Rubriigiarhiiv: õues

Lill

Sügis

Sügis on minu jaoks kõige kõigem kuu. Ühelt poolt oled suvest niiiii väsinud, et ega mõte veel üks kuu samas rattas – fotokas iga päev käes – ei ole just kõige lemmikum. Nii kui aga üheks päevaks käest lasen, siis ma jään haigeks. Juba kaks aastat järjest on nii juhtunud. Teiselt poolt on see meie riigis kõige-kõige-kõige ilusam aeg ja kui ma saaks valida ainult ühe kuu, millal pildistada, siis ma valiks ilma silmagi pilgutamata septembri. Kui siia kõrvale võtta veel esimest korda kooli minev laps ja hull logistika kõige kolme vahel, kõik ringid ja trennid ja vihikute paberid, mis tegelikult minu konti nii väga ei murdnudki, siis aitab see lisaks pildistamisele ja töötlemisele kenasti päevi õhtusse saata. Natuke on vaja ju veel septembris aja peal joosta ka ja  nats remonti ju mahtus ka veel ära ja täpiks läksin ise ka kooli. Tundub, et sujub.  Vaikselt hakkavad lehed puude otsast otsa saama….ok vahemalt 2 järgmist nädalat peavad veel puu otsas olema :) . Suvel jõuludeks lubatud pilte saavad ka juba esimesed kätte. Ausõna püüan ka arveid saata ja juba valmis töid päriselt lõpetada…. meilidele vastamine on ikka kõige nõrgem lüli…Ma nii igaks juhuks ütlen, et äkki keegi loeb. Ausõna, kui keegi kirjutab juba kolmandat korda, siis ma vastan kohe kindlasti. Vastan ju …hmmm…ma loodan. Ma ei saa sinna midagi parata. Või siis nagu Kärduka õpetaja kirjutas, et Kärt jääb liiga tihti esimesse tundi hiljaks. Järelikult teevad õed talle vahetusalas ja trepijooksus ära, aga no see on minu viga, sest mina ärkan hommikul kõige viimasena ja mul ei ole isegi mitte ühtegi vabandust.

Pildistamisest ka. Kolm pere, keda ma tunnen juba aastaid. Nendega on alati nii lahe ja lihtne ja kui lapsed on juba nagu omad, siis nad ju teevad kõike, mis ma ütlen :) …. ok ei tee, aga vähemalt pildi pealt paistab nagu teeks. Lapsed on ikka nagu lapsed :)

Mul on teine hunnik sügise pilte veel ja omaarust olen ma ka suure hunniku ilusaid pulmapilte teinