Rubriigiarhiiv: muu

Ma käisin ükspäev juuksuris ja seal ju ikka loetakse ajakirju nii kaua kui värv peas on :). Ma ka. Leidsin ühest ajakirjast ühe oma suvise pruudi artikli selle kohta, et millal lapsed peaks tulema ja mida mõtleb, tunneb ja ka kardab üks naine enne seda kui tal veel lapsi pole. Ma muidugi täpselt enam ei mäleta, mis seal kirjas oli, aga seda mäletan küll, et tahtis hüüda ja  jaaaa kõik su kartused on põhjendatud ja asi on tegelikult hullemgi veel :)

Mina ka kartsin ja muudkui lükkasin neid lapsi edasi kuni tundus, et enam nagu ei ole kuhugi lükata ja töises plaanis oli ka selline mõnus pausi võtmise koht. Kuna mul aga nüüd ema staazi on ikka juba mõned aastad ja lapsi kah mitu, siis nüüd juba võin julgelt öelda, et seda rõõmu on palju palju rohkem kui muret. Möödas on need ajad, kus ma ajakirja lugedes kirusin, kuidas mõni naine suudab küll tite kõrvalt tööd teha ja mina nii saamatu olen, et midagi tehtud ei saa või siis kahe tite kõrvalt juhe ikka nii kokku jooksis, et kohe nõustaja käest nõu oli vaja küsida. Eks aeg ole see, mis oma ego on pärise väikeseks lihvinud ja lapsed maailma tähtsaimateks kasvanud on. Kõik on kuidagi nii mõnusalt paika loksunud, et ma mitte eluski oleks osanud mõelda, et kolme lapse kõrvalt jõuab nii palju teha ja on mida teha. Tööd on palju, töö on mõnus, lapsed on terved ja õnnelikud  (just piilun aknast välja, kus minu kolm ja Ketlini sõbranna kõik neljakesi nii kenasti koos mängivad).

Samas ma ikka tunnen, et ma olen see üks äärmus. Ja lihtsalt olengi niimoodi koos lastega sealt teisest äärmusest tulnud. Nüüd ma käin mööda poode laste osakonnast laste osakonda kui ma kinokava vaatan, siis esimesena käin läbi lastefilmid, et kas midagi on uut või kui me lähme suurte filmi vaatama, kas siis lastele oleks ka midagi. Kui töögraafikut panen, siis vaatan, et ükski laste tähtis üritus mu töödesse ei satuks ning kui puhkehetke plaane teen, siis pole isegi sellist küsimust, et teeks need lastevabad. Iga laps peab saama seda – mina üksinda emaga- aega, nii see aeg ju lihtsalt kaobki käest. Kõik õhtud mööduvad lapsed seljas elamas ja ega ma ei mäletagi sellist hommikut, kus hommikult laste vahelt välja pugema poleks pidanud.

Eks iga ilma lasteta naine vaatakski mind imelikult ja palju lastega naised kah. Tunnistan ausalt, et umbes täpselt 8 aastat tagasi vaatasin ise kah samamoodi. Aga mulle nii meeldivad mu väikesed sõbrannad. Nad kuidagi mõistlikud või olen mina liialt lapsjumalate mõju all, aga nad ei sega mind nii, et ma tahaks neist puhata. Eks ma ju tean seda, et see aeg, kus nad minu käe otsas ripuvad on nii lühike ja juba homme võivad uksed paukuda ja mina saangi tagasi kogu oma aja. Muidugi ei tähenda see ka praegu seda, et keegi mul 24h seljas elaks. Ma ikka teen tööd ja saan sõbrannadega kokku ning suurte filme käime ka rohkem kui 50 korda aastas vaatamas :) … ja näete – juuksuris käisin ka. Kuigi aus olles pean ütlema, et Ketlin oli kaasas ja pärast käisime kahekesi kohvikus, nii et see päris ei loe :)

Pildi peal on tüdrukute kleidikapp :)… äkki on palju, aga samas on ju vahel nii armas, kui nad kolmekesi ühesuguste kleitidega on ja Kärdukas ei saa ju ainult õdede vanade kleitidega käi. Temal peab ka mõni oma olema. Ja ütleme nii, et minu riidepuude rivi on ikka väga kahvatu selle valiku kõrval :)

ja vot sellist kräppi koguneb meie majja kah suurtes kogustes. Ma ei saaks küll öelda, et me mingid tihedad hamburgeri sööjad oleks või igas ostukärus mõni üllatusmuna on, aga näed…aastatega muudkui koguneib neid vidinaid…

Kolme lapse kõrvalt iseendale tööd andes on ikka üliraske puhata. Kus ma siis nüüd puhkan kui töö uksele koputab. Nii ma siis panengi pikalt kalendrisse kirja, et nüüd on see päev ja nii ongi. Kõige parem kui selleks on olemas kohe mõni pilet, soovitavalt tähtajaga. Nii hakkas meil veebruaris ära lõppema üks Ammende villa voucher ja õnneks leidsime ühe vaba nädalavahetuse, et nautlema minna. Kuna külma oli kõige rohkem, siis perepuhkuse plaan muutus eelmisel õhtul romantiliseks kahekesi minekuks. Võtsin siis teatrikava lahti ja teatrikauge inimesena avastasin, et saali parimad kohad on vabad ning ostsin 2 piletit. Nagu kanaema peres juhtuda võib, ei jäänud Ketlin sõbranna juurde pidzaama peole, vaid pidi meiega kaasa tulema.

Terve tee Pärnusse mõtlesime, et mida nüüd siis teha. Kalle telefonikõnest Sepole selgus, et etenduse ei ole kindlasti mitte Ketlini silmadele-kõrvadele, aga küll kõik korda saab. Õnnelik Ketlin sai veeta terve etenduse lava taga “raamatuid lugedes”. Vaadates oma silmaga üle kõik teatrinimesed. Vaheajal käisime kontrollimas, et kuidas tal läheb…hästi läks. Kui Sepo küsis, et kui vanad meil siis lapsed on, siis vastuse peale ütles, et tal ühes etenduses on lause -  …lapsed vanusest 2 … 5 ja 7 :). Mängib ta seal etenduses kahekesi Kalle vana pruudiga :) … Vana pruut aastat 15 tagasi :)

Kodus ei andnud ikka rahu ja vaatasin, et mis etenduse see selline siis on, kus on täpselt samamoodi kolm last ja selline lause ning kuna mängukava järgi tulid nad selle etendusega ka Tallinnasse, siis klõps saigi järgmine puhkeõhtu kinni pandud. Tallinnaga on lihtne ja lapsed oli vanaema juures mitte lava taga :). Etendus räägib ühest paarist, kes kohtusid esimeste korda 10 aastaselt ning jõuavad lõpuks kõrge vanuseni välja. Kui etendus jõudis kohani, kus ütleski, et lapsed 2,5 ja 7, siis kõik see jutt, mis edasi tuli, oli nagu peeglisse vaatamine. Kui etendus hüppab ajas kümne aasta kaupa, siis ma ei tea, kas ainult sellepärast, et ise samas seisu, aga see iga tundus seal kõige raskem. Kõik mis eelnev on olnud, pani oma mälestusi kõrvutades  muigama ja kõik, mis edasi tuli oli nii ilus ja mõnus. Või siis ei oska veel nende muredega samastuda.

Mis seal siis oli…vot just täpselt see oligi. Puhata ei oska, sest puhkus tähendab seda, et teen ära need kodused asjad, mida muidu ei jõua. Nautida tundub ebaõiglane, sest lapsed on ju kõige tähtsamad…. ahh ma kõike enam ei mäleta. Kokkuvõttes tundus see aeg ainuke elus, kus mehe ja naise vaheline suhe ei olegi kõige tähtsamal kohal ning kui see aeg edukalt koos üle elatakse, siis on edasine puhas lust ja lillepidu :)

Ühesõnaga ma elan nüüd veel mõned aastad oma rattas kanaema elu, sest need minu muna…2, 5 ja 7 on nii armsad, et kõike muud teen ma järgmisel kümnendil :) ning hoian pöialt, et ka Kalle alla ei annaks :).  Õnneks on ta kanaisa ja meil munad ühes korvis.

Kas on sulle keegi öelnud, et see on sinu saal, see on sinu saal?
On sulle keegi öelnud, et see on sinu saal ja sina selle staar?

