Rubriigiarhiiv: Ketlin

Lill

Ketlin ja täpid

See ei tulnud kuidagi äkki, ega ka mitte ka ootamatu üllatusena, aga ikkagi :)

Juba mitu kuud tagasi rääkis Ketlini uus klassijuhataja koosolekul, et koolis tuleb moeshow ja klass, et ks tahab kõike ja teeb kõike, võtab ju loomulikult sellest osad. Natuke hiljem teatas Ketlin rõõmsalt, et tema on oma klassi lavastuse tiimis. Natuke veel hiljem, mitte nii rõõmsalt, et see tiim ei taha kuidagi koos töötada ja koguaeg on kaos ja keegi ei kuula.

Ja siis kui oli jäänud veel nii umbes nädalake hakkas Ketlin kuidagi ääri-veeri rääkima, et peaks nagu vist sellele ka mõtlema, mis ta sinna selga siis panna võiks. Kunagi ammu olin ma talle ühe täpilise riide seeliku jaoks ostnud ja väga sobivalt oli TÄPP nende teemaks… ok tegelikult vastupidi ;). Mõtles, mis ta mõtles, aga tegudeni ikkagi kuidagi ei jõudnud. Mis siis ikka. Eluaeg on emad laste eest pool tööd ära teinud, ma siis võin ka. Muidu ju polekski nagu filmis, kus ema õmbleb öösel kostüümi. Kusjuures ühes filmis õmbles isa öösel tütrele flamenkoseelikut :)

Päriselt on nii, et õmblusmasinad on juba ammusest ajast vanaema juures, aga kuna lapsed vähemalt teoorias käivad Raplas õmblusringis, siis seal on masinad olemas. Nüüd tuli leida see võimalus, et sinna ringi ajal õmblema saaks minna. Ja sobivalt sobis nii mulle kui ka Ketlinile 2 päeva enne. Üks päeva oleks ka saanud minna, aga see võimalus ei sobinud meile kummalegi. Riidest ja masinast on üksi vähe, idee oleks ka abiks. Idee pidi mahtuma veel nii umbes täpselt 2,5 tunnise teostusaja sisse ehk siis midagi keerulist ikka teha ei saa ja ega siis mina ju tegelikult õmblema ei plaaninud hakata :)

Eelmisel õhtul siis mõõtsime ja lõikasime kõik vajaliku välja ja järgmisel päeval kui Ketlin krookis, käisin mina veel liimiriiet ja niiti ja kummi ostmas :) ja mis see siis ära ei ole…saimegi kahe peale valmis :)

Moeshow oli uhke. Me ikka läksime kohe terve perega. Natuke tegin nägusid, sest Ketlin oli lubanud, et ma pildistan neid, aga ma juba aastaid tagasi lubasin endale, et ma oma laste pidudel ikka olen päriselt kohal, sest ma tean küll ennast…kohe on siis vaja ka kõiki teisi pildistada ja nii istungi peol fotokas ninal ja ei näegi tegelikult midagi…. natuke põdesin ka, et äkki ikka ju peaks siis pildistama kui laps on lubanud….aga fotoka jätsin ikkagi teiste pereliikmete pealekäimisel koju :)

Nüüd siis nägin. Rahvast oli päris palju ja ikka igas vanuses. Ketlini klass oli kohe esimene. Kuigi nad olid kõige väiksemad, siis oli neil seal ka päriselt tüdrukute ise tehtud riided ja ka neid, kus vanemad olid toetanud, kusjuures seis oli väga võrdne ja kui ei teaks, siis ma küll poleks julgenud pakkuda ;) Kaks poissi nägid välja nagu Ketlini koopiad  :). Kui esimesed on omad, siis on hea rahulik vaadata kõiki teisi. Ketlini vanuserühma kuulusid veel nende paralleel ja  viiendad ning kuuendad klassid ja kõik nad suutsid positiivselt üllatada. Kuni gümnaasiumini välja oligi rohkem rõhku pandud showle ja ikka tuli üks kilekottidest klass ka ja palju oli selliseid – vaatame, mis meil siin kapis on sellist, mis sobiks. Vaeva oli igatahes nähtud ja kõige vanemate etteastes olid ikka kohe päriselt wow… no ikka kohe päriselt. Ideed ja teostused…

