Rubriigiarhiiv: PERE

Lill

vana aasta minek

Mis me teeme, mis me teeme. Vana-aasta õhtu on ju selline õhtu, et siis nagu peaks midagi tegema. Kuna meie pere on vahepeal nii suureks kasvanud ja võtab päris palju ruumi ning osad pereliikmed võivad vahel liigagi nõudlikud olla, siis vähendas see tublisti meie valikuid. Oli 2 plaani- minna külla või võtta külalisi. Väikese kaalumise järel otsustasime endale lihtsama variandi kasuks ja võtsime külalisi. Tegime jaanipäeva jätku. Ja ütleme nii, et väga hästi otsustasime.

msn-is otsustasime ära, kes mida ja kui palju toob ja oligi kõik. Mõnede suuremate ja väiksemate kõrvale kalletega oli minuarust kõik väga kenasti ära jagatud. Minu osaks sai teha kook – ettevalmistus 20 minutit ning koorida ahju täis kartuleid – ettevalmistus 20 minutit. Ülejäänu oli lihtne koristus (lubage naerda) ja tavaline ootamine. Õnneks olid meil eelmisel päeval 2 naabirvanaema külas ja selleks puhuks sai suurem koristus tehtud, aga siiski suutsid tüdrukud oma osavõtmatusega 3 päevase teleka keelu saada (see on meie peres vist ainuke rakendatud karistus aastate vältel olnud)

Ühesõnaga külaliste tulekuks olime kõik kenasti rivis- pestud ja triigitud ning ahjukartulid juba teki all soojas. Köögitoimkonnas said kolm naist vägagi kenasti hakkama kuigi oli kuulda nõrka protesti häält, et siiski minu panus oleks võinud olla suurem ja pidulaud lookas ootamas ees. See hääl kõrbes asendus aga liiga kiirelt teisega, mis tuli mehisema poole pealt ja kurtis, et nende alkoholivaru peale pole keegi piisavalt mõelnud. Kõik mis alles, mitte ainult ei tundunud liiga magus, vaid ka oli seda. Kõik protesti hääled vaigistatud ja kalamarjaga kinni topitud, saime lõpuks pika laua äärde. Arutluse käigus otsutasime teha ehtsa vanainimeste peo ja istuda pika lauaga otse teleka ette. Mehed ennast sinna unustasidki, sest tuli välja, et see on vist kõigi meeste viga – unustada ennast telekasse kui see juba silma alla satub.

Õhtusöök oli tänu kolhoosi esimehe kohalolekule äärmiselt pidulik. Nimelt hindas üks külaline selle ürituse pidulikkust märksa kõrgemaks kui oma pulma ning luges kutselt välja -tume ülikond. Üks pisike kõne peeti ka ja söödi väga kiiresti!

Edasi läks õhtu kiirelt ja samas rahulikult. Ma üldse ei tundnud ennast kuidagi piiratuna. Ma nimelt ei pea ennast kohe kuidagi isegi mitte keskpäraseks võõrustajaks ja teiste ampsude kontrollimine ja pakkumine-meelitamine ei kuulu minu juurde. Külalised aga olid meil vägagi julged ja tublid ning kõik said endaga ise väga hästi hakkama. Kõike jagus kõigile ja kui keegi tundis millestki puudust, läks ja otsis endale ise.

Uueks aastaks läksime õue ja Kalle soovitusel tee peale. Tegelikkuses tähendas see pilkasesse pimedusse minekut, et näha silmapiiril üksikuid rakette. Lastel oli aga elevust küllaga, sest suur-suur peotäis säraküünlaid tuli ära põletada. Uue aasta ennustustesse ei laskunud, aga märkimist väärib fakt, et üks mitteametlikult vallaline sõbranna jaoks tuli uus aasta võõras titt süles.

Kui säraküünlad olid otsas ja magus shampus poole peale joodud, sõime toas veel kooki, mis hoolimata oma mitte nii suurest välimusest osutus päris maitsvaks. Noh tegelikult oli see ammu testitud maailmaparim juustukook, aga ma lihtsalt ei ole nii osav kondiiter.

Kõige nõrgemad ja nooremad võistlejad andsid alla kuskil poole kahe ajal ja viimased- need kuue aastased aeti magama poole nelja ajal. Pooled täiskasvanud olid selleks ajaks juba magamas. Kuigi ma Ketlinile lubasin, et ta võib olla üleval nii kaua kui tahab, siis ma millegi pärast eeldasin, et ta ikkagi väsib ära enne mind :)

Järgmine hommik oli mõnus- suur hulk rahulikult pidzaamades kulgevaid inimesi, kes omale ise kohvitegemisega hakkama said ning soolane juustukook, mida tuli jao pärast jagada ning natuke eelmise päeva ülejääke. Kui lastele juba ammu imelik tundus, et kuidas on võimalik koguaeg laua ääres istuda ja neile nagunii enam midagi ei antud, siis aeti nad õue. Isad läksid tittesid valvama ja meie istusime vaateväljast kaugemale.

Kui juba enamus perest oli väljas, siis kiired võileivad ning järsku oligi pidu läbi. Mina-Kalle-Liisu läksime magama ja Ketlin koos väikese uinaku teinud Kärduga mängisid kenasti teises toas.

