Rubriigiarhiiv: Krista

Kindlasti on nii mõnigi, kes meile juba aastaid kaasa elab ning õigesti teeb, sest me ei anna alla, vaid tahame ka võistluse 50ndat korda tähistada :) Seekord me valisime küll hoolikalt parimat kuupäeva ja nagu näha, siis lükkasime seda ka veel edasi, aga siiski suutis üks mees ennast kenasti välja vingerdada vabandusega, et tema ei söö üldse mitte midagi ja hea meelega ei vaata siis ka pealt, kui teised söövad. Aru saadavalt on see üks mees, mul siin kodus ja noh plärtsusin, mis ma plärtsusin, minu tordivõistluse pärast, ta nüüd sööma ei hakanud. Selle võrra olin ma ka raskes olukorras. Testgrupp kahanes 3 liikmeliseks, kes armastavad põhiliselt tordikaunistusi. Esimese katsetuse sain õnneks ka vähe suuremale seltskonnale degusteerimiseks pakkuda. Mulle meeldis ja eks teisedki sõid kenasti oma tüki lõpuni, aga ovatsioonid jäid ikka liig tagasihoidlikeks, et julge hundi rinnaga peale lennata.

Samas ma ise mõtlesin, et küll ikka aastatega läheb selle wow efekti tekkimine järjest raskemaks. Ma mäletan küll, kuidas a la 15 aastat tagasi käisime pidupäeval Kallega kahekesi Imre Kose suuri meistriteoseid nautimas ja ma ohkasin imetlusest ikka iga suutäie järel. Nüüd aga on sellist tunnet ikka päris raske meenutada. Nagu juba oleks saanud kõike proovida ja üllatuda on päris raske. Suurt tulemust ei andnud ka see, kui guugeldasin – maailma parim tort. Enamus linke õhkas mõne poetordi peale. Ja oleks siis, et seal poes oleks ka üks ainus tort. Neid on ju seal nii palju ja üllatus-üllatus, kõigile ei maitsegi samad asjad :)

Järgmine katse oli aga suht naljakas mõte. Mitu korda olen käinud Ikeas ja seal üks shokolaadi tort on minu jaoks ikka nii hea, et ma kohe kuidagi ei suuda piirduda ühe tükiga. Olgem ausad, ma olen sealt seda torti ka kaasa ostnud ja ükskord sõin selle täiesti üksinda ära. Noh see tort ei ole ka tegelikult mingi kilone, ikka väiksem, aga siiski piisavalt suur, et see ei ole mõeldud ühele inimesele. Aga kuidas sellist torti siis nüüd teha. Kus häda suur, seal abi lähedal ja hüppaski Nami-Nami Pille fb silm roheliseks ja näitasin talle torti ja küsisin, et mis seal sees on :). Natuke mõtlemist ja saidki mõned märksõnad ja ideepojad paberile pandud. Tõin ka vajalikud komponendid ja täitsa juhuslikult ühte ökomüslibatooni närides tundus selle maitse kuidagi tuttav. Proovisingi siis Pille soovitatud pähklibesee asemele hoopis shokolaadi-pähkli-kaerahelbeküpsise teha. Kreemid tegin kah poolenisti Pille soovituste järgi, sest külmikus oli eelmise päeva kohupiima-vahukoore vaht ning minu kreem ei tundunud piisavalt kreemine, siis segasin selle hulka. Natuke külma ja asusime tüdrukutega degusteerima. Minu lapsed sõid suure isuga, erinevalt siis esimesest katsetusest ja nii ma siis julgesingi proovida, et kui kellegile teisele ei maitse, siis vähemalt minu kolm söövad hea meelega. …..ja ütleks, et umbes nii ka läks :). Teised ka seal nats nokitsesid, aga keegi väga ei õhanud küll :) Mulle endale igatahes meeldis ja ükspäev kui Kalle jälle sööma hakkab, siis ma testin tema peal ka :)

Teiste poolt oli üks võileivatort, mis sulas isegi minusuguse skeptiku suus ning peedikorvikesed, mis olid ikka väga minu maitse. Võidupärija sai kaela Helena tehtud kodujuustumustsõstra tort …jeeeee….

Võistlesime seekord Eveli juures ja nautisime õhtut täiel rinnal. Mõned tädid pidid küll laste järel jooksma, kuid tänaseks on see saanud hoopis teise tähenduse. Kes pidi nendega padjasõda mängima, kes inglise keelest mängureegleid tõlkima. Kõige ülejäänuga said lapsed ise kenasti hakkama, kui välja arvata Kärdukas, kelle trepist käimisi iga ema süda ei kannata ning vetsus peab ka temaga koos käima :). Jututeemadest esikohal oli meil kool, sest ikkagi kolm esimest last lähevad sügisel kooli ning tundub, et kõik on oma valikutega väga rahul. Me oleme ka, kui me ükskord ära otsustame, kuhu kooli laps läheb :).

Kokkuvõttes võib öelda, et puhas nauding kõige mõnusaga! Järgmine aasta jälle….

Ma käisin ükspäev juuksuris ja seal ju ikka loetakse ajakirju nii kaua kui värv peas on :). Ma ka. Leidsin ühest ajakirjast ühe oma suvise pruudi artikli selle kohta, et millal lapsed peaks tulema ja mida mõtleb, tunneb ja ka kardab üks naine enne seda kui tal veel lapsi pole. Ma muidugi täpselt enam ei mäleta, mis seal kirjas oli, aga seda mäletan küll, et tahtis hüüda ja  jaaaa kõik su kartused on põhjendatud ja asi on tegelikult hullemgi veel :)

Mina ka kartsin ja muudkui lükkasin neid lapsi edasi kuni tundus, et enam nagu ei ole kuhugi lükata ja töises plaanis oli ka selline mõnus pausi võtmise koht. Kuna mul aga nüüd ema staazi on ikka juba mõned aastad ja lapsi kah mitu, siis nüüd juba võin julgelt öelda, et seda rõõmu on palju palju rohkem kui muret. Möödas on need ajad, kus ma ajakirja lugedes kirusin, kuidas mõni naine suudab küll tite kõrvalt tööd teha ja mina nii saamatu olen, et midagi tehtud ei saa või siis kahe tite kõrvalt juhe ikka nii kokku jooksis, et kohe nõustaja käest nõu oli vaja küsida. Eks aeg ole see, mis oma ego on pärise väikeseks lihvinud ja lapsed maailma tähtsaimateks kasvanud on. Kõik on kuidagi nii mõnusalt paika loksunud, et ma mitte eluski oleks osanud mõelda, et kolme lapse kõrvalt jõuab nii palju teha ja on mida teha. Tööd on palju, töö on mõnus, lapsed on terved ja õnnelikud  (just piilun aknast välja, kus minu kolm ja Ketlini sõbranna kõik neljakesi nii kenasti koos mängivad).

Samas ma ikka tunnen, et ma olen see üks äärmus. Ja lihtsalt olengi niimoodi koos lastega sealt teisest äärmusest tulnud. Nüüd ma käin mööda poode laste osakonnast laste osakonda kui ma kinokava vaatan, siis esimesena käin läbi lastefilmid, et kas midagi on uut või kui me lähme suurte filmi vaatama, kas siis lastele oleks ka midagi. Kui töögraafikut panen, siis vaatan, et ükski laste tähtis üritus mu töödesse ei satuks ning kui puhkehetke plaane teen, siis pole isegi sellist küsimust, et teeks need lastevabad. Iga laps peab saama seda – mina üksinda emaga- aega, nii see aeg ju lihtsalt kaobki käest. Kõik õhtud mööduvad lapsed seljas elamas ja ega ma ei mäletagi sellist hommikut, kus hommikult laste vahelt välja pugema poleks pidanud.

Eks iga ilma lasteta naine vaatakski mind imelikult ja palju lastega naised kah. Tunnistan ausalt, et umbes täpselt 8 aastat tagasi vaatasin ise kah samamoodi. Aga mulle nii meeldivad mu väikesed sõbrannad. Nad kuidagi mõistlikud või olen mina liialt lapsjumalate mõju all, aga nad ei sega mind nii, et ma tahaks neist puhata. Eks ma ju tean seda, et see aeg, kus nad minu käe otsas ripuvad on nii lühike ja juba homme võivad uksed paukuda ja mina saangi tagasi kogu oma aja. Muidugi ei tähenda see ka praegu seda, et keegi mul 24h seljas elaks. Ma ikka teen tööd ja saan sõbrannadega kokku ning suurte filme käime ka rohkem kui 50 korda aastas vaatamas :) … ja näete – juuksuris käisin ka. Kuigi aus olles pean ütlema, et Ketlin oli kaasas ja pärast käisime kahekesi kohvikus, nii et see päris ei loe :)

