Rubriigiarhiiv: Ketlin

Lill

Vahetus

05. jaanuar 2012

Selle aasta detsembrist võtsin ikka viimase. Jagasin oma pühendumused ära ehk siis töö ja pere peavad saama võrdselt ja natuke endale ka. Mõned numbrilised näidud kah.

2 sünnipäeva – Keit Liis 5 ja Ketlin 7

2 piparkoogiküpsetamise üritust – üks Liisu rühmale ja teine Ketlini rühmale

7 laste jõulupidu – Liisu ja Ketlinil lasteaias, Kärdu koduste laste pidu, Ketlini lauluringi ja tantsuringi pidu, pühapäevakooli pidu ning Liisu sõprade pidu.

3 esinemist Ketlinil – laulis nii üksinda kui ka kooris

3 kontserti – WAF-i kontserdil käisime ilma Kärduta ja suuremad lapsed olid super. Sama koosseisuga käisime ka Birgiti ja Oti jõulukontserdil ning Ketliniga kahekesi Rapla laulukooride kontserdil.

1 teatriskäik – käisime kogu perega Karlssoni etendust vaatamas.

1 tsirkus – käisime terve perega ja lõpp hea ning kõik hea, sest udupeade perele oleks ääre pealt ära jäänud ja õnneks läks tänu väga tublile koostööle piletimüügiesindajaga.

18 kinopiletit – kahel korral käisime kaks korda päevas kinos. Üks seanss koos lastega ja teine ilma. Filme, mida vaadata tahaks on veel…

Üks sünnipäev kuhu Ketlin kutsuti lükku sedasi ( ja ohh õudust, nüüd kui ma seda kirjutan, tuli mul meelde, et see lükati eilse peale) ning Liisu käis ühel sünnipäeval.

Kõigele lisaks sai tehtud kõvasti tööd ja jõuluvana käis meie perel ka. Ühe päeva veetsime kodus ilma elektrita ning kõigele sellele krooniks oli aastavahetusepidu.

Järgisime traditsioone ehk siis vanad sõbrad ja meie kodu. Natuke menüü arutlemist msn-is, kus me jõudsime ära käia nii külma heeringa laua kui ka hiinkana servas ning lõpuks leppisime kokku, et ma võtan ennast siiski nii palju kokku, et külalised saavad kohe tulles laua äärde istuda ning soe söök kantakse lauale. Umbes nii oligi, vähemalt viimastele saabujatele, kus pereliikmete koostöö oli nõnda jaotatud, et kui pereisa teise käigu praadi maitsestas jagas pereema lastele esimese käiguna kapsast juba laiali. Minu õlul oli poest ostetud kana :)..noh see toores, aga juba pakitud ning ahjukartulid-porgandid. Mõttega, et lastel kõht täis ja suured inimesed saaks nautlema hakata. Natumiseks oli siga, kes ei paistnud sea moodi välja :))) ning valik ahjuköögivilju, mille peale suured inimesed naudingust mõmisesid, aga lapsed nina kirtsutasid. Kõrvale juustu-pasteeti ja peenikeseks tegevat veinijooki, kust oli vist kogu alkohol välja võetud. Mehed jõid pisikestest pitsidest viina ning kõik meelelahutussaated võtsime linti, et neid nautida meile sobival ajal.

Südaöine paugutamine möödus pisarate vabalt ning oli mõnus tunnistada, et lapsed on pea kõik juba väga õiges vanuses. Enamus lapsi jäigi meist maha õue ning ainult jääs sõrmed ajasid nad lõpuks tuppa. Esimene allaandja oli väike Katariina ning temale järgnes ka suur ;). Kuskil pärast kahte andsid alla veel Ketlin ja Leena, kes oma jutu järgi pidid olema need kõige viimased. Kuskil poole nelja ajal kustusid Kärdukas ja Karl ning natuke enne viit ajasime magama Liisu ja Liisa. No need kaks vist olekski üles jäänud :)

Hommikul näitasid ennast parimast küljest Marise lapsed, kes paar tundi suutsid olla üleval nii, et keegi teine ei ärganud ning Kalle, kes tegi ära suuremad koristustööd. Jagasime sõbralikult viimase kootüki ning tublimad tegid muna ja peekonit ning “värske” salati riismed kadusid ka tänulikku kõhtu. Õhtust alles jäänud juustutaldrik oli Kassi poolt läikivaks lakutud ning laste kõhtu kadus pakk krõbinaid ja 2 liitrit piima :)

Väike idülliline jalutuskäik metsrägastikus ning metssigade rännumaal ning veel üks kana ning köögiviljad. Igaüks leidis veel endale mõnusa pesa kus teleka taustal tukkuda ning asjad pakiti kokku alles pimedas.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui see terve aasta mööduks nii nagu ta algas, siis oleks ta üks parimaid!

