Rubriigiarhiiv: muu

Lill

saame suureks

Ma ärkasin ükspäev üles. Teate kogu see – ükskord kui sa suureks saad ja täiskasvanu elu hakkad elama – on üks suur mull. Oma viga kui sinna mulli ronid, aga väljaspool seda on ikka väga lahe. Ma ei pea hommikul voodit tegema, sest keegi ei lähe ju seda kontrollima. Ma võin kodus süüa otse külmutuskapi ukse vahel ja voodis pikali ja põranda peal ja teleka ees. Ma arvan, et kõik minu kliendid teavad, et raha on teema number üks, kuhu vestlusse ma kunagi astuda ei taha. Ja need kolm last, kes minu juures elavad. Nad päriselt kasvavadki ise suureks ja siiamaani tundub, et polegi midagi väga nässu läinud.

Ma olen 10 aastat fotograafi tööd teinud ja 10 aastat olen kogu pildistamisele järgneva ja eelneva töö teinud kodus. Sellel sügisel tundus, et äkki oleks ka vahelduseks nagu suur inimene ja nüüd on mul kontor ja hommikul kui lapsed on kooli viidud lähen kontorisse. Eee…kontoris on diivanvoodi. Keegi ju ei näe kui ma tulen kontorisse ja magan siin edasi ja ootan kuni väljas valgeks läheb. Äkki see suur mull ongi see, et need teised inimesed seal päris kontorites mõtlevad ka kõik, et ohh, kus ma tegelikult tahaks praegu hoopis pikutada ja kõik mõtlevad nii, aga keegi ei julge seda välja öelda. Ega ma siis terve päev ei pikuta, sest ükskord me ju ikkagi räägime rahast, nii oma klientidega kui ka näiteks elektrifirmaga ja toidupoega ja kui ühelt poolt ei tule, siis ei saa see ka kuidagi teisele poole minna, aga peab.

Üks mu lemmikumaid mõtteid näiteks ongi, kuidas saaks maailm eksisteerida nii, et raha ei oleks. Midagi ju ikka inimene kogu ärkveloleku aja teeb ja siis kõik see meeldiv tegevus võiks kellegile kasulik olla……

Ja kõike elus mingiks ajaks tegemine, sest pärast on liiga hilja. Ei ole ju. Tegelikult ju keegi ei saagi suureks ja täiesti otsast peale võib hakata koguaeg. Noh muidugi kui sa ise taha või sulle meeldibki rutiin….. :)

Ma nüüd korra mõtlesin, et äkki jääb kuidagi liiga lillelapse tunne, aga oma tegude eest vastutama ja lubadustest kinni pidama pead juba sellest ajast alates kui saad aru, mis see tähendab :)

Pildid pole üldse teemasse või siis on. See pood on minuarust meil siin üks ilusamaid ja näed mõned inimesed käivad seal iga päev ja ütlevad, et on suured inimesed ja see ongi nende töö. Eriti veel need inimesed, kes selle ilu sinna kõik sättinud on :)

Rubriigid: muu | 1 kommentaar
Lill

Elu

Inimesed minu ümber tunduvad nii targad ja enesekindlad. Kõik oleks nagu nende kontrolli all ja nad teaks, mis ja kuidas käima peab ja kui nii ei tehta, siis …noh teate ju küll. Ma ainult oskan vahel sellist nägu teha. Näiteks lastele küsimustele täie veenduvsega vastata või siis jätte mulje, et ma päriselt ka tean, mis ma teen.

Tegelikult on elu ikka vägagi segusse ajav. Kuidas ikkagi on nii, et kolmest pisikesest beebist on juba kasvanud sellised mõistlikud tegelased. Kuidas me Kallega ikka veel viitsime koos olla ja kõike koos teha. Kuidas meil on selline kodu. Kuidas ikkagi kõik see meie ümber kasvab.

Ja minu töö. Ma olen vähemalt sada kord kuulnud, et ma ei mõtle nagu ettevõtja. Ma jätan liiga palju tähtsaid ja olulisi asju tegemata, sest ma kas ei oska või ei tundu need mulle piisavalt tähtsad. Ma ikkagi vahel ei tea, mida mult oodatakse ja nii nii palju asju tuleb juhuslikult. Ma olen väga kehv planeerija, aga ma ikka ja jälle tunnen, et nüüd on see hetk, kui peaks tegema seda või teist. Ma ei tea, kust see tuleb ja miks see tuleb, aga käsu ja soovi peale näed ei tule.

Ma natuke kardan ka seda, sest enesekindlad inimesed ju teavad, et kõik saab ja just nii ja just praegu, aga ei saa ju…..

Näiteks eile. Päeval jooksime lastega läbi vihma kinno, sest me ei ole ju suhkrust. Me ei oleks saanud ju muidu pärast teada kui mõnusalt soe on väljas ja süüa auto juurde tagasi jalutades jäätist. Kui poleks olnud jäätist ja sooja, siis poleks ta tulnud tunnet, et peaks minema veel jalutama, näiteks küla teisest otsast lupiine korjama. Poleks ka koju tagasi jõudes avastnud, et vahepeal on põllule udu tulnud ja Ketlin juba mitu päeva tagasi tahtis endast pilte. Mitte midagi ei olnud planeeritud ega ka mitte pikalt ette mõeldud, see kõik lihtsalt tuli.

Aga vähemalt mulle endale tundub, et just nii need asjad peavadki olema :)

Rubriigid: Ketlin, Krista, muu | 8 kommentaari
Lill

Ujuja?!

Lasteaia seina peal oli teade, et emad-isad võivad tulla vaatama, mida nende lapsed on aasta jooksul basseinis õppinud. Ok see aasta on natuke liialdatud, sest ujumas käisid tüdrukud poisid eraldi, sest bassein on pisike ja niimoodi üle nädala ehk et suht harva. Kärduka jutu järgi oli mul lausa kohustus tulla vaatama, kuidas ta 2 minutit vee all olla suudab. Kõik meie ühised spas käigud on siiski lõppenud maksimum varbad titebasseini vees, nii et kui 2 minutit, siis 2 minutit. Ükskõik kui palju rohkem kui ainult varbad vees, on super. Tahtmist tal igal juhul oli, alla ka ei andnud, aga miski tal peas ikkagi viimasel hetkel kahtlema käskis hakata, sest mingit hüljest ma ikkagi ei näinud. Aga edasiminek oli olemas :)

Teine seik. Seisime Ketlini ja tema sõbrannaga Sadolinis stendi ees ja vaatasime FreeRuni trenni kuulutust. Ketlini sõbranna ohkas – minu ema ei luba mul sinna minna. Ketlin ohkas jälle – minu ema tahab, et ma sinna läheks, aga ma elu sees ei lähe. Edasi rääkis Ketlin, et see on ju eluohtlik ja üldse ta ei saa aru, miks peab koolis kukerpalli tegema. ok edaspidi veel, aga tagurpidi on ju ka eluohtlik. Sa ise kuuled, kuidas su kael kohe murdumas on….

Ja nüüd ma siis seisan siin ja vaatan peeglisse. Mis siis, et mu eluunistus on elada surfari elu või siis vähemalt suuta kõike seda, mida üks ninja warrior suudab, siis päriselt on nii, et teises klassis kohustuslikus ujumises hüppasin basseini põhja jala katki ja lõpuks kuuendas ujusin koera selle kohustliku maa ära, mis vaja oli, aga kui trennis oli ujumine, siis ma istusin enamasti basseini ääres. Ega ma ikka väga vabatahtlikult ei roni sellisesse vette, kus jalad põhja ei ulatu ja snorgeldamas pole ma ka mitte kunagi käinud. Koolist sain läbi ka ilma tagurpidi kukerapallita ja lasin iga aasta endale täiesti vabatahtlikult selle eest kahe panna. Ma olin nõus topelt kitsehüppeid tegema või kõik need kukerpallid rööbasupuudel, tagurpidi põranda peal üle kaela – tänan ei.

Ketlin ja Liisu ei karda vett ja äkki Liisu ja Kärt teevad ka tagurpidi kukerapalli ära. Muidugi ei oska mina kuidagi Kärdukat ujumist armastama õpetada või Ketlinile tagurpidi kukerpalli. Get over it, ei ole minu puhul küll kuidagi abiks olnud ja ma saan ju aru, et mis siis ära ei ole, aga no ikka ei saa ka. No ja siis kui minust surfarit ei saanud, Hawaiile tahaks ikkagi minna ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 3 kommentaari
Lill

aga kui kõik on hästi

Aga mis siis saab kui kõik on hästi? Ma mõtlen lastega :). Käisime just mõlema koolilapse arenguvestlusel ja no kõik on hästi.  Liisu on kohusetunne ise. Kui ikka on öeldud, et tuleb teha, siis ta teeb ja tõsiselt annab endast parima. Ja piisab ka täiesti ühekordsest ütlemisest ja tundub, et me oleme juba kõik ära öelnud ja nüüd lihtsalt vaatame pealt. Eks ta nats udupea on, aga suudab ennast siis kui vaja, kokku võtta ja eks ta siis üllatab ennast isegi.

Ketlin hoiab lippu veel kõrgemal ja tema juba ühtki võimalust kasutamata ei jäta. Ainult vaatan ja imestan, kust ja millest ta kõik osa võtta tahab ja eesmärgiks seadis ka kuskil midagi võita. Muidu jääbki selliseid  julge osavõtu diplomeid saama.

Kärdukas on küll veel nats segaduses, et tahaks nagu ka, aga ikka ei küüni. Kui on ainult tema, siis on kõik hästi, aga nii kui siin meie esivõistlejad ka rivissse astuvad, nii läheb käest ära. Üks ving ja hala hakkab pihta ja no ma ei oska midagi siis teha. Kaasa halada või pahandada….ignoreerida oskan ainult. Ei tea, kas on parim variant, aga on ka kõik teised vette visatud ja ujuma hakanud.

Kui ma nüüd siis oma lapsi vaatan ja ikkagi suudan vaimustesest hoolimata omaarust suht adekvaatselt hinnata, siis no kõik on väga hästi ja ütleks, et ikka kõvasti paremini kui minul. Kuidagi viimasel ajal torkab silma, kuidas tänapäeva lastega oleks nagu kõik halvasti, ei tee nad seda või teist ja ei ole, ei saa, ei taha….

Ja ma lihtsalt ei näe seda. Neljandaks klassiks olin nii mina kui ka Kalle juba koolist poppi teinud. Põhjust ei mäleta me kumbki :) Meie lapsed pole veel isegi mitte selle peale tulnudki ja pole ka mitte ühtegi korda veel kuulnud, et nad ei tahaks kooli minna. Mul olid ka sellel ajal veel kõik viied ja olin aktiivne ja koolis käia meeldib mulle siiamaani. Mingil hetkel lihtsalt see õppimise huvi kadus kuskile nulli lähedale, aga siin ei saa veel seda rvestada, sest see tuli hiljem ja nagu ma olen aru saanud, siis Kallel oli suht samamoodi.

Teeme siis 2:1 lastele

Mis siis, et meile kodus igal õhtul kartulit ja kastet ja parematel päevadel viinerit anti, siis päevane söök oli ju ikka päris tihti limonaad ja sai ja vähemalt minu kogu taskuraha läks shokolaadi peale ja sõbrannadega tegime koogelmoogelit. Ei saa ka öelda, et hommikused vorstisaiad koos magusa teega, kuhu üks mu vend parimatel päevadel vist 5 lusikatäit suhkrut sisse kühveldas nüüd just eeskujulik söök oleks olnud.

Meie peened päkapikud söövad küll kindlasti paremini kui mina. Meil vist ikka on kodus suhkrut, sest Ketlinile meeldib küpsetada ja jäätist ju ikka ostame ja pannkoogid on nende lemmikud igal ajal ja igal pool, aga sinna ei käi suhkur sisse ega ka mitte välja. Kindlasti ei ole ma nüüd nii naiivne ja sinisilmne, et nad ideaalselt sööks, aga välja see igatahes kuskilt ei paista, et söögiga miskit nihu oleks.

Ma pakuks 1:0 laste kasuks.

Söögi juurest jõuame siis otse liikumise juurde. Oi kus vanasti olime me koguaeg õues. Mõnes mõttes meil lihtsalt vedas, sest mõlemad Kallega sattusime elama sellisesse kohta, kus lihtsalt oli palju lapsi ümberringi. Samas oleme nüüd täiskasvanud peast saanud teada, et meie majades elasid ka sellised lapsed, keda me mitte kunagi õues ei näinud ja on ka tublid ja terved. Mängisime küll jah, aga lollusi tegime ikka kah rohkem kui iialgi rääkida julgeks. Kambas ju ikka tulid lahedad mõtted ja ideed ja kui oled vanemate silma alt ära, siis keegi ei tea ja ei kuule. Kah ei saaks öelda, et ohh nüüd meil terve klass käis trennis. Vähemalt meie klassis oli sportlikke ikka väga tugevas vähemuses. Ma arvan, et ühe käe sõrmdel võib üles lugeda need tüdrukud, kes meie klassist kuskil trennis käisid. Algklassis veel võib-olla, aga hiljem vist jäi neid sõrmi veel ülegi.