Kummitab see August Hunt juba mitu nädalat, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mõtlesin, et räägiks hoopis fotograafidest :). Kas keegi teab kui palju on Eestis fotograafe. Palju arvate, aga kui üks fotograaf oma blogis tegi nimekirja nendest, kellel on fb lehekülg, kus sees sõna foto, siis oli nimekirjas 198 nime. See ei ole veel ju üldse kõik, kõik fotograafid ei ole ju endale teinud sellist lehte ja kõigil fotograafidel ei olegi äkki fb kontotki :).  Ma ise ei ole lapsena mööda põõsaaluseid zenidiga roomanud ning fotohuvi tekkis siis kui utsitasin Kallet pisikest digiseebikat ostma koos lubadusega, et ma tulen teen nende suvepäevadel siis ilusaid pilte. Seebikarbiga :) Mul on ka selline leht, aga palju neist on sellised suure lapsepõlveunistusega või siis ülisuure ambitsiooniga uhkete koolide diplomitega või siis mööda linna hängivaid sõprade pildistajad.

Pisike seebikas oli küll tänaseks juba 10 aastat tagasi, aga ikkagi olen ikkagi tundnud ennast kui seal saalis nurgas ootamas, kui staarina. Eks alguses ole ju ka nii, et sõbrad patustavad õlale, et näe kui nunnu pildi sa minu lapsest tegid ja äkki sa tuled pildistad mu autot ka. Päris fotograaf soovitab sind pulma ning põlvede värisedes teed ära ning peale õlale patsutust palub keegi endast aktipilte. Muidugi teen, ma teen kõike. Ma usun, et kõik on niimoodi alustanud. Proovin, teen ja avastan, otsin oma muusikat.

Juba varsti kolm aastat on järjest aktiivsemakas muutub seltskond fotoaparaadiga naisi, on aga karuselli nii kiirelt keerlema lükanud, et oht lendu tõusta. Tehtud töid, töötlemise nippe, kursuseid ning suuri unistusi jagatakse nii tihedalt, et vahele ei jõua järgegi pidada. Kui siis pole kolm ööd järjest lahetagant videokursusest osa võtnud, siis tunned, et nüüd on rong läinud. Hea on kõrvalt vaadata, kuidas paljud on seal, kust ma ise juba olen möödas ja nüüd on käes see julge hundi hetk, kus ma ütlen, mida mulle meeldib teha ja mis mul hästi välja tuleb :)

Üle kõige armastan ma lapsi. Igast lapsest saab naeratusega pildi, no ok, tutikast ei saa, aga natuke suuremast juba kindlasti. Ma ei tea, mul on endal vist mingi kiiks selle naeruga. Mäletatakse ju ilusaid ja helgeid hetki ning mina ju loon ühe selle mälestuse. Minu lemmikud on igas vanuses lapsed ja mida rohkem, seda uhkem :). Mul hea valikuline mälu ja ma kohe praegu ei suuda meenutada ühtegi minu pildil käinud last, kellega poleks koostöö sujunud.  Plaksutan kõigile lastele, kes mu kaamera ees käinud ning lehvitan kõigile, kes plaanivad tulla.

Armastan lapsevanemaid :). Praeguseid, tulevasi, kõiki. Emadel lähevad silmad särama kui lapsed neid kallistavad ning naeratus tuleb näole kui nad isade sülle lükata :). Väike möll ja tagaajamine ning kõik on juba unustanud, et kus nad on ja milleks nad on :).

Kui siis üks pere otsustab fotograafi valida ning näpp jääb minu peale pidama, siis mina ei ole kahjuks see kõige parem valik, kui ainukeseks eesmärgiks on saada üks korralik perepilt, kus kõik kenasti kaamerasse naeratavad. Eks ma muidugi püüan, aga pigem õnnelik ja naerust vingerdav kui käsu peale kaamerasse naeratav kahe aastane. Sessioon minu kaamera ees näeb välja nagu kaos, kus kõik võivad teha mida tahavad …ok peaaegu ja mina püüan vahele hüüda, kus ja kellel kõrv on valesti või keda parajasti tagurpidi peaks keerama :)

Beebid meeldivad mulle muidugi ka. Nemad ju ka lapsed. Kõik beebid meeldivad.