Esimesel detsembril oli mul ainult üks soov, et lapsed püsiks terved. Väike nohu vist küll korra kimbutas Liisut ning Ketlinil oli ükspäev hääl ära, aga muidu oli kõik super, super ma ütlen. Kui ma siis teise jaanuari õhtul kergendatult ohkasin, köhisid Liisu ja Kärdukas kohe mõnuga pool ööd. Minu edukas ignoreerimise ja positiivse mõtlemise ravimeetod on õnneks juba tänaseks päevaks köha peaaegu minema viinud.

Ei tea kas peaks midagi lubama ka uueks aastaks…mmmmmm….. ma mõtlen selle peale :)

Vot näete jah, vana-aastaõhtul tegin ma just täpselt nii mitu pilti ning esimest jaanuari nautisin oma silmade läbi.

HEAD UUT AASTAT KÕIGILE!

Rubriigid: Kalle, Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt | 3 kommentaari
Lill

piparkoogid

21. detsember 2011

Lubasin endale sellel aastal jõulude ajal olla tublim ema. Väga lihtne oleks olnud omale töögraafik ääreni täis panna ning ukse vahelt perele hüüda – praegu ei saa, ma pean ühe asja ära tegema. Noh nii nagu eelmine aasta umbes oli. Sellel aastal aga lubasin, et olen igal laste peol kohal ja ok püüan siis anda veel natuke rohkem. Eks väike põhjus ole ka selles, et ühtegi täiskasvanute pidu vähemalt minu kalendrisse ei sattunud. Ma mõtlen sellist, kus ma mustas kleidis veinipokaal käes sussi sahistada oleks saanud :)

Algatuseks käisin lasteaias välja idee, et terve rühm tuleb meie juurde piparkooke tegema. Noh terve rühm ju tegelikkuses tähendas lausa kahte rühma. Kuna mul mõlemad lapsed on jälle uues rühmas ja uute sõprade otsingul, siis natuke keeruline tundus see ülesanne. Liisu rühmas tulid õpetajad kohe vaimustusega kaasa ja vanemadki olid aktiivsed kaasa mõtlejad. Nii nad siis ühel esmaspäeva pärastlõunal bussiga kohale tulidki. Kisa-kära-jooksmist oli maja kohe ääreni täis ja üks väike sõber etendas kohe algatuseks täiuslikult filmiliku trepist vabalangemise. Kuna ta oli väga osav, siis nutt oli pigem ehmatusest kui valust. Igatahes 5 minutit hiljem oli ta uuesti lahingus. Napilt 5 aastased, ok 5 aastaseid oli vaid 2, ehk siis neljased, ei ole veel selles eas, et nad terve paki tainas kokkideks vorpida viitsiks. Korraks laua taga proovimas käia pole aga probleem ning tõe huvides olgu öeldud, et poisid olid vaat et tõsisemad tegijad :). Emad ja õpetajad aitasid kaasa ja 6 pakki tainast sai kookideks ning pärast ka rohke glasuuri alla looka. Õhtu väike superstaar oli meie Kärdukas, kes uhkes üksinduses oli viimane kaunistaja, hoolimata sellest, et sama palju kui mahtus glasuuri koogile, läks otse tuubist ka suhu. Emade heldinud pilgu all kaunistas ta viimaseid piparkooke.

Kaks päeva hiljem oli Ketlini rühma kord. Sealne ootusärevus oli kordades kõrgem, sest hoolimata sellest, et Ketlin kõiki oma sõpradeks nimetab, on paljudel juba nii aktiivne ringide graafik ning äkki nii mõnigi ei taha siis tulla, kui tema sõber ei tule. Igatahes kogunes meie juurde natuke tagasihoidlikum seltskond ja seda igas mõttes. Kui lapsed olid juba poolt tundi vaikusest piparkooke rullinud ning ma külmikust juba viimase paki võtsin, ei olnud muud kui ainult imestada, et kas tõesti nii vaikne ongi. Tuli välja, et meie poole oli sattunud rühma vaiksem pool, kellest osad veel siiamaanigi lärmaka seltskonnaga harjunud pole ning nende emad olid kohe kahe käega poolt, et lapsed väljaspool lasteaeda natuke koos saaks olla. Kui emad siis viimaseid piparkooke kaunistasid ning elav arutelu kohalike koolide plusside-miinuste üle käis, mängisid lapsed üleval vaikselt peitust. Tundus, et see väike lõhe, mis selles vanuses lastel poiste-tüdrukute mängudesse tekkida võib, sai just praegu kiirelt kinni nõelutud.  Lasteaiast kuulsin, et uute sõprade leidmiseks oli see üritus kenasti korda läinud ning lapsed julgemad :)

Ja see oli alles algus. Ma nüüd kohe torman tänase päeva teisele peole ja äkki õhtul räägin teile jõuluvanast..

