid, siis meie valisime ilusaid kleite ning jälgisime, kas nad saavad edasi või mitte. Minu suureks rõõmuks oli enamus minu lemmikkleite eestlaste seljas :). Kuigi mul oli fotokas kaasas, siis pilti püüdsin teha seal küll esimest korda. Mõne klõpsu ikka tegin ise ja mõne tegi Ketlin.

Eestlastel läks minu arvates väga hästi. Arvestades veel seda, et meie oma Rapla inimesi oli finaalis nii palju. Nemad näiteks käivad sama treeneri juures kui Ketlin ja kui Ketlin väga tahab, siis mine tea, see aeg, kus tema samas kohas võiks olla, on peaaegu nagu homme :). Täitsa vabalt võiks Rapla tantsupealinn olla….

Eesti paar, kellel selle võistlusel kõige paremini läks. See on tema finaalikleit, aga see, millega ta poolfinaalis oli, oli minu kõige lemmikum….aga kahjuks ma imetlesin seda siis ainult silmadega :) … võistlus oli muidu suurim ja tähtsaim, mis sellel aastal Eestis olema saab.

emotsioonidega nad seal tantsupõrandal igatahes tagasi ei hoia ja kui ma oleks fänn, siis puhas kuld oli ikka mitu-mitu tundi mul seal jalge ees…pildista aga.

minu kõige lemmikum, on aga Ketlini tehtud. Ta nii väga tahtis ka. Mina panin setingud paika ja aitasin tal teletoru hoida. Tema ülesanne oli õigel ajal klõps teha…

Onjuu päev nagu kirju liblikas?

Rubriigid: Ketlin, muu, õues | 1 kommentaar

Saada E-mail Lisa kommentaar 1 kommentaar

minu munad

07. aprill 2012

Hommikul kui tütdrukutega ennast sünnipäevale sättisime ja täitsa juhuslikult kõigi kolme autfitid nii kenasti mätshisid, siis ei jäänud muud üle kui nad kolmekesi diivanile rivistada. Ketliniga pole mingit probleemi, kui on vaja poseerida, siis on vaja poseerida. Liisuga on natuke keerulisema, sest mingil hetkel võib ta vabalt öelda, et tema rohkem ei taha ja minema kõndida. Üliedukalt aitab ära ostmine. Seekord siis sai lubatud kommid, mida sai pärast pildistamist, aga kuna oli sünnipäevale minek, siis need jäid koju ootama ja nüüd on peidus. :) No kui toimib, mis siis ikka. Pole ju mingi uus võtet ja teisi pildistades saab seda selles vanuses alati edukalt kasutatud. Mu lemmik lubadus oli, kus üks isa ütles, et kui nüüd koostöö ei suju, siis suusatama ei saa…mõjus :) Kärdukaga on keeruline, sest ühest küljest tahab ta kindlasti teha seda, mis teised ees, aga kui Liisu minema kõnnib, siis tema puhul veel kommile kindel olla ei saa. Teisest küljest peab tegevus talle põenv olema, nii pidigi Kalle klouni mängima ;)

Käisime sünnipäeval ära ja sealt saime minema lubadusega, et kodus saab mune värvida. Ketlini valitud vahendid, mille hulgast värvi ja riisiteradega oli kõige mõnusam. Templid hästi ei toiminud, aga vildikad olid mõnusad. Mune ma keeta ei oska, sest hoolimata telekast saadud õpetuse järgi, et pane külmad munad külma vette, tulid pea pooltele praod sisse. Külma muna kuuma vette panemisel pidi niimoodi juhtuma (saates ei juhtunud isegi siis midagi). Käigupealt tegin järgmise nädala tordivõistluse jaoks ka ühe testtordi, mis nüüd külalisi ootab…

