Kui mul mingi postituse mõte tekib, siis veeretan seda kohe mitu päeva peas kuni kahjuks mõnikord sinnamaani, et postitus jääbki ära. :) Põhjus ikka lihtne – ahh mis seal ikka. Aga nüüd siis ikka panen kirja. Mind on alati huvitanud, mismoodi keegi on töist päeva veedab ja mis tunne tal olla võiks. Ajakirjades on ka ikka olnud kellaaegadega päevi ja eks siis ikka on kahetised tunded – küll ta on ikka tubli ja k… miks ta nii tubli peab olema :)
Valisin välja eelmise nädala kolmapäeva, eks ta üks selline raskemaid variante ole, aga selliseid on ikka kuus mitu-mitu suuremate või väiksemate mööndustega :).
8.15 hüüab Kalle vaikselt üle magamistoa ukse tsau ja läinud ta ongi. Tagasi tuleb reede õhtul. Õnneks selliseid nädalaid on meie peres aru harva ja need on siis kinnituseks, et ma pole mingi superema, kes üks kolme lapsega hakkama saaks. Mõtlen, kas keerata veel teine külg või ikka peaks tegudele asuma. Järgmised 15 minutit mööduvad 1 sekundiga ja nüüd ma ärkan küll ikka üles. Kui ma dushi alla ära jõuan enne käia, siis peaks kenasti jõudma oma hommikust filmi vaatama.
8.55 minu film :) Tavaliselt hea rahulik minu tunnike, kus Kalle on lapsi lasteaeda viimas ja Kärdukas alles magab. Nüüd siis magavad kõik ja mina saan rahulikult ennast kuskile shotimaale sõidutada. Poole filmi peal hakkab ikka pea päeva mõtteid keerutama ja Kärdukas esimese tänase ärkajana jõuab ka alla.
9.45 nii…stuudiosse tuleb esimene klient kell 1. Viisakas oleks enne kohal olla, ütleme kuskil pool üks. Seega lapsed peaks kell 12 vanaema juurde viskama ja kell 11 peaks uksest välja minema…hmmm….viimane aeg tänasele päevale mõtlema hakata. Kõik lapsed krõbina kausiga teleka ees ja mina kõnnin toast tuppa ja mõtlen propsidele. Need on need asjad, mida pildistamisel lisaks kasutatakse. Tänased kliendid on üks pere 2 tüdrukuga, teine pere kahe tüdrukuga, kolmas pere ühe tüdrukuga. Ohh lahe ja kõnnin laste mänguasjade kastidesse piiludes. Tehtud, tehtud, nähtud, tehtud…riidekapi juures vaatan roosade kleitide rivi ja haaran sealt sületäie kaasa. Roosad padjad teise kaenlasse ja trepist alla. Tepist üles ja treipist alla ja trepist üles ja trepist alla. Kui ma samal ajal ei sööks, siis oleks sellest ka kasu :) Vaikselt hakkavad välisukse kõrvale kotid tekkima, aga lapsed ikka paljalt ja teleka ees…
11.00 ..apppiii…kui te kohe riidesse ei pane, siis on jama majas…ma jääääään hiiiiljakas. Jooksuga. Täiesti tüüpiline meie peres. Algul on aega palju ja siis on väga kiire. Miks te ei paaane ja ise jooksen ja loobin üle trepi ääre sobivaid riideid. Suure kisa-käraga istume 11.20 autos. Apppi ma jään hiljaks niimoodi.
11.45 esimene peatus ja Ketlin läheb ühe vana sõbranna juurde. Ketlin käis temaga 2 aastat tagasi ühes rühmas ning vahepeal on teda ühel sünnipäeval näinud. Küll aga käis nende pere just nädalakese tagasi minu juures pildistamas ja leppisime siis kokku, et lastevahelised soojad suhted tuleks taastada. Mõlemad tüdrukud olid vägagi nõus ning lasteaia asemele kodus mängima. Nii minutike ukse vahel piilumist ja juba läksidki. Ohh…järgmine peatus vanaema juures.
12.20 luban telefoni teel olla 3 minuti pärast vanaema juures ja lapsed sekundiga üle ukse visata. 12.30 olengi kohal. 12.30 peaks olema hoopis Pirital ju…küll ma jõuan…küll ma jõuan. Üks kord olen jõudnud koos kliendiga, aga noh nendega oli see andestatav, sest ma just lugesin üle, ma olen nendega 7 korda juba kohtunud. Tänaste klientidega kohtun aga esimest korda.
12.50 koos esimesese telefonikõnega kliendilt jõuan suurte kottidega stuudiouksest sisse.uhh…õnneks on meie juurde pääsemine selline keerulisem orienteerumisretk, mis annab mõnusasti mulle 10 minutit asjad valmis seada ja peale teist telefoni kõne, mille vahel jäid mõned vastamata kõned, sest no ma ei saa aru, ma ju panin telefoni just helisemise peale ja ikka on hääletu, lükatakse 2 preilit ukse vahelt sisse. 4 aastane ja 9 kuune. Super. Lõbusad, imeilusad ja energiat täis.
