Ma usun, et vist iga ema on minuga nõus, et ootamatumat ja sügavaimat tunnet pole olemas kui seda on esimene kohtumine oma lapsega. Omakasupüüdmatu armastus esimesest silmapilgust. Kui palju inimesi tuleb ja läheb, aga nemad ei lahku südamest enam mitte kunagi.
Minu viimase nädala esimesed kohtumised sobivad tänasesse päeva ideaalselt.
Kätlin
Rosmarii
Kiur
Vaieldamatult on minu kaamera ette viimasel ajal kõige rohkem Henrisid. Siinkohal tervitused kõigile Henridele!
Henri õde käisin ma ka siis pildistamas kui ta oli väike. Küll natuke suurem ja siis tundus, et meie koostöö ei sujunud nii kenasti. Õnneks me mõtlesime mõlemad kenasti järgi ja ükskord suvel mere ääres sujus kõik suure naeratuse saatel. Kui ma esimest korda Kristil külas käisin, siis oli ilm umbes-täpselt samasugune. Lund sadas nii palju, et pärast isegi imestasin, et kuidas ma koju jõudsin. Seekord oli täitsa naljakas. Kodust välja sõites päike paistis ja mida lähemale ma jõudsin, sest tugevamaks muutus lumesadu. Lõpuks Kristi majani viis ühtlasel lumevaibal 2 õrna atv-jälge ja muudkui sadas ja sadas.
Pisike Henri aga oli super. Noh ütleme nii, et nagu pere teised lapsed ikka. Piilus natuke rahulikult ringi ja siis õigel ajal pani silmad kinni. Kui eelmisest korrast jäi mul üks aknaalune kripeldama, siis nüüd ma kohe kindlasti pidin seal pilti tegema. Ja kui juba, siis läksime õue ka :). Ütleme nii, et Henri ei saanud üldse aru, miks need lumapalli suurused märjad asjad tema näo peal maanduvad ja nii me siis tegime kiirelt kolm klõpsu ja jooksime tuppa tagasi ja lund muudkui sadas ja sadas…. aga mõnus oli.
Helena perega kohtusime täpselt aasta tagasi. Juba siis oli neil selge pilt mida nad tahavad. Kõik sujus super hästi ja kui nad mind suveks oma sõprade pulma kinkisid ja siis kahekesi assisteerisid, siis oli väga armas kuulda et hakkame arutama selle aasta perepildi teemadel. Iga uuesti minu juurde tee leidnu teeb südame ju topelt soojaks. Käisin siis kui juba vanadele tuttavatele välja ideepojakese, et äkki teeks meie kodus. Poolest sõnast sai kinni haaratud ja mõtted kamina ja soojade sokkide ning kampsunite teemal tulid järjest. Kuigi meil oli ilus plaan, et ka lumi on selleks ajaks maha tulnud, aga noh…tuli mitu nädalat hiljem :). Omad pudinad saatsin kodust ära, et oleks ruumi ja juba nad tulidki. Kostüümed kõik teemasse valitud ja küpsise kausi sisu vähenes võrdelises seoses lubadustega :). Hoopis eriline ja teistsugune tunne oli küll pildistada ja samas nii turvaline ning muretu. Naljakas oli kui mõnel pildil mina ise taustal lapsepõlvepildil naeratan, aga kes seda teab ;). Positiivsest tagasisidest tuult tiibadesse saanuna, olen kohe valmis teinekordki kodusessiooni tegema. Ühe punkti panin ainult omale kirja – ainult neile, kes enne ka minu juures käinud. Noha ja suveks on mul kodused plaanid ikka täitsa suured :)
Koogist peab kohe eraldi rääkima. Natuke sõime kambaga ja ülejäänud peitsime külmutuskappi. Kuna samal õhtul oli ka laste jõulupidu meil kodus, siis ma Kallele üle õla sagina käigus hüüdsin, et pane see kook ka lauale. Kui külalised läinud olid, siis leidsin koogi külmikust. Kalle siis seletas, et kuna tegu on tema arvates maailma kõige parema koogiga, siis ta lihtsalt ei raatsinud. Kaklesime siis omavahel viimase tüki pärast järgmisel hommikul. Tegin ka ise vanal aastal seda kooki, aga ütlen ausalt, et Helena tehtud oli parem. Et kui nüüd kellegil suu vett jooksma hakkas, siis retsepti leiab SIIT :)
Kui uuel aastal tuleb alustada algusest, siis mis oleks veel sobivam :). Katre perega oli see meil juba kolmas kohtumine. Kui suurem õde alles pisikene oli, siis tema mitte ei arvanud, et pildistamine võiks lahe tegevus olla. Täiesti vastupidiselt oma õele. Tegi teine küll 5 minutit pärast kohtumist silmad lahti, aga nautis selle eest rohkem kui tunnist sessiooni väga. Palju ei puudunud, et oma 2 nädalase vanuse juures veel naeratanud ka oleks :). Suurem õde Maria, kes hoolimata sellest, et on meie Kärdukas napp kuu vanem, tundus palju suurem. Tal on ju väike õde, meie Kärdukas on ise beebi :)
Igatahes oli meil jälle üks armas kohtumine ning pea kõik rekvisiidid korjasim ma nende omast kodust kokku :)
See on järjejutt, ehk et algus on allpool. Minu teine (tegelikult kolmas) päev komandeeringus algas sünnipäevaga. Gea pisike pojake sai 2 aastaseks. Kuna väike Kaspar on enamuse ajast oma äärmiselt rahuliku isa valvsa pilgu all, siis on ka poiss täpselt isa moodi. Ta vist ei suuda aastaga ka sama palju segadust korraldada kui minu tüdrukud ühe päevaga. Tuleb aga jälle väimespoisina ristike nime taha teha. Ütleme nii, et neljandaks päevaks olin võitnud ma arvan et pool tema südamest ja eks me selle teise poolega saame kunagi hiljem hakkama….
