Rubriigiarhiiv: minu kodu

Lill

Kiik :)

Ma käin koguaeg kodus ringi, et kust võiks seina ma lammutada. Enamasti nii suured tööd teoks ei saa, aga väiksemaid ikka lubatakse. Juba ammusest ajast tahaks võrkkiike tuppa. Mul on isegi koht selle jaoks välja mõõdetud, aga see ei pidavat sinna sobima. Noh ja kui sa muudkui räägid võrkkiik, võrkkiik võrkkiik, siis selline väike kiik tundub nagu nööpnõel. Jaaa mul on abi vaja ainult ülesriputamiseks ja võib-olla millekski eriti väikeseks asjaks veel ;)

Läksin siis ehituspoodi, et osta mõned lauad :). Paar ringi jalutatud leidsin sauna põranda detaili, mis tundus just täpselt selline, mida mul vaja oli. Natuke ainult vaja värvida ja augud sisse puurida. Valge nöör oli ka olemas ja kiigekonksud ka. Kusjuures need konksud olid vist kõige kallimad asja juures.

Kalle ülesandeks sai aukude puurimine ja leida laes see koht, kus tala on :). Teipi läks ka vaja, sest muidu käis nöör läbi rõnga liiga vabalt ja ilma et kiigult selili maha ei kukuks, ei saanudki istuda. Osad meie perest kasutavad seda sihtotstarbeliselt. Teised istuvad tehnikvidinas samal ajal kui see laeb ;) ja esimesed klient-kiikujad on ka juba kiikunud :)

Rubriigid: minu kodu | 1 kommentaar
Lill

Talvele vastu

Ma olen juba aastaid väga hea meelega kodus pildistanud. Suvel saab õues majale järjest suuremaid ringe ümber tehtud, aga kui ikka väljas on nõme, siis on veranda mu lemmik. Mööbeldada on mul ikka ju koguaeg vaja ja terve pere on juba leppinud, kui diivanid teise tuppa satuvad. Kergem kraam liigub isegi sessiooni käigus. Aknaid palju ja valgust jätkub ka detsembrisse, aga ütleme nii, et see roheline sein on ikka kannatuse mitu korda proovile pannud. Küll ei sobi, küll peegeldab valesti ja tegelikult piisab kärsitule minule ühest põhjusest ka :)

Kuna aga to do listis on veel tuhat muud asja, siis on see roheline värv ikka julgelt seinast kinni hoidnud. Kuni siis ühel õhtupoolikul, järjekordselt fb abiga, leppisime Sillega kokku, et homme värvime ära, sest mul on täpselt 2 pildistamise vaba päeva. Lasin koduse hädapiduri ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga igaks juhuks lükkasime nädalakese edasi, sest äkki ikka kahe päevaga ei jõua.

Esimese päeva õhtul pidi terve pere aitama mul veranda tühjaks tassida. Võttis nii 24 minutit. Poole ööni sain siis aknaraame teipida. Järgmise päeva õhtuks oli kõigel üks värvikiht peal ja tundus, et asi oleks nagu graafikus. Teise päeva lõunajal võtsin ka korraks pintsli kätte, sest no äkki ikka ei jõua ja mulle endale ka väga meeldiks kui keegi tuleks ja minu tööd vahepeal aitaks teha :), sest see roheline tahtis ikka kolme kihti.

Eile õhtul  kulus jälle tunnike teipide ära kiskumiseks ja mööbli tagasi tassimiseks ja esimene pildistamine sai ka täna hommikul juba tehtud. No oli mõnus. Valge on ikka valge ja kui tuleb lapsi emotsiooni pealt püüda, siis on nii mõnus kui segavad tegurid on miinimumini viidud.

See pisike miniremont ei ole olnud selle sügise ainus ja tuhat muud asja on veel juhtunud, mida on vaja mäletada. Äkki saavad need ka kirja :)

Rubriigid: minu kodu | 2 kommentaari
Lill

uus tuba

Teine ruum meie majas, millega ma kohe algusest peale rahul pole olnud, on koridor. Või kuidas iganes seda ruumi nimetakse kuhu kohe uksest sisse astudes satud. Keegi väga kummaline inimene värvis seinad kollaseks ja see inimene olin ju mina. Ma vist ise ikka ei värvinud, aga loa andsin ja mulle isegi ei meeldi kollane. Ideed olid nagu ok sellel hetkel kui see ruum tehti, aga ju siis olen mina vahepeal muutunud….

