Rubriigiarhiiv: KODU

Lill

natuke talve moodi

Mis kuu praegu on? Aga mis nädal? Mitu päeva veel minu sünnipäevani aega on? – Need on Ketlini igapäevased küsimused. Et talle vastuseid kergemini mõistetavaks teha, siis üheks märksõnaks temale oluliste asjade saabimisel, on lume tulek. Kindel on see, et tema sünnipäev ei tule kindlasti mitte enne seda kui lund on sadama hakanud. Ohh seda rõõmu kui siis ühel hommikul oligi esimene õhuke lumekiht alla sadanud :).

Ei jõudnud nad isegi süüa, kohe kiiresti oli vaja õue minna. Ma arvan, et esimene lumi ongi vist ainuke põhjus, millegi lapsed isegi unepealt on võimalik õue saada :).

kaugemalt…

misse? mis teha kui inimene ei mäleta, mis asi lumi on :) Endal oli ikka päris kummaline tunne küll kui ma juba järjekordsele lapsele täpselt seda sama talvekostüümi selga panema hakkasin . Kui ikka päris lumi maha tuleb, siis tuleb kollektsiooni ka SELLE pildiseeria jaoks täiendada (appi, mis koledad punased uduraamid, hea et ikka inimene on võimeline arenema)…

maal ikka mõnus, keegi ei vaata kui ka pidzaamas õue lähed :). Samas ükspäev ma niimoodi Kärti jalutasingi magama ja kuna meil siin kõrval on sõdurpoiste taasturavi keskus, siis ühed poisid kiirel sörgil ikka päris muigel näoga vaatasid mind :)

viimane telling langeb kah kohe, sest viimane ümmargune akne sai ka oma liistu ümber.

kass ikka ka :)

Rubriigid: KODU, Keit Liis, Ketlin, Kärt | 4 kommentaari
Lill

kodu korda 45 … aknalauad

Teate see ehitus siin ei saagi mitte kunagi valmis. Ahhaaaa nüüd kõik naeravad :) Nimelt isegi kui sein on valmis tehtud, siis tuleb välja, et pärast seda kui aknalauad paika pannakse, tuleb hakata uuesti seinu parandama. Aga mis me siis tegime sellised munakoorest seinad.

Teine ja hoopis kehvemini läks meil pistikupesadega. Meie alles rohelised savikrohvi vallas püüdsime sellest hoolimata võimalikult palju uurida ja puurida.

Ikkagi leidus palju sellist, mida kas keegi ei osanud meile öelda ja meie osanud ka küsida. Tarmo, kes on tavaline küproki-ehitamise-mees, kasvab ja õpib ka koos meiega. Ja niimoodi tuligi välja, et isegi kui krohvitud sein on kenasti kindel, siis pistikupesadesse voolab liiv sisse ja üllatu-üllatus, pistikud lakkavad töötamast.

Kalle siis uuris, et kas kellegil pole kunagi siis sellist muret ette tulnud ja mis lahendused selleks oleks. Enamus vaatas imestunud näoga, aga lõpuks soovitati pesaauk seestpoolt ka ära värvida. Ma nüüd pole täitsa kindel, et kas see ongi see parim lahendus…äkki keegi targem teab, kuidas neil tehtud on?

Kindluse mõttes otsustasime, et teisel korrusel püüame lihtsalt vältida savi sisse pistikute panemist…igaks juhuks :)

Aga aknalauad… need tegi meile S ja meie uhkest lauavirnast võetud laudadest. 7cm paksud ja väike soon sees nagu vanasti.

Värvimise osas lähevad meil S-iga arvamused veel lahku. Tema nimelt paneks värvi nii vähe kui võimalik ehk siis üldse mitte ja kohe kindlasti mitte nii paksult nagu mina tahan. Puumeeste asi :)

Vannituppa ostsin ka “vaasikesi” ehk siis kastid kuhu laste mänguasjad sisse käivad.

Hetkel aga pannakse õue akendele …ümber. Kuidas neid nimetataksegi liiste?