13.00 tunnike riiete vahetamist, sättimist, mõtlemist, ümbertõstmist, mõtlemist ja arutamist ja jutustamist, jutustamist, jutustamist möödub kiirelt. Esmaslt püüan ikka alati saada pildile need, kes peaks teoorias olema kõige kärsitumad ja rahutumad või siis mitte. Proovime ühte ja teist ja kolmandat ning kuna mul pildid juba valmis ja lubagi küsitud, siis panen kohe väikse valiku…
Kui tüdrukud kombedest välja pakitud on mul nii hea meel. Stangega kaasa haaratud minu tüdrukute kleidid on täpselt toon-toonis nendega, mis juba seljas. Super. Poole sessiooni pealt lülitan stuudiovälgud üldse välja, sest minu lemmik aknavalgus lausa karjub ennast kasutama. Oi kui mõnusad värvid ja milline pehme joonis. Hea, et ma ise rahul olen…haaa, seda on mul vist kõik kliendid kuulnud, kui ma display pealt leian just selle, mida ma sealt näha tahan :). Lõpuks proovin veel stuudiovälke koos aknaga ja ise väga rahul.
14.30 peaks tulema järgmine pere ja aknast piiludes ma juba näengi kuidas ühed lahkuvad ja teised lapsi autost välja pakivad, et labürinti läbima asuda. Selle perega on naljakas lugu. Alguse sai see meilivahetusest – nagu ikka. Sobivalt vabalt suheldes ning aegu klapitades jõudsime enne jõule ka ühe ajani. Kahjuks või ka tagantjärele õnneks, läks logistiliselt nii, et meie kohtumine jäi ära. Kui me siis kurvalt telefoni teel arutasime, et mida edasi teha, siis küsisin nii igaks juhuks, et kust kaugelt nad muidu tulemaks oleks. Selist Raplamaalt. ??????? päriselt???? ja mis siis. Eks ta jah üks loogiline küsimus, sest tegu ju ühe pisikese külaga 40 km Tallinnast, aga see on ju minu küla. Mina elan siin ????? mis mõttes? …jälle loogiline küsimus inimeselt, kes siin terve elu elanud on :). Mina ju nimelt ei ole pealt kahe naabivanaema mitte ühtegi inimest siit meie külast näinud. Ammugi mitte siis kedagi, kellel 2 väikest last oleks. aaaa, ma jah mõtlesin, et huvitav kes seal majas elavad :). Pakkusin siis ka välja, et äkki pildistaks hoopis meie kodus, aga see jõulude aeg läks nii kiirelt mööda, et sobivat hetke nagu polnudki. Nüüd siis otsisin meili jälle välja ning hakkasime uut aega klapitama ja näed leidsimegi.
Uksest sisse astusid naabrid. Täitsa naljaks kohe :) ja veel milliste silmadega naabrid. Väike valik jälle
Nagu ikka uute tutvustega alustasime kõige pealt nimede ja vanustega. Kahe aastane Ketlin. ????? Jälle!!! See, et pereema terve elu meil siit üle põllu vaadates elanud on, on üks asi, aga et ta lapse nimi on Ketlin. Kõlab ikka uskumatult ühe juhusliku kohtumise jaoks. Ja pisike, mis tema nimi on. Keidy! Kui ma siis silmi pööritades ütlesin, et minu teine laps on Keit, siis oli mul tunne, et mees arvas, et ma teen nalja :). See lihtsalt ei tundunud enam üldse usutav ju. Samas mis oleks veel parem jäälõhkuja kui tuua uksest sisse lapsed samade nimedega :) Minu Ketlin ja sinu Ketlin :)
Lapsed oli super. Silmad nagu nööbid ja nii rahulikud, et pildista ainult. Ohkasin ainult kui jälle kaarti vahetasin. Ma ju tean küll, et ma pärast ei suuda valida :), ahh mis siis…no on alles armsad. Ukse vahelt leppisime veel kokku, et ikka peaks minu Kärduka ja nende Ketlini kui ühevanused mõnikord koos mängima laskma. Mul väga hea meel, sest lisaks Kätlinile pidi seal veel üks sama vana olema, oli vist ka tüdruk. Suuremate tüdrukute vanuseid on vist ainult poisse. Mina ei tea tegelikult ;).
