Igal inimesel on omad tööalased unistused. Minu oma on(li) saad vot just täpselt selline pilt.
Esmaspäeval kui ma pildi tegin, siis ma pool päeva käisin ja särasin, et ohhh ma sain selle…
Selle pildi juurde käib ka pikem jutt, aga seda ma kirjutan näiteks homme, aga ma kuidagi ei suutnud ennast hetkel tagasi hoida ja pidin pildi maailma laskma!
Palju õnne esimeseks sünnipäevaks pisike ANNETTE!
Eelmisel suvel oma suure kõhuga kohtusin 2 hästi armsa perega. Kõige pealt said kõhud pildile püütud, seejärel tutikas beebi ja rohkem või vähem kohtusime ka terve selle aasta jooksul ning nüüd sügisel said mõlemad poisid ühe aastaseks. Kui juba mitu-mitu korda kohtutud, siis käis broneerimine kiirelt ja kenasti. Mul on homme linnas pulm ja lubas ilusat ilma – kas pärast seda lähme – ja loomulikult lähme. Või siis ma lõpetan stuudios kell neli, saame seal kokku ja lähme – muidugi lähme :). Pildistada on ka väga mõnus kui inimesed mu kaamera ees juba harjunud on :). Nad isegi ei pahanda kui fotokas niimoodi katki läheb, et pilti saab ainult tagurpidi teha…
Ühesõnaga püsikliendid on lemmikkliendid kõigile :)
Sügis nagu ka poisid näitasid ennast parimast küljest :)
Kuna mul siin on kolm pruuti välja pakkuda, siis pisikestest poistest ei tea veel midagi, aga ämmad-äiad sobivad küll!
Minu selle suve kõige raskem-töisem-pikem-lõbusaim-ilusaim nädalavahetus alagas Kati ja Eriku pulmaga. Päevaplaan oli lihtne ja konkreetne. Kõigepealt lähme kolme väga ilusa koeraga Saue mõisa parki pildistama. Mina kui “tuntud” loomapildistaja pabistasin ikka terve eelmise päeva. Mismoodi ma panen kolm koera niimoodi pildile, et see lahe oleks. Ega ma nüüd, aus olla, suurt midagi välja ei mõelnudki ja jätsin kõik saatuse hoolde. Ütleme nii, et kui on sellised koerad, siis piisab ainult ilus olemisest ja noh natukesest kasvatusest…või maiusest :)
Koerad istusid, lamasid, kuidas vaja ja kus vaja.
näete jah ;)
selle pildi juures pidid koerada vabalt taustal ringi jooksma. No aga minu pildi peale jäid nad nina maas valged pallid ja ma lõikasin nad lihtsalt välja…sorry ;)
mõisa väravas veel viimane pilt ja sõitsime edasi mere äärde..
väike puhkepeatus metsas..
see on mu viimase suuve lemmiknurk. Ma vist ronisin peaaegu igale paarile niimoodi nina alla ;)
jalutuskäik meres…
pruudikingi oli lausa kohtuslik liiva sees pildistada :)
Kati oli super eeltööd teinud ja kõik kohad, kuhu pildistama minna olid välja valitud, minu ülesanne oli ainult õiged nurgad valida. Meremuuseum oli super valik
just täpselt nii vana ja nii lagunenud nagu meile meeldis :)
Muuseumis oli meil , kui ma ei eksi, siis täpselt 10 minutit aega ja jooksuga läksime kirikusse.
ma tahaks veel peatud Kati ämma juures. Ma ei ole veel üheski pulmas ämma nii palju pildistanud, aga no kui ämmal on juba selline märk rinnas, siis on mida pildistada.
Kui nüüd ämm kõrvale jätta, siis peigmehel oli 2 väga lahedat õde, kes hetkekski ei unustanud, et fotograaf on ruumis.Teate kui lihtne on niimoodi tööd teha :)
täiesti tavaline perepilt :)
Minul oli ütlemata lõbus ja seltskond oli super. Minu osa pulmas lõppeski just sellel hetkel…
PALJU, PALJU ÕNNE!