Kuigi meil siin kodus õues jooksmist ja mängimist pole, siis sugulaste juures mängitakse õues ja peaaegu kõik laste sünnipäevad on sportlikud ja aktiivsed. Ketlin käis just sünnipäeval, kus kõik olid terve sünnipäeva õues ja kõik võimalikud ja võimatud mängud jõuti ära mängida.Vähemalt üks laps ronib vabalt puu otsa ja kuigi nende päevaste käikude vahemaad ei ole väga pikad, siis ainult kõige pikemaks nihverdavad nad ennast kellegi auto peale. Naljakas ongi Raplas seda vaadata, et lapsed eelistavad siin pigem kõndimist kui rattaga sõitmist. Hommikul kooli tullakse pigem jala kui rattaga.

Noh ütleme,et 1:1, sest ma arvan, et on mõlemal ajal olnud mõlemat pidi ja eks ikka kõva häälega räägivad need, kes tahavad ;)

Trennielu on neil ka aktiivne. Liisust ei hakka rääkimagi, sest sellest tuleb pigem jama kui ta ei saa trenni minna ja trennikotita uksest väljaminek on mõlemale imelik. Kui me nüüd siis juba trenni juures oleme, siis sellest ju kirjutatakse ka palju. Küll on liiga kerge ja küll on liiga rakse ja küll tahetakse lastest liiga vara ja liiga palju ja suhtedraamadeni ei tahaks minnagi. Kuna mul on pidevalt vaja aega parajaks teha, siis ma ikka kõõlun kuskil ukse vahel ja tüdrukute trennis on pealt vaatamiseks olemas rõdu :). On küll jah päris palju pall käes, aga aelevad seal põrandal maas ka ja teevad muid asju. Ma ükskord küsisin Ketlini käest, et mis ta võistlustest ja võistlemisest arvab ja kumb on lahedam, kas trenn või võistlused. Mõtles ja ütles, et mõlemad on lahedad ja võistlustel võitmine ei ole veel nii tähtis, aga käimine on lahe. Mina kõrvalt vaatan ainult kadedusega, sest minul oma lapsepõlvest ei ole vist mitte ühtegi medalit ja mõnel siin on juba terve rivi. Ükskõik mille eest siis, aga see tunne neile meeldib, ega muidu neid siis niimoodi seina peale ei riputataks. Kui ma võrdlen oma sama aega oma lastega, siis meid trennis oli kindlasti kõvasti rohkem, seega tähelepanu igale lapsele kõvasti vähem. Sellel ajal käidi ka koolis lapsi trenni valimas-kutsumas ja nii ma siis käisingi natuke ühes ja natuke teises, aga kuna keegi varrukast päriselt kinni ei võtnud, siis jäi ka kõik pooleli. Meie lapsi ikka utsitatakse ja hoitakse kõvasti rohkem. Kadedalt vaatan, kuidas nad tunnevad ennast osalistena juba nii väikesest peale ja selleks osaks piisab teinekord nii vähesest. Viimased näited – Liisu võeti kaasa suuremate võistlustele ning Ketlin sai harjutada võistlustel lauas olemist.

Kohe kindlalt saavad lapsed siist 1:0

Kuna ma enda lapsepõlvest tundsin, et oleks kuidagi rohkem ka vanemate tähelepanu tahtnud ja kindlasti nad ju ikka käisid ja vaatasid ja võtsid osa, siis sellist sidet nagu minu oma lastega on, mul vanematega küll ei olnud. Mulle endale vähemalt tundub, et mul on laste jaoks rohkem aega kui minu vanematel oli ja ajan kõik prioriteetide süüks :)

Nii et ma siin teeks 2:1 laste kasuks.

Kiire kokkuvõte näitab tulemuseks 7:3 minu laste kasuks.

