Rubriigiarhiiv: kodus

Lill

Beebi Paul

Mulle nii meeldib, kui keegi “unustab” oma beebi esimese 10 päeva jooksul pildistada ja siis kui see sama beebi on nii umbes 100 päeva oma vanematele naeratanud ja lausa nõudnud, et see vähemalt 100ks aastaks jäädvustatud saaks, tulen mängu mina.

Ja mulle nii meeldib. Saate ju isegi aru miks. Mina ei pea peaaegu üldse mitte sekkuma, sest superstaar on beebi ise teeb ja tahab ja naudib täiega. Vanemad peavad ka teda imetlema ja vahel kui paar vanemat õde-venda ka, siis võib beebile tunduda, et tema 15 minutit on juba alanud. Ja nad oskavad sellest viimast võtta. Mitte alati nii kaua kui kontsert kestab, aga piisavalt kaua.

Ja siis veel emad. Mina küll sünnitusmajast sellise näoga koju ei tulnud, et pildi peale minna, aga vot 100 päeva hiljem juba täitsa vabalt. Jälle puhas rõõm minu jaoks, sest iga pereliige ju peab superstaariga pildile saama.

Ükspäev kui ma sattusin oma ema juures meie lapsepõlve diapositiive vaatama ja mu oma lapsed kõrval itsitasid – emme, mis nägu sa seal teed, appi, mis te seal teete, näe mul on see sama kampsun seljas, mis sul seal jne jne. Need pildid päriselust tundusid kuidagi rohkem päris :). Muidugi peavad olema ka need naeratame kõik koos kaamerasse, aga mulle endale meeldivad need natukenegi päriselu moodi pildid rohkem ja väga lahe kui kellegile veel :). Ega need ju nüüd päris päriselu ka ei ole, sest kõik pudru tuleb näo pealt ära pühkida ja taustalt vahel üleliigne kah, aga ikkagi …

Kui Pauli pruut kunagi kommenteerib, et miks teine nii palju kohvi joob, siis saab Paul saab öelda, et näed juba paarikuuselt tegi ta sellega algust ja nii see harjumus külge jäi ;)

Ja üldse paistis meil siin talvel koguaeg päike ka :).

Rubriigid: beebi, beebid, kodus, pered | 1 kommentaar
Lill

Miina ja Minna

Miinal ja Minnal on päris mitu asja ühte moodi. Mõlemal on kaks suurt venda….jeeee…iga tüdruku unistus. Mina mäletan kui need vennad olid veel päris pisikesed ja mul on selle kohta isegi fotosüüdistus. Nende emad on olemuselt sarnased ja isad – tundub ka :) ja need vennad on kõik lahedad. Sellised päris poisid :)

Mõtlesin, et kuna ma nii harva postitan, siis kaks kärbest korraga oleks nagu kaks postitust. Üks siis Tallinnast ja teine Tartust.

Minnaga kohtusin siis kui ta just sündis. Mulle kohe meeldivad need mitmendad lapsed. Kui sündides veel vanemad vaatavad, et keegi liiga kõvasti ei pigistaks, siis tants ja trall ja tagaajamine käib ikka juba loomulikuks saanud rada ja vaikus on majas ikka siis kui kõik magavad :)

Ja siis Miinaga kohtusin kui ta oli juba paar kuud vanem kui Minna. Juba hoopis teine elu. Suured vennad teadis juba täpselt, mida õde tahab ja kõige suurem vend võttis ões nii igapäevaselt sülle, et iga ema heldiks. Poisid mängisid vahepeal ikka oma poistemänge, mis nõuvad suuri füüsilisi ruumi ja driftimist (tüdrukute emana jõudis see sõna alles paar päeva tagasi minu sõnavarasse, aga vähemalt lasteaia ealiste poiste emadel on see vist igapäevane väljend, kui jälle püksipõlved läbi on), aga kohe kui oli vaja õde hoida, siis olid nad hellus ise.

Kõikidele lastele lahedat lapsepõlve ja uute kohtumisteni :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

Ronja oota(b)s väikest õde

Noh piltide peal ootas ja nüüd on ta juba sündinud…jeee :). Blogimaailmas väga lihtne loogika, see, mida sa näitad, seda sa ka järelikult teed. Või siis lugeda ridade vahelt, seda meeldib väga teha. Mulle näiteks meeldivad igas vanuses lapsed ja mulle väga meeldib külas pildistamas käia. Ma ju ei hakka jälle seda stuudio juttu rääkima, endalgi juba vahel tunne nagu katkine muusikamasin, aga lapsed tunnevad ennast omas kodus kõige vabamalt ja mina tahan päris elu…iseasi kui osav ma selles olen, aga ikkagi :)

Ja külla minnes on veel üks suur-suur pluss. Kodus on inimestel hoopis teine diivan, kodus on hoopis teistsugused toad ja valgus ja muud asjad – seda siis vahelduse mõttes. Kodus võib olla ka  just see sama täiesti teistsugune sinine koolilaud nagu meilgi ja ka see on suur pluss. Kui ikka keegi ostab samasuguse laua, siis järelikult on ta juba poolel teel minu inimeseks :) ja järelikult ma olen täiesti õiges kohas. Igal pereliikmel on mingi oma kiiks selles kõige paremas mõttes. Muidugi osad julged võtavad ka külla tulles oma asjad suure kohvriga kaasa, aga ma ikkagi kardan, et mõned on nii palju tagasihoidlikud…ahhh see tekk, tegin jah ise…jaa need kleidid … jah ma õmblesin need ise ja äkki nad polekski neid kaasa võtnud, aga nüüd kus ma juba külas olen, nüüd ikka tuleb kõik riidekapist üles otsida.

Vahetame veel riideid…nii midagi, mis selle diivaniga mätshiks, nii ja nüüd see  on nii lahe kleit, kus me sellega lähme… apppi kui ilus ilm ikka õues on ja me lihtsalt peame õue minema ja nii see pere siis tuhnibki mööda kappe ja leiab asju, mida ise ei mäletanudki enam.

Mulle meeldib ja kui kellegile veel meeldib, siis kutsuge aga mind külla :)

Ja nende pere esimestest lastest ja ma juba kirjutasin kaks postitust allpool ja ikka täitsa kopipaste võiks siia teha :)

Rubriigid: kodus, pered | Kommenteeri
Lill

Ootavad

Tõstke käsi, kes ootavad kevadet. Ja tõin omale sirelioksad tuppa ja on juba lehed ka küljes ja mõni päev paistab päike ja märts tähendab ka kevadet ja ei ole sinisilme ja tean küll, et aprillis võib vabalt lund sadada, aga ikkagi :). Tegelikult on ka talv lahe ja lapsed läksid just suusatundi ja ootamine on ikka meie värk, eriti naistele ;). Ja mina käin vahepeal vaatan, mida ja kuidas teised ootavad. Käisin külas ja oi kus mulle ikka meeldivad need perede esimesed lapsed. Neis on ikka kuidagi kõike rohkem. Eks see vist loodusevärk ole, et paneme kohe sellesse esimesse võimalikult palju, sest mine tea, äkki on ta ainuke ja siis lähevad head geenid raisku. Ma ei saa nüüd muidugi öelda, et mulle teised või kolmandad vähem meeldiks, aga vähemalt mul on tunne, et kui peres on vähemalt rohkem kui mitu last, siis kõige erinevamad on esimene ja teine, aga…ikka sinna esimese juurde ja teise ootamise. Pere esimene laps annab kohe vihjed ära, mida ja kuidas ja kas me üldse teeme. Selles mõttes on väga lihtne, sest nad ikka on omal moel avatud ning siirad või siis mitte ja just see teebki asja lihtsaks. Ja no pole mina veel näinud last, kes ütleks jah tädi, me teeme nüüd tund aega kõik täpselt nii nagu sa ütled…ikka käib üks tants ja tagaajamine koos võistluste ja lubadustega. Päriselt aga suudavad nad ikkagi ka väga positiivselt üllatada ja ikkagi teha just täpselt seda ja natuke veel rohkem kui neilt oodatakse. ;) …. no nagu see ka suurte inimeste maailmas on ;) ….

Kuna nüüd ikkagi tuleb jälle miljon pilti ka, siis ma rohkem ei räägi…

Rubriigid: beebiootus, kodus | 3 kommentaari
Lill

beebi? beebi!!

Ma saan ikka vahel kirju, et meie beebi sai nüüd ühe kuuseks ja me nüüd tahaks neid – oi kui nunnult ta siin magab – pilte. Ma siis ohkan ja vahel (ok päris tihti…ok peaaegu alati) võtan paar päeva mõtlemisaega ja siis kirjutan, et väga armas, aga oi kui nunnu on nüüd juba ainult siis kui ta tahab, sest ta on juba liiga suur  ja praegu on just see hetk, kus ta nii väga ei taha ja siis kirjutan veel, et oi kui armas on ta nüüd küll muidugi järgmised 100 aastat (seda ma tegelikult ei kirjuta), aga beebi on ta küll ikka pikalt veel ja oi kui nunnud minu lemmikud on just need natuke suuremad. kolm kuuske ja kuus kuuske ja üheksa kuuske…ühesõnaga iga homme on parem :), aga need üks ja kaks kuuske on nats nagu mõtetud mehed :)

Ehk, et isegi kui minu esialgne vastus ei rõõmusta väga kirjasaatjat ja kindlasti on meil siin 100 fotograafi, kelle juurde saab siis kohe homme ikkagi minna, siis… ma need suuremad kuused võtan kohe vastu ja teate miks?

Kui ma kodus pilte töötlen, siis ma taustaks kuulan koguaeg midagi. Kui juhe on koos, siis keegi laulab, aga kui juhe on täitsa laiali, siis kuulan, mida targemad inimesed räägivad. Arvestades seda aega, mis ma selleks kulutan, siis käib ikka päris palju kõrvust sisse ja mitte ennast pärast lolliks mõelda, siis väga erinevatest valdkondadest :). Ükspäev ma siis kuulasin pikalt ühte maailma fotograafi. Oi kui nunnu ilus mees, aga see pole hetkel oluline. Oluline on see, et üks tema mõte oli, et inimesi pildistava fotograafi edust on pool andekust ja pool isiksust… ehk et kui sa ennast ikka inimesena maha ei müü, siis inimene sind ei telli ka. Kui me nüüd võtame selle 1-kuuse või veel väiksema, siis no talle on ikka väga raske ennast maha müüa…aga kõik mis puutub lastesse, siis ma väga tahan ennast neile maha müüa :) ja neile natuke suurematele beebidele on seda palju lihtsam teha :)

Ja kui beebi on rahul, siis on ema rahul ja kui ema on rahul, siis loomulikult on ju ka isa rahul. Nii et beebi…oi kui nunnu, aga nii palju suurem, et saaks ennast maha müüa…palun väga 6 kuuske :)))))

Rubriigid: beebi, beebid, kodus | 3 kommentaari