minu ja Kaspari rõõmuks pandi küünlaid põlema vähemalt 10 korda. Isegi tikk ei kustunud vahepeal ära ;)
me tegime päris fotosessiooni ka…toas ja õues…
aga …kuna päris tööpäev oli veel 4 peret pikk, siis ma rohkem ei näita…
sellises metsas käisime…
Superarmas Marta naeratas koguaeg…nii toas kui ka õues…Marta on see laps…
Täitsa naljakas küll…5 aastat tagasi oleks ma olnud täiesti paanikas. Lähme õue – kuhu poole – ma ei tea :) Kuidas ma saan niimoodi pildistama minna, et ma pole kohta enne üle vaadanud…nüüd aga…ohh lahe lilla põõsas..oi milline lahe sild on autopoe kõrval :)
nii…”taksooo” kohal…järgmine :)
Ingridi pere mehisem pool on häbelikum ja neid ma ei näita. Küll aga on peres üks keskmine tüdruk, kes krutskeid täis ning teadis täpselt, et kui teda pole siin, siis pole teda olemas. Puhas minu rõõm…ja veel sellised õed kah…
jaaa see on täitsa tavaline, et ütled ühele…9…oli vist…tüdrukule, et mine nüüd selle sõjaväe kiivriga sinna põõsasse luurama :). Väikesest Eestist ka, et kui Ingridi pere keset Euroopat ei ela, siis elavad nad meie vanast Nõmme kodust kiviga visata.
Toas jalutasime diivaniga mööda suurt tuba ning sessioon lõppes lõunalauas….mmmm….lõhepirukas. Täitsa tavaline köögipilt ning pereisa maal…ning ausõna ka meie peres näevad enamus raamaturiiuleid sellised välja.
Kui ühe pere lapsi, kus vanuse vahed üle ühe käe kipuvad olema, on keerulisem koos tegutsema panna, siis kolm pea ühevanust sõbrannat – tulista aga…
ja selline on ühe lapse ema…päriselt ka! Ma nüüd tõstan käed üles, sest ma sain seal ikka mõnusa ilushoki. Kõik olid niii ilusad ja Margit on minu vanune!
ja selline on ühe sõbranna vend. No vot see on alles poiss. Täitsa juhuslikult jälle!!! oli ka tema isa minu koolivend ja ma ikka mõtlen keskkooli, mitte ülikooli, kuhu pea pool Eestit võib-olla sattunud on. Ma kohe julgelt võin öelda, et sellist last pole ma oma silmaga enne näinud. Niiiiiiiiiii tark, nii südamlik, nii suure empaatiavõimega ja seda kõike selles vanuses. Absoluutselt iga ema unistus on just selline poeg.
Vähemalt pool tööd oli Margitil tehtud ja kohad, kus pilte teha kirja pandud. Moodne linnaruum, kus tunne nagu Saaremaal, aga tegelikult….
…..ja viimane kohtamine…
Mari-Liis ei käinud küll minuga ühes koolis, vaid kõrval koolis, aga selle eest eelmise postituse poisi isa ja Mari-Liis elasid kunagi ammu ühes majas. Nüüd nad teavad seda, sest kõik autosõidud möödusid minu küsimuste tulva all. Kes, kus, kui kaua, miks, kellega, kuidas jne jne :). Ma loodan, et keegi ei pannud pahaks :) ….Aga Mari-Liisi kodus on selliste suurte pruunide silmadega tüdrukud, et isegi mina ei suudaks neile ei öelda ning tõe huvides olgu öeldud, et pereisa mõõtis just enne sessiooni omale temperatuuriks üle 38 kraadi. Nendel hetkedel kui ta pildil ei säranud oli ta kohe täitsa haige. Vot sellised on välismaa mehed :)
Minu suur poolehoid pärast Kärdukat kuulub hea isuga pontsikutele….ikka peab igas peres olema ka vähemalt üks selline…
apppiiiii ma tegin seda postitust praegu ligi 3 tundi. Ma jõudsin koju tagasi umbes 6500 kaadriga ja mis te arvate, et sealt on lihtne valida.
Ma homme äkki ei jõua, nii et pühapäeva postitus tulebki hoopis pühapäeval. Ma nüüd vahepeal teen jälle septembrikuu töid…jaaaa…ma olen oma järjega nii maas, aga mul on graafik seina peal ja kui kõik hästi läheb, siis tuleb mul isegi jõuluvana nii, et ma tööd ei tee….kui hästi läheb :)