Kokkuvõtteks ütleks, et järgmine jaanipäev(nagu Ketlin seda üritust nimetas) tuleb meil jälle suvel ja järgmiseks talveks tellime hobustega saanisõidu lisaks :)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu, PERE | 4 kommentaari
Lill

jõuluootel…

Isegi kui ma väga tahaks, ei ole ma selline ema, kes väga varakult jõulukingitusi koju kapi nurka kogub. Ikka on nii, et veel viimasel päeval on keegi meist poes midagi hädavajalikku ostmas. Iseendaga oli lihtne. Kärt oli terve aasta jooksul oma tubli panuse andnud, et ma omale jõuluvana käest uue telefoni telliks. Võtsin ka endale südame rindu ning astusin firmast välja erakliendiks. Teoorias peaks tulema väga-väga palju odavam meie pisikese perefirma jaoks. Lastega oli natuke teine asi. Mitu-mitu päeva käisin neil järel, et kirjutage jõuluvanale kiri, aga keegi neist ei osanudki suurt midagi nagu tahta. Lõpuks siis Liisu suutis välja mõelda, et selline nukuvanker, kus nukud ka magada saaksid, võiks meil olla. Ketlin vaatas oma jõulukalendrist kogutud muumisid ja leidis, et muumimaja ei teeks ka paha.

Muumimaja meie büdjetti ei mahtunud ja kui ma jõulupäeval Ketlinile ütlesin, et ärgu kurvastagu, aga jõuluvana maja ei too. Õnneks mõistliku inimesena ta ei kurvastanudki. Hiiglaslik karp koos nukuvanrkiga aga ootas 24ndat mul autopagasnikus. Öö vastu seda päeva hakkasin mõttes asju pakkima, sest 24ndal pidi tulema päris jõuluvana minu vanemate juurde. Ükskõik kuidas ma ka ei mõõtnud, nukuvanker koos päris vankriga pagasnikusse nii ei mahu, et keegi seda ei märkaks. Võtsin siis ennast kokku ja hommikul kell 7 läksin autosse nukuvankrit paberisse pakkima. Kerge see ei olnud, aga 45 minutit hiljem oli vanker maja taga kelgu peal ootamas.

Nagu ise jõuluvana ootel käisin mööda tube, et lapsed ärkaks ja et nad siis ka ise seda kingitust õues näeks :) Läks ikka tubli 30 minutit, enne kui nägid. Kusjuures ma sättisin neile kõik kamapallid akna alla toolile…aga ei midagi :)

Lõpuks kui nägid, siis oli elevust ikka terve jõulu eest. Nii kiiresti pole Ketlin küll kunagi veel riidesse pannud ja kingituse ta ka sealt vööni lume seest ära tõi. Jagamisega oli küll natuke keeruline, sest Kärt arvab, et kõik asjad, siin majas on tema omad. Liisuga leppisime kokku, et vanker on küll tema oma, aga las see titt mängib temaga kui tahab. Tänaseni on vankri jagamine suhteliselt edukas olnud. Selleks, et Ketlin ei tunneks millestki ilmajäänuna, sai tema joonistamise õppimise raamatu. Ütleme nii, et peale nukuvankrit ja telefoni oligi raamatupood pea ainuke pood, kust kingitused meie jõuluvana kotti jõudsid. Mõned tehingud internetipangas veel lisaks :)

Edasi tegime minu utsitusel mõned kiiremad liigutused ja jõudsime täiesti õigeaegselt Kaarli kirikusse perejumalateenistusele. Pärast ühte kummalist katset 24nda õhtul kirikusse minna, oleme sellest loobunud. Lastega minekuks on aga pereteenistus ideaalne variant. Natuke laulu ja natuke juttu ja natuke etendust ja Liisu soovil tegid lapsed veel jeesubeebile pai ka. Etterutates ütlen, et järgmisel hommikul käisime Kallega kahekesi oma vanas koduses Nõmme kirikus ja sealt jäi meelde see mõte, et inimesed, kes käivad kirikus ainult 24ndal, siis neile jeesus jääbki ainult pisikeseks armsaks beebiks ja täiesti arusaadavalt on neil teda millegi suuremana raske ette kujutada.

Edasi tuli minu jaoks päeva parim osa. Lihtsalt olemine :) Lapsed jooksid vanemate majas ringi, Kalle poes jõulukingitusi ostmas ning mu vanemad kirikus (nemad kuuluvad nende eelpoolmainitud inimeste hulka)

Edasine õhtu möödus nagu alati. Palju süüa, muhe jõuluvana, õnnelikke ja ka natuke pettunud lapsi (miks temal on paremad kingitused stiilis) ja elavaid arutelusid elu teemadel. Meie õnneks on ka mõlema venna pered otsustanud just 24ndal minu vanemate juures olla nii, et pere on alati koos.

Täiesti ebaausalt on meie suguvõsa noorim liige siiamaani kuidagi pildilt välja jäänud. Kasvab ta ka kuidagi liiga kiiresti. Nimelt sündis ta just siis kui meie sealt majast ära kolisime ja tänaseks on tast juba loetud minutiteks Kärdule mängukaaslane kasvanud. Jõuluvana ta igatahes küll ei kartnud.

Kui ma eelmise postituses ütlesin, et jõuluvanaga on meil ühel pool, siis oli see natuke ennatlik. Nimelt tuli välja, et jõuluõhtul käis meil siiski päris jõuluvana. Natuke jämedamat häält ja tumedad prillid tegid oma töö ning meie lapsed võtsid kohe pika sammu tagasi. Liisu näiteks ei julgenud eriti jõuluvana lähedalegi minna. Pärast ütles, et oli jah päris jõuluvana, sest issi sai ju kingitusi. See väike oluline asi, et kas issi neil ka ise järel käis, oli tal õnneks kahe silma vahele jäänud.

Jõuluvana usk on kenasti taastatud!

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, muu, PERE | 5 kommentaari