16.00 peaks tulema järgmine pere. Ja just niimoodi järjest ma teengi tööd. Kui siis juba :). Nendega ma olen juba aasta tagasi kohtunud. Minu vana blogilugeja, kes elab kaugel. Kuigi ma olen sellest vist siin juba kirjutanud, siis tal on õde, kes elab meil siin a la kõrval külas ja kellel on minu Kärdukast natukene noorem tütar Kärt. Selliste juhuslike juhuste päeva äärmiselt sobilik klient. Tuttavatega on juba lihtne. Nemad tunnevad ennast vabalt ja ilusamalt. Väike valik jälle
Mia teadis täpselt mida ta tahab ja mida ta ei taha. Näiteks ei tahtnud ta vahetada lillat kleiti punase vastu. Vaatasime siis koos nõutult stuudios ringi, kui mul pilk jäi stangele ja muuseas pakkusin välja – aga roosa. Roosa sobib. Tõstsin siis stange koos kleitidega taustale ning suur hunnik raamatuid – Mia vaieldamatud lemmikud, tema ette. Kui muidu nagu väike rüblik, kes mööda stuudiot ringi jooksis, läks hetkega muinasjutu maailma ning ainult naeratas kui teda hüüdsid ning tõstis vaid sekundiks pilgu raamatust. Tänutäheks pani ta ka lõpuks punase kleidi ning keerutas mõnuga karudega vihmavarju all.
Lahkudes lepime veel kokku, et suvel lähme kindlasti lendlevate kleitidega mere äärde….
17.15 olen üksinda stuudios ning ülikiirelt on vaja jälle kõik asjad kokku pakkida ning stuudio korda teha. Ketlin on ju külas juba ma ei tea mitmendat tundi. Mina samal ajal tipptunnil hoopis teisel pool linna. 15 minutit hiljem olengi jälle nagu koorma eesel uksest väljas ja autos.
17.30 panen mõttes trajektoori paika. Õnneks väga paljud ei taha ju piritalt kesklinna sõita. Edasi on aga keeruline, sest suund viljandi maantee poole on liiga paljudel sihiks. Valgusfoori taga seistes saan jälle kinnitust, miks me ometi enam Tallinnas ei ela. Õnneks ei ole selliseid tiksumise päevi mul palju, aga vot ei suuda ma mõista kui keegi seda iga päev teeb. Valin Tartu maantee ja Järvevana tee – ohtlik valik, aga õnneks liiguvad kõik autod koguaeg, mis siis, et kiirusega 20km/h, vähemalt liiguvad.
18.15 üllatavalt kiiresti olen jõudnud Ketlinile järgi ning nüüd teeme edasisi plaane juba kahekesi. Tal on järgmisel päeval eelkool ja vajaminevate asjade nimekirjast on tal veel puudu käärid ja A4 mapp. Järve keskusest leiame mõlemad ja igaks juhuks üks kustukas – kui issi on eelmise kuskile ära pannud ning liim – kui keegi on minu omad kõik ära kulutanud või kaotanud. Nostalgia hetke aiel haaran kaasa ka Dingo plaadi ning sõidame Liisule-Kärdukale järele.
19.15 umbes jõuame vanaema juurde ning vajun väsimusest diivani nurka. Mul seal kohe oma nurgake, kuhu ma siis vajun ja ei pane üldse pahaks kui söök ette kantakse. Ennast ja lapsi kokku võttes oleme umbes tunni pärast jälle kõik kenasti autos, et kodu poole sõita.
21.30 jõuame koju. Vot siin kohal lugege ja imestage. Iga inimene kukub meil uksest sisse, asjad kukuvad kõigil sinna samasse maha ja igaüks kõnnib ise suunas. Mööda minnes, peale astudes või kirudes-käsutades paneb mõni oma asjad nagisse, aga mina olen õhtul kindlalt see inimene, kes põlle lehvides mööda maja ringi ei torma. Parem on kui keegi üldse minuga ei räägiks :). Panen Dingo plaadi mängima ja ignoreerin väikest tüdrukute vahelist lahkheli, mis vaevu teisest toast kostab. Vaatan üle arvutist päevasündmusi ning suhtlen sõpradega klaviatuuril klõbistades. Natukese aja pärast on tüdrukud mul seljas ning väike diskoõhtu käimas. Üldse ei lase ennast häirida.
Samal ajal tõmban tänaseid pilte arvutisse, sest homme pean jälle piltama ja enne ei anna rahu kui kõik failid kenasti kahes kohas salvestatud on. Vastan ka osadele meilidele. Kõigile ei jõua….
22.30 pean ikka laskma häirida, sest mina pean ju homme hommikul vähemalt pooled lasteaeda viima ja normaalsed lapsed peavad ikka selleks ajaks magama. Magama…minge magama. Loomulikult niimoodi ei lähe meie peres keegi magama. Lasteaia ealised saab peale hambapesu siiski voodisse ja muside-kallide ning naeru saatel tuled kustu.
23.00 tuleme Kärdukaga veel alla, sest tema ilma minuta magama ei lähe ja mina veel ei viitsi. Vaatan telekast ühte lindistama pandud saadet. Ma viimasel ajal vaatan ainult niimoodi telekat. Kõik mis näha tahaks läheb lindistusse ja siis on ülimõnus reklaamipause kerides neid vaadata.
24.00 lähme Kärdukaga ikka voodisse ja mina loen veel tund aega uut pere ja kodu ajakirja enne kui magama jään.
Teistsugused tööpäevad on mul ka ja eks ma panen selle teise ka ükspäev kirja…. täna on näiteks teistsugune :)