Kolme väikese lapse emana usun, et tean päris hästi, mida tähendab üks laste pildistamine. Kui ühe aastasel vabalt kulgeda ei lasta, siis vägisi kinni hoides on kisa taevani ja solvumine südame põhjast sügavamal. Kui kolme aastane on otsustanud pildile mitte tulla, siis on targem kohe oma lubaduste pagas avada – alustades pisikesest kommist või sõbrale küllaminekust, lõpetades poes olevad kõige suurema autoga. Kui viie aastane pildi peal ei naerata, siis piisab rõhuda eelnevatele kokkulepetele ja tagajärgedele ;). Kui seitsme aastane juba stuudio uksest sisse on tulnud, siis on tema pildistamine ainult puhas õnn ja rõõm :)
Loomulikult on ka alati inglikesi, kes tulevad uksest naeratades sisse ja teevad absoluutselt kõike, mida neilt oodatakse ja rohkemgi veel. Vanusest sõltumata :). Vanemate silmad on seda säravamad, mida väiksemad olid nende ootused oma lastele ja kui siis väike pätt ( minu vägagi heatahtlik väljend väiksetele lastele) oma vanemaid nii emotsioonide kui ka koostööga üllatab, siis mina olen rahul :)
Kui mina olen oma lemmikud “purki saanud” ja kodus arvuti lahti teen, siis olen dilemma ees. Äkki neile ei meeldigi see, mida ma nüüd siis tegin. Olen aru saanud, et suures plaanis on paljudel täiesti ükskõik, kelle juurde pildistama minna, aga sellest hoolimata on neil oma nägemus ja ootused. Kui sa inimest näed stuudio uksel esimest korda elus, siis silmist ootuseid näha võib vahel täitsa rappa minna. Teine dilemma on stuudios pildistades see, et kas ma peaks nüüd tegema rohkem stuudio teise fotograafi moodi pilte, et inimesel oleks kindlamalt teada, milline tulemus saab olema või ajada ikka oma rida ja teha ainult neid pilte, mis mulle endale kõige rohkem meeldivad.
Kui ma siis pildid olen valmis teinud ja kliendile ära saatnud ja sealt kippu ega kõppu ei tule, siis ma olen täiesti kindel, et nüüd ma panin küll puusse ja kliendil ilusad pildid jäid saamata. Vahel on võimalus minna salaja kuskile interneti foorumisse piiluma, et millistele ootustele ei suutnud ma vastata, aga vahel ei teagi …. Oma helgetel hetkedel lohutan ennast sellega, et tüüpiline eestlane ei olegi väga ülevoolav – ehe näide mul siin kodus ja ma ise ei olevat ka ükskord kiitnud nende piltide eest, millega ma ülirahul olin või siis nagi üks klient ükskord paar kuud hiljem tänaval kohates ütles, et ta ei ole lihtsalt arvutiinimene ;)
Ma nüüd valisin siia kahe sessiooni pildid, ühed on just nõelasilmast tulnud ja teised ilma tagasideta (lugege – ma olen täitsa kindel, et neile ei meeldinud)
minu lemmikud on alati need, kus kõik kenasti KAAMERASSE ei naerata
rekvisiidid minu piltidel on alati poolikud-veerandikud ;)
emotsiooni on..järelikult on lahe.. suvaline? tundub? …mulle meeldib :)
taustajõud ei peagi teravad olema :)
üks mu lemmikuid sellest perest
selle superlaheda käru tõid nad ise kaasa…näete jah, poolikult
kas ma oleks pidanud selle jala sealt ära koristama – oleks, aga ma proovisin ja koos jalaga oli parem, minulikum
kaks suurt lemmikut seeriast – karu ja vanker
tõelised ja ausad emotsioonid poste riietamisest – ajaloo huvides, et ta ise saaks näidata kuidas juba sünnist saati kõik riietumisega seotu talle vastumeelne oli. Noh juhuks kui ta tulevane naine temaga shoppama tahab minna ;)
tavaline klassika, aga minu lemmik sellepärast, et see on tehtud hetk peale poseerimist ;)
armastan siiraid emotsioone..
üks mu lemmikuid. Koostöö sujumiseks lähevad väiksetele poistele alati võtmed peale – sobib väga hästi…
jeeeeeee
meestejutud ;)
Keegi just ükspäev ütles mulle, et väheke ebakindlust on edasiviiv jõud!
Mitte minul, vaid neil …. :) See kõik oli alles septembrikuus ja nüüd peaks kõik need pisikesed sealt kõhust väljas olema. Mulle on tundunud nii, et kui tehakse pildid, kus pisike alles kõhus on, siis jäädakse tihti beebit liiga pikalt imetlema ehk et kuidas me nüüd siis jälle fotograafi juurde lähme :) Positiivne mina nüüd ei kahtle hetkekski selles, et asi võiks piltides olla ;)
Ma siis ikka püüan, vist liiga tihti, beebiootajaid veenda, et ma ikka tahaks rohkem beebit pildistada. Nagu alljärgnevalt näha, siis mitte kõik ei ole õnneks vedu võtnud ja selle üle on mul väga hea meel, sest nüüd stuudios olen avastanud, et ütlemata mõnus on kahe armastust ääreni täis õnneliku täiskasvanud inimesega pilte teha. Kellegi meel kurvaks ei lähe ja mitte midagi lubama ka ei pea…ootus on ainult suur :)
Ükskord on ka nii juhtunud, et pisike otsustas just sellel päeval sündida, kui kõhupildistamine plaanis oli…aga see oli juba eelmine suvi…
lemmikvärvid must ja punane
poiss?!!!!
tüdruk?!!!!
oodatud…väga oodatud :)
tema on täna veel täitsa kindlalt kõhus ;)
S tuli stuudiosse hoopis ühel teisel eesmärgil ja suure-suure seltskonnaga ja kui kõik oli juba lõpetatud ja inimesed poolenisti uksest väljas, siis vaatasime – et ahhh teeme ära. Umbes täpselt 5 minutit ja väike mälestus olemas :)