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, muu | 4 kommentaari

Saada E-mail Lisa kommentaar 4 kommentaari

Ketlini hobid

25. märts 2012

Pere esimesele lapsele omaselt on Ketlinit juba väga varasest noorusest arendatud-innustatud-utsitatud. Kõik tema meeled avatud, et tal oleks võimalus. Nagu tööl näha, siis on kõik esimesed lapsed väga sarnased, aga õnneks on meil olemas ka tasukaalustatud pool ning seda pere teiste-kolmandate-neljandate laste näol :). Ma usun, et neid teisi on umbes sama palju kokku kui on esimesi lapsi ja nii on olemas tasakaal. Ma parem ei lasku sügavamalt sellesse teemasse, sest teadupärast oli Hiinas seadus, et peres tohib olla ainult üks laps (ei tea, kas see on ikka nii). Ühesõnaga juba pisikesest peale on Ketlin teinud kõike kirega ja hästi. Asju mille vastu ta huvi tunneb on nii palju, et eks varsti ole raske neil järge pidada. Peeglisse vaatamise tunne on ikka liiga tihti…ma ka esimene laps :)

Täitsa juhuslikult poes näppu jäänud origami raamatust on välja kasvanud tõsine kirg. Ma mäletan, et esimestel päevadel kui me koos sealt raamatust midagi voltida proovisime ja mina kõrval seletasin, et laua peal peab tegema ja väga korralikult voltima, sest muidu ei tule välja, on nüüd tema see, kes mulle sama asja räägib kui ma mõnikord käes mõnda kiiret segadust tekitavat õpetust järgida püüan. Palju aitab kaasa ka see, et erinevalt Tallinnast müüakse Raplas spetsiaalset origami paberit ja mitte ainult ühte sorti, vaid ikka ikka nii, et Ketlin sealt sellise pakiga koju jõudis.

Nagu ikka harjutamist vajavate tegevustega, tuleb nüüd neid voltimisi hunnikute viisi. Praegugi on mul siin laua peal üks shokolaadi kook ning eelmisel nädalal kodus veedetud päevast sai lehti ootavad kaseoksad omale ehted külge. Origami vaimustusse nakataks ta ka teisi. Kinkis oma lasteaia kaaslasele sünnipäevaks raamatu ning järgi minnes voltisid kõik külalised tema õpetuse järgi vurri. Või siis ühel teisel sünnipäeval kus ootas kannatlikult oma õpetamise järjekorda ning peo lõpus oli õnnelik, et üks tüdruk temaga koos südant voltis ja ta temaga tänu sellele sõbraks sai. Ka pabereid ostes mõtles ta sõbra peale ja need kinnised pakid pildil ongi tegelikult Leena omad :)

Minu kõrval on tal loomulikult ka suur fotohuvi. Käib see tal lainetena ja siis ta mässab nii pilte tehes kui neid arvutis töödeldes. Ja jah…nagu lapsed ikka, siis õpib kiiresti ja oskab Phtoshopis juba üllatavaid asju teha.Need pildid on küll minu tehtud, aga ma lubasin, et kui ta omad pildid ka töödeldud saab, siis ma panen need ka siia üles.

Rubriigid: Ketlin | 6 kommentaari

Saada E-mail Lisa kommentaar 6 kommentaari

sünnipäevapidu

30. jaanuar 2012

Juba teist aastat pidasime laste sünnipäevapidu jaanuaris. No muidu ei saa enam üldse aru, kus päkapikud algavad ja jõuluvana lõpeb ning kogu detsembri tantsule-trallile veel üks pidu. Lapsed ise rahul, et rahulikus jaanuaris on ka midagi oodata. Juba esimesel jaanuaril oli Ketlin valmis kutseid välja saatma ning käis pikki külaliste nimekirja näitamas. Alati tal kõik sõbrad meelde ei tulnud, aga no mis teha, kui tal neid nii palju on. Liisu oma nimekirja suutis igakord kenasti ette lugeda :)

Aga mis me siis teeme, mis me teeme, mis me teeme. Laseks kamba lapsi maja peale laiali ja las möllavad. Noh nii on juba olnud. Pole veel siiamaani meil ühelgi sünnipäeval ühtegi tegelast käinud ning lapsed on ka nii erinevas vanuses olnud, et mis ühist tegevust neile ikka teha. Väiksemad ei jaga matsu ja suurematel igav.

Esimene mõte oli viia kogu see kamp etendust vaatama. Meie siit läheks rongiga ja Tallinnast hea lihtne tulla. Õnneks või kahjuks ei suutnud me aegu klapitada ja nii tuli nädal enne mõte kutsuda lastele hobune. Tänu lastele, tunnen juba lapsevanemaid, kes kindlasti tunnevad kedagi, keda vaja ja nii oligi. Ühe telefonikõnega saigi hobune tellitud.

Järgmine küsimus – süüa…mida süüa. Lapsed ju unustavad sünnipäeval söömise nagunii ära või siiski äkki ikka mitte. Ootasime Kärdukaga ühel lõuna ajal kohvikus kuni Ketlin lauluringis laulab ning sõin päevasuppi….mmmm, tellime ka supi :) ja pirukaid ning panin visiitkaardi taskusse. Ja muidugi saab suppi, ütles Kalle kui ta ülejärgmisel päeval samas kohvikus jälle Ketlinit ootas.

Tort ka vaja…noh muidugi…ikka Heidy käest ja mis siis, et ta sünnipäeva hommikul vara suusatama sõidab. Ta nii armas inimene, et teeb ikka meile tordi :)

Termomeeter ähvardas küll kukkuda ja kukkuda, aga õnneks oli päike ja polnudki nii külm kui ma arvasin. Lapsed sai esimese hooga kõik õue kupatatud ja hobusega said kõik nii mitu ringi sõita kui viitsisid. Esimesed said juba õues suppi ja ütleks, et viimased lapsed sõid oma kolmandat portsu vaat et peale torti. Samamoodi läksid pirukad, mis oodatust olid 2 korda suuremad, supile otsa. Mängukaaslasi leidsid kõik ning trepile enam kõik korraga ei mahtunudki.

Kõige pealt Ketlini tehtud kutse. Minu abi seisnes ainult selles, et tegin tal sobivas suuruses põhja ning pärast otsisin välja meiliaadressid. Kõik ülejäänud tegi tema ise. See päev kui mul kodust oma shoppaja võtta on, ei olegi enam nii kaugel :)

Ketlini ettevalmistused algasid hommikul. Erinevalt minust, tahtis tema kindlasti midagi ise teha ning valitud said moorapallid.

Isegi kui on tunne, et midagi nagu pole vaja teha, siis lõpuks ikkagi oli. Kuna ma ikka tahtsin hobuse pildile saada ja Kärdukas oli nõus ainult minuga koos sõitma, siis kallid sõbrannad ja minu ema võtsid edukalt juhtimise üle. Taustal minu väiksed vennad :)

osad kukkusid saani pealt maha, teised hüppasid ise. Igatahes jooksis koguaeg keegi kaasa :)

Iga külaline lahkus kallistustega … peaaegu iga :) … ja viimased kallistajad sai ka pildile püütud. Kolm pirukat sai ka igaüks veel kaasa :)

ristivanemate kallid

siis kui külalised ära läksid, siis tuli Kass ka välja :)

Kingituste avamine möödus väga rahulikus meeleolus tänu sellele, et hunnikust leiti üks pakk, kuhu oli Kärt peale kirjutatud ja no talle pole ju palju vaja. Nii kui tähelepanu hajus ning ta hing Ketlini-Liisu kingitusi ihaldama hakkas juhiti kiirelt tema tähelepanu tema kingitusele ja jälle rahu majas. Vot juba sellisteks asjadeks on hea, kui on peres palju lapsi. Ma ise pole veel selle peale tulnud, et nõudlikud tited tahavad ju ka. Suurematel sünnipäevad koos ja Kärdukas siiamaani liiga väike olnud. Nüüd siis tean – kui lähen sünnipäevale, peaks igale pere lapsele väike meelespea kaasas olema :)