Isegi kui kellegile võib tunduda, et ma teen nii palju, siis päevad läbi arvuti taga istudes tundub mulle endale nagu laisklemisena. Tundub, et mu ema hakkab minus vaikselt välja lööma, sest tema arvates on ainuke tõeline pingutus ikkagi füüsiline :)
Õnneks mul pool tööd on ikkagi enda liigutamine, aga ikkagi. Ja kui ma siis juba arvuti taga istun ja eksin “mõnikord” interneti avarustesse, siis see kõrvalt paistev innukus on ühelt poolt kadedaks tegev ja teiselt poolt inspireeriv. Ma võiks ju siis vabalt ka midagi teha, sest kõik on kokku võttes ju ainult endas kinni. Nii ma siis tegin peas mõned nimekirjad, mis enne suve tehtud võiks saada ja vähemalt püüan anda endast parima.
Ma alustan valest otsast ja kõigepealt minu üks viimase aja lemmiktoite. See on puhas minu õnn, et see meie peres kellegis teises nii suurt vaimustust ei ärata, sest niimoodi ma saan kõik endale.
Minu lemmik – mangojook. Selleks tuleb tuua stockmanni kõrvalt piprapoest omale mangopüreed. Ainult see sobib ja mina toon sealt tavaliselt korraga 2 suurt purki. Rohkem nagu enda piiramise mõttes, sest kuna ma sinna eriti tihti ei satu, siis vahepeal on lihtsalt sunnitud paus. Kodus tuleb avatud purk tühjendada kuskile mujale, sest korraga ma seda ju ära ei joo ja niisama ta seal plekkpurgis ei seisa. Mul on selleks üks liitrine jogrutipudel. Joogi jaoks segan püreed maitsestamata jogurtiga ja ongi kõik. Oleneb kui palju parajasti kodus ühte või teist järel on, siis on ka nende suhe vastav. Selleks, et sellest india lassi saada, peab sinna muud ka panema, aga kuna mulle viimasel ajal magusad asjad liiga magusad tunduvad ja viimati India restoranis tundus sealne lassi liiga magus, siis ma ei peane mitte midagi muud. Segan lusikaga ära ja söön või joon :)
Teine kevade tunne ei ole kah mitte erilist füüsilist pingutust nõudev tegevus on ilusate nõude ostmine. Tundub, et mul on juba sõrm ära võetud ja loodan väga, et see on mööduv nähtus. Siiski, siiski näen ma oma unistuses sellist suurt ja laia ja kõrget lahtist riiulit köögis, mis on ääreni nõusid täis. Ikka nii, et 20 taldrikut ühes virnas ja kausse-tasse on nii palju, et igaüks leiab oma lemmiku.Kah on mul tekkinud mingi oma kiiks, et asjad võiksid välja näha aegumatud ja õhukesed. Mida õhem, seda parem. Kodus sahtlist valin tasse, mille serv on peenike ja kui ma poes nõude osakonnas unistan, siis katsun kõiki servasid :). Hea vabandus ju nõude riiuli vahel hiilimiseks.
Eile satus mulle Selveris näppu õhukesed siniste lilledega tassid ja ma läksin sinna enne tööd ainult patareisid ostma ning pärast tööd oli auto pargitud millegi pärast otse uuskasutuskeskuse ukse ette ja sealt jäi näppu täpselt samasugune tass, aga väiksem ja ilma lilledeta – just Kärdukale ning mõned õhukesed klaasid :)
Kalle on samasugune, aga mehele kohaselt leiab tema tumedamaid ja raskemaid nõusid kui ta oma tavalisi jalutuskäike antiigipoodidesse teeb :)
noh ja nüüd see kolmas teema. Nädalake kaks tagasi käisin pildistamas ühte pere. Ma näitan seda teile ka, aga sealne kodune värvide valik on nii ilus ja nii kevadine, et need värvid jäid mind kummitama. Värvid ju käivadki kokku ja kui taust on valge – nagu meil, siis ole aga julge ja vali. Ma siis valin nüüd ka. Heledaid pastelseid värve ja esimesena sai Liisule tema sinisesse tuppa helelilla potiga kollane lill. Ok sinise voodikatte tänu Kadi juhatusele tõin ka ikka, aga küll ma sinna midagi veel leian.
Mõtlesin ja ükspäev sättisingi oma tööpäeva niimoodi, et mul jääks aega Karbaluksi minna. Juba ammu on mul sealne kangavalik silma jäänud ja mööda skandinaavia kodublogisid kolades, ei ole meil mitte üheski teises poes nii suur valik pisikese mustriga kangaid. Silme eest kirju, suutsin sealt ikkagi valiku teha ja no lõnga vahekäigust ei saanud ka tühjalt mööda minna. Õnneks on mul seal ainult üks lemmikvahekäik ja kahjuks oli sinna just palju uut kaupa tulnud. Viimati ei leidnud ma sealt suurt midagi ja nüüd…ohh…kevad ja puuvillane käib ju kokku. Natuke nööpe ka ja saingi raha sinna jätta.
Mõned päevad vabandasin ennast arvutitööga välja, aga ühel hommikul mõtlesin, et nagu polegi ühtegi vabandust ja lõin käärid kangasse. Enne ikka mõõtsin ka üheksa korda. Kuna meil majas on kokku 9 diivanit-voodit, siis ilupatju jagub igale poole. Lisaks on ju mu kodustuudiosse ka alati värskendust vaja. Ikka nii mõnus kui stuudio kodus on ;) ja õhtuseks tähtajaks oligi mul 11 padjapüüri valmis.
Kui ma siis vabal hetkel lastele kampsuneid ei koo, siis ootab ees Kärduka tuba. Mööblitükid on nüüd kõik olemas ja ootavad värvimist ning tekstiilid on kah ju nüüd valmis ning vaibad poest välja valitud. Kuigi see ei ole mingi saladus, aga üks mu lemmikkohti mööbli jahtimiseks on SEE. Plussiks on see, et nad neid pilte seal niimoodi üles panevad, aga miinuseks see, et ikka ülikiirelt peab reageerima. See voodi oli esimene asi, millele ma piisavalt varakult jaole sain. Nii paljudest lahetatest asjadest olen ilma jäänud. Äkki see ei olegi ainuke pood, mis niimoodi teab ja ma teisi lihtsalt ei tea?
Kusjuures Kärduka toaga on naljakas. See on meie majas hetkel ainuke tuba, kuhu hommikul vara päike paistab. No niimoodi kella seitsme ajal ja puude vahelt, et mitu korda olen läinud sinna, et ehhh, mis mõttes on seal nüüd terve öö tuli põlenud, sest keegi ju seal meil ei maga. Kalle tuli täna hommikul sama jutuga :) … ja kuna meil lapsed ikka veel ei taha keegi omas toas magada, siis mõtlesime Kallega, et teeme selle toa valmis ja lähme ise sinna. Las nad siis magavad kolmekesi meie voodis :)
mõnikord me lükkame suures toas diivanid kokku ja siis meil on mõnus teleka vaatamise pesa