Selle riidekapi saime koos nõmme majaga. Mingi hetk Kalle puhastas seda, aga see peegel on vana ja täpiline ja ega see vaatepilt sealt ilus ei olnud ;). Nagu igas normaalses peres sattus ka kapi otsa ja taha ja ukse külge ikka mingid suvalised asjad ja no kokku see ikka ei sobinud kohe kuidagi…

Riiete riputamissüsteem oli iseenesest lahe. Keegi meie perest pole eriline riidepuude kasutaja ja niimoodi rippudes ei elanud riided üksteise seljas. Miinuseks muidugi see, et kui nagisid on palju, siis on ka riideid palju ja üks mees meie majas suutis pidevalt terve esimese rea oma riideid täis riputada. Alumistes korvides käisid mütsid-sallid-kindad ja isegi kui lapsed käivad ühe ja sama mütsiga terve talve, oli neid seal kastis mitu ja iga hommik oli vaja sobrada ja koguaeg oli kõik kadunud.

Ja ausalt pean ka tunnistama, et kõiksugu nikerdused ei ole enam väga minu maitse :)

See alumine pilt muidugi on nats ülepingutatud, sest ma juba hakkasin asju ära panema ja nii hull see vaatepilt igapäevaselt ei olnud, aga mõnel hommikul siiski :)

ja laelamp oli iseensest lahe, aga ka kollane ja valgust oli ikka vähe jne jne…

Kui kõik tühjaks sai viidud – kapp maale ;), asjad mustadesse kottidesse ja paar meetrit eest ära, siis jäi alles kollane sein. Kes see värvib – mina värvin.

Kallele meeldib viimasel ajal asju osta. Tal on mingid oma lemmikpoed ja ta muudkui ostab sealt midagi koguaeg. Enamus asju ei läbi minu sõela ja nii ta peab neid oma toas hoidma ;), aga mõni ikka mahub. No aga mis ma teen….saadab poest pildi, mina ütlen, ära osta, tema ikka ostab :). Selle kollase pingiga ma lubasin proovida, et kui ma ära värvin ja siis sobib, siis võib jääda.

Esimene töö oli teipimine. Kuna minus ikka väga head maalrit peidus ei ole, siis kõige võimaliku ja võimatu teipimine tuli ainult kasuks. Kuigi see kasu oleks siiski võinud veel suurem olla :).

Seinad on liivapritsiga puhastatud ehk siis väga soonelised ja ikka tuli pintsliga jubedalt udjada, et kõik praod värvitud saaks. no ikka jubedalt :) ja kokkuvõttes ma annaks hindeks kolm miinus, sest lisaks udjamisele juhtus täiesti vabalt ka see, et värv hakkas jooksma. Muidugi mitte kohe, vaid näiteks siis kui ma olin juba teise seina jõudnud. Ühesõnaga, mind kui maalrit keegi tööle ei võtaks :)

Kui seinad said värvitud, siis võtsin kapi ette. Seda oli ikka sada korda mõnusam värvida ja et see veel eriti mõnus oleks, siis tuli see lahti kruvida :)

Natuke pesu ja teipide ära kiskumist ja Kalle avaldas kohe mitu korda arvamust, mis ta maalrist arvas, aga ma ei lasknud ennast sellest väga segada, sest oleks siis võinud ju siis ise värvida…ja liistu otsad oleks ju ikka võinud ka värvida… ;) ja saigi asuda minu lemmiktegevuse juurde.