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | Kommenteeri
Lill

Ketlin 7

14. detsember 2011

Ketlin on tegelikult 7 juba nädal aega, aga parem hiljem kui üldse mitte. Ketlin on lahe. Täpselt esimese lapse moodi. Nüüd kus mul on ka teine ja kolmas ning olen oma töises elus näinud teisigi esimesi lapsi, siis tundub, et paljudel neist on ühised jooned. Enamus neist tänu vanematele. Kõige pealt kummardus endale. Ketlin on titest peast arendatud ja arendusele kenasti allunud, et vanemaid rõõmustav suur teadmiste janu on temas olemas. Oma teadmistejanu rahuldab ta loomulikult küsimuste küsimisega. Lõppematu vooluna ja kui ei küsi, siis lobseb niisama. Isenesest on see väga armas, sest oleks nagu sõbranna, kes meelsasti oma aega minuga veedab. Mis mulle eriti temaga lobisedes meeldib on, et ta naerab iga nalja peale. Isegi kõigi nende, kus nalja ei olnudki. Kui ta ei räägi ega naera, siis ta kirjutab raamatut. Tavaliselt on need pildiraamatud ja arendavad. Näiteks linnuraamat, kust pooltest lindudest polnud mina kuulnudki, aga need linnud on olemas! Üks viimaseid oli mõistatuste raamat ja lasteaias on ta alustanud ka muinasjutu raamatut, kus ühel lehel on pilt ja teisel jutt. Aga äkki see on üllatus, sest ta teeb seda lasteaias :)

Kui raamatuid ei kirjuta, siis lõikab näiteks lumhelbeid välja. Üks õhtu otsisin internetist kuidas ilusaid teha ja näitasin talle ka. Esimesed tegi koos minuga ja edasi lasi kääridel käia ning kahe õhtuga kogunes neid kena ports. Kui teha, siis ikka rohkem.

Kui lumehelbeid ei lõika ja vaikus on majas, siis on Ketlin teleka ette hiilinud või arvutis. Äkki peaks juba kontrollima hakkama, mis ta seal arvutis teeb. Õnneks talle meeldib lobiseda ja küsimustele vastab hea meelega ja veel ei tundu, et salaplaane peaks.

Ketlinile väga meeldivad teised lapsed ja tema sõprade nimekiri on nii pikk, et tal endalgi ei tule kõik nimed meelde alati. Sõbrad on nad aga ikka!

Väga meeldib olla vanem õde, sest tema ju teab kuidas asjad olema peavad.

Mis aga põhiline – ma vaatan teda nagu peeglisse. Kõik mis ta teeb ja kuidas ta mõtleb, see on täpselt nii nagu mina. Ikka veab, et mulle esimene laps just minu moodi anti, äkki ma siis oskangi õigesti kõike teha ning oma valesti astutud sammud tema kasuks pöörata.

7 aastane on väga lahe tegelene – teab ja teeb, kuid samas poeb ka kaissu ning õhtul ilma musi-kallita magama ei taha jääda. Teab juba mida oodata ning peab plaane. Lubas ehitada oma maja meie lähedale, et siis tema lapsed saaks vanaema juures käia :). Suureks saades hakkab kas loomafotograafiks või lauljaks või mõlemaks :)

Palju armastust meie esimesele!

Rubriigid: Ketlin | 7 kommentaari
Lill

jõulukalender

05. detsember 2011

Nüüd kus lapsed juba suuremad, hakkab varakult juba arutelu, et milline jõulukalender sellel aastal tuleb. Aastate jooksul on meil olnud nii muumi kui ka petshopi oma ning ühel maiasmokal oli ka kinderi oma. See kinderi oma oli küll liiast ning selle tõmbasime valikust maha. Muumi ja petshop aga on…noh ma ei tea. Väga suur enamus kalendrist on nii pisike puru, mis juba õhtuks kuskile põrandaprakku ära kadus. Kuna Ketlin on enda jaoks alles nüüd pesthopid avastanud ja siiralt leiab iga päev, et tal neid on liiga vähe ning kunagi poes ei unusta neid lunimast, siis leppisime kokku, et ma teen kalendri ise.