Peale väikest pausi, siis kuulutati samasuguse kiire ehmatusega välja võitjad ja jeeeee…Ketlini klass noorimas kategoorias. Ütleme nii, et meie pere jaoks tuli see küll üllatusena, sest kuidagi nad oli ikkagi ju sellise väikesed ja püüdsid küll ja need vanemad tundusid kuidagi kordades enesekindlamad…aga ju siis ikkagi meil oli rohkem moodi ja teistel rohkem showd :)

Pärast laulis Daniel Levi nii, et Kärt ja teised umbes temavanused olid kõhud vastu lava serva. Nad on vist sellega juba harjunud :) Daniel Levi väikeste tüdrukutega, sest Kärt nägi sellist asja vist esimest korda :). Kuna ta siin tahab ikka nii väga kahe kooli vahel valida, siis nüüd Ketlini-Liisu kool sai jälle ühe plussi juurde…

endal oli jälle üle päris-päris pika aja kuidagi mõnusalt tuttav tunne kääridega kangast lõigata ja no ma ikka mõned õmblused tegin ka :)

Rubriigid: Ketlin, Krista, muu | 1 kommentaar
Lill

Kossupisikuga

Alustaks näiteks sellest, et mul on kaks väikest venda, kes on mõlemad natuke lühemad kui 2 meetrit ja ega siis korvpall nendest väga suure kaarega mööda ei läinud. Üks vend põrgatab siiamaani palli, küll mitte nii, et keegi teda käsutaks, vaid ta ise käsutab. Mõlema venna vähemalt üks poeg käib kossutrennis. Kalle üks õde läks ka lapsena kossutrenni ja kohustetundliku lapsena mängis kuni ülikooli lõpuni. Saate isegi aru, kuhu ma sihin. Kuigi meil siin Kallega ei ole mingeid eeldusi ning pall on ka liiga ümmargune ja kuigi ma ise vist natuke isegi kunagi käisin trennis, siis igatahes mitte märkimistväärselt kaua ;).

Kui me Raplamaale kolisime, siis kaugemalt vaadates tundus nagu oleks ainult kaks võimalust, mida lapsed teha võiks – kossu mängida või Thea juures laulda. Ketlin kui ainuke, kes meie peres viisi peab (ok Liisu ka natuke), laulab ja juba 5 aastasest alates ehk siis kohe kui siia kolisime. Kossu mängima läks siis Liisu ja juba lasteaias. Päris kerge oli talle seda maha müüa, sest juba titena oli tal koguaeg kiire ja kui trenn toimub lasteaias magamise ajal, siis ma pole koolieelse rühma lapsele vist rohkem väga vaja.

Esimesest aastast sai teine ja nüüd juba kolmas ning Liisu on ikka tõsine trennifänn. Käib kõik omad trennid ja osad endast suuremate omad ka ja sellist asja, et ei viitsi või ei taha minna, pole ma veel kuulnud. Ketlin käis kas kolmanda klassi või oli see juba teise klassi alguses korra vaatamas, aga kuidagi seda muusikalist poolt oli siis nii palju ja ei saanud veel käima. Sellest sügisest on aga tema täpselt sama suur fänn ja käib nii palju kui jõuab ja kui oma trenni ei saa, siis läheb jälle Liisu trenni, sest tema ju tahab olla vähemalt Liisust parem ;)

Kevadel sattusime vaatama ka Rapla kossumeeskonna mänge ja just sellel kõige suuremal hetkel. Ega me siis ei saanudki aru, et need asjad ei käigi nii, et suurte emotsioonide ja täismaja saatel meie mehed muudkui võidavad. Aga ega nad ju võidavadki ;). Sügisel oli juba meeste kossumängude vaatamine tegevus, mis on kindlalt kalendris kirjas. Alati me ikka ei jõua, aga siis on ka parem lastele mitte öelda, et mingi mäng toimub, sest muidu on nad pahased.Ma ise muidugi ei saa veel aru, et ikkagi kuidas päriselt mingi meeste edasi-tagasi jooksmine selliseid emotsioone võib tekitada, et eladki kohe päriselt kaasa – rõõmustad kui keegi sisse viskab või midagi eriti lahedat efektset või muidu arusaamatut teeb ning oled pahane, kui kohtunik ei näe või valesti näeb….telekast vaatamine pole pooltki seda.