Lõpuks saab siis tellingud maha võtta ja maja näeb päris maja moodi välja :)

ja selle esimese pildi kohapealt ei saa jätta märkimata kodus töötamise võlusid – sellist valgust sügisel õhtul koju tulles enam ei näe ;)

Rubriigid: KODU, kodu korda | 10 kommentaari
Lill

kodu korda 44 minu tuba

Nii tasakesi kui meil siin ka asjad ei liigu, siis vahepeal ikka midagi juhtub. Just saabusid meile esimesed puutöö tulemused – esimese korruse aknalauad ja minu tuppa minu töölaud. Mulle just nii meeldib, et hommikul umbes 10 minutit enne seda kui me kodu uksest välja astusime, helistas S, et ta nüüd tuleb paigaldama ja sai valmis poolt tundi enne seda kui me koju tagasi jõudsime. Oootamise aeg tundus niimoodi eriti lühike.  Lapsed jäid kõik autos magama ja meie käisime toast tuppa ja imetlesime uusi aknalaudu.

Mina muidugi kõige rohkem oma lauda.

Tegelikult on veel päris palju teha, aga mingigi õrn ettekujutus toast hakkab juba kujunema. Kui esialgu oli plaan, et me jagame Kallega tuba, siis nüüd me otsustasime, et kabinet ja külaliste tuba on mõlemad natuke ühte ja natuke teist. Minu kabinetis on  lahtikäiv diivan ja Kalle kabinetis on kushett. Praegu on seal ka kogu laste mänguasjade tagavara, aga jõuludeks pidid need kõik teisele korrusele kolima….

Kui maja ostsime, siis aia ääres seisis suur hunnik palke. Ühel hetkel siis Kalle kutsus traktori ja lasi sealt umbes 20 palki lehtedeks lõigata või kuidas iganes seda nimetatakse. Minu kõrgune laua virn seisab nüüd meil keset õue ja sealt omakorda valiti laiemad lauad, millest siis tehtigi aknalauad ja ka minu laud.

Laud on 90 cm lai ja koosneb kolmest plangust, millest kõige laiem on 35cm…

näete jah mul on ruumi süüa nii,et ma ei peaks muretsema, et piim klaviatuuri vahele läheb. Ja ma söön peaaegu alati arvuti juures. Peale selle mahuvad ka kõik lapsed laua peale, ilma et nad millegile olulisele peale ei istuks. Kärdul veab veel eriti, ta saab oma klaviatuuri ja hiirega mängida….

see kummut tuleb nüüd ainult üle värvida ja uued nupud panna ja siis võib öelda, et laud on valmis. Natuke kõrgust tuleb jalgadele ka lisada…

Siis on vaja aknapõsed värvida, liistud akendele ja natuke värviparandusi. Natuke riiuleid kah ja loomulikult pilte seinte peale. Üks, mis kindlasti tuleb on ENNE pilt…näed see

Rubriigid: KODU, kodu korda | 4 kommentaari
Lill

kodu korda 43

Kuidagi suvisel kiirel ajal see asi meil ei edene. No põhirõhk on ka maja välisvoodril. Kalle peaks seda üksinda värvima, aga elu meil siin ei võimalda tal seda kohe mitte. Kui Kalle on tööl, siis ted pole kodus. Kui Kalle on kodus, siis olen kas mina kodust ära tööl või teen kodus tööd ja tema peab Kärdut valvama. Arvutage nüüd siis ise välja, et millal tal see värvimise aeg on :)

Majas sees on jälle kõik toad nii poolikud, et midagi lõplikku ei saagi kohe kuidagi paika. Õnneks on nüüd aknalauad töösse antud ja kohe kui need paigas saab vaasikest sättima hakata. Esik on ainuke ruum kuhu aknalaudu ei tule ja seal saab nüüd natuke juba sättida.