Ma kohe üldse ei saa aru, kuidas sisekujundajad töötavad. Mina oskan mingi asjad kohta öelda alles siis, kas see sinna sobib kui see sinna kohale on pandud. Mul sellist ruumitaju või mõõdumõõtu küll ei ole, et kohe oskaks öelda, et jessss nii on parim lahendus. Eelmine oli ju ka ok, aga kui ikka terve sein must jopesid ripub, siis oli lõpuks tunne, et majas on igapäev mingi suur matus…. Nagu meil ikka, siis natuke üliemotsionaalseid vaidlusi vaheldumisi pilt on ja häält pole tunnikestega ning jälle teema juurde tagasi tulekut, siis lõpptulemuse koha pealt ei saaks öelda, et ma oleks väga järgi andnud ;)

Mulle enne ei meeldinud, mina tahtsin teistmoodi, mina tegin ja siis ma võiks öelda kuhu tuleb peegel ja mitu nagu seina saab :)

See pink on Kalle ost ja sellega olid kõik nõus. Istme all on kast kus nüüd käivad mütsid-sallid. Nagi on meil minuarust olnud nii kaua kui ma seda mäletan ja mingil hetkel on keegi selle valgeks värvinud. Pilt on Kalle üha kasvavast maalikogust, millest peaks ka ükspäev kohe eraldi postituse tegema ;)

Peegel oli enne ka seinal, aga teistpidi, sest paksud inimesed (nagu mina enne) arvavad enamasti, et kui ülevalt poolt rinnuni on ilus, siis sellest piisab :) Pink on siis sellest ukse ja maja rohelisest ühe tooni võrra heledam ja kolm nagi läbisib testi – mitte liiga nikerdatud.

Need kaks ust ootavad nüüd oma järge. Keegi – loe mina, peaks neist nüüd liivapaberiga üle käima ja ära värvima. Väga kiire ju sellega pole ja ma nüüd ootan, et õues oleks piisavalt soe, et seda ei peaks toas tegema :) ja siis helerohelist värvi.

Ja ongi kõik….. lamp on home artist ja uksed jäävad selliseks nagu nad on :) see vaip ei sobi enam, aga kuna see on ikkagi minu enda tehtud, siis küll ta uue koha leiab :)

Mõnusalt valge ja väga avar on küll… ja järgmine ruum ootab juba oma järge…

Loeks kulud ka kokku – kui rohelisest värvist piisab kapi värvimiseks, siis 7,5 liitrit ja nats alla 60€…teipi oli meil kodus piisavalt. Pintsli ostsin aga värvirullid olid olemas. Roheline pink oli 15€…see halli hinda ma ei tahagi teada ja need hallid nagid ostis ka Kalle….

Ma olen ikka nii osav säästuremontija :)

Rubriigid: minu kodu | 6 kommentaari
Lill

meeleolukas vahetus :)

Pärast jõule, kui ma olin omaarust puhanud või oleks pidanud puhkama, vaatasin kalendrisse ja mis ma näed – minu kalendris on üks sotsiaalne ürituse teise otsas. Ühtegi firmapidu ju mul ei ole, nii et kõik mu sotsiaalsed üritused on sellised tavalised – lähme-teeme-vaatame. Mõni on lahedam ja mõni on kohe eriti lahe, mõni paneb õlgu ka kehitama. Ma nüüd ikka räägin nendest lahedatest :)

Töökollektiivi mul ju ei ole, aga õnneks on neid kollektiivita töötajaid veel, nii et ühel ilusalt hetkel sai kalendrisse kirja – töine väljaõist, au ja kuulsus kõigile emadele. 7 ema ja 16 last bronnisime omale spa. Kõige pealt vees enamus energiat välja, siis lastel kõht täis, lihtne matemaatika näitas, et kell 9 peaks enamus ära kukkuma ja siis hakkame “töö” juttu rääkima. Ujumine tegi kõhu tühjaks, söömine läks kiirelt, edasi vaatasime pidevalt mujale, sest need ei ole ju ometi meie lapsed, kes seal treppide peal edasi-tagasi jooksevad. Kes see hull ikka 16 lapsega spasse tuleb :). Kelner tunnistas, et me polevat üldse mitte kõige hullem seltskond ;) ja minu lapsed ei segunenud eriti. Õnneks on neid kolm ja see on ka seltskond, nii et mina sain tööjutte ajada kella kaheni, kui osad emad pidid laste unesurvele alla andma. Kell 2 leidsin toast kaks magavat ja ühe lugeva lapse, kes kehitas õlgu ja ütles, et minu kohe varsti on ikka väga pikk aeg. Uhkes restoranis said kõige rohkem punkte magustoidud ja see restoranidfännidest lastega väljaskäimine on ikka kulukas.Kolme meritähega magada on juba keeruline, aga hommikul paistis päike ja nina õiges suunas oli täitsa suvetunne.

Sama päeva õhtuks oli mitu kuud tagasi kalendrisse kirja pandud järgmine kohtamine kaugel elavate lähedaste sõpradega. Valisime uhkeldava söögikoha ja sõime küll kõik ära, mis ette anti, aga jällegi said kõige rohkem punkte magustoidud, hoolimata sellest, et ma isegi mitte ei tellinud seda. Nagu noortele kohane, läksime edasi ja palju rohkem minu tassikesse, kus vahepeal päevakajalistel teemadel arutelu võttis vägagi teravad toonid, aga läksime siis teemast ringiga mööda ja kui mantlis ettekandja juba käsi ukselingil seisis, siis olime nõus ka meie ära minema. Leppisime kokku, et järgmine kord jälle ja ükskord peame jõudma sellisesse kohta sööma, mis päriselt ka on oooo wou. Naljakas oli see, et järgmisel hommikul sõber fb avades oli üks esimesi postitusi mu seinal ühe noore jalust nõrgaks võttev arvustus meie eelmise õhtu söögikohast. Minu sõnavaras pole isegi selliseid sõnu olemas, millega ta seda kohta kiitis ja mul oli päris kahju, et ma ei saanud samaga vastata. Ei, ei… midagi ei olnud halba, lihtsalt kõik toidud olid täpselt sama suitsumaitsega :)

Siis oli vist üks päev vahet, mis möödus erinevaid ettevalmistusi tehes. Näiteks kõhus ruumi ja külmutuskapis ruumi ja toas ruumi ja siis see viimane päev.

Seltskond peaaegu sama, mis alati, aga väikeste täiendustega. Meiega liitusid 3 vallalist meest :). Üks oli küll napilt paar kuud vana, aga ütleks, et tema hoidis ka kõige madalamat profiili. Teine vallaline ei kiusanud kedagi ja kolmas hoidis meelelahutuse lippu nii, et laes olid pärast augud. Viina joodi sõrmkübaratest, eelroog söödi ära köögis ja supipoti puhtaks lakkumast takistas ainult võrdlus nõmedate vanameestega, kes seda tavaliselt teevad. Kui võrdlejad ei märganud, siis mõni noorem mees ikka nats lakkus :). Väike mõttevahetus, kas teha pearooga täna või homme, jäi võitjaks homme ja sõime lastelaualt ära kõik lihapallid. Mina tegin lihapalle ja neid oli algul jube palju, aga pärast mitte ühtegi. Kaks torti oli ka. Meie oma seekord ebaõnnestus, sest ta ei olnud üldse selline nagu eelmine kord, mis omakorda tegi teise tordi liiga heaks ja liiga väikeseks ja just siis järgmisel päeval kell 12 kõik seda süüa tahtsid, oli see otsas.Viin saab isegi sõrmkübarast juues otsa, aga naljad mitte ja kodune meelelahutus oli ikka parem kui pooled telekast tulnud. Me ikka korralike vanainimestena vaatasime kõik meile teadaolevad meelelahutussaated ära. Osad naljad läksid küll kaotsi, aga Ketlini ristiisa Dave’i aus ülestunnistus tõstis kulmud juustepiirini ja kuna meie vägagi ühevanune seltskonna jaoks ei olnud tegu draamaga, siis vaatasime videot pärast veel teist korda ka :)

Õues tehti pauku ja isade utsitusel tegid lapsed võidujooksu, et mitu ringi nad jõuavad põleva säraküünlaga ümber maja joosta. Neljandat ringi ei venitanud välja. Emade protest ei lugenud midagi…kui võistlus, siis võistlus. Lapsed jälle võitsid ülevaloleku võistluse ja hommikul sai pannkooke. Ma jälle tegin, algul oli jube palju ja pärast olid kõik otsas.