Laste sünnipäeva eel kui peas tuhat mõtet käis, et mis siis nüüd sellel aastal teha, siis tuli kõigepealt mõte, et teeks Liisule üllatuspeo. Tema omaarust läheb trenni, aga hurraaaaa palju õnne, tegelikult on pidu. Tundus natuke keeruline, arvestades seda, et kõik teised tuleks asjasse pühendada, aga kui palju need 8 aastased ennast tagasi hoida suudavad ;). Rääkisin Ketlinile plaanist – mis mõttes, ma tahan ka. Ok…üllatust ei tule, tuleb siis lihtsalt kossusaalis pidu ja……äkki mõni kossumees tuleb mängib teiega….jaaaaaaa….. Tüdrukutel on selline treener, et absoluutselt kõik on võimalik – kossusaalis sünnipäev – muidugi, kossumehed tulevad mängivad nendega – muidugi, mida veel vaja on – muidugi saab…kõike saab.

Tegimegi peo…kossumehed ehmatasid korra saali tulles ära, et see ongi väike sünnipäev ja Tallinna sõbrad arvasid, et terve Rapla on kohal :)…aga nii hull ei olnud :) Ma muidugi ei kujutaks elu sees ettegi, et näiteks minu sünnipäevale oleks Kuusmaa ja Sokk tulnud meiega mängima, aga täna on kõik kuidagi lähem ja tuttavam nii, et :) Meie tüdrukud olid sillas ja mul ka hea meel, et nad just sellist sünnipäeva tahtsid.

Peale sünnipäeva oli meil kalendris kirjas, et Raplas toimub Andre Pärna lahkumispidu. Minu mälestustes on ainult üks hetk, kuidas ma sõitsin peale keskkooli lõppu Saksamaale lapsehoidjaks ja tegin seda väikeste kossupoistega ühes bussis, kes umbes samas suunas võistlustele sõitsid. Olid küll kõik minust mitu pead pikemad, aga paar aastat nooremad – ehk siis ikkagi peaaegu nagu tited ;). Aga nüüd siis meil kodus selline mäng, kus tema võistkonnas mängivad kõik teised nö minu aja päris kossumängijad. Kui eelmisel päeval käisime superstaaride kontserdil, siis see kontsert polnud isegi mitte veerandit nendest emotsioonidest, mis sealt võistluselt sai. Istusime muidugi nina vastu palliplatsi äärejoont, sest saal oli üle ääre täis, mis ju igale eestlasele juba eos tähendab, et jagatakse midagi eriti head. Jagati küll… iga mees platsi peal näitas ainult oma elu parimat külge ja no kui ikka vanad mehed joosta enam jõua (mina naiivne sama vana ikkagi arvan veel, et mina jõuan), siis no pallid korvi lendasid ikka ja kui kõige pikem mees käe üles tõstis, siis need noored võisid seal all hüpata, aga käeni ei ulatunud. Kossupisik saab selliste üritustega laste jaoks ikka päris tõsiseks viiruseks kasvatada ja niimoodi pensionile tahaks küll vist iga vähegi mittetagasihoidlik tegija minna :)

Kuigi ma arvan, et ega nüüd ükski mees ega ka mitte enamik naisi ei arva, et naistekoss oleks midagi lahedat, siis lapsed just sellised meeskonnamängu trennis ja sellise treeneri juures ja sellises klubis – super :) ja kui tüdrukute naistreener, isegi samal ajal palli põrgatades, jookseb 10km minust 10 minutit kiiremini, siis on ju kasud missugused sees ;)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, muu | Kommenteeri
Lill

meeleolukas vahetus :)

