Rubriigiarhiiv: kodus

Lill

Sebastian

Sebastianiga kohtusin ma esimest korda…või siis tegelikult temaga ei kohtunud, aga noh natuke ikka…ehk siis ta oli umbes 2 cm pikk :) ja ujus ema kõhus. Teist korda kohtudes oli ta ikka veel ema kõhus, aga siis oli ta ikka kõvasti suurem kui 2cm…ma arvan, et umbes nii 32 või isegi 42 cm. Näha igatahes oli, et ta seal kõhus laiutab. Päris oma silmaga nägin teda aga siis kui ta mulle lõpuks külla tuli. Ja mis siis, et Sebastiani ema mind hirmutada püüdis, nagu ei sooviks Sebastian koostööd teha, käitus ta nagu tõeline härrasmees ja tõeline härrasmees ju ei nuta …onjuuu. Kuigi peab tunnistama, et samal ajal majas viibinud 4 pruudi osatähtsust ta hinnata ei osanud. Pruudid küll oskasid – niii nunnnuuuuu, vaata kui nunnnuuuuu….

Algul Sebastian magas. Magavad beebid on väga mõnusad….

Kuigi ta oli juba pika tee autos maganud, õnnestus teda natuke isegi une pealt lahti riietada …

Samas ta ikka päris kindel ei olnud enam, kas magada või hoopis süüa nõuda….

mõtles, aga siis otsustas ikka söögi kasuks.

pärast väikest selgitust, kus ta on ja miks ta on…ikka nii, et see parem pilt on pärast selgitust, mitte vastupidi ;)

oli ta nunnnuu….nii nunnnuuuuu

Seejärel mõtlesime, et ta tuleb kuhugi panna. Beebisid ju peab kuhugi panema. Korvi ja korvi kuhu….

noh näiteks vannituppa :) … Hommikul enne kui nad tulid ma poti pealt vaatasin, et näed sinna lillede vahele oleks väga armas üks beebi panna :)

ja siis ta jäigi päriselt magama. Noh niimoodi nagu beebidelt oodatakse. Et võtad ja tõstad ja paned kuhu tahad ja kuidas tahad ja tema muudkui magab. Aga ma ikka ütlen, et kõik beebid ikka ei jää ka nii magama, et teed, mis tahad…ausõna!

kuigi ta korra tegi silmad niimoodi tõllarattaks lahti… me tegime ka kõik tõllarattaid, aga noh, magas edasi ja meie…

:)

Ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis me kohtume Sebastianiga varsti jälle, sest ma lähen tema vanaemale külla. Ja oi kuidas mulle ühised niidid meeldivad – Sebastiani vanaema nimi on Krista ja tal on minuga täpselt samal päeval sünnipäev.

Rubriigid: beebid, kodus | 1 kommentaar
Lill

ükskord külas

Just käisid mul siin mitu pere järjest külas ja tundub just paras hetk meenutada, kuidas ma ükskord külas käisin. Mõnikord on kohe niimoodi, et lähed kellegi juures uksest sisse ja tunned nagu oleks koju jõudnud. Kõik tegutsevad rahulikult oma asju tehes edasi ja ise kah nagu sulaks perre. Vaikselt sätid mänguasju parema valguse poole ja luurad pisikeset mööda põrandat. Püüad suuremaga sõbrasuhteid luua ja jood hea meelega tema valmistatud kohvi. Vahepeal näitad, mis sinu salakastides peidus on ning lased rahulikult värvilisi mune ritta sättida. Lapsed vaat, et ei saagi aru, et mingi tähtis fotosessioon toimub ning on õnnelikud, et emme ja issi mõlemad leidsid aega tema kohvikust läbi astuda. Ja kui siis ilusa laua ääres kõik koos sünnipäeva torti sööme, ei ole enam isegi minul mingit tunne, et tööl oleks. Olengi nagu vana sõbra juures külas. Leiame kiirelt ühised pidepunktid ja rõõmustame laste üle…. ja kui ma siis ennast lõpuks lausa vägisi uksest välja ajan, siis on südamel hea tunne, et just selliste tunnikeste pärast ma seda tööd teengi…..

Inimesed täpselt minu liivakastist…veab ikka mul! :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 2 kommentaari
Lill

Pepe&Zara

Pepega kohtusin ma esimest korda kui ta oli peaaegu sama vana kui Zara. Natuke noorem tegelikult :). Ma armastan kodus piltamisi. Ma ei ole veel leidnud mitte ühtegi miinust selle juures…no ok ühe pisikese enda pärast võiks ju tuua – ma unustan ennast pildistama ja pean ennast ikka vägisi lahkuma sundima. Ükskõik kui väike või suur või huvitav või eriline kellegi kodu on, siis pole näinud veel ühtegi, mis ei sobiks. Noh jah minu suure lahtise ava (fotograafiline termin) armastuse juures, seda kodu nii palju peale ei jäägi. Pepe ja Zara uus kodu on üks paremini läbimõeldud pindasid, mida ma näinud olen. Nad peaks kohe ekskursioone oma koju tegema, et kuidas väikeses kodus suureks elada saab. Absoluutselt kõik võimalikud ja võimatud nurgad on viimase cm-ni läbi mõeldud ja mis seal siis lõpuks imestada kui neile lõpuks magamistuppa ka vann ära mahtus :)

Teine asi on pere omas kodus. Kõik lapsed tunnevad ennast kodus ju koduselt ja mida mürakarum, seda suurem on minu võit. Las möllab, ema ei pea muretsema stuudio kallite välkude või sellepärast, et laps ei taha õiges valgusvihus püsida. Mis veel põhiline – riidekapp on kohe kõrval. Vaja ainult uksed valla lüüa ning sobivaid autfitte valida. Näidake mulle last, kes ei oleks uhke oma mänguasja tagavara üle. Lõpuks veetakse sind veel kättpidi pärast sessiooni vaatama, et mis mõnes pisikeses salakarpi tal peidetud on. Noh Zaral veel ei olnud, aga noh kui ma näiteks kahe aasta pärast Pepe&Zara pisikest õde/venda ;) pildistama lähen, siis äkki juba on.

Noh ja kolmas kirss on muidugi vanemad. Minu liivakasti inimestega jätkub juttu kauemaks ning nende armastust oma laste vastu on puhas nauding jäädvustada.

Kõlas küll nüüd nagu reklaamijutt, aga ausalt, enamus peresid, kes mind külla kutsuvad ongi nagu reklaam. Tegelikult me siin kambakesi ootame hoopis rohelisi lehti ja värvilisi õisi ning kuuma liiva…

Pilte valisin seekord emotsioonide järgi…lastel tuleb nigu saekaatrist laudu, las siis olla kenasti kõrvuti

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 2 kommentaari
Lill

suur õde-väike õde

Mul nii palju pilte, mida tahaks teiega jagada ja kui mina postitusi ei tee, siis see kuidagi ei muutu kah :). Nii palju jutte ja teemasid on kah, mis peas keerlevad ja ootavad oma õiget aega…aga praegu kaks armast õde. Selle armsa perega olen ma kah juba mitu-mitu korda kohtunud. Nö vanade klientide juures on kõige mõnusam see, kuidas lapsed kasvades minuga juba harjuvad ja noh, mis siis et nad ei mäleta seda kohtumist, kui nad kolme kuused olid, aga 5 aastaselt juba mäletavad, et neljaselt kohtusid ka :)

Rubriigid: beebid, kodus, pulmad | Kommenteeri
Lill

Ootused

Ma usun, et enamus, kes mul siin külas käivad, on kas kunagi minu pildi peale sattunud või plaanivad seda kunagi teha :). Nii armas oleks ju siis teada, millised on ootused. Panen küll vahelduva eduga väikese valiku mõnest tööst, aga see on ainult jäämäe tipp.

Millest ma räägin…. Fotograafide turg on meil siin väga kirju ja välja on pakutud väga palju erinevaid süsteeme. Kui hästi-halvasti kliendid neis orienteeruvad, ei tea. Kliente jätkub kõigile.

Mina teen hetkel niimoodi. Pildistan tunnikese, valin sealt omad lemmikud, mida on ilmalselgelt liiga palju :). Kuigi ma luban 70 faili, siis pole ka mingi ime, kui neid lõpuks plaadile 3 korda rohkem satub. Kas ma ikka peaks nii palju andma ja tegema ikka ise selle suurema valimise ära, mitte jätma valikut kliendi õlgadele. Siiamaani on minu õigustus olnud see, et minu maitse ja lemmik, ei tarvitse kaugletki olla kliendi oma ja väga kahju oleks siis, kui ma tema lemmikud lihtsalt ära olen kustutanud.Ma püüan väga pildistada nii, et töötlemise aeg ei murraks.

Annan siis kogu selle portsu. Aga äkki laseks siis hoopis kliendil ise väiksema valiku teha. Lepimegi kokku, et ma võin ju sinna rohkem panna, aga tema valib sealt ainult omad lemmikud. Samas, äkki tema lemmik ülehomme polegi enam see, mis täna ja ta ikka võtaks rohkem. Mõlema suureks plussiks oleks see, et väiksema valiku saan siis uuesti väheke kriitilisema pilguga üle vaadata.

Ja kui ma siis annan, siis mida ma annan. Mina annan praegu kõik suured töödeldud failid, aga kui ei annaks. Järjest rohkem fotograafe ei anna. Annavad küll nii suured failid, et saab kenasti albumisse panna, aga suurt pilti seinale neist ei saa. Jätavad niimoodi endale garantii, et kui nende pilt ikka meeter x meeter seinal ilutsema hakkab, on ta selle toll haaval läbi käinud. Mõni ebe või imepeenike juuksekarv võib olla just selline, mida albumis ei näe, aga suurelt seina peal äkki häirib. Kah saab siis ju selle ühe suure pildi puhul fotograafiga kenasti täpselt läbi rääkida, et milline see pilt välja peaks nägema. Ei tea ju klient seda, et kapa peale või siis lõuendile printides peaks natuke erinevalt töötlema.

Mis minu seletus siiani ol olnud, et mina ei tee nö ühte pilti. Kui ma pildistan, siis mul on lugu – kuidas me käisime perega pildistamas- emotsioonid, tunded ja hetked just sellised, nagu nad siis olid. Selleks, et pilte vaadates tuleks meelde kogu lugu. Ma kardan seda, et aeg ja mood muutuvad liiga kiirelt selleks, et väga suurelt, kellegi kodus seinal rippuda. Väiksemad pildid raami sees paljudena teiste hulgas – vot seal ma oleks hea meelega. Veel parema meelega leiaks ma enda tehtud tööd näiteks pere aastaraamatust, seda ühe säravaima pärlina selle aasta fotoklõpsude hulgast.

Ja mida teie arvate? Mis on teile oluline?

Imetlemiseks üks imeline pere…. :)

Rubriigid: beebid, kodus, muu | 17 kommentaari