Pildi peal on tüdrukute kleidikapp :)… äkki on palju, aga samas on ju vahel nii armas, kui nad kolmekesi ühesuguste kleitidega on ja Kärdukas ei saa ju ainult õdede vanade kleitidega käi. Temal peab ka mõni oma olema. Ja ütleme nii, et minu riidepuude rivi on ikka väga kahvatu selle valiku kõrval :)

ja vot sellist kräppi koguneb meie majja kah suurtes kogustes. Ma ei saaks küll öelda, et me mingid tihedad hamburgeri sööjad oleks või igas ostukärus mõni üllatusmuna on, aga näed…aastatega muudkui koguneib neid vidinaid…

Kolme lapse kõrvalt iseendale tööd andes on ikka üliraske puhata. Kus ma siis nüüd puhkan kui töö uksele koputab. Nii ma siis panengi pikalt kalendrisse kirja, et nüüd on see päev ja nii ongi. Kõige parem kui selleks on olemas kohe mõni pilet, soovitavalt tähtajaga. Nii hakkas meil veebruaris ära lõppema üks Ammende villa voucher ja õnneks leidsime ühe vaba nädalavahetuse, et nautlema minna. Kuna külma oli kõige rohkem, siis perepuhkuse plaan muutus eelmisel õhtul romantiliseks kahekesi minekuks. Võtsin siis teatrikava lahti ja teatrikauge inimesena avastasin, et saali parimad kohad on vabad ning ostsin 2 piletit. Nagu kanaema peres juhtuda võib, ei jäänud Ketlin sõbranna juurde pidzaama peole, vaid pidi meiega kaasa tulema.

Terve tee Pärnusse mõtlesime, et mida nüüd siis teha. Kalle telefonikõnest Sepole selgus, et etenduse ei ole kindlasti mitte Ketlini silmadele-kõrvadele, aga küll kõik korda saab. Õnnelik Ketlin sai veeta terve etenduse lava taga “raamatuid lugedes”. Vaadates oma silmaga üle kõik teatrinimesed. Vaheajal käisime kontrollimas, et kuidas tal läheb…hästi läks. Kui Sepo küsis, et kui vanad meil siis lapsed on, siis vastuse peale ütles, et tal ühes etenduses on lause -  …lapsed vanusest 2 … 5 ja 7 :). Mängib ta seal etenduses kahekesi Kalle vana pruudiga :) … Vana pruut aastat 15 tagasi :)

Kodus ei andnud ikka rahu ja vaatasin, et mis etenduse see selline siis on, kus on täpselt samamoodi kolm last ja selline lause ning kuna mängukava järgi tulid nad selle etendusega ka Tallinnasse, siis klõps saigi järgmine puhkeõhtu kinni pandud. Tallinnaga on lihtne ja lapsed oli vanaema juures mitte lava taga :). Etendus räägib ühest paarist, kes kohtusid esimeste korda 10 aastaselt ning jõuavad lõpuks kõrge vanuseni välja. Kui etendus jõudis kohani, kus ütleski, et lapsed 2,5 ja 7, siis kõik see jutt, mis edasi tuli, oli nagu peeglisse vaatamine. Kui etendus hüppab ajas kümne aasta kaupa, siis ma ei tea, kas ainult sellepärast, et ise samas seisu, aga see iga tundus seal kõige raskem. Kõik mis eelnev on olnud, pani oma mälestusi kõrvutades  muigama ja kõik, mis edasi tuli oli nii ilus ja mõnus. Või siis ei oska veel nende muredega samastuda.

Mis seal siis oli…vot just täpselt see oligi. Puhata ei oska, sest puhkus tähendab seda, et teen ära need kodused asjad, mida muidu ei jõua. Nautida tundub ebaõiglane, sest lapsed on ju kõige tähtsamad…. ahh ma kõike enam ei mäleta. Kokkuvõttes tundus see aeg ainuke elus, kus mehe ja naise vaheline suhe ei olegi kõige tähtsamal kohal ning kui see aeg edukalt koos üle elatakse, siis on edasine puhas lust ja lillepidu :)

Ühesõnaga ma elan nüüd veel mõned aastad oma rattas kanaema elu, sest need minu muna…2, 5 ja 7 on nii armsad, et kõike muud teen ma järgmisel kümnendil :) ning hoian pöialt, et ka Kalle alla ei annaks :).  Õnneks on ta kanaisa ja meil munad ühes korvis.