Pärast jõule, kui ma olin omaarust puhanud või oleks pidanud puhkama, vaatasin kalendrisse ja mis ma näed – minu kalendris on üks sotsiaalne ürituse teise otsas. Ühtegi firmapidu ju mul ei ole, nii et kõik mu sotsiaalsed üritused on sellised tavalised – lähme-teeme-vaatame. Mõni on lahedam ja mõni on kohe eriti lahe, mõni paneb õlgu ka kehitama. Ma nüüd ikka räägin nendest lahedatest :)

Töökollektiivi mul ju ei ole, aga õnneks on neid kollektiivita töötajaid veel, nii et ühel ilusalt hetkel sai kalendrisse kirja – töine väljaõist, au ja kuulsus kõigile emadele. 7 ema ja 16 last bronnisime omale spa. Kõige pealt vees enamus energiat välja, siis lastel kõht täis, lihtne matemaatika näitas, et kell 9 peaks enamus ära kukkuma ja siis hakkame “töö” juttu rääkima. Ujumine tegi kõhu tühjaks, söömine läks kiirelt, edasi vaatasime pidevalt mujale, sest need ei ole ju ometi meie lapsed, kes seal treppide peal edasi-tagasi jooksevad. Kes see hull ikka 16 lapsega spasse tuleb :). Kelner tunnistas, et me polevat üldse mitte kõige hullem seltskond ;) ja minu lapsed ei segunenud eriti. Õnneks on neid kolm ja see on ka seltskond, nii et mina sain tööjutte ajada kella kaheni, kui osad emad pidid laste unesurvele alla andma. Kell 2 leidsin toast kaks magavat ja ühe lugeva lapse, kes kehitas õlgu ja ütles, et minu kohe varsti on ikka väga pikk aeg. Uhkes restoranis said kõige rohkem punkte magustoidud ja see restoranidfännidest lastega väljaskäimine on ikka kulukas.Kolme meritähega magada on juba keeruline, aga hommikul paistis päike ja nina õiges suunas oli täitsa suvetunne.

Sama päeva õhtuks oli mitu kuud tagasi kalendrisse kirja pandud järgmine kohtamine kaugel elavate lähedaste sõpradega. Valisime uhkeldava söögikoha ja sõime küll kõik ära, mis ette anti, aga jällegi said kõige rohkem punkte magustoidud, hoolimata sellest, et ma isegi mitte ei tellinud seda. Nagu noortele kohane, läksime edasi ja palju rohkem minu tassikesse, kus vahepeal päevakajalistel teemadel arutelu võttis vägagi teravad toonid, aga läksime siis teemast ringiga mööda ja kui mantlis ettekandja juba käsi ukselingil seisis, siis olime nõus ka meie ära minema. Leppisime kokku, et järgmine kord jälle ja ükskord peame jõudma sellisesse kohta sööma, mis päriselt ka on oooo wou. Naljakas oli see, et järgmisel hommikul sõber fb avades oli üks esimesi postitusi mu seinal ühe noore jalust nõrgaks võttev arvustus meie eelmise õhtu söögikohast. Minu sõnavaras pole isegi selliseid sõnu olemas, millega ta seda kohta kiitis ja mul oli päris kahju, et ma ei saanud samaga vastata. Ei, ei… midagi ei olnud halba, lihtsalt kõik toidud olid täpselt sama suitsumaitsega :)

Siis oli vist üks päev vahet, mis möödus erinevaid ettevalmistusi tehes. Näiteks kõhus ruumi ja külmutuskapis ruumi ja toas ruumi ja siis see viimane päev.

