Täna oli mul esimene perepildistamine omas kodus. Hoopis teistmoodi tunne :). Eks ma ükskord näitan neid pilte ka, aga kui juba siis juba. Lükkasin pärast sessiooni kenasti asjad omale kohale tagasi ja tegin mõned klõpsud ka enne seda kui meil kuusk sisse kolis…
Ja loomulikult ei suuda ma nüüd ju ühe pildiga piirduda :)
Nüüd kus lapsed juba suuremad, hakkab varakult juba arutelu, et milline jõulukalender sellel aastal tuleb. Aastate jooksul on meil olnud nii muumi kui ka petshopi oma ning ühel maiasmokal oli ka kinderi oma. See kinderi oma oli küll liiast ning selle tõmbasime valikust maha. Muumi ja petshop aga on…noh ma ei tea. Väga suur enamus kalendrist on nii pisike puru, mis juba õhtuks kuskile põrandaprakku ära kadus. Kuna Ketlin on enda jaoks alles nüüd pesthopid avastanud ja siiralt leiab iga päev, et tal neid on liiga vähe ning kunagi poes ei unusta neid lunimast, siis leppisime kokku, et ma teen kalendri ise.
Kuna aga aega mul eriti ei olnud, siis müüsime pool ideest vanaemale maha, kes õmbles tüdrukutele 48 väikest kotikest, kuhu siis asjad sisse mahuks. Ketlin käis ja näitas mõõdu ka ära :). Minu ülesanne oli sisu välja mõelda. Kõige pealt – need petshopid on kõik ühesugused ja maksavad niiii palju. Kummalisel kombel on maaletooja poes, vaat et veel kõige kallimalt need müügil. Mis tundub vägagi kummaline. Üks oli kindel, et 48 petshopi ma nüüd küll ei osta. Kohalikus Maximas oli kõige parem hind ja nii ma siis asjatundja pilguga neid seal jälgisin – niiii see on meil juba olemas, seda veel ei ole, mäletan ma jaa, kas selline juba on…Kui iga poes käigu ajal paar tükki korvi panna, siis ei saanud arugi kui juba poole kalendri jagu neid kogunenud oli.
Igahommikune juuksekummide tagaotsimine viis selleni, et need kotid, kuhu petshope ei jagu, jagunevad patsikummide ja no ok kommide vahel. Kommid sai pandud lootusega, et äkki jagub mõni mulle ka ;)
Ühel varahommikul tegime Kallega väikest päkapikutööd ja kalender ripub seina peal nii kõrgel, et Liisu ulatub vaevu-vaevu ja Kärdukas ei tohiks üldse teada, et selline asi on. Igaks juhuks, kui Kärdukas näeb, siis sai kõigile pisikesed shokolaadi kalendrid ostetud. See, et need just nii pisikesed on, oli Ketlini valik, sest muidu oleks ju liiga palju saanud ;). Küll on ikka mõistlik.
Ohh hea kerge kohe, kui rohkem enam päkapiku peale mõtlema ei pea ja saab keskenduda sünnipäevadele ning jõuluvanale…..haaa-haaa-haaa
Pärast seda kui sõbranna Maris on mitu korda ähvardanud, et see kapp läheb kohe varsti tulle ning aastavahetus ligineb jõudsalt, võttis Kalle endale päevake kaks vaba aega ning värvis kapi ära. Ja mitte ainult niisama ei värvinud, vaid mõtles ka natuke edasi. Ma nüüd natuke veel harjun sellega, aga uhke olen ma Kalle üle küll.
kapp enne…
kapp pärast… alumisel osal on nupud veel ausalt puudu ;)
Noh ja kui juba kapp sai värvitud, asi see siis laud ka üle võõbata pole. Nüüd on juba peaaegu nagu päris. Nüüd meil on ainult romantilised sõõmaajad. Lastele väga meeldib, sest juba 3 korda on terve pere ilusti söögiajal köögis püsinud. Antud juhul ma näitan näpuga enda peale, sest alati on mul vaja lisaks söömisele midagi muud teha. Täna jagasime isegi laua ääres kohad ära. Ja just…siiamaani istus igaüks iga kord erinevas kohas….
noh ja siis lubasin lapsed ka kööki :)
kass -va pätt – ei suuda ju ennast eemale hoida kui keegi on kala karbi leti peale unustanud :)
Talvine päike loojub sinna kus suvel on ta vaat et kõige kõrgemal…. ja näete meie peres on üks inimene, kes soolakala ei armasta…ainult üks.
