Rubriigiarhiiv: kodus

Nora on Ronja õde ja kui Ronja sai minu poolt pildile jäädvustatud täpselt 10ne päevaselt, siis sama on nüüd ette näidata ka Noral. Kui ema-isa kahe aastags suurt ei muutu, siis Ronja on küll üheks lõbusaks rüblikuks kasvanud. Kui ma viimasel ajal teen musta taustaga pilte haru harva, siis vahelduseks oli jälle endalgi nagu väike nostalgia retk. Selline heas mõttes meenutus minu esimestest beebidest :). Eks siis paista kuidas neid elu veereb ja ise hoian pöialt, et kahe aasta pärast järgmist õde pildile püüdma kutsutakse ;)

Iga esmaspäev on nagu uus algus ja mis sobiks veel paremini kui üks pisike…

Pisikese Robiniga kohtusin mina ja ka teie juba siis kui ta alles kõhus oli. Ma vist ei liialda kui ütlen, et 1/10 minu kaamera ees käinutest jõuab blogisse ja isegi kui ma olen rohkemate käest luba küsinud, siis kuidagi aeg läheb nii kiirelt, et ei jõua. Nagu jõudis vähe suviseid pilte, nüüd jälle talviseid stuudiotöid. Kui aga midagi on natuke teistmoodi ja juhtub olema ka vaba hetk, siis nagu näete tuleb postitusi nagu saekaatrist laudu.

Pärast talvist meie kodus tehtud sessiooni oli küll vaikselt sosinal öeldud soove, aga tegudeni need ei jõudnud. Kui aga üks soov jõudis tegudeni, siis olin ise ka nii lahke, et pakkusin kohe teisele perele ka – tulge minu juurde koju! Ja ütlemata mõnus oli. Kui üks pere asjad kokku pakkis, sain mina kohe pildid arvutisse tõmmata ja jättes pool lõunat arvuti kõrvale ootama, sai uksel järgmist pere tervitada.

Ise nii rahul, et juba ka on järgmised pakkumised tehtud, seda enam, et paljudele jääb meie kodu, vaat et tee peale :). Kuigi kodus pildistades pean rohkem Kallega töögraafikuga klapitama, sest päris koos Kärdukaga kahekesi ei kujuta veel pildistamist ette. Ma ise siiski arvan, et üks beebi vaataks palju parema meelega Kärdukat kui mind  ja eks suvel on mul siin kolm klouni :)

Uute kohtumisteni…

Ma usun, et vist iga ema on minuga nõus, et ootamatumat ja sügavaimat tunnet pole olemas kui seda on esimene kohtumine oma lapsega. Omakasupüüdmatu armastus esimesest silmapilgust. Kui palju inimesi tuleb ja läheb, aga nemad ei lahku südamest enam mitte kunagi.

Minu viimase nädala esimesed kohtumised sobivad tänasesse päeva ideaalselt.

Kätlin

Rosmarii

Kiur

Vaieldamatult on minu kaamera ette viimasel ajal kõige rohkem Henrisid. Siinkohal tervitused kõigile Henridele!

Henri õde käisin ma ka siis pildistamas kui ta oli väike. Küll natuke suurem ja siis tundus, et meie koostöö ei sujunud nii kenasti. Õnneks me mõtlesime mõlemad kenasti järgi ja ükskord suvel mere ääres sujus kõik suure naeratuse saatel. Kui ma esimest korda Kristil külas käisin, siis oli ilm umbes-täpselt samasugune. Lund sadas nii palju, et pärast isegi imestasin, et kuidas ma koju jõudsin. Seekord oli täitsa naljakas. Kodust välja sõites päike paistis ja mida lähemale ma jõudsin, sest tugevamaks muutus lumesadu. Lõpuks Kristi majani viis ühtlasel lumevaibal 2 õrna atv-jälge ja muudkui sadas ja sadas.

Pisike Henri aga oli super. Noh ütleme nii, et nagu pere teised lapsed ikka. Piilus natuke rahulikult ringi ja siis õigel ajal pani silmad kinni. Kui eelmisest korrast jäi mul üks aknaalune kripeldama, siis nüüd ma kohe kindlasti pidin seal pilti tegema. Ja kui juba, siis läksime õue ka :). Ütleme nii, et Henri ei saanud üldse aru, miks need lumapalli suurused märjad asjad tema näo peal maanduvad ja nii me siis tegime kiirelt kolm klõpsu ja jooksime tuppa tagasi ja lund muudkui sadas ja sadas…. aga mõnus oli.