Seltskond peaaegu sama, mis alati, aga väikeste täiendustega. Meiega liitusid 3 vallalist meest :). Üks oli küll napilt paar kuud vana, aga ütleks, et tema hoidis ka kõige madalamat profiili. Teine vallaline ei kiusanud kedagi ja kolmas hoidis meelelahutuse lippu nii, et laes olid pärast augud. Viina joodi sõrmkübaratest, eelroog söödi ära köögis ja supipoti puhtaks lakkumast takistas ainult võrdlus nõmedate vanameestega, kes seda tavaliselt teevad. Kui võrdlejad ei märganud, siis mõni noorem mees ikka nats lakkus :). Väike mõttevahetus, kas teha pearooga täna või homme, jäi võitjaks homme ja sõime lastelaualt ära kõik lihapallid. Mina tegin lihapalle ja neid oli algul jube palju, aga pärast mitte ühtegi. Kaks torti oli ka. Meie oma seekord ebaõnnestus, sest ta ei olnud üldse selline nagu eelmine kord, mis omakorda tegi teise tordi liiga heaks ja liiga väikeseks ja just siis järgmisel päeval kell 12 kõik seda süüa tahtsid, oli see otsas.Viin saab isegi sõrmkübarast juues otsa, aga naljad mitte ja kodune meelelahutus oli ikka parem kui pooled telekast tulnud. Me ikka korralike vanainimestena vaatasime kõik meile teadaolevad meelelahutussaated ära. Osad naljad läksid küll kaotsi, aga Ketlini ristiisa Dave’i aus ülestunnistus tõstis kulmud juustepiirini ja kuna meie vägagi ühevanune seltskonna jaoks ei olnud tegu draamaga, siis vaatasime videot pärast veel teist korda ka :)

Õues tehti pauku ja isade utsitusel tegid lapsed võidujooksu, et mitu ringi nad jõuavad põleva säraküünlaga ümber maja joosta. Neljandat ringi ei venitanud välja. Emade protest ei lugenud midagi…kui võistlus, siis võistlus. Lapsed jälle võitsid ülevaloleku võistluse ja hommikul sai pannkooke. Ma jälle tegin, algul oli jube palju ja pärast olid kõik otsas.

Väike hommikune matk on meil juba traditsiooniks saanud ja seekordne viis meie kohaliku jõe äärde, kus õpetliku näitena roomas üks isa ragiseva jää peal ja teine isa püüdis teda kepiga päästa. Keegi vette ei kukkunud, aga mehed on ikka täitsa tited :). Pärast tegime eelmise päeva pearoa valmis ja kõigil oli hea meel, et me seda juba eile ära ei söönud. Arutasime veel, et kuidas see nüüd kõik niimoodi on läinud ja mina olen süüdi, et ma niimoodi tänavalt suvalisi inimesi omale koju olen hakanud kutsuma ja nemad on süüdi, et nad siis nüüd muudkui tulevad ja see oli meie ühine 13nes jaanipäev.

Nüüd on siis uus aasta ja lubadusi olen ma juba mitu nädalat kirja pannud. Laias laastus luban olla rõõmus ja hea ja ilus ja nõrkushetkel mõtlen, et mul on ikka mingit eesmärki vaja ja teisel hetkel olen õnnelik, et mul seda ei ole, sest …kust ma tean, miks teistpidi parem on….aga läheb ka ilma hästi….vist :)

Meelelahutusüritustelt mul pilte polegi. Harjutan ka meediavaba suhtlemist. Raskelt tuleb, aga tuleb nii et pildid on natuke spa järgest hommikust ja mõni lumisem hetk meie kodust :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, minu kodu, muu | 2 kommentaari
Lill

jõulud

no ei saa ju kuidagi jõuludest mööda. Ma olen siin selle aasta jooksul väga paljudest asjadest mööda libisenud. Mida ise olen teinud või mida lapsed ja kuidas blogi vahepeal 10 aastaseks sai….aga jõulud lausa nõuavad, et postita mind, postita mind.

Enne jõule oli koguaeg tunne, et kas kõik on jube hästi või siis hullemini ei saa asjad olla. Ise tahtsin liiga palju ja siis teised tahtsid (minu arvates) liiga palju ja siis ei tahtnud jälle keegi mitte midagi …noh tavaline naiste elu :) Lõpuks pidurdasin kõvasti, kui ei saa ja ei jõua ja ei taha, siis ei tee…nii ise kui teised ja vahet polegi ju. Kaks päeva enne ei olnud mul veel mitte ühtegi kingitust. Aaaa lähme teeme sõbrannaga väikese kohvi ja siis on mul veel mitu tundi aega kingitusi osta. Kohvi lõppes siis kui kõik poed ja isegi see kohvik olid juba kinni pandud :) Lahe koht, kus teenindaja küsib, et ega te rohkem ei soovi midagi ja tema läheb nüüd koju, aga meie võime sinna jääda jutustama, sest restoran teisel pool on lahti. Järgmine päev võib ju ka kingitusi osta :) .Kohe hakkan minema, kohe hakkan minema, see kiri veel ja need pildid ka veel …ja siis lõpuks oli tund aega. Piisab. Muidugi piisab. Ei olnud mingit tunglemist ja rüselemist ega palju rahvast. Esimest korda käitusime enne jõule kodus normaalselt :). Kes jõuluvanale kirja ei kirjuta, see kingitust ei saa, sest kust mina tean, mida te tahate.

Kärt ühel hommikul hüüdis trepist alla joostes – ei ole mõtet vaatama tulla, kas päkapikk käis, sest emme alles magab…

Lapsed ostsid ise kingitusi – mulle ja Kallele ja Liisu isegi õdedele. Vaatasin ja siira tänulikkusega imestasin :) Teavad ja oskavad ja näiteks Liisu kinkis Kärdukale pehme valge karu ja see on siin juba 2 päeva olnud kõigi lemmik mänguasi. Ja siis täiskasvanud imestavad, et kellele neid karvaseid loomi tehakse- tuleb välja, neid ei ole mitte kunagi liiga palju :). Noh hetkeks tulid õudusjudinad peale, kui täiskasvanud inimese voodi karvaste loomade kuhjaga silme ette tuli….õnneks läks juba ära….

Päev enne kogusin veel ülipositiivseid emotsioone pulmast, kus kõik oli niii õige ja hea ja päris ning õhtul pakkisime kõik pakke. Hommikul vara kell 9 hüppasid lapsed voodis, et lähme alla, lähme alla ja see oli vist küll esimene kord, kus kõik meie pere lapsed olid enne meid üleval. Enne kui kirikut ja vanaema jõululauda pidi muidugi veel trennis söögi jaoks ruumi tegema ja ma ei olnudki ainuke, vaid väga paljudel oli sama plaan. Jälle tegin selliseid asju, mida ma pole veel mitte kunagi enne teinud ja jälle olin kade.

Kirikus itsitasime lastega, kuidas nii tõsine ja asjalik kirikuõpetaja kohe teeb endale nii tüüpilise nalja….aga ei teinudki. Ikkagi kujutasime seda väga elavalt ette ja ;)noh me nüüd kõva häälega ei naernud ka ja pahandada ei saanud :) ikkagi omad

Vanaema juurde läksin kleidiga. Õnneks mul on isegi üks kleit ja teist korda oli sellel aastal seljas :) Hoolimata sellest, et põlv on katki ja säär sinine…aga see on järgmine jutt :)

Õhtul sõime viisakalt ja vestlesime viisakalt ja suht ülbe, aga väga naljakas jõuluvana käis. Kui mõnel lapsel luuletuses paus tekkis, siis jõuluvana ilma kahjutundeta venitas – piiiiinnnnlik moment, piiiinlik moment…ei tea, kas veab välja… See on see häda, kui lapsed söögilauas mitu korda nõuava Kallelt, et mine nüüd ära, jõuluvana oleks vaja juba…ma lubasin jõuluvanale 50€ maksta, aga ikkagi pikalt pidurdas enne kui läks :)

Terve õhtu mõtlesin, et peaks ikka kellegile midagi head ja ilusat ka ütlema…aga ega ma eriti kaugele ei jõudnud :) ütleks, et eriti kuskile ei jõudnud …ahh äkki järgmine aasta siis :) …. aga ma ausõna mõtlesin kohe päris mitme inimese peale :)

Eile ärkasime hilja, kaalu pealt konrollisin, kas viimane koogitükk oli ikka liiast – oli küll ja magasin igaks juhuks veel natuke. Eile istusime 8 tundi sõprade seltsis verandal, mis algul tundus külm, aga lõpuks juba päris soe ja rääkisime kõik jutud ära. Ikka jube mõnus kui on suured lapsed ja vanad sõbrad :) Pool pudelit veini kulus ka vist kamba peale ja ma pole veel kunagi nii palju kohvi joonud ühe päeva jooksul.

Kaal vist läks katki, sest ma ju isegi ei söönud eile kooki :) Päike paistab ja nüüd me lähme trenni ja siis elevanti, sest öösel me Ketliniga vaatasime, kuidas Jamie Oliver india toitu tegi ja see mõte ei lähe peast ära. Ühtegi verivorsti ei ole veel söönud ega sealiha….aga tuleb välja, et see ei loe :)… ikkagi ka inimene, õnneks ma tegin enne piisavalt palju jõuluruumi ja see on ka järgmine jutt.

Nii ajaloo huvides on kõik nüüd kirjas. vist. Inimesed on ilusad ja head, kui nad ainult tahavad ja viitsivad :). Elumõte pidi olema 42, aga ma veel ei tea, mis see tähendab….

need ülemised pildid on enne…ja nüüd  – peale pidu….

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 5 kommentaari
Lill

jooksmisest

Suvel peale ümber järve jooksmist sai siis mõeldud, et prooviks äkki natuke veel tõsisemalt ja vaatame, mis saab. Plaan oli lahe :) Nägi ette minu jaoks nii väga pikki ringe ja ka väga kiireid ringe. Istusin enne kodus ja joonistasin ja mõõtsin google mapsis, et milliseid teid pidi ma joosta võiks ja kui ikka väga kaugele minna, siis kas ma tagasi ka jõuan. Üks oli selge, et kodust mööda joosta pidi olema keeruline, aga selles nagu suurt vahet ei olnud, kas joosta edasi-tagasi või ringiga. Kahjuks oli aga nii, et suured ringid tähendasid seda, et Kutt kaasa ei saanud ja ütleme nii, et ta ei võtnud seda väga kergelt. Aga no mis teha kui ta ei oska rihma otsas joosta ja mina pidin rohkem-vähem maantee peal jooksma.

Suvise ülitöise graafiku sisse neid jookse sättida oli vahel päris keeruline ja eriti kui nö pika jooksu oleks pidanud tegema töövabal päeval, aga mis siis kui sellist päeva ei ole. Kuna mul ju ei ole üldse nagu päris töö või kes see ikka tänapäeval labidaga kaevab, siis ju vahet ei ole…sobivad ka tööpäevad. Siht silme ees, jooksis lõpuks asi ikkagi kokku ja täpselt nädal aega enne seda jooksu olin mina haige. Võtsin küll töiselt vabama nädala, aga nii haigeks ma ikkagi ei plaaninud jääda. Kui nädal enne tundus, et küll saab kõik korda, et ennegi ühe päeva ennast kehvasti tundnud, aga kui juba neljandal päeval midagi parem ei tundunud, siis noh jah…. selle otsustasin igatahes ära, et jooksen igal juhul. Ma ju võin seda ükskõik kui aegalselt teha :) Õnneks ikka eelmine päev oli olemine juba täitsa mõnus ja kui siis selle päeva pulm ostutus ka üheks vägagi mõnusaks, siis see niisama läbimine tundus juba mõnusa väljavaatena.

Jooksin läbi ja kuna ma ikka ainult loodust nautida ei osanud, siis tegin hetke olukorrale vastavalt paar kiiremat sammu ka. Jooksin eelmise aastaga võrreldes sama maad 7 minutit kiiremini, aga eesmärgid olid palju suuremad. Samas põdeda polnud ju midagi ja äkki ongi järgmine aasta selle võrra lihtsam endast parem olla :).