Natuke aega tagasi ma siin kirjutasin et meil jälle üks pesakond siin kohvrite otsas ootab uut kodu. Noh jah…otsekohesed loomakaitsjad ehmatasid ära nii minu kui ka äkki osad need, kes oleks omale pojakest tahtnud, sest kui algul olid soovija reas, siis järsku tahtis kõik mulle head meelt teha ja kassipoja meile jätta. Öösel nägin unes kuidas ma siin olengi varsti suure kassikarja sees, sest esimene aasta kassipidaja on toonud meie perre juba 13 poega ja mis siis veel järgmise kolmega juhtub. Võtsin siis südame rindu ja küsisin Kassiabiga seotud sõbra käest, et mis siis nüüd saab. Tema soovitas kahte kuultuste lehte. Noh…aga paneme siis kuulutuse sinna ja eks ma siis tuletan ka siin veel meeldi, et ikka ootavad.
Üllatus oli aga suur, et pea minut peale kuulutuse ülesminekut tuli juba esimene meil ja pks pojake leidis pere. Õhtuks oli ühele pojale tahtjaid juba rohkem ja mina üliraske valiku ees, et kugu perre ta minema peaks. Täna kolm päeva hiljem tuleb ikka meile ja telefon heliseb… Kuulsin, et heast perest kassipojad on täitsa defitsiit ja paljud ootavad juba päris tükk aega juba.
Nüüd siis lähen teen väikese paranduse, sest meile on jäänud vaid Valgevunts Targuke ja tema on üksi jäänud oma uut pere ootama.
Kui ma siia kuulutust plaanisin panna, siis tegin juba pisikese galerii ka valmis. Panen ikka üles, sest pärast armas meenutada. 2 korda käisid pisikesed pojad mul stuudios ka abis… ikka tuleb ju mõelda kuidas see tunnike perede seltsis mõnusalt veeta…
ning Kärdukas ja Kalle poseerisid ka…
Kui nüüd keegi tead kuhu Valgevunts Targuke kolida võiks anke teada…
Me oma kodu tegemisega pole isegi mitte poole peale veel jõudnud. Vähemalt minul on küll selline tunne. Pole mitte ühtegi ruumi, mille kohta saaks öelda, et vot see on nüüd täiesti valmis. Igal pool on midagi natuke veel vaja teha.
Nii minul kui Kallel olid selleks aastaks pika nimekirjaga plaanid. Minul ikka sellised naiselikud kaunistamise mõtted. Kardinaid oleks vaja. Pole see nii lihtne midagi kui plaan näeb ette kokkuhoidlikult tegutseda ja aknaid on rohkem kui kahel käel kokku lugeda, isegi kolmest käest jääb väheks. Tallinna poodidele nulline ring peale tehtud juhtusin Ikeasse. Loomulikult ei olnud ka seal seda esimese valiku kangast ja nii ma seal seisin ja hoidsin ühes käes valget linast ja teises käes roosat. Nagu näha valisin roosa :). Kalle nagunii süüa ei tee ja neli naist majas – las siis olla roosa :). Üks päev võtsin endale nii palju vaba päeva, et ostsin kardinapuud ja õmblesin kardinad valmis….
Või kasti tõime ära ühest poest, mis ei olegi nagu pood, sest kindlal kellaajal ta lahti pole ja kui poodi tahad minna, siis tuleb ühe mehega kokkuleppele saada. Pood oli muidugi selline, kust ma oleks iga teise või vähemalt kolmanda asja ära ostnud, aga tuli välja, et enamus neid asju, mis mul sõrme taha kinni jäid, ei olnudki müügiks. Mina sain kasti ja Kalle ukseluku :)
Kalle selle aastased plaanid olid ikka suuremad. Allutada peeaegu veerand aeda ning maja ette terass ja katus sellele peale. Kui muruga mässas ta ise, siis puutööd tulid ikka tegijad mehed tegema. Mõtlesid välja ja tegid ära. Väga hästi tegid, aga …. plekki nad panna ei oska. Kui nüüd keegi on viitsinud nii kaugele lugeda ja teab kedagi, kes teab kedagi, kes ühe pisikese valtspleki katusele laotaks, oleks ikka väga lahe. Plekk ootab tegijat.
Kevadel tulevad siis värvimistööd. Ma loodan, et selleks ajaks oleme kenasti jõudnud ära vaielda, et mis asi täpselt mis värvi tuleb :)
Kuigi ma siin panustan ikka väga vähe, siis võtsin vähemalt teoorias tugev olemise jälle ette. Panin ennast aiaplaani joonistamise kursusele kirja ning homme peangi minema ja kõik kuused plaanile mõõtma. Esimene tund on juba seljataga ja ütleme nii, et ideepojakesed juba ründavad…