Kuna aga aega mul eriti ei olnud, siis müüsime pool ideest vanaemale maha, kes õmbles tüdrukutele 48 väikest kotikest, kuhu siis asjad sisse mahuks. Ketlin käis ja näitas mõõdu ka ära :). Minu ülesanne oli sisu välja mõelda. Kõige pealt – need petshopid on kõik ühesugused ja maksavad niiii palju. Kummalisel kombel on maaletooja poes, vaat et veel kõige kallimalt need müügil. Mis tundub vägagi kummaline. Üks oli kindel, et 48 petshopi ma nüüd küll ei osta. Kohalikus Maximas oli kõige parem hind ja nii ma siis asjatundja pilguga neid seal jälgisin – niiii see on meil juba olemas, seda veel ei ole, mäletan ma jaa, kas selline juba on…Kui iga poes käigu ajal paar tükki korvi panna, siis ei saanud arugi kui juba poole kalendri jagu neid kogunenud oli.

Igahommikune juuksekummide tagaotsimine viis selleni, et need kotid, kuhu petshope ei jagu, jagunevad patsikummide ja no ok kommide vahel. Kommid sai pandud lootusega, et äkki jagub mõni mulle ka ;)

Ühel varahommikul tegime Kallega väikest päkapikutööd ja kalender ripub seina peal nii kõrgel, et Liisu ulatub vaevu-vaevu ja Kärdukas ei tohiks üldse teada, et selline asi on. Igaks juhuks, kui Kärdukas näeb, siis sai kõigile pisikesed shokolaadi kalendrid ostetud. See, et need just nii pisikesed on, oli Ketlini valik, sest muidu oleks ju liiga palju saanud ;). Küll on ikka mõistlik.

Ohh hea kerge kohe, kui rohkem enam päkapiku peale mõtlema ei pea ja saab keskenduda sünnipäevadele ning jõuluvanale…..haaa-haaa-haaa

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Kärt, minu kodu | 15 kommentaari
Lill

kohustus

01. detsember 2011

Oma elu esimesed 30 aastat elasin nigu linnuke oksa peal. Ükskõik, mida ma tegin, pidin arvestama ainult endaga. Ja see mina oli veel lisaks sellele südame rahuga selline, kes võis oma õla kellegi najale toetada :). Algul vanemate omale ja kui jalad juba kandma hakkasid, siis ikka leidus mõni silmarõõm, kes abiks tahtis olla. No ja kui enam ei tahtnud, siis tuli varsti uus. Ei, ärge nüüd mõelge, et ma kurjasti ära kasutasin, lihtsalt aeg oli ju selline, et kinopileti ostis kohtama kutsuja ja õhtusöögi eest maksis mees. No ja kui juba hambahari kellegi topsi sai poetatud, siis üüri jagamisest tõeline dzentelmen juttu ei teinud.

Oma aega kasutasin kasulikult, käisin koolis ja tööl. Tööl käimine oli jälle puhtalt oma vajaduste jaoks. Enamasti kogusin raha kuskile järjekordsesse kohta sõitmiseks ja ok, oma lõunad maksin ka ikka ise kinni ning siis kui ma veel päris noor olin, siis ju mobiiltelefone polnud olemaski :). Kuhu ma seda raha ikka koguma pidin – kohutusi ju polnud.

Kui Ketlin sündis, ega ma siis ka aru ei saanud, et elus midagi muutunud oleks. Tavaliselt sai Kalle nimekirja pihku ja ega ta ei pirtsutanud. Ikkagi meie esimene ja sai kõik, millest vanemad vähegi unistada oskasid. Kalle on muidugi väga tubli mees, kellel vist sünnist saati on sissetulekud väljaminekuid ületanud ja meie soovid tuli lihtsalt serveerida kui tema soovid.

Ma nüüd ei tea millal ükskord see klõps käis, aga ma arvan, et siis kui Kärt oli kõhus ja Kalle esimest korda tõsisema näoga mulle otsa vaatas ja ütles, aga mis siis kui äkki ei jagu. Täpselt sellel hetkel aga hakkas kuidagi mulle jaguma ja jagub Kallele täpselt samamoodi edasi. Arved hakkasime lihtsalt võrdselt kahte hunnikusse jagama – osad mulle ja teised talle. Ei ole muutunud ainult meie, vaid kõik meie ümber. Kui juba võrdsed, siis võrdsed igas asjas. Ei ole koristamine, söögitegemine ning laste kantseldamine ainult minu osa ja Kalle oli ühe lapsega isegi pool aastat ise puhkusel. Selle klõpsu juurde käis ka ehmatav mõte, et aga mis siis saab kui ma üks pean kolme lapsega jääma.