Väike hommikune matk on meil juba traditsiooniks saanud ja seekordne viis meie kohaliku jõe äärde, kus õpetliku näitena roomas üks isa ragiseva jää peal ja teine isa püüdis teda kepiga päästa. Keegi vette ei kukkunud, aga mehed on ikka täitsa tited :). Pärast tegime eelmise päeva pearoa valmis ja kõigil oli hea meel, et me seda juba eile ära ei söönud. Arutasime veel, et kuidas see nüüd kõik niimoodi on läinud ja mina olen süüdi, et ma niimoodi tänavalt suvalisi inimesi omale koju olen hakanud kutsuma ja nemad on süüdi, et nad siis nüüd muudkui tulevad ja see oli meie ühine 13nes jaanipäev.

Nüüd on siis uus aasta ja lubadusi olen ma juba mitu nädalat kirja pannud. Laias laastus luban olla rõõmus ja hea ja ilus ja nõrkushetkel mõtlen, et mul on ikka mingit eesmärki vaja ja teisel hetkel olen õnnelik, et mul seda ei ole, sest …kust ma tean, miks teistpidi parem on….aga läheb ka ilma hästi….vist :)

Meelelahutusüritustelt mul pilte polegi. Harjutan ka meediavaba suhtlemist. Raskelt tuleb, aga tuleb nii et pildid on natuke spa järgest hommikust ja mõni lumisem hetk meie kodust :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, minu kodu, muu | 2 kommentaari
Lill

Vanniga tuba…

Vannituba on minu objektiivi eest kõrvale jäänud juba esimesest päevast alates. Me umbes nagu teadsime, mida tahtsime, aga kuna see oli ikkagi üks esimesi asju, mis meil majas valmis sai, siis ei saaks öelda, et ma kolme tite kõrvalt ja üldse kogu ehituse sees väga põhjalikult mõelnud oleks. Midagi nagu eriti puusse ei pannud, aga asi nagu ei toiminud ka. Enne ikka enne pildid ehk et kunagi 5 aastat tagasi ma olen kirjutanud NII.

Ühe 2 aastat tagasi tehtud pildi leidsin ka :)

ja see vasakpoolne pilt oli üks põhilisi põhjuseid, miks see vannituba mulle ei meeldinud :) Kolme lapsega nägi ta pidevalt selline välja :) Ühtegi riiet kahte korda selga ei kannatanud panna, diivanikatteid ja 5 inimese voodipesu tuli pidevalt pesta jne jne… noh ja muidu oli kah selline….poolik.

Lõpuks tegime jälle seda testi, mis eelmises koduski. Kui keegi aasta jooksul saunas ei käi, viime masinad sauna ja vannituba saab olema ikka vannitoa moodi :). Aasta läks kiiresti ja ei läinudki enam väga palju aega kui ehitusmehed pidid tulema. Kraanikauss läks masinate asemele. Selleks pidi läbi sauna seina tooma ka sooja vee. Kuna meil neid pisitikupesad ikka kõlksusid eluohtlikult seal lubjakrohvi sees ja osad ei toiminud, siis kõige lihtsam lahendus oli laudis. Kuna ta selline säästukas oli, siis vanniümbrusplaat lihviti uuesti puhtaks ka peitsiti-lakiti uut tooni ning Kalle värvis seinad uuesti lubjavärviga üle. Redel oli meil juba ammu magamistoas sihtotstarbetult ootamas ja praktiliselt ainuke väljaminek oli uus kraanikauss. Kraanikausi aluse idee leidsin instagramist ja Kalle ütles, et tal on just selline uks olemas, mis sobiks. Rätikupuuks uksehingede vahele sobis tavaline raudkang. Riiulilauad leidis ka kuskilt ja kuna postid olid natuke liiga lühiksed, siis rattad sobisid väga hästi. Juhuks kui vesi peaks maha minema, siis on veel eriti hea. Peegli võtsime suure toa seina pealt :) ja nüüd on meil esimest korda majas normaalne peegel, normaalsel kõrgusel ja normaalset pidi,  kust näeb ennast ka natuke rohkem kui ainult nägu ;)  Kuigi ma tahtsin uusi segisteid ka, aga kuna ma oleks pidanud nende eest ise maksma, siis …. ahh käivad need vanad ka :) Kraanikausi ja lambi ostsime Ikeast ja vaiba-rätikud Hemtexist. Keegi ei ole mulle reklaamijutu eest maksnud :)))

Rubriigid: KODU, minu kodu | 7 kommentaari