Rubriigiarhiiv: õues

Kunagi jäin võlgu ühe imelise sügisese pühapäeva. Nüüd kus päeval meil siin üldse valgeks ei lähegi sobiks ju natuke päikest.

Hommik algas Moseli jõe ääres. Nii väike ja ma milline loodus, no sõitsime ka teise riigi otsa :) Kenasti gepsu abiga. Tahtis teine vist, et me loodust imetleks, sest vahepeal oli tunne, et me sõidame nats aega ühes suunas ja siis risti teises suunas. Vahepeal tuli juba friiki tunne, sest mitte ühtegi inimest ei jala ega ka autoga ei näinud. Lõpuks jõudsime Marie juurde. Kui ma oma töögraafikut vaatasin, siis tuli mulle meelde, et samanimelise inimesega olin ma kunagi ühes toas töötanud. Mina olin osakonna silmailu, ametinimetusega spetsialist ja tema ülikoolist tulnud peaspetsialist. Eelmisel õhtul vaatasime fb järgi, aga selle sentkordasent pildi järgi see küll sama inimene ei olnud. Kohale jõudes, aga oli ikkagi – umbes täpselt poole peenem ja täitsa heleda peaga. Üldse olid seal kõik inimesed liiga ilusad :). Vana tuttavaga ikka, jagus juttu terveks tunniks ja tegimegi jalutuskäigu kohalikul promenaadil, aga enne seda jalutasime viinamarjade vahel…magusad olid. Pidi olema nii, et kui põhikorje on ära olnud, siis ei pahanda keegi, kui seal maiustamas käid.

Nende moodne mere koosnes eestalsest emast ja soomlasest isast. Perepojal veab, sest seal on piisavalt palju soomlasi, et tema saab käia soome keeles koolis. Eesti keelt rääkis nagu eestlane, aga mõtlema pidi soome keeles. Marie rääkis kuidas lapsed, kes seal juba sündinud peavad seda oma kodust ja Eesti on nagu muinasjutumaa – käiakse ju siin jõulude ajal ja suvel. Neil pole õrna aimugi, mis siin novembris toimub :)

Edasi viidi mind pisikese Ilaria juurde. Vot neid keeli, mida tema tulevikus oma emakeeleks nimetada võiks ei saa vist ühe käe sõrmedelgi kokku lugeda. Ilaria isa on pooleks itaaliat ja prantsusmaad :) ja prantsuse poole jaguneb veel kaheks. Peale sõda toodi Luxemburgi ülesehitama itaallased. Lähimaid naabreid ei tahetud võtta või ei tahtnud ise tulla ja Itaalia oli sellel hetkel sobivaim. Täna on selleks seal portugaallased. Ilaria isa juba sündis seal ja nii võib teda kohalikuks nimetada. Ilaria vanaisa tuli poisikesena ja tema elab ka seal. Vanavanaisa, kes tuli täismehena, läks ikkagi vanaduses koju tagasi. Ilaria emas on eesti ja vene verd ning omavahel räägivad nad inglise keeles. Ilaria isa vist rääkis kõiki keeli, mis ma küsida oskasin, sest peale itaalia-prantsuse-luxembourgi-inglise keele mängis autos saksa keelne raadio :)

ja juba tuligi jälle takso järgi, et mind järgmisse peatuskohta sõidutada. Kohtuma lahedate vendadega. Nendega oli ülilihtne. Kuna mul kodus Ketlini-Liisu näitel suht samasugune valik, siis tuli lihtsalt proovida samu võtteid ja asi toimis ideaalselt. Poisid hüüdsid samamoodi nagu minu plikad – pildista nüüd, aga lõpuks jõudsid ikka ka küsimuseni – aga miks sa nii palju pildistad. Tunnike möödus ülikiirelt ja sellesse sessioon loen ka ühe oma suurimatest töövõitudest sellel reisil  – tõrkuva pereisa sain mitte ainult pildile, vaid ka naerusena pildile …jeeeeee :))))

Edasi oli mul Geaga kokku lepitud, et kui päike paistab, siis ma ikka teen neist veel mõned klõpsud ja nii me siis jalutasimegi mina võileiba pugides, eelmisel päeval leitud moodsasse parki.

Päris emotsioonid ka ikka pildile.

need kaks on mu lemmikud. Gea küsis, et kuidas saab mingis suvalises põõsas üldse selline pilt välja tulla ning see päikesega pilt on lahe sellepoolest, et tegelikult on päike minu selja taga :). Kuna nende taga aga klaasist maja, siis päike peegeldas seal niimoodi tagasi :)

Selle päeva viimase perega olin kohtunud juba paar nädalat varem pulmas ja pool eeltööst oli nagu tehtud. Mõnes mõttes kõige keerulisem pildistamise iga on aasta ja kahe vahel. Sõnavara on napp ja üldjuhul ei oska nad seisukohta võtta, et kuidas minusse ja minu soovidesse suhtuma peaks. See on minu õnn kui tähelepanu nii palju hajub, et nad käituks nii nagu oleks täitsa tavaline õhtupoolik.

ja päike – minu lemmik – peegeldas nüüd hoopis toapõrandalt tagasi. Kas saab veel rohkem koostööaldis olla :)

See parempoolne on ka üks mu lemmikuid – kuidas riietada pooleteisest ;) – ma usun, et äratundmisrõõmu kõigile…

Päeva mõnusalt õhtusse veeretatult ja ikka pean vahepeal endale meeldetuletama, et see ongi mu päris töö :)

Lugejad juba nurisevad, et kus pühapäevane lux postitus on, aga nats peab veel ootama. Kuna tegemata piltide postitamine võtab nii kaua aega, siis ma vahepeal pean töötlema, siis saan endale jälle nikerdamist lubada :). Vahepeal aga üks suvine meenutus.

Juba suve algul mõtlesin, et miks mitte teha pilte kodus, kutsun hoopis inimesed siia, selle asemel et Kadriorus jalutada. Mõte oli küll, aga teostuseni jõudsin alles sõprade näol. Triin on ise ka fotograaf ning minu piltidele jäänud ka varem. Sellel suvel käis ta mul abiks ja vastutasuks rivistas ühel suvisel õhtul oma pere mu kaamera ette. Sessioonile jõudsin nad vist kaheksa ajal õhtul kui mitte veel hiljem…aga suvi ju :)

kõigi lemmik võrkkiik ja laste lemmik suur kivi

jalutuskäik tulevases kuusemetsas :). Ükskord käisime kontrollimas pea 90% kevadel istutatud kuuse- ja männiistikutest on tublid olnud.

meie pere ploomiaed :)

väike puuriit ja suur :). Viimane oli küll riigi oma ja juba minema viidud ;)

jalutuskäik naabrite juurde…

Kuna ma isegi olin “naabrite” aias esimest korda, siis üllatuseks leidus seal ikka väga rohkelt erinevaid pildistamise võimalusi nii, et ühe armsa paari kutsusin kohe järgmiseks siia. Kuna nad tuli nagunii kaugelt, siis minu kodu jäi vaat et teele ette :)

Kokku saime teel koju, ehk et koht kust ma tihti mööda sõidan ja alati mõtlen, et tahaks seal pilti teha. Seekord olid tingimused ideaalsed. Terve päeva pilve taga olnud päike, mis ka mõne piis poetas, pakkus just õiges kohas meile päikese ning taustaks tumedad vihmapilved, mis olid teel õigele poole :)

edasi jätkasime seal kus Triinu perega lõpetasime ehk naabrite juures.

Vot sellised 2 toredat suvist õhtut ja järgmiseks aastaks on mul kohe juba julgemad plaanid :)