Oi kui lihtne meil ikka on, ei pea mingeid asju pakkima, ega linnakorteris unistama, vaid lükkad lihtsalt hommikul ukse lahti ja voilaaa oledki suvekodus :) Ma siin paar hommikut olen kohe varavalges silmad lahti teinud ja üles kobinud. No eestlaste asi, valgust vähe ja tahaks nüüd kohe võtta sellest viimast. Ok, mis ma valetan. Tööd pean tegema ja nii mõnus kui saab päevasel ajal natuke ka puhata ja mängida. Eks siis tuleb kasutada aega kuuest-kümneni :)
Üks hommik näed ajasin Kalle ka hommikul sobivasse kohta ajalehte lugema. Nah ma nüüd kohe pean ka pattu tunnistama, et ma mitte ei läinud pärast seda tuppa tööd tegema, vaid hoopis võrkkiike magama. Ma usun ja siiralt loodan, et keegi ei pahanda praegu, kui ta oma pilte kohe järgmisel päeval postkastist ei leia, aga mul ju ei ole kuskilt võtta sellist puhkust suvel, et nüüd kuu aega tööd ei tee ja ainult naudin. Ma siis naudin jao kaupa.
Lastega tegime ka ükspäev mõnusa äraolemise päeva. Hommikul ajasid üksteist mööda maja taga. Nii kummaline kui see ka ei tundu, siis nad ei kakle üldse omavahel. Eks see vist ole ka sellest tingitud, et nad kõik kolmekesi tüdrukud on, aga ma eriti ei kujutaks ette, et nad üksteisega kättpidi kokku läheks. Kui siin mingi väike nägelus tuleb, siis rohkem sellel pinnal, et sina ütlesid nii, aga nii pole õige. Kärdukale antakse aga kõik, mida tema hing ihaldab, sest suuremad ei pea kunagi vajalikuks just selle asjaga ja just praegu mängida. Puhas minu õnn :)
Päevaplaan nägi meil tüdrukutega ette, et teeme koos süüa, sööme koos ja siis lähem lasteaeda Kärduka koosolekule. Söögiks valisime kõigi laste lemmiku – makaronid. Neid läheb meil ikka mõnuga üheks söögikorraks ja poole kilosest pakist jääb meie peres juba väheks ;). Kärt on hetkel otsustanud lihast loobuda, aga õnneks kuuluvad köögiviljad tema lemmikute hulka. No ja söögiisu on tal ikka katkematu, las vihub siis tomateid :)
Ketlini üks lemmiktegevusi on internetis omale raamatuid ostukorvi laduda ja lõpuks ma lasteaia lõpu puhul heldisin ja lasin mõned raamatud osta. Valis igale ühele 2 raamatut ja tema üheks valikuks oli printsess-ja-konn-kokaraamat. Iga päev käib mul siis järel, teeb raamatust nimekirju ja uurib, et millal mingit tema valitud sööki tegema hakkame. Ükspäev oli tal isegi terveks päevaks menüü tehtud, aga sellest ma räägin üks teine kord. Seekord siis valisime kokteili. Meil küll kõiki asju kodus ei olnud, nii suhtusime loominguliselt.
kõigepealt tuli banaanid sügavkülma panna. Me esimene kord ei mõelnud ja Ketlin viskas nad sinna koos koorega. Järgmine kord olime juba targemad ja koorisime ära ning lõikasime väiksemad jupid kohe. Lisaks külmunud banaanidele läksid blenderisse ka maasikajogurt (rasvavaba jogurit asemel ja mustikaid meil ka ei olnud) ning et segu liiga paks ei oleks, siis panime törtsu piima ka hulka. Ütleks, et väga mõnus külm kokteil tuli. Banaan oli ikka väga hea lahendus, eriti kui meil hetkel eelmise suve külmutatud viljadega napib ;) ja jäätis teeb kõik liiga magusaks :)
Edasi pikutasime ja tshillisime niisama kuuse all ja oleks peaaegu koosolekule hiljaks jäänud. Me nimelt käisime tutvumas Kärduka sõime rühmaga. Õpetajad on väga head. Mõlematega on suurematel lastel aasta selja taga ja Kärdukas on neid ka juba näinud. Koosolekul näitasid tüdrukud jälle ennast kenasti oma parimast küljest ja mängisid kenasti vaikselt koos. Ketlini õpetajaga isegi arutasime seda variant, et äkki Ketlin tuleb sügisel Kärdukaga harjutama :) Eks see paista siis…
Noh siia vastikult kadedaks tegeva idülli vahele, üks lõik ka teisest poolest. Kärdukas on meil ikka vahel väike pätt. Teeb oma väikest sigadust vaikselt ja nurga taga. Õnneks on need esialgu ilma suuremata kahjustusteta, aga siiski. Tal on mingi kummaline seebivajadus. Mitte ühtegi seepi ei saa kuskile silma alla jätta. Väga hea meelega jookseb käsi pesema, aga seepi maha pesta ei luba. Ükspäev ise naerust kõveras leidsin ta asjalikult vannitoas pesemas. Endale oli suurema koguse seepi pähe mökerdanud. Laskmata ennast minust häirida, läks ta sujuvalt üle põrandapesule…
See, et kapist kuiaineid ja kassisööki on vaja põrandale kallata, on ka üks igapäevaseid tegevusi. Õnneks on huvi selle vastu vaikselt ammendumas ja kui mul valida on, siis seep peas sobib mulle rohkem. Riietega on meil ka raskusi, esimesel võimalusel on kõik kadunud…
Eilse hommiku veetsime lähima linna mänguväljakul, samal ajal kui Kalle segu ostis ja Ketlin leidis, et meie koduaeda polegi enam vaja ei liumäge ega ka liivakasti, vaid virgutusvahendid sobiks paremini. Need on need trenazöörid, mis parkides on. Üksteise võidu keerutasime endale taljet. Ütleks, et hommikul peeglisse vaadates ei olnud veel tulemust näha. Pärastlõunal hakati terassi tegema. Esialgu vaidlesime kõrguse-laiuse ja pikkuse üle ning seejärel sai 4 toru maasse kivistatud.
Kasutati ohtralt lapstööjõudu ja kui ma Kalle käest küsisin, et ta ikka tahab pildile jääda, siis ütles, et las olla see ENNE pilt ka olemas. Ta nimelt läks nüüd jälle suveks toortoidule. Vahemärkusena olgu lisatud, et esimesel päeval nõrkes ta meie kokteili ääres kuigi algul kinnitas suure häälega, et ei taha… Järgmise nädala alguses peaks siis puumaterjal ka torudele ümber saama ja eks siis ühel ilusal hommikul saab hommikukohvi ka nii nautida, et jalad pärast liivased pole. Keegi küll meil kohvi ei joo, aga mis siis…
rääkides toortoidust. Optimist meil lubas omad varud ise kasvatada ;) Akna peal on nüüd kasvuhoone ja õue tegime ka peenrad :) Salatit kohe ohtralt…
