Kevade saabudes jääb minu kaamera ette lapsi kohe hulgim. Ikka kohe mitukümmend korraga ja nii kohe mitu-mitu-mitu-mitu korda. Mõnes lasteaias olen peol käinud juba mitu korda, teises lasteaias pildistasin juba peaaegu kõigis rühmades lapsi ning mõnes käisin kevadel mitu korda. Tähelepanekuid, mõtteid ja ideid pea pärast ääreni täis. Lisaks sellele ju veel omad lapsed.
Liisu ja Ketlini lõpupidude utsitamise võtsin enda peale ja ise olen rahul :))) Liisu rühmaga käisime seal “loomaaias” kus me varakevadel juba neljakesi käisime. Lapsed said kanu toita ja kitsi koju ajada, neile ema eest olla ja neid nagu beebisid süles tassida. Kõik, kes tahtsid, said ponidega teha nii mitu ringi kui süda ihkas ja ka need kõige väsimatumad said lõpuks isu täis. Pärast said kõik just nende samade kanade munadest ja kitsepiimast pannkooke ja lapsed jõid kitsepiima nii, et ei teinud teist nägugi. Ma ostustasin oma laste pidudel olla rohkem ema ja seal peol tegin 3 pilti teistel enam ei võtnud fotokat väljagi.
Kärduka pidu toimus ühe rühmakaaslase hoovi peal ja seal oli laste jooksuruumi küll ja peohitiks täispuhutud batuud. Soovijad läksid peolt koju karbitäie munadega, ikkagi päris talu :). Laste lihtsa ja siira mõtlemise tulemusel ka üks nali. Kogusime batuudi rendiraha ja ma oma julge ja kõva häälega hüüdsin üle ukse, et kes tahaks veel batuudi toetada. Juba jooksid osad käed pikalt ees ja seisidki nagu postid külg vastu batuudi toetamas ;)
Ketlini pidu toimus meie hoovis. Kui lasteaias ikka näed teisi vanemaid, siis kooliga on küll nii, et ei tea ei lapsi ja vanemaid ammugi mitte. Hoolimata ähvardavatest pilvedest ja mürinast, läksid need meist ilusti mööda ja autorongi järgi ütleks, et toimus selline keskmine pulm. Tegime tutvumisringi ja mõnus äratundmine oli. Paljud elavad samamoodi nagu meie Raplast natuke väljas. Lapsi mitu-mitu nii, et jagub neid nii Liisu kui ka Kärdu klassi ning kõik tublid ja hakkajad. Lauad said kaetud ja ka tühjaks söödud, lapsed ennast hingetuks joostud ja mis põhiline, kui külalised läinud, ei saanud arugi, et pidu oli olnud. Hea tunne, et Ketlin just sellises klassis on :)
Teised peod olid nagu kirju läbilõige kõigest võimalikust. Oli pidu, kus lapsed nautisid ja vanemad esinesid neile. Kus kaasa kutsutud lõbusad tegelasid aitasid minul lahedaid emotsioone püüda. Kus juba tuttavad lauluõpetajad suutsid jälle üllatada. Paistis välja, kas lapsevanemad hoiavad kokku ja on oma kaks õlga alla pannud või osad käega löönud – ahh läheb nagu läheb :) Igatahes lapsed olid õnnelikud ja säravad ning avatud südamega võtsid vastu kõik naljad ja kallistused. Mul oli tõrvatilku, kus suure piinlikkusega oleks tahtnud maa alla vajuda kui nägin, millise käki saab kokku keerata minu südamega tehtud tööst ning teisest otsast tuli inspiratsiooni ja innustust, mida kõike saaks veel teha. Järjekordselt sai kinnitust ka fakt, et see, kes teeb kõige kõvemat häält, sellel ei tarvitse olla kõige paremad ideed ;) ja oma laste pealt nägin, et kui üle ei organiseeri, siis on nauding seda suurem.
Kokkuvõttes tahaks nii väga panna kõigi südamele seda, et vanemate kummalistest hirmudest (või millestki muust) tehtud otsused võivad hingepõhjani kurvastada last ja jätta ta ilma mälestusest, mida aitab hoida üks väike pilt.