Meie pere ei ole eriti suur riiete kappi panija ja nii on esikus nagid meil asendamatud. Ma tean ka kui palju üleriideid 5 liikmelisel perel võib olla – umbes nagu oleks 10 parimat sõpra korraga külas. Nii et tavalise nagiga tekiks meil iga nagi otsa suur kuhi ja ma ei viitsiks iga kord pahaseks saada kui just see asi, millega ma õue tahan minna on 5 jope all. Ksukilt netiavarustest jäi mulle silma rnagi, kus konksud rippusid allapoole ja igale jopele on ruumi piisavalt. Riiuli tegi Kalle vanadest põrandalaudadest. Ikka nendest kõige vanematest, mida ta Massult jao pärast siia toob. Kandurid leidsime Mustrist ja konksud tellisime sepa käest. Värviti meie jaoks kenasti valgeks ka.

Nad küll lubasid konksud kollasemaks kõrvetada, aga natuke vähe kõrvetasid…eks siis aeg peab oma töö tegema. Üks riidepuuga mantel varjab ka neasti koleda elektrikilbi ära. Nende korvide koha pealt ma veel kindel ei ole ;)

Üks nädalavahetus käis Kalle lastega Lõuna-Eestis minu vanavanemate maha jäetud maju uurimas. Kuigi talle kinnitati, et ega seal midagi väärtuslikku ei ole, arvas ta, et vot sellel kellal on meie jaoks küll väärtust rohkem kui rubla eest. Kahtlen, kas ta kunagi käima ka hakkab, aga oma koha ta juba leidis!

õhtune täiendus…

Kalle sai mu hommikusest postitusest innustust või siis õigemine kasutas ära Kärdu uneaja ja tegi riiuli lõplikult valmis. Kutsus mu pilti tegema ja puha…

järjekorras on ka selle ukse valgeks värvimine…

ühest küljest ja teisest…

ma küsisin, et kas see neljas lastekonks on mingi vihje või…

ainuke, kes seal tegelikult istuda tohib…igaks juhuks :)

imetleb oma kätetööd…

Rubriigid: KODU, kodu korda | 17 kommentaari
Lill

päike ja heinamaa

Teate küll mis kodus on…meil on ka :)))) ja imeilus kollane viljapõld kah. Käime ja imetleme iga päev ja eile õhtul vaatasin, et ikka peab fotoka võtma, muidu niidetakse veel maha enne kui keegigi seal poosetada saab.

vot heina sisse suuremad küll ronida ei thatnud :) ..poosetasid tee ääre peal…

Kallega koos läksid viljapõllu sisse ja Kalle näitas kuidas teri süüakse…

ma usun, et kõikidel emadele tunduvad nende lapased jube armasd :)

oma peret on ikka hea pildata…midagi ütlema ei pea..käisin enamuse aega lihtsalt ümber nende ja klõpsutasin…

edasi läksid nemad viljapõllu sees olevat saart avastama ja mina koju kooki kontrollima…

saar

teel tagasi…

näe emmmmeeeee :)))))

Just meil seal omas fotofoorumis oli teemaks klientidele tehtavad pildid. Kas teha selliseid nagu endale meeldib või selliseid nagu kliendile meeldib. Vot need pildid on need, mis mulle endale näiteks väga meeldivad, aga kliendile ma veel neid teha ei julge. Mõni võib vaadata, et kogu see hunnik on kõik nässu läinud ja sobiks pürgikasti. Samas ma kohe varsti lähen pildistama tellimise peal just sarnaseid…

Aga selle päikeseloojanguga olen ma ikka hädas olnud küll…Mida madalamale päike langeb, seda rohkem ta inimesi värvima hakkab. Oleks siis, et ilusti ühte värvi…aga kõik on ju päikeseloojangut näinud…nii palju värve ja kõik need näo peale joonistatuna  :))))

Vot järgmisena tahakski hirmsast minna sellisele workshopile kus õpetataks päikeseloojangul inimesi piltama. Lõunamaa päikeseloojangust pole kasu…neil seal päike niimoodi ei looju ;)

Rubriigid: KODU, Keit Liis, Ketlin, Kärt, klõpsutaja | 18 kommentaari