Kui mul juba möll käib ning ma selline hetkede tabaja olen, siis koju jõuan alati liiga suure hunnikuga. Valida raske, sest mina vaatan ühte ja pildil olija hoopis midagi muud. Kustutan ja valin küll, aga näpuga järge ei aja. Jällegi, kes fotograafi valivad, siis piltide arv ei tohiks olla küll määravaks. Ma luban palju, aga mul on valikus ka pildid kaasa olnud mänguasjadest või muidu huumoorinurka kuuluvaid :) Nagu üks fotograafist sõbranna ikka ütleb – suvalisi kaadreid. Mis teha, aga need on alati need minu lemmikud.Tulge minu juurde emotsioonide pärast :)

Tulevaste lapsevanemate üks õnnelik hetk elus on muidugi pulmad. Kuidas saaks pulmi mitte armastada. Kõik on selllel päeval lihtsalt nii ilus, et peaks kohe näpistama. Parem ongi, aga vahel ikka süda kripeldab, et selliseid päevi ei tohiks olla nii vähe ühe inimese elus. Selliseid võiks olla iga aasta üks. Mitte fotograafi, ega külaliste pärast, vaid ainult selle päeva pärast – ilu, õnne, tähtis olemise pärast. Mul oleks lihtsalt au see jälle mälestuseks vormida. Ma tean, et enamus mehi ei armasta fotograafi juures käia ning teatud vanusest alates ka naised ei taha enam, et keegi neile näitaks, et kunagi olid nad ilusamad (mina kaasa arvatud  :)))), aga lapsed tahavad. Ma näen nii palju kõrvalt, kuidas lapsed oma vanemaid sessioonil vaatavad, kui need mul seal kaamera ees kallistavad või kahekesi itsitavad :).

Näidiseks üks mu lemmikperesid. Me oleme kolm korda päriselt ja ükskord juhuslikult kohtunud ja koostöö sujub kui õlitatult :). Minu suurim fänn on Mummu, kes tahtis iga pildi peal olla ning andis endast alati parima ja natuke veel rohkem. Mummu on see koer :)

Palju mul lemmikperesid on. Palju…väga palju. Iga pere, kes juba teist korda minu juurde jõuab on raudselt lemmik :)

Millised tööd ma siis lahkelt neile ülejäänud mitmesajale fotograafile jätan. Näiteks aktipildistamise. Ma tean ja tunnen, et neid, kellel see palju paremini välja tuleb ja kellele ka rohkem meeldib, on palju rohkem.

Natukene raskema südamega jätan kõik naised, kes üksinda fotograafi juurde plaanivad minna. Palju on neid tuttavaid naisfotograafe,  kellel silmad löövad särama kui neid selline sessioon ees ootab. Glamuur või buduaar või muidu portreesessioon. Nagunii püüan alati ühe peresessiooni jooksul ka emasid üksi pildistada nii et ma saan oma osa nagunii :)

Endale võtaks veel ilusad kodud, aga kõik tooted jätan teistele :)

Aga ühe lemmiku paneks siia ikka veel :). Kerstiga käisime ülikoolis ühel kursusel. Kersti on ka fotograaf ning peab ütlema, et me pole oma kursuselt mitte ainukesed, kes kääris-kangad kõrvale heitnud ning vaikselt fotoka poole on piilunud. Igatahes närv on alati see, kui keegi, kes teab, mis teed, sul teisel pool kaamerat on. Samas ütleks, et see on alati väga-väga suur au. Päikese ja valgusega mahub minu suurim lemmik – loomulik valgus nüüd ka stuudio akendest sisse ja suured stuudiovälgud lükkan lihtsalt eest ära ;)

Ääri-veeri ütlen, et pulmi on suvi juba ääreni täis, peresid, kes suvel ennast mu kaamera ette plaanivad sättida ei mahu hetkel enam kahe käe sõrmedele ära. Tõotab tulla jälle ülitöine suvi….. jeeee…..

Mõtteid ja ideid tulevikuks tuleb ka pähe nigu seeni pärast vihma.

Üks emaks saamise rõõme oli see, et oma pikki tööpäevi sai mõnusas seltskonnas veeta. Oi ma ei mõelnud siinkohal uusi beebisid. Ikka teised emad oma uute beebidega :). Tavaliselt söödi ja pläkutati ilma igasuguse mõõdutundeta 8 tundi järjest ja niimoodi ikka pea iga nädal. Kui aga lapsed juba jalad alla said ning emadel töömõtted pähe tulid, jäi neid päevi järjest vähemaks. Igatsus nende järele ei kadunud aga kuhugi. Lapsi tuli aga järjest juurde ning ei kadunud need üritused siiski päris ära. Pole ju ka kellegile üllatuseks, et laste kõrvalt uued tööplaanid tekivad ja teiste õhutusel need ka teoks saavad. Tänane plaan oli peale mõnusa seltskonna kokku panna mõned tordid, beebitekid ja fotograaf. Mina siis see viimane :)

Hommikul pakkisin Liisu ja Kärduka endaga kaasa, sest nemad olid mu puhkepäeva osa ning sõitsimegi külla. Uksest sisse astudes kahanes Eesti jälle sammu võrra väiksemaks, sest sügisel pildile püütub beebi kõhus magas nüüd ema süles, aga ema ise ei teadnud ma küll sinna seltskonda paigutada :).  Kuigi laua taga juba tordiootajad nihelesid, siis enne ei saanud mitte üks amps, kui klõpsud tehtud.

Selline valik oli siis täna meil laual. Vaadake ja vesistage :). Ma ei tea mitte kedagi, kellele need tordid ei maitseks. Pähklitega kohupiimatorti nõuti juba 1. jaanuari hommikul vara ning just viimane nädal käisime perega meie väikese onupoja sünnipäeval, kus üllatuslikult peale lastekarja lahkumist olid laual vaid puhtaks riibutud taldrikud – emad imestasid ja ka lapsed ise :). Kohe kui Heidy oma interneti kodu valmis saab, minge külla, aga seni võib telefoni numbrit minu käest saada :)

tordisöömise testgrupp tegutsemas :)

Seejärel hakkasid esimesed lapsed juba alla andma ning neid tuli magama juhatada.

Väsinud Ville …tegelikult ka ja ta magas ikka mitu-mitu tundi :)

Enne kui Ville magama lubati, proovisime veel mõnda pere lastepilti teha…suht edutult kui aus olla ;)

Enamus perest :)

Tagasi allkorrusel selgus, et kõige pisem külaline oli magama jäänud ja ei saanud ju teda “kasutamata” jätta.

Nii, et samal ajal kui teised torte testisid, oli pisike Marta Mia meil mütsi-  ja tekimodelliks :)

Need valged beebitekid on niiiiii pehmed ja mõnusad, et no teate, tee või ise omale mõni beebi :)

Noh mis see kolme väikse lapse ema ikka niisama unistab. Tekivabrik on igatahes aktiivses töös ja tuleb neid sealt kui saelaudu. Neid saab Külli käest, näed SIIT

Ajasime beebi üles ja ma sain ka torti sööma….mmmmmmm….

Paula on raudselt meie Liisu kõige parem sõber. Kohtuvad nad kahjuks harva, aga selle eest on need kohtumised ääreni täis just seda parimat. Kunagi 2 aastat tagasi tehtud seeria vajas täiendust, aga ega see ei olnudki nii lihtne kui nad niimoodi muudkui vingerdasid.

Ma ikka panin mitu korda fotoka kotti ära, et nüüd istun rahulikult ja söön :), aga ikka oli vaja jälle teha mõni klõps. Kuigi emad vitsutasid mõnuga torte, siis mingi hetk jõudis vähemalt üks ema tõdemuseni, et äkki lastel on kõhud tühjad. Pidupäeva söögiks valmis neile makaroni piimasupp. Kui me hommikul sõitsime, siis küsisin Liisu lemmiksöökide kohta. Ettearvatavalt olid need makaronid ja pannkoogid. Söök, mis Liisule kõige vähem meeldib on aga täiskasvanute söök … mis iganes see siis ka ei oleks :)

Kohe väga Ketlini nägu läinud Liisu :)

ja jälle panin fotoka ära…..aga no beebi…ma ei saa ju jätta sellist beebit niisama niimoodi lamama…

Ja kohe kui oli vaja hakata koju minema selgus, et nad pole veel üldse mängida saanudki. Me olime külas vähemalt 5 tundi

Enamus lapsi andis unele alla ja minu oma magasid terve tee koju ja ka kodus natuke, sest ega see puhkamine on ka väsitav. Päev oli mõnus ja ma nüüd vist ikka võtan veel ühe piiiisikese tüki kooki, mis ma “Kallele” jaoks külast kaasa pakkisin.