Rubriigiarhiiv: Krista

Mõtlesin, et kirjutaks pika jutu lastest ja siis tahaks veel kirjutada koolist ja siis veel aiast ja aiaaugust ka….aga tegelikult peaks hoopis tegema midagi muud …näiteks minema magama :) sest käes on suvi ja asi kisub väga töiseks. Õnneks on töö värskes õhus…enamasti ja seda muret, et kuhu raha panna, seda ei ole. Sellest ma tahtsin ka kirjutada. Kuidas igal inimesel on mingi narr koht kuhu ta ilma süümepiinadeta raha annab….mina näed annan selle ehitusmeestele, siiski koos süümepiinadega, sest neile tuleb anda kõik, mis sul on. Täna just Tarmo joonistas oma kaustikusse numbreid, et betoon nii palju ja tuuletõkkeid läheb 23 plaati ja siis seda teist plaati ka veel ja no kruvisid läheb ka…. palju. Kõik, mis tuleb läheb otse majja :) ja natuke panen kõrvale ka, sest mul on jälle üks hull mõte tulnud … Õnneks sellel mõttel on kodus vähemalt moraalne tugi olemas.

Segane jutt kokku võtta. Lapsed elus ja terved, tublid ja veel tublimad…. enamasti paistavad ka õnnelikud. Kohe varsti ei pea nad hommikul ka kuhugi minema ja hakkavad puhkama. Kalle mässab ürgmehe kombel aias ja protestib kui ma tal kuhugi või kellegile helistada käsin :) ja kui ma küsin, mis ta homme teeb, siis on ta kinni ;)

Mina olen endal kalendri jälle kirjuks kirjutanud ja vaba aja tahan kodus olla….siin on niiiiiiiiiiiii palju teha, aga ilus ka juba…natuke. Kui ehitusmehed mulle terassi on valmis ehitanud, siis lähen paljajalu köögist maasikaid sööma ning loen vihmase ilmaga klaasverandal raamatut…nii viis lehekülge korraga, sest rohkem pole aega või tuleb uni peale ja 10 aasta pärast on mul suured-suured lõhnvad põõsad ning lõpmatud lillepeenrad :)

ükspäev oli lasteaiavaba päev ja noored emad jalutasid tittesid magama

ajaloo huvides olgu märgitud, et plaaster Kärduka pöidla küljes on sellepärast, et hiir hammustas teda. Ja just, täiesti tavaline põlluhiir, kellega kass oli natuke aega “mänginud” ja ma ei tea, mid see Kärt mõtles kui ta vahele segas, aga hambajäljed olid pöidlas pärast.

Kalle jätkab aiaehitust. Mis see siis ära ei ole ühele hektarile aed ümber ehitada. Materjal on olemas ;)

auk, kuhu kogu raha läheb.

Liisu tellimisel seeria – lapsed puu otsas. Kuskil kella kümne ajal õhtul…eile…

ma ei saa sellest puude õitsemise asjast üldse aru. Meil nagu ei õitsegi midagi? Ploomid tunduvad juba ära õitsenud, kirsiõied on nii kõrgel ja õunapuud peale üliolulist ilulõikust on nii hõredad, et üks õis ajab teist taga….

lilled said nüüd toetust ja tundub, et ikka hakkavad kasvama ka…isegi see lill, mis sügisel koos potiga kivi kõrvale jäi ja maha ei saanudki :)

auk on juba täis ja siiruviiruline küttekaabel ka maas. Täna valati see kõik betooniga üle ka ja nüüd kuivab. Järgmine nädal pidi puutöö hakkama. Näete jah, siit parempoolsest uksest praegu ju ei saa palja jalu kuhugi minna…

ja suure toa uksest päikeseloojangut nautima minnes kukub üldse jalaluu pooleks.  Ja kui keegi nüüd arvab, et kokk-imesokk noortest naatidest ja võililledest ning nõgestest igapäevaselt maitsvaid roogi valmistab, siis neeee. Mitte ühtegi korda pole teinud. Selle eest aga rabarberikooki….oi kui palju. Nii palju, et isegi lastel ei lähe enam püksid jalga. Ma ikka loodan, et mitte koogi pärast, vaid, et nad on lihtsalt kasvanud. Kärt ei söö kooki ja Kalle ka vahepeal mitte, nii et me peame kolmekesi terve plaaditäie ära sööma.

ma lähen nüüd magama, sest mul on homme pulm ja Kallel matus :)

Ketlinit ei ole pildil, sest esimene kord oli ta koolis ja teine kord magas.

Elu on kuidagi tõsiseks läinud ja ma tean kelle süü see on – feissbuki oma. Ma olen kenasti aastaid suutnud vältida ajalehti ja uuudiseid ja telekast tulevaid koledaid saateid. Elan oma roosa mulli sees ja kui päeva jooksul naerda ei saa, siis on jama. Blogi on ka olnud selline iroonilise muigega ja nüüd…

Teed hommikul feissbuki lahti ja üks sõber kiidab ühte artiklit ja teine teist ja mis need on – enamus neist ühiskonna kriitilised. Igal ühel kuskilt king pigistab ja igal ühel om arvamus, mida tuleb maailmaga jagada. Kalle ütles, et eks sa ise tead, mis sõbrad sul on. Temal on küll seal paar huumorisõpra, kes nalju jagavad ja saab küll seinalt muige näole. Ma saan ka, aga ma ikkagi unustan ennast ka neid artikleid lugema ja oleks siis ainult artikkel, kommid ju ka. Kas siis artikli juures või läheb elavaks aruteluks fb seinal. Ole siis mees ja hoia kõrvale.

Natuke aega tagasi oli teravalt üleval lastega seotud teemad – kas ja kui palju me neid ikka armastame. Ühelt poolt tuli välja, et lapsed ikka on väga ok, aga need vanemad, kes ei tee just nii nagu mina teeks, vot need ei meeldi. Teiselt poolt on lapsi meil vähe, peaks olema rohkem, sest kes see töötab kui meie penskarid olema. Täna hommikul räägiti raadiost, et Tallinnasse on 4000 lasteaiakohta juurde vaja. Mis mõttes siis lapsi vähe on kui kohti puudu ja nagu ma aru saan, siis lapsed ei ela mitte Tallinnas, vaid Viimsis ja Peetris :)

Ühesõnaga võta sa nüüd siis kinni, on neid palju või vähe või nad sünnivad valesse kohta ja valedele vanematele või ma ei tea. Ahjaa ja siis veel see, et Jüri Mõis ütles umbes nii, et kui sul on neid lapsi veel rohkem kui üks ja sa tõesti mõtled, et olekski siis see tõsiselt võetav lapsevanem, siis sul on kolm emadepäeva pidu, kolm jõulupidu, mõni laps käib iga nädalavahetus võistlustel (selle ma panin praegu ise juurde) ja teisel on vaja kuskil esineda ja kolmas tahab, et sa temaga kelgutama lähed. Millal siis tööd teha nii, et higipull otsa ees on?Tundub, et pühendunud lapsevanemal lihtsalt pole aega tööl käia. Või siis teedki nii nagu meie peres, hommikul vara või õhtul hilja või nii et lapsed teises toas taldrikuid lõhuvad samal ajal ;)

Ühesõnaga keeruline elu see lastega elu.  Ja see kõik pole veel pooltki nii keeruline kui su lapsed on terved ja tublid. Planeeri, mis sa planeerid, aga kõik siin elus ei lähe kõigil ju veel nii…

Kõike seda ma siis ühelt poolt ja teiselt poolt mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et minu kolm last on mu ainukesed pensionisambad, mis 30 aasta pärast loevad ja praegu on parem mitte midagi nässu keerata. Keegi tark ütles ka veel, et suhe vanemate ja laste vahele jääb eluks ajaks selliseks nagu ta on alati olnud. Täpselt sama ebaviisakalt nagu ma lapsena, räägin ma oma vanematega ka praegu ja täpselt samamoodi käsib mul ema mul mütsi pähe panna ka praegu, kui ma uksest välja minema hakkan. Ehk siis vähemalt mulle tundub, et lapsi peaks kohe võtma kui päris inimesi ja 3 ja 33 aastase suhe peaks olema laias laastus nagu ka 33 ja 63 :)

Tuleks nüüd korra munade juurde ka. Nädala alguses võtsime kokku – Kallel suur ülestõusmispüha, kus ühel päeval oli teenistus juba kell 8 hommikul või siis kell 7 õhtul,  minul mitmepäevane fotofestival koos koolituste, võistluse ja peoga, sõbranna sünnipäev koos teatri ja kohvikuga :), Liisul kaks sünnipäevakutset ja Ketlinil üks esinemine. Kõigele lisaks tahtis Ketlin, et me värviks mune, et pühapäeva hommikul saaksid nad koos otsida aiast mune, kus üllatus sees,  nagu Bullerby lastes ning kiivimagustoit võiks ka olla :)

Kõik läks veel paremini kui esialgne ülikeeruline logistline plaan tundus, sest lõpuks me värvisime mune sõprade juures, mis oli suur lisapluss lastele, kelle arvates me käime liiga harva külas. Käisime uues kohalikus söögikohas, kus toit oli parim, mis ma siinkandis saanud olen ja mul on siiralt hea meel, et nad olemas on. Minge kõik ja proovige! ning kuigi ma oma peole ei saanud, siis mis siis, tuleb uus ja parem, aga siiski üks öö istusin tunnikese mustas puudlis …ning mis põhiline – mu pensionisambad olid rahul :)

appi ma enam ei mäleta, mis päev see oli…reede vist ikka…käisime lastega sõprade juures mune värvimas. Kuna nad nii kenasti mängisid ja mina seal olin seal oma missiooniga – pereisa rõõmiks armastuse pilte tegemas ;), siis olime juba alla andmas, et ahh ei viitsi värvida, aga ikkagi võtsime kokku ja värvisime. Kui teistes peredes võib-olla lapsed päriselt värvivad ise, siis meie kuus last vahtisid küll turvaliselt köögimööblil kui suured inimesed värvipotte jagasime või sibulakoori vaheldumisi mustikatega sukkpükstesse toppisime.

pühapäeva hommikul olid siis lapsed rivis – Ketlini muna on Ketlini toas ja Liisu muna on Liisu toas ja Kärdu muna on …meie magamistoas. Südnatlõhestava nutu peale pidin Kärdu muna tema tuppa ümber peitma, mis siis, et seal suur mööblivärvimine pooleli on…kui on igal ühel tema toas, siis on tema toas!

pildi jaoks pidid kõik ilusad riided selga panema. Ei veena, et tegu on alussärgiga, sest ükskord pani ta siis selle peale teise samasuguse :)

käisime kuulasime Kallet ja Ketlinit. Meie kirikus on väga külm, va need kohad, kust põranda sees on auk ja kust siis sooja puhub. Kuna me püüame ennast alati sinna istuma sättida ja meie väikesed pingviinid siis mantlid seljast ära kisuvad, siis ülejäänud inimesed vaatavad neid nii ehmunud nägudega…

Sellel pühapäeval tellis Kalle laulustuudiost tüdrukud esinema. Mul kohe heldimuse klimp kurgus kui ma proovi nägin. Nad ise, nende hääled ja sõnad kokku oli nii südamesse minev…

Kas nalja ka siis sai…ikka sai… Kärdukas kukutas oma värvilise muna maha, vaatas sellele oma toolilt järgi ja teates üle laua – ei läinud katki, ausõna ei läinud.