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | Kommenteeri
Lill

Kuidas me raamatusse sattusime

Kui me kolisime Tallinnast ära, siis põhimõtteliselt stiilis, ma tiirutan näpuga kaardil ja sa ütle mingil hetkel stop. Ai see on natuke liiga kaugel, siin pole ühtegi linna piisavalt lähedal, vali uuesti. Ok mitte päris kaardi kohal, vaid kinnisvara portaalis, aga põhimõtteliselt ikkagi kohta, millest me midagi ei teadnud. Ahh vaatame mis saab. Nüüd saab suvel juba 6 aastat siin elatud ja vähemalt kolm pereliiget ei mäletagi eriti muid kodusid kui see. Siin elamine käib minu jaoks kuidagi mäest üles ja mäest alla. Ühel hetkel  on tunne – et ohh mis kõik siin ära teeks ja kuidas muudkui panustaks ja siis järgmisel hetkel paar sammu kõrvale astudes vaatad, et kõik on juba ammu enne mind siin ja ka teevad ja mis nüüd siis mina. Kõik teised tunduvad nii tublid ja teevad nii palju ja jõuavad nii palju ja mis ma ikka hakkan vahele trügima :)…. aga õnneks on meil siin peres veel üks teine täiskasvanu, kellel see sulandumine ja ka panustamine läheb kuidagi sujuvamalt. Läks kooli, läks paraktikale, läks ülemus pooleks aastaks välismaale ja ujud või upud ära ja hakkad ise ülemuseks ning  kohe järgmisel päeval oleks mees nagu terve vallaga sõber olnud. Nii lihtne ju :) ja kui juba silma torkas, siis haarati nööbist kinni ja tehti lugu. Meil siin nimelt on selline tasuta vallaleht, mis ilmub üks kord kuus ja igas lehes on üks pikem lugu. See lugu ilmus mitu-mitu-mitu-mitu aastat tagasi :) Nüüd aga ühel ilusal päeval tuli välja, et neid lugusid on aastate jooksul kogunenud päris suur hunnik ja oleks väga sobiv aeg panna need kõik kokku üheks raamatuks. Pandigi. Kokku jõudis raamatusse 90 lugu ja apdeiditi ka kõik ära, et mis tänaseks siis muutunud on.

Ühel ilusal päeval võtsime kenasti kõik hetkel vabad olevad pereliikmed kaasas ja läksime esitlusele. Ja ostsime kohe kaks raamatut ning ikka suhteliselt ebaviisaka inimesene oli mul ju vaja kohe lugema hakata. Tuli välja, et peaaegu kõikidest nendest tublidest ja veel tublimatest inimestest on aastate jooksul lugu tehtud. Alustades meie naaber küla terviseraja tegijatest, nii et ma üldse ei imesta, et siin lihtsalt ei olegi olemas ühtegi vabandust, et mitte sporti teha ….jaaaa ma ükskord kirjutan sellest…. siis vahepeal oma laste sõprade peredest lood ja siis ongi kõik need inimesed, keda sa koguaeg aeg ja igal pool näed ja siis algul noogutad, siis teretad ja siis teretad ja siis teretad….ma ju päriselt ei tunne :)…ja nüüd siis loed, et aaa ta õppis ka seda sama, mis mina…aaa tema ehitaski selle maja…aaaaa, sellised unistused siis…oi meie kooli rektor elas ka siin. Kusjuures pidas esitlusel kõne ja rääkis väga lahedalt oma lapsepõlvest, kuidas ta seal täpselt raamatukogu maal karjas käis.

Ühesõnaga mul nüüd öökapi raamat, igal õhtul üks lugu ja veab vist suveni välja. Oma perepildi võiks muidugi külmutuskapi peale panna, sest esitlusel parim hetk oli see, kui keegi kes kogus lugude juurde autogramme, küsis kas ma olen ka raamatus ja vaatas pilti, ning küsis siis – kus kohas :) …. neli aastat on möödas ja see oli positiivne kompliment :)

Aga noh nüüd kus me raamatus oleme, peaks vist ikka koguaeg vaatama, et selg sirge oleks ja laste peale avalikus kohas väga ei karjuks või…mis need veel ühsikonna kriitilised tegevused on, mis ei sobi :) ja kuigi minu roll oli abikaasa ja ema, siis äkki ma ikka ühel päeval mõtlen välja kuidas ja kuhu panustada :)

Rubriigid: Krista, muu | Kommenteeri