Kui nüüd kõik see majanduslik pool kõrvale jätta, siis üks teine kohustus koputab südamele hoopis tugevama haamriga. Mul on kolm last ja minu silme all peaks nendest päris inimesed kasvama. Kui titega oli lihtne – raamatus kenasti kirjas, et kui kõht täis ja püksid kuivad, siis võta aga sülle ning rohkem sa ikka anda ei suuda. Natuke bluti-bluti ka ning kui just maha ei kukuta, peaks kõik hästi minema. Mida aasta edasi, seda hirmutavam aga see tundub. Nüüd tuleb anda eeskuju nii sõnade kui ka tegudega. Vastata küsimustele või siis mitte vastata. Mõelda oma sõnavara peale ning toonile, millega räägid nii Kalle kui ka lastega. Ai nüüd läks küll nässu, on alati esimene ehmatus, kui mõni laps imestunult küsib, et kas te ikka peate praegu siin niimoodi vaidlema. Kas ikka emal sobib maha kukkunud asjadest üle astuda või võileiva taldrik arvuti kõrvale ka järgmise päevani unustada. Kas sobib hüüda üle ukse Kallele, et ma ei viiiiitsi seda teha.

Või äkki ikkagi saab elada nagu linnuke ja jätta mulje, et ma teen ainult neid asju, mida ma tahan, sest elu tulebki nii võtta. Et kui neil veab, siis neil on ka selline töö, mis ei paistagi nagu päris töö, sest kui ma kodus tööd teen, siis mõelge, töö on arvutis istumine ja ilusate piltide vahtimine.Ei pea kraavi kaevama ega kurtma ning ei loegi minuteid tööpäeva lõpuni ega oota reedet.

Kas ema peab olema majas see inimene, kes põll ees mööda maja tormab, sest appikene, mis eeskuju see on, kui ma lastega lasteaiast tulles hoopis teleka ette colinit-justinit vaatama viskan… apppiii, ma ei tea. Mis siis kui mõni mu lastest on aga hoopis teistsugune, selline korralik ning kunagi ohkab, et ahh kodus oleks võinud teistmoodi olla. Või ma peaks olema aus ja kirjutama, et terve pere jookseb siis kui külalised tulevad :).

Nii kaua kui lapsed oma elu eest veel ise ei otsusta, siis kui palju mina pean tegema. Kas suunan trennidesse ringidesse või ootan, et neil endil huvi tekiks ja loen oma eeskujuks hoopis seda, et igal õhtul pean enne magamaminekut raamatuid lugema. Kas ma peaks olema ka kodus õpetaja ning iga tegevuse juures lapsele seletama kuidas seda täpselt teha või lubama tal ise avastada ning tunda rõõmu omamoodi tegutsemisest. Las peseb tomateid vannitoa kraanikausis – puhtaks saavad nagunii ja see on palju mugavamal kõrgusel.

Äkki peaks lastega rohkem pahandama ka. Kas siis kui nad uimavad ja ei pane ennast piisavalt kiiresti riidesse. Mitte, et alati kiire oleks, aga mul on ju mugavam. Kas Kärdukas ikka saab aru, et hambapasta pole ühekordseks kasutamiseks ja mis ma siis tegema peaks. Panema ta nurka istuma. Ma kohe kardan seda karistamise osa. Ei taha mitte ükski täiskasvanu kuulda mingit kriitikat ja ei saa mina kindel olla, et laps seda kui konstruktiivset kriitikat võtab ja õiged järeldused teeb. Lugege algust. Kindlasti ei olnud minu ema nõudlik kasvatusstiil see, milliseks mina kasvasin….

Ohh ma ei tea…

Ja üldse millal minust selline kanaema sai. Ma võin küll julgelt öelda, et lapsed on minu jaoks kõige tähtsamad. Nemad on minu pensionisammas ja motivatsioon tuleb kõrgel hoida :)

Mida ma tean, et mul on oma “poistega” vedanud, sest nad suudavad mind positiivselt üllatada. Ilma pildita pole lugu. Omal algatusel ja teist korda ka 100% täiesti iseseisvalt tehti piparkooke. Minu ülesanne oli ainult plaadid ahju panna ning õigel ajal välja võtta – kõik muu tehti Ketlini eeskujul…

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt | 5 kommentaari