
Kolme väikese lapse emana usun, et tean päris hästi, mida tähendab üks laste pildistamine. Kui ühe aastasel vabalt kulgeda ei lasta, siis vägisi kinni hoides on kisa taevani ja solvumine südame põhjast sügavamal. Kui kolme aastane on otsustanud pildile mitte tulla, siis on targem kohe oma lubaduste pagas avada – alustades pisikesest kommist või sõbrale küllaminekust, lõpetades poes olevad kõige suurema autoga. Kui viie aastane pildi peal ei naerata, siis piisab rõhuda eelnevatele kokkulepetele ja tagajärgedele ;). Kui seitsme aastane juba stuudio uksest sisse on tulnud, siis on tema pildistamine ainult puhas õnn ja rõõm :)
Loomulikult on ka alati inglikesi, kes tulevad uksest naeratades sisse ja teevad absoluutselt kõike, mida neilt oodatakse ja rohkemgi veel. Vanusest sõltumata :). Vanemate silmad on seda säravamad, mida väiksemad olid nende ootused oma lastele ja kui siis väike pätt ( minu vägagi heatahtlik väljend väiksetele lastele) oma vanemaid nii emotsioonide kui ka koostööga üllatab, siis mina olen rahul :)
Kui mina olen oma lemmikud “purki saanud” ja kodus arvuti lahti teen, siis olen dilemma ees. Äkki neile ei meeldigi see, mida ma nüüd siis tegin. Olen aru saanud, et suures plaanis on paljudel täiesti ükskõik, kelle juurde pildistama minna, aga sellest hoolimata on neil oma nägemus ja ootused. Kui sa inimest näed stuudio uksel esimest korda elus, siis silmist ootuseid näha võib vahel täitsa rappa minna. Teine dilemma on stuudios pildistades see, et kas ma peaks nüüd tegema rohkem stuudio teise fotograafi moodi pilte, et inimesel oleks kindlamalt teada, milline tulemus saab olema või ajada ikka oma rida ja teha ainult neid pilte, mis mulle endale kõige rohkem meeldivad.
Kui ma siis pildid olen valmis teinud ja kliendile ära saatnud ja sealt kippu ega kõppu ei tule, siis ma olen täiesti kindel, et nüüd ma panin küll puusse ja kliendil ilusad pildid jäid saamata. Vahel on võimalus minna salaja kuskile interneti foorumisse piiluma, et millistele ootustele ei suutnud ma vastata, aga vahel ei teagi …. Oma helgetel hetkedel lohutan ennast sellega, et tüüpiline eestlane ei olegi väga ülevoolav – ehe näide mul siin kodus ja ma ise ei olevat ka ükskord kiitnud nende piltide eest, millega ma ülirahul olin või siis nagi üks klient ükskord paar kuud hiljem tänaval kohates ütles, et ta ei ole lihtsalt arvutiinimene ;)
Ma nüüd valisin siia kahe sessiooni pildid, ühed on just nõelasilmast tulnud ja teised ilma tagasideta (lugege – ma olen täitsa kindel, et neile ei meeldinud)


minu lemmikud on alati need, kus kõik kenasti KAAMERASSE ei naerata

rekvisiidid minu piltidel on alati poolikud-veerandikud ;)

emotsiooni on..järelikult on lahe.. suvaline? tundub? …mulle meeldib :)

taustajõud ei peagi teravad olema :)

üks mu lemmikuid sellest perest

selle superlaheda käru tõid nad ise kaasa…näete jah, poolikult

kas ma oleks pidanud selle jala sealt ära koristama – oleks, aga ma proovisin ja koos jalaga oli parem, minulikum

kaks suurt lemmikut seeriast – karu ja vanker


tõelised ja ausad emotsioonid poste riietamisest – ajaloo huvides, et ta ise saaks näidata kuidas juba sünnist saati kõik riietumisega seotu talle vastumeelne oli. Noh juhuks kui ta tulevane naine temaga shoppama tahab minna ;)

tavaline klassika, aga minu lemmik sellepärast, et see on tehtud hetk peale poseerimist ;)

armastan siiraid emotsioone..


üks mu lemmikuid. Koostöö sujumiseks lähevad väiksetele poistele alati võtmed peale – sobib väga hästi…

jeeeeeee

meestejutud ;)
Keegi just ükspäev ütles mulle, et väheke ebakindlust on edasiviiv jõud!