Rubriigiarhiiv: kodus

Lill

3 tüdrukut :)

Ma ju ikka lausa peaks :) pildistama peresid, kus on kolm tüdrukut :) Kui me esimene kord kohtusime, siis ei olnud mitte ühtegi :)…ok, üks oli, aga ta oli kõhus ja nii need aastad lähevad ja nüüd on kolm :) Väga lahe. Vaatad kõrvalt nagu enda hull elu paar aastat tagasi ja mõtled, et kuidas ta küll jõuab ja saab ja suudab. Naljakas ongi seda kõrvalt vaadata, sest kõik on nii tuttav ja igal vanuses ongi lapsed just sellised ja igal lapsel peres on väga sarnane osa täita. Esimene ikka see kõige targem ja teine see kõige leplikum ja kolmas kõige nõudlikum….või siis mitte :)…armsad on ikkagi kõik ja neil ikka nii veab, et nad üksteisel olemas on :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 3 kommentaari
Lill

esimene

Esimese lapse ootus on minuarust üks erilisemaid tundeid elus. Kui niisama esimese armastuse või muud esimesed asjad saab kas mööda lasta või nässu keerata, siis ootamiseks on antud ikka piisavalt aega, et saaks tunda kõiki tundeid seinast seina ja olgem ausad ka vahel läbi seina. Neid maailma parimaid ja siis ikka neid kõige hullemaid ka, aga….seda, mis ees ootab, ei saa keegi teine öelda või veel vähem seletada, seda peab ise tundma ja see on seda väärt. Mõnusalt ufo tunne on kui uus inimene sinu sees liigutab ja ikka siis mõtled, et kelle nägu ja kelle tegu ta olla võiks. Üks, milles ma arvan, on enamus emasid nõus, et need viimased nädalad enne lapse sündi on järgmised aastad üks selline aeg, mida kõige rohkem taga igatsetakse. Suuri asju enam tegema ei pidanud ja said lihtsalt olla. Ok magada vist ei olnud kõige mõnusam, aga no terve järgmine aasta tundub, et ikka oli küll :). Ma kolmanda puhul mäletan seda, et kõige suurem unistus oli kõhuli magada. Ma olin täiesti kindel, et 5 minutit peale sünnitus keeran ennast kõhuli ja enne tagasi ei keera kui sunnitakse :) …tegelikult ma muidugi ei mäleta enam, kuidas päriselt oli, aga ikkagi tundub praegu, et nii kaua kui beebi oli kõhus kinni, oli kõik nii lihtne :) Et siis soovitus kõigile kohe varsti sünnitama minejatele …. ärge tehke mitte midagi….kohe mitte midagi, terve päeva jooksul lihtsalt olge :),  sest järgmised aastad te ainult unistate selles :)

Ma enam ei mäleta mitu korda ma sessiooni jooksul neile ütlesin, et neil sünnivad väga ilusad lapsed ….mitu, mitu :)

Rubriigid: beebiootus, kodus | Kommenteeri
Lill

jaanuar

Kui ma aasta lõpus plaane tegin, siis üks omaarust lahe mõte oli see, et igast sessioonist valin ühe oma lemmikpildi ja prindin välja ja panen seinale. Aasta lõpuks on siis hea kohe vaatada, kuidas aasta möödus. Üks pilt, üks pilt…ei ole ju keeruline. Võtsin siis täna kaustad ette ja noh jah. Siin ma nüüd siis olen. Aga ma ei anna veel alla ja valin kasvõi pimesi…no ja kui ma juba valima hakkasin, siis valisin kohe mitme sessiooni piltide hulgast mitu lemmikut, nii et ma nüüd saan kohe teha mitu postitust järjest.

Need kaks on siis külaskäigud. Ma vahel mõtlen, et kumb variant mulle rohkem meeldib, kas oma kodus või külas ja ega ma ei oskagi öelda. Kodus ma tean täpselt, mis ma saan teha ja mida mitte, aga selline turvaline valik ei ole ju väga minu ja kui õue ka ei saa minna, siis verandal on ikka sama palju aknaid nagu alati. Seda enam mulle meeldib kui siis minu juurde koju satuvad suured pered. Ikka nii, et kaos peab olema. Omad lapsed ja terve meie loomaaeg meelelahtuseks ja vaatame, mis saab. Külas käies jääb see kaos nagu sinna pere poole. Ma arvan, et igal perel on minu lahkudes tunne, et appi, mis nüüd juhtus ja siit ei tulnud küll midagi, eriti veel siis kui pildile jääjad on vanuses 0-3. Jooksevad, hüppavad, ronivad, vingerdavad…ei tee ju need lapsed midagi seda, mis vanemad arvavad, et nad nüüd just teha võiks, aga samas ikka natuke teevad ja keeravad just minu kasuks vindi üle ka …. no ma ikka puhtalt emotsiooni peal ju väljas :)

mõni teine päev siis jälle…..

kes nüüd nii kaugele kerida viitsis, siis üks minu lemmikpilt ka :)…tehniliselt läks nässu, aga nii on see elu päriselt. Kui teil ei ole, siis ma tulen külla ja võin näidata kui kergelt kaos tuleb :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

beebi

Mul siin on graafik, et iga päeva pean ära töötlema vähemalt 2 tööd. Poleks ju nagu midagi, sest kui ma olen tubli, siis pole ka neli mingi probleem, kuigi kõik oleneb väga töödest :). Tundub täitsa mõnus ennast vahepeal ohjeldada, aga praegu jooksen päkapikkudega võidu, kuigi pean ütlema, et ma pole veel sellel aasta mitte ühtegi näinud. Elu ise on vist nii sättinud, et kõik, kes tahavad päkapikuga pilti, need on leidnud omale teise tee ja mina õnnelik, saan teha ikka seda, mis mulle kõige rohkem meeldib. Ja kõige rohkem meeldivad juba ammu tuttavad inimesed või need, kes tahad just nüüd ja just praegust hetke just sellisena nagu see täna on :) Oi ma olen seda vist juba sada korda kirjutanud :), nii et ma vist jätan selle praegu vahele. Mis ma selle esimese lausega öelda tahtsin, et vähemalt 2 korda päevas on mul ka siis tunne, et ohh ma tahaks nüüd need pildid ka blogisse panna ja isegi küsin, et kas võin ja siis ikkagi tuleb elu vahele ja sinna ta jääb.

Aga nüüd see beebi :). Tuleb välja, et neid fotograafe, kellele kohe väga meeldib tutikaid beebisid pildistada jääb järjest vähemaks. See on tõsine väljakutse ja igaüks saab ju aru, et ühte ilusat naist on ikka kordades lihtsam pildistada. Ega mina ka väga harva võtan selle väljakutse vastu. Enamasti ma ikka püüan inimesi ära rääkida, et paari kuu pärast on kõik palju-palju ilusam, aga mõnikord on selline kummaline sisetunne, mis ütleb, et just nüüd ja just see pere on see, kelle juurde ma pean just nüüd kohe homme minema :) Ma ei oska isegi öelda, miks just nii, aga pärast on alati nii hea tunne, sest kõik oli nii õige.  Ma tean küll, et saad neid töid, mida sa näitad ja see ei ole reklaamiks, et ma tahan nüüd tutikaid pildistada, aga vahel harva võib, eriti kui eelmisest tutikast on kasvanud selline lahe suur vend ;)

Rubriigid: beebid, kodus | Kommenteeri
Lill

Laura Luisa

Ma olen teiste fotograafide blogides ka märganud, et püsikliendid on kõigi lemmikud ja nii lahe on isegi nende perede kasvamist jälgida, keda ma ise näinudki ei ole :) Peaasi, et ikka pildile jõutakse. Algus on alati palju tõotav, aga mida kiiremini aastad lähevad, seda harvem märkad, et ups polegi 3 aastat ühtegi perepilti teinud. Vaatan praegu täie tõsidusega enda otsa, sest viimasel oli Kärdukas alles beebi ja nüüd saab kohe 5 aastaseks. Ja ise veel muudkui räägin, et eeskuju on kõige olulisem :). Aga Laura Luisa on lahe. Me oleme enne kohtunud ja mina olen enne ka 1 aastastega kohtunud :) et siis kui keegi veel ei tea, siis need 1 aastased väga ei taha teha seda, mis sina tahad ja just siin ja just praegu. Mulle nad jälle väga meeldivad, sest kõik nende protestid ja emotsioonid on nii ehedad ja siirad ja neid on nii palju – klõpsuta aga. Eks vanemad natuke ehmatavad, sest kisa on rohkem kui päris beebidega, aga minuarust on tulemus alati seda kisa väärt ja rohkemgi veel ;)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri