Ma nägin ühe oma lemmikfotograafi blogis pilte ühest kodust, mis läks ajakirja. Pildid nagu ikka – fantastilised, aga see kodu polnud valmis. Seal käis remont. Ehk, siis selleks, et tuleks üks lahe pildiseeria, ei pea mitte midagi valmis olema, vaid on lihtsalt head fotograafi vaja. Noh, mitte, et ma nüüd see viimane oleks, aga ma siis läksin proovisin ka õues. Aed, kus kõik on praegu lume all, et kas saab selle ilusaks pildistada….noh omaarust sain :)
Millal ei oleks talv ootamatult tulnud. Kuidas mulle meeldiks, et kõik inimesed vähemalt sellel esimesel päeval vaimustust üles näitaksid. Ma küll tunnen, et ma olen piisavalt vana ja piisavalt tubli, et kui mulle ikka need 5 kuud talve närvidele käiks, siis ma ei elaks siin :). Loomulikult olin ju mina see, kes eile oma suvekummidega Tallinna tänavatel ukerdas, aga nii armas oli vaadata, et ma ei olnud ainuke ja kõik teised autod olid ka kuidagi väga mõistvad. Mis siis, et valgusfoori tagant sai ainult 2 inimest minema ning maanteel sõitsime ühtlases rongis 45km/h. Seda rohkem aega oli aknast välja vaadata, sest ma ju olin soojas autos, mul ju tegelikult polnud häda midagi :).
Laste talvevarud sai ka alles eile hommikul üle vaadatud, kui hommikul kell pool üheksa enamus lapsi õue tahtsid minna. Kärdukale sai teiselt ringilt uus paks kombekas ja saapad ilusa teise ringi hinnaga ja kuigi ta ostuhetkel oli ise kahtleval seisukohal, siis pärast Ketlini ja Liisu takka kiitmist sobib see valik väga hästi. Jopesid on kah teistelt ringidelt rohkem kui vaja ja igas suuruses. Pükstega ainult jama. Ketlini omad ei ole veel talle väikseks jäänud, küll aga Liisu omad. Järelikult saab hoopis Liisu omale uued püksid :). Tallinnas käisimegi eile Liisuga kahekesi. Mina teenisin püksiraha ja siis koos lõime selle laiaks :). Kindaid igale ühele 2 paari, et oleks olemas ja ka kuivi koguaeg võtta.
Täna hommikul aknast välja vaadates oli jälle see tuttav tunne, et miks ma just siin elan. No nii ilus on. Kui ma siis lapsi tagant kiirustasin, sest oma suvesussidega pidin ikka täna ka veel linna minema ja arvestasin tunnise sõidu asemele kaks, siis ikka tegin fotokaga kah paar klõpsu. Praegu kui ma siin valisin, siis tuli kaks mõtet.
Kunagi ülikoolis pidime 10x10cm paberitele musta värviga jooni tegema. Järgmises tunnis võttis siis õppejõud siis jooned ette ja täiesti lõdva randmega võis need kõik prügikasti lennutada ja öelda, et need olid igavad ja järgmiseks tunniks olgu uued 15tk . Kui siis keegi mokaotsast julges öelda, et aga ta nägi nii palju vaeva, siis kõrgete kulmudega kinnitati, et vaev ei loe mitte midagi. Eks need meie kulmud kerkisid jälle siis kui parimaks tööks tunnistati üks jäme pintslijoon üle paberi. Igakord kui ma lähen õue ja peale esimest klõpsu on selline mõnus rahulolu tunne, siis tulevad need kõrged kulmud meelde :), mis siis, et ma vaeva ei näinud :)
Teine mõte oli, et kuidas küll osad suudavad välja valida ainult selle ühe pildi. Muidu kunstnikust saab ju veel aru, ta ju tegigi võib-olla selle ühe. Fotograaf ju ikka klõpsib ja kui juba see üks on nii hea, siis on kindlasti need teised ka. Kuidas sa siis neid ei jaga. Ma ei hakka mitte kunagi saama ühte välja valida. Esiteks on mul kolm last, mis juba ilmselgelt näitab seda.
Ja nüüd tagasi talve juurde… üks positiivne asi äkki saabunud talvega on veel. Nimelt kõik aias räigelt silma torkavad sügisesed tegemata tööd on nüüd nii kenasti valge lumevaiba all :)
Mul oli eile puhkepäev. Pidin küll pildistama minema, aga päike ja vihm vaheldusid nii kiiresti, et ei jõudnud reageeridagi. Kusjuures iga kord kui päike tuli, siis kripeldas, et nüüd läheb raisku, aga 5 minutit hiljem kui vihma ladistas, siis jälle, et ju siis pidi nii minema. Enamus lapsi küla peale laiali jagatud ja istusimegi Kärdukaga kahekesi ning mina kudusin….õhtuks sain 4 mütsi valmis ja üks jäi pooleli. Teistmoodi produktiivne päev. Naiivselt arvasin, et hommikul ei ole siis ühe mütsi pärast kaklust ja kastis on nii palju mütse, et kõik ikka kadunud ei saa olla. Täna hommikul sai imelisest päikesetõusust kah üks kiire klõps ja nüüd jätkub töine päev hommikumantlis arvuti taga parimate jazzipalade rütmis ;) … ning mõtlen ikka, mis tööd tegema hakata kui suureks saan, sest hommikusel ringkäigul fb-i torkasid jälle paar uut fotograafi silma ning ma olen juba liiga vana selleks, et rinnaga võidelda :) – loodan, et sõbrad-kliendid soovitavad :)
seest poolt kah ;)
Lugesin just hommikul mäemamma blogi ja tal seal 2 nädalat tagasi oli aiapostitus. Milline näeb ta hekk välja praegu ja milline 2015. Mõnusalt muigama võttis küll, sest mul on sama lugu, vaat, et hullemgi veel. Ma ei saa üldse aru, mis toimub. Mitte midagi ei kasva. Ma olen suvelilli juba rohkem kui 10 aastat kasvatanud – noh vahelduva eduga ja no sellist asja, et mul täanseks päevaks pole mitte ükski Marise lemmiklill betuunia õitsema hakanud – pole veel olnud. Teised kah, nagu on ja ei ole ka ja sellised nirud kõik. Kusjuures ma mulla ostsin täitsa poemehe soovituse peale, aga midagi on seal ikka totaalselt nässus. Kõik ülejäänu on kah selline väike ja niru, nii et järelikult on s…muld või ma ka ei tea mis. Näiteks aias on liiliad, mis mulle vähemalt vööni, sellised paksu varrega ja jõulised. Need, mis siin vist alati kasvanud on. Paar tükki istutasin kevadel ümber ja nende pikkuse võib vabalt kahe sõrme vahel ära mõõta. Ja just ühe käe kahe sõrme vahel…pisikesed nirud libled..
Ma arvan, et ikka mulla süü, sest muru on kah niru, aga kõik meie lootused on siiski s… pandud. Sügisel peab tooma ja küll siis kõik kasvama hakkab.
Või siis on see mingi ilmselge vihje, et peab ikka Räpina tee jalge alla võtma, sest kahe kõrva vahelt on midagi puudu ja nüüd näidatakse seda ilmselge vihjena…
See häda ja kaeblemine lausa sundis tegema ka mõned ENNE pildid, et ma siis ka 2015 saaks näidatama, millistest nigelatest tingimustest ma sellise ilu olen välja meelitanud :)
tikril on küll igal aastal vähem marju, aga selle parempoolsel pildil on Kalle suvetöö ja sinna on muru värskelt külvatud…
et siis 2015 on siin ilus muru ja võimsad marjapõõsad…
eelmine sügis istutasin ebajasmiinid. Nüüd lugesin ja ise oma ninaga tundsin ka, et need ei lõhnagi. Eks tuleb minna nende lõhnavate jahile ka. Näete jah seal parempoolsel pildid kuskil keskel on imepisike oranz täpp – teoorias siis ligi meetrine võimas liilia :)
Noh samas…tüüpilise naisena oli ikka vaja enne aur välja lasta. Käisin just vaatasin oma eelmist aia postitust ja ütleme nii, et edasiminek on siiski silmaga näha…
Teine Kalle selle suve projekt. Paistab küll ilus roheline, aga tegelikult on seal ikka pärispalju umbrohtu, sest Kalle tõi lihtsalt uue mulla peale ja need visad võitlejad tulevad sealt lihtsalt läbi. Naat meie suur lemmik näiteks.
Me oleme nüüd umbes-täpselt 2 aastat siin maal elanud. Elust siin saaks nii plusside kui miinustega teha siis kas äärmiselt idüllilise muinasjutu pildi või siis ka vabalt selle teise äärmuse. Eks ikka sealt kus tuul parasjagu puhub. Kui ma väga ei mõtle sellele kui palju tööd-vaeva-aega-raha selle jaoks vaja on, et kõik see mida ma unes näen ka reaalsus oleks, siis saab vabalt nautida seda, mis juba olemas on :)
Ahh ma ikka räägin rahast. Kunagi kui me Nõmmel elasime, siis oli nii. Ehitame maja – pank andis raha. Teekse teise korruse ka valmis – pank andis raha. Oleks vaja veel seda ja teist – pank ikka annab. Nii ei pannud tähelegi kui miljon koos ja tagasi tuleks maksta elu lõpuni. Vähemalt selline tunne oli. Samas kõik asjad said kohe nipsust tehtud ja nautimiseks oli vaja teha muud tööd. Eks masuhirm ja võib-olla ka vanus ja lapsed panid mõtlema natuke teistmoodi. Nüüd on nii, et selle maja eest võlgu ei ole ja enne kogume, siis kulutame. Oi kui raske niipidi on ja kui kui kergelt kaob kõik teenitu enne kuhugi…ma ei saa aru kuhu…kui vajalik ostuks koos on.
Nüüd on meil plaanid aastateks. Selleks aastaks see ja teiseks teine ning tööd on oi kui palju. Eks paljudes peredes ole selline vaikiv kokkulepe, et mees teeb ja naine hoolitseb. Kalle teeb muru ja mina vaatan, et see ka kasvaks. Ei kasva…aga küll ta hakkab. Kalle tegi mulle peenrakastid ja mina vaatan, et sealt saaks tuleks. Hetkel veel optimistlik. Olen teinud kurja häält kui trimmerdas mu lilled maha või kui põõsaste lõikusega liiale läks.
Kui kevad oli ilus. Alt veel ei kasvanud ja ülevalt poolt kõik õitses, siis täna vaatasin suht pettunud näoga aias ringi. Pooles aias on vööni hein ning kõik mis õitseb on peidus. Istutatud puud ei ole puud, vaid ühe oksaga rootsud ja tulevikus kahe meetrised põõsad on alles sellised, et lastele pead hüüdma, et ärgu põõsale peale astugu.
Lastel on mõnus. Joosta saab ja hüpata saab, kiikuda ning jalgrattaga sõita. Kohe-kohe saab uus liivakast uue sisu ning tänu fb sõpradele tuli välja, et mängumajad polegi nii ulmelise hinnaga, et taskus pärast seda tuul oleks. Ketlin kohe pahandab kui me kuskil mõnda maja pikemalt vaatame jääme – ei koli me siist kuhugi, meil pole ju veel valmiski…
Eile õhtul kahe vihmasaju vahel tegin mõned klõpsud
siin eesplaanil peaks ilusa muru sees olema marjapõõsad. Praegu on vanad põõsad, uued põõsad ja künklik-muhklik naadipõld. Selline, et nädal peale trimmerdamist ei paista uued põõsad väljagi. See on Kalle järgmine töö :)- Künklik-muhklik muuta niidetavaks ning naat pidi ise alla andma ;)
Kalle hetkel töösolev projekt. Ehitada teisele poole maja küljele kah kiviaed ning teha sinna selline pargipinkidega õhtupäikeses istumisala. See keskel olevas ümmarguses lillepeenras ei ole mina veel kindel ja see on hetkel peatatud :). Küll aga tõi auto täna sinna uue mulla peale ja juba on teist nägu…
Ma käisin välja idee, et siia vasakule võiks nö kahe akna vahele tulla üks pink ja istutusalad kahele poole. Lõhnavate ebajasmiini põõsastega näiteks? Seal kus sinised lilled ja närtsivad tulbid on, sealt peaks kunagi olema hoopis suurest toast otse õue terrass
suvelille varu on hetkel selline. Ühed teised ja kolmandad lilled on veel, aga neid ma näitan siis kui midagi näidata on ;)
Istutusaladega (aianduskursusel käinud ;) on nii, et ma ikka ei suuda ära otsustada, mida ja miks ja kuidas jne… Nõmmelt on minu lemmikud – hostad, päevaliiliad, astilbed ja helmikpöörised. Samas teise peenrasse panin juba neile lisaks ka pojenge. Ikkagi kui maal, siis tahaks et oleks ka sellised lilled, mis olid juba minu vanaemal. Peab ikka veel plaane pidama, et siis mis :) Teisel pool maja kõrges heinas kasvavad ülivõimsalt mingid lilled ja mul pole õrna aimugi, mis need on. Need tahaks ju ka kõik alles jääta, sest need kuuluvad selle maja juurde… Tulbid on ka lõpuks õitsema hakanud ;)
Näitekas need sinised. Liivakast sai ka omale uue koha õunapuu alla marjapõõsaste juurde. Liiva ainult pole veel ;)
mul on aias a la 4 valget ja 4 kollast tulpi ning suur-suur hunnik selliseid, mida mina sinna istutanud ei ole ja kasvavad ei tea kus. Sama on nartsissidega. Neid on meil suurte puhmastena põllu pealgi
rohkem nagu omaks tarbeks tegin väikese hostagalerii ja praegu nägin, et 2 tükki on jäänud pildistamata :)
nii ei saa tegelikult midagi aru. Suuruse vahed on tegelikult ju sellised, et mõni põõsas on peopesa suurune, samas kui teisel on 1 leht suurem kui terve teine põõsas. Ja värvid on siin kah võib-olla mõnel mitte nii täpsed. Vot ei ole veel selline taimepildistaja :)
Ja peenrakastid. Kalle sellekevadine esimene projekt. Kusjuures 2 tükki on veel tühjad kui keegi nüüd kohe homme ei otsusta, mis sinna tuleb, siis äkki jäävadki. Tahtsime kurki, aga pole jõudnud. Maasikad on meil rohkem ilu pärast. Söögiks tuleb ikka naabrite juurest. Eelmine suvi läks jäässe 25kg maasikaid ja täna hommikul sõime viimased ära. 3 korda nii palju sõime otse põllult ja nii palju ma küll kasvatada ei jõua. See on puhas meie õnn, et ma tean, kes jõuab.
Lapsed ka. Mina tulin töölt ja ikka juhtub, et tüdrukud on ennast ilusaks teinud.
