Rubriigiarhiiv: minu aed

Lill

Suve algus

Kõik oleks palju palju lihtsam kui mulle meeldiks vähem. Oleks vaimustuses mingist konkreetsest asjast või tegevusest ja juba ma olekski osavus ise ja olekski kätte saanud oma unistuse jne jne. Aga no ma ei suuda. Ikka tahaks seda ja teist ja kolmandat ja neljandat ka. Teiselt poolt süveneb aastatega – ahh, mis nüüd mina või et keda see huvitab. Teed midagi ja siis mõtled, et ohh, kus ma nüüd alles kaagutaks ja siis…ahh mööda läks juba.

Natuke vist ikka võiks. Vahel otsin siit midagi ja siis on nii lahe meenutada, kuidas tited olid tited või kuidas me midagi tegime ja mis siis naljakas tundus.

Nii, et ma ikka püüan nüüd.

Kui lemmiktööaeg on suvi, siis on natuke keeruline samal ajal 3 kuud puhata ja tegeleda nende asjadega, mida teised inimesed puhkuse ajal teevad. Näiteks aiatöödega :). Nii kui silmad kinni panen, nii näen, et mul on maja ümber imeline aed. Nii kui silmad lahti teen, enam ei ole. Maeisaaaru. Kõige pealt paar aastat oligi kõik päriselt kole, siis oli natuke kole, siis oli hooldamata kole. Eelmisel suvel, siis kutsusin abi ja oli isegi natuke aega hoolitsetud, aga ideed ja teostused kõik ikkagi pooleli.

Nüüd siis prooviks, et kui ei teeks ikkagi kogu suve iga päev pildistamise tööd, aga jagaks seda aega natuke aiatöö kasuks ka, vaatame, mis siis juhtub. Kalle juba ütles, et nüüd kui ma olen 3 päeva aias tööd teinud, siis arvan, et olen juba tegija. Selle aja jooksul jõudsin ka näiteks trimmeri ära lõhkuda, nii et ma ei luba midagi. Aga pilti tegin küll, kui oli ilus :)

 

Rubriigid: minu aed | 4 kommentaari
Lill

Hommikud

Ma ärkan hommikul kell 6. Tegelikult ei ärka, ma silmi lahti ei tee, aga peas hakkavad mõtted ringi käima. Algatuseks ikka need paanika omad. Ma pean ära tegema selle-selle-selle…appi selle ka. Nagunii ma olen midagi ära unustanud, midagi tegema jätnud. Kõigepealt oma töö mõtted, siis lapsed ja kodu. Eks selle tööga ongi nii, et ise ainult enda eest on mõnes mõttes väga mõnus, aga teises mõttes on see ju 24/7 Kuidas jagada ennast, oma aega ja kõikide inimeste soove nii, et kõik oleks rahul. 10 mintsa sellele ja ikka jõuan samasse kohta – on nagu on ja eks ma ikkagi teen lõpuks asju nii nagu ma teen ja üle kuskilt ei hüppa ja alt ka ei lähe :) Nii ja nüüd lapsed – mis trennid, mis ringid, kas kellegi eest peab kuhugi midagi maksma. Kas ma juba tean, et pidi maksma või ikka ei pidanud veel. Teatrid, ekskursioonid, matkad, võistlused aaaa täna on ettevõtlusenädal ja suuremad õpilased teevad kohvikut ja oleks ju tore, kui keegi nende kohvikust ka ostaks… raha peaks kaasa andma. Kas mul üldse on väikest raha. Õnneks on lapsed meil nii mõistlikud, et juba sünnist saadiks koolitatud iseenda asjade üle järge pidama ja pidevalt suudavad nad mind sellega ka üllatada. Näiteks üks hommik tuli Liisu, et mul on täna ujumine….täna…mis mõttes täna…appi….mul pole õrna aimugi, kus sul trikoogi on…..Aaaa, mul on juba kõik asjad koos! :))))) Tegelikult see ikka ei ole alati nii ja paanika on õigustatud :) Töö on keerutatud, lasped peaks kontrolli all olema. Nüüd siis kodu ja muu kraam… kas keegi tuleb täna meile pildistama, ehk siis kõik asjad peaks jõudma omale kohale ja valest kohast ära ja kui palju aega selleks vaja on. Meil on ikka liiga palju asju :). Ja kui juba tuleb pildistama, siis peab mõtlema ka midagi uut või natukenegi teistmoodi. Ja siis veel kastist välja ehk siis kus ja mis kell on õues ilusam. Parem on muidugi mõtetega sellele libedale teele mitte minna, sest aednik meie peres (loe poole kohaga mina) oleks päris elus juba ammu lahti lastud, aga noh uut pole ju ka kuskilt võtta, nii et mingit ilusaima aia tiitlit me ei võida ja on nagu on… see teise poole kohaga aednik ehk siis Kalle, annab ikka rohkem :)… nii kell hakkab juba pool seitse saama. Mina ise. Mis ma täna tegema pean….nii palju…nii palju küll ei mahu. Tööd on vaja kindlasti teha. Ega mul ausalt öeldes polegi mitte ühtegi päeva aastas kui ma ei teeks. Esiteks ma lihtsalt enam ei oska teistmoodi ja isegi kui ma ei lähe päeva jooksul arvuti taha, siis telefon on ju ikkagi käes ja peast ma nüüd neid töömõtteid ka välja ei saa. Selleks, et mitte koguaeg tööd teha, siis tuleb trenni minna. Vähemalt tund aega mitte mingeid töömõtteid…ok peaaegu. Trenn on nüüd see hobi, millest loobuda ei saa ja ei taha ja miks ma peaks. Ainult kasuks tuleb… Siis peaks ju sööma ka. Mitte ainult mina, vaid siin meil ju palju inimesi ja mõned loomad ka. Loomade ühekülgse menüü peal annaks mina muidugi juba ammu otsad :) … aga sööma peab :) . Logistilised plaanid päevaks paigas, nüüd võiks kella vaadata….aaa juba peaaegu seitse…täitsa mõnus…

Kella 7 ajal heliseb Kalle äratuskell ja seda kuulevad kõik. Esimesed 10 minutit ei juhtu midagi. Järgmise 5 jooksul on kuulda laste kõndimist ja sättimist. Mina olen eelviimane, kes üles tõuseb. Kärt on viimane. Lapsed hakkasid hommikuks putru tahtma. Saab… muidugi saab… Ketlin tahtis muna. Kärt mannavahtu :) Ise ostis omale eile poest. Mannavahu, mitte munad :)

Kõik on rahulik ja vaikne kuni siis …. te jääte hiljaks… karjuvad ja jooksevad kõik :) Kõik on kadunud, kõik on puudu, ma ei tea, ma ei oska, ma ei jõua…need, kes on valmis, need karjuvad nende peale, kes ei ole valmis…

Õnneks kestab see kõik 5 minutit ja siis on Kalle lastega Rapla poole teel. Ja majas on vaikus :) ja õues on vaikus :) …. ja mina üksi ja hommikusöök :)

Kella kuuene paanika tuli nüüd tagasi, ma lähen teen midagi kasulikku :)

Rubriigid: Krista, minu aed, muu | 7 kommentaari
Lill

päikeseloojangud

Kui meil muidu selle kliima ja ilmaga on, nagu on, siis selliseid päikeseloojanguid pole lõunamaal küll mitte. Seal on ju sups ja valmis :) Meil ikka tõelised romantikud saavad nautida tunde. Minu pärast võiks kõik õhtud olla sellised, aga on, mis on :) ja planeerida ja saa nende järgi midagi :). Üks õhtu tulin just õigel ajal koju ja otse autost välja astudes tegin mõne klõpsu

ja siis teise ja kolmanda veel

ja järgmine päev oli jälle nii ilus

ja mõned nädalad varem käis Kärt ka õues :)

Rubriigid: minu aed | Kommenteeri
Lill

Kasvuhoone

Lugesin just täna hommikul ajakirjast väga lahedat artiklit ja tundsin mitu korda, et tahaks hüüda – ma tean mida sa tunned :). Jutt oli sellest, et kui kergelt kuskil peres need sisekujundusalased küsimused lahenduse leiavad. Ei sobi ju naistele ka see variant, et ahh-mis-vahet pole ja mis te arvate, et siis see teine – ei nii me küll ei tee, on parem. Eks ta kehv variant ole, kui rahakott on kuskile poole kaldu ja see pool ei ole see vahet ei ole pool, aga mis siin teistest. Meist ikka. Ei tule meil need lahendused kuidagi kergelt. Mul on tunne, et Kalle esimene reaktsioon on alati ei. Tal endal muidugi sellist tunnet ei ole :). Kuulanud selle ei ära, on targem rohkem mitte midagi öelda ja lasta asjal settida :) Mis te nüüd arvate, et ma suudan alati niimoodi kenasti vait jääda, aga ütleks, et mul läheb järjest paremini. Ideaalsel juhul tuleb Kalle natukese aja pärast uue laheda ideega, sest tal on minu õnneks selline pool haugi mälu :) Peaaegu ideaalsel juhul on tal natukese aja pärast teemat uuesti üles tõstes tunne, et äkki see oligi tema idee ja mulle on nüüd kohale jõudnud, et see on hea mõte. Mitte nii ideaalsel juhul tuleb siis jälle vait olla :)

Hetkel on meil õhus vannitoa ümberehitus, üllatus-üllatus, meil siiski ei käi kodus keegi saunas, isegi mitte ühte korda aastas. Koridori tahaks ma pigem valget kappi, mitte suurt hunnikut musti jopesid rippumas ja teise korrusel oleks vaja ka natuke midagi teha jaaaa, igaks juhusk ma nüüd rohkem ei räägi.

Kõik, mis puutub majas see olevasse, ei lähe üldse läbi kui mulle see ikkagi sobi ja see on täiesti erinev sellest, mis puutub õue. Kuna minu silmis peaks meil siin olema vähemalt kaks täiskohaga aedniku iga päeva tööl ja ma ise ei suuda olla isegi veerand kohaga, siis on enamus ideid kõik Kalle omad. Ma vahepeal küll kibisen, et ta isegi ei küsi mu käest, et kas nii võib, aga enamasti lõpeb see minupoolse käega löömisega pärast 5 minutilist üliemotsionaalset sõnavõttu. Ahh las kaevab ja tassib siis :)

Pärast pikka sissejuhatust jõuan siis kasvuhoone ja viljapuude juurde. Ma saan aru, et maal peab kasvuhoone olema, aga mina olen ju suvel tööl ja ega ma ei oska neid tomateid ka kasvatada ja sisse ma neid ka ju ei tee. Samas söön ma neid iga päev. Kalle, aga muidugi sokab kõike ja mis see paar tomatit siis kasvatada on :) Ma ei mäletagi enam, kas me asukoha üle ka vaidlesime, sest mulle tundub, et mõlemale sobis see variant, et kõik need asjad, mida on koguaeg vaja, peaks olema võimalikult lähedal :). Päris elus tähendab see seda, et kasvuhoone ei tule kuskile pika jalutuskäig kaugusele. Milline kasvuhoone tuleb, seda nägin ma alles siis kui mehed seda aias kokku panid. Tuli välja, et selline ilusa vundamendi, puust sõrestiku ja päris klaasidega ei lähe mitte ja no kui selline, siis selline :) …peaasi, et tomat oleks.

Teine sellekevadine suur töö oli ümberkukkuvate kuuskede maha võtmine. See tuli äkki ja peale sissejuhatust olidki mehed juba nagu ahvid puu otsas. Puid ja põõsaid liigub meil siin aias päris tihti ja minu ülesanne on lihtsalt leppida, et nii on, sest ettekujutus, millised teed ja rajad meil siin tulevikus on, mul ikkagi puudub. Tundub, et Kallel on see olemas, sest meil on siin nii alleed kui ka park tuleviks ning kuusemets aia taga. Just täna hommikul tellisin endale männi metsa :)

Liiga pikaks läheb juba. Ma ikka tegin vahepeal pilti enne kui hilja….

need kastid on meil nüüd viimast aastat, siis tulevad ilusamad :)

kasvuhoone vundament on tehtud.

kasvuhoone ehitus :)

kasvuhoone valmis ja selle külge ehitati ka kuur

viinamari oli esimene asi, mille Kalle istutas

tomat :)

ma panin mõned salatid ka :)

on puud

ei ole puud :)

igakevadine vaatepilt

peale traktorit

täna hommikul

Rubriigid: minu aed | 1 kommentaar
Lill

kodust

Kuna kohe varsti ehk siis järgmisel nädalal saab blogi 9 aastaseks, siis lugesin alguse positusi. Appi kui lahe inimene ma siis olin. Nii noor ja nii mõnusalt sarkastiline. Tegin mis tahtsin ja aasisin mõnusalt. Tegelikult ma mäletan küll, et ega see elu nii lahe nüüd ka ei olnud kui seal kirjas oli ja praegu on ikka palju-palju mõnusam. Nüüd aga pole jälle sellist juttu. Nii palju asju on tekkinud, millest nagu ei taha enam kirjutada. Kui siis oli üks poole aastane titt, siis nüüd on juba 2 kooliskäivat last, kelle sõbrad oskavad lugeda ja võib-olla homme on juba see päev, kus lapsevanem on kõige mõttetum inimene maailmas. Lisaks mõtled, et keda huvitab see minu elu ja endast ju nagunii kirjutada ei taha, aga samas on see järjepidevus ikkagi lahe ja minu lemmikud kliendid on enamasti ikka ka siia pilgu peale visanud. Õnneks on mul nüüd Evelin, kellele ma Ideesahvrisse lugusid kirjutan, mis tähendab pidevat lahtiste silmadega kodus jalutamist ja mõtlemist. Õnneks meil siin on palju ruumi, kus jalutada ja no igast nurgast ma ju polegi veel pilti ka teinud ja õnneks on mul ikkagi on nii lahedad lapsed, et nende tegemisi peab jäädvustama juba kasvõi ajaloo huvides.

Kodust siis ka. Valmis ei ole ja ei saa ka, sest ma ei ole nõus teise korruse dushi jaoks raha andma. Ma käin 5 korda nädalas üldse mujal dusi all ja see kaks korda, mis ma kodus käin, siis kui kedagi kodus ei ole…ei näe ma ka mingit paanikat, et appi me ei mahu ära. Vot alumise korruse vannituba tahaks küll ilusamat, aga noh. Minu kabinet on nii palju valmis, et seinad nagu haiglas ehk siis tühjad ja ma ei oska siia midagi panna ka. Kalle tegi oma kabineti ka korda, aga minu sisekujundaja silm sinna fotokaga veel ei roni ;). Kui ma nüüd ära ei unusta, siis homme pean viima vaibakudujale kogu oma meeltesegaduses kokku ahnitsetud ribade tagavara, sest minu arust oli see Liisu, kes magas kangakudumise kursuse akna taga ja ma ei taha mõelda mitu aastat tagasi see oli. Veranda on superluks, köök ju ka ja elutoa diivanid paistavad ikka veel suht valged.

Ühesõnaga…kodust saab lugeda Ideesahvrist. Lastega ma ikka püüan siin järge pidada. Minu töid küsige mõne sõbra käest näha. Nagunii on igal ühel varsti vähemalt üks sõber, kes on minu kaamera ees käinud :). Ise olen niisama ilus ja hetkel mõtlen selle peale, et huvitav mis töö see võiks olla, kust ma pensionile lähen ja et mis ajal sellega peaks algust tegema…ehk siis mitu aastat on mul veel aega suureks kasvamiseks :)

Rubriigid: KODU, Krista, minu aed, minu kodu, muu | 1 kommentaar