Ei tahtnud ka asja väga niisama jätta ;) Nädalake hiljem oli kohalik külajooks ja kuna lapsed nagunii läksid, siis ma ju võin ka :) Kokkuvõttes oli naljakas, sest ma sain oma elu esimese medali ja karika ka :) Just enne seda olime Kallega vaielnud, et kas võidu väärtus sõltub konkurentsist ja võistluse tähtsusest. Mina, kes ma kunagi midagi võitnud ei olnud, siis minu jaoks oli see ikkagi hoopis teistsugune kogemus. Eriti veel oma laste silme all :). Et nüüd jutt väga ekslik ei oleks, siis ma võitsin ikkagi ainult veteranide klassis, päriselt jooksvad inimesed, ikka jooksid kiiremini ja ju need kiired veteranid lihtsalt ei jooksnud :)

No ja ma võin ju veel natuke joosta. Kuna me ühe pikalt planeeritud pildistamise pidime edasi lükkama, siis tekkis täitsa sobivalt üks vaba päev, et veel korra joosta. Lubasin endale, et see on selle aasta viimane :). Hoolimata sellest, et ma pool septembrist veetsin maratoni lugusid lugedes, meeldivad mulle…. veel… lühikesed jooksud. Nii kaua kui ma ei oska/suuda endast kõike anda, siis mulle tundub, et lühikesel maal on seda lihtsam tõestada :). Ühel päeval kui ma seda oskan, siis ma võin ju ka natuke pikemalt joosta.

Võtsingi teiste 18 aastastega, kellest vähemalt pooled nägid välja ja ka olid, palju vanemad kui mina, ühte ritta ja jooksime ühest külast teise linna. Ilm oli super, enesetunne super ja kokkuvõttes oligi kõik väga super. Võitsin ennast ja omaarust tegin ka paar päris kiiret sammu, siis kindlasti saab jääb järgmine aasta paremini, sest see on ju alles algus.

Ja alguses on ka mul siin kaks väikest jooksusõpra. Tahavad käia ja tahavad endast parima anda ja muudkui annavad. Kaks korda suvel tegime isegi nii, et ainult nemad jooksid oma lastejooksud, sest minu aeg sai otsa ja pidin tööle minema. Ja sellel külajooksul jooksid nemad nii oma 1.5km lastejooksu ja tulid siis veel ka 5km jooksule. Pärast olid nii uhked, et nad jooksid rohkem kui mina. Koolis jooksevad ja kooli eest jooksevad ja kõigil neil jooksudel, mis ma välja pakun. Läheb järjest paremini ja püüame siis kamba peale üksteisele toeks olla ja mina juba kardan, et parimal juhul mul veel aastake ongi kui ma neist kiirem saan olla. Liisu on meil veel eriti tubli ja naljalt tema juba medalita ei jää. Kui neil oli kooli suurjooks, kus stardis oli terve kool ja läbima pidi umbes 5km, siis tema jõudis finishisse 7nda tüdrukuna. Kõikide koolitüdrukute hulgast ja nii väike see nende kool nüüd ka ei ole :) Aga ma nendel rahvajooksudel olen küll näinud, kuidas ma ikka koguaeg jooksen võidu oma laste vanustega, siiamaani õnneks poistega :)

Trenni teeme igatahes küll võrdselt. Ok Liisu teeb vist juba rohkem. Ei saa tema rahulikult kodus istuda kui Ketlin suuremate tüdrukute trenni läheb ja nii ta käibki seal ka veel. Ketlin jälle leidis ka oma trennipisiku ja kui ta ükskord nädalas ei jõua omavanuste trenni, siis käib selle asemel ühe korra väiksemate juures. Ega see ju ei ole lihtne minna kossu trenni nii, et teised on seal juba mitu aastat käinud, aga esialgu on tema plussiks see, et võhma tal jätkub…las jookseb siis niisama edasi-tagasi ja alati on ju vastas võistkonnas ka keegi, kes on ka alles natukene trennis käinud :)

Kui ma küsisin tüdrukute käest, et mis võistlustele me järgmine suvi lähme, siis vastasid koos – kõikidele :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista | 2 kommentaari