Mõni päev on selline, et oleks nagu peaaegu puhkepäev, aga pilte vaadates väga ei tundu nii :) Päev nagu kirju liblikas, kus värve ja emtsioone on nii palju, et vabalt võiks need nädala peale jagada, kui just ülejäänud nädal samasugune poleks ;)
Hommik algas Rapla kirikus lastepäevaga. Kaugemalt ja lähemalt oli kokku tulnud mõnusalt paras seltskond, kes kõik korraga kenasti mahtusid õue lepatriinusid otsima. Lepatriinusid oli niiiiiii palju :)
Ketlinil on nüüd 4 hammast ära tulnud. Viimasega oli naljakas lugu. Hammas tuli ära hommikusöögi ajal ja ta ise ei saanudki aru, et kuhu ta nüüd täpselt kadus. Jäime esialgu versiooni juurde, et hammas on kõhus :). Kui nad siis hakkasid rongiga Tallinna tulema ja Ketlin kaasas olnud võileiba sõi, siis tuli hammas võileiva seest välja :). See siis Ketlini jutt…ma ei tea…ma ikka usun, et see oli Ketlini hammas ja see võileib, mida ta rongis sõi, oli lihtsalt selle hommikuse võileiva teine pool, kuhu hammas oli vorsti kinni jäänud :)
Kirikus lapsed laulsid ja mõnel neist oli au lugeda ka palvet.
Pärast sai õues süüa ja ilm läkse järjest soojemaks ja soojemaks…
Kuna minu auto peab nüüd parematele jahimaadele minema, siis on meil käsil ka uue auto valik. Laupäeval käisime salongis aru pidamas ja pika jutu lõpuks selgus, et üks auto, mis on umbes-täpselt-peaaegu samasugune, kuhu ka meie sõrm valikul peale oli jäänud, elab Raplast 5km kaugusel ja nii me siis leppisimegi sobivalt proovisõidu kokku. Samal ajal kui mina linnale ringi peale tegin…eheee…meie linnale nii umbes 10 minutiga, siis oli Kalle ülesanne lastega mänge teha. Auto oli minu skepsisest hoolimata üllatavalt positiivne ja eks ma siis uhkustan rohkem, kui ükskord võtmetega keerutama hakkan.
Kiriku juures ühe silmaga kolme laste jälgida püüdes, avastasin maja külje pealt aga midagi sellist…Kiirelt sai Liisu-Kärt lumehunnikule aetud, sest noh…ikka tavaline selline lumehunnik nüüd ka enam ei ole…
ja umbes täpselt 100 sammu päikese poole oli hoopis teine pilt :)
Edasise päevaplaani logistilisele lahendusele oli mul hea meel.
Üks armas suvine pruutpaar, kes elab natuke kaugel, tuli korraks Eestisse ülevaatusele ning loetaude päevadesse pidime mahutama ka ühe pisikese kihlusesessiooni. Hoidsime kolmekesi pöialt, et päike paistaks, aga eilne õhtu ületas ootused. Algul leppisime kokku, et äkki nad sõidavad minu juurde, aga kui jutukate inimeste seltskonnas tuli välja, et Tallinnas on samal ajal uhke tantsuvõistlus ja Ketlini sõbranna plaanib seda vaatama minna ning mul juba ammmmu hingel kripeldab, et Ketlin ühtegi päris võistlust oma silmaga näinud pole, siis tegimegi plaanid kiirelt ringi. Samal ajal kui mina pruutpaariga kohtun, vaatab Ketlin koos sõbrannaga viimase isa valve all võistlust ja kui mul pildistatud saab, jõuan veel mina ka vaadata :)
Pruutpaari ma anna piiluda ainult natuke…niimoodi serva pealt. Aga juba ette võin öelda, et meil tuleb suvel üks superpäev, sest selle tunni sisse mahtus nii palju naeru ja nalja, et südamel on hea olla :)
Suve ootama jäädes, läksin siis uurima, kuidas Ketlinil läheb….
Kui tema sõbranna, kes on juba ise ka võistelnud, ning pealt vaatamine enam või siis veel mitte ;) nii põnev võib-olla ei tundu, siis Ketlin oli kui lummatud ja vahtis ikka mitu-mitu tundi kuidas tantsiti. Kuna minu teadmised on napid, siis meie valisime ilusaid kleite ning jälgisime, kas nad saavad edasi või mitte. Minu suureks rõõmuks oli enamus minu lemmikkleite eestlaste seljas :). Kuigi mul oli fotokas kaasas, siis pilti püüdsin teha seal küll esimest korda. Mõne klõpsu ikka tegin ise ja mõne tegi Ketlin.
Eestlastel läks minu arvates väga hästi. Arvestades veel seda, et meie oma Rapla inimesi oli finaalis nii palju. Nemad näiteks käivad sama treeneri juures kui Ketlin ja kui Ketlin väga tahab, siis mine tea, see aeg, kus tema samas kohas võiks olla, on peaaegu nagu homme :). Täitsa vabalt võiks Rapla tantsupealinn olla….
Eesti paar, kellel selle võistlusel kõige paremini läks. See on tema finaalikleit, aga see, millega ta poolfinaalis oli, oli minu kõige lemmikum….aga kahjuks ma imetlesin seda siis ainult silmadega :) … võistlus oli muidu suurim ja tähtsaim, mis sellel aastal Eestis olema saab.
emotsioonidega nad seal tantsupõrandal igatahes tagasi ei hoia ja kui ma oleks fänn, siis puhas kuld oli ikka mitu-mitu tundi mul seal jalge ees…pildista aga.
minu kõige lemmikum, on aga Ketlini tehtud. Ta nii väga tahtis ka. Mina panin setingud paika ja aitasin tal teletoru hoida. Tema ülesanne oli õigel ajal klõps teha…
Onjuu päev nagu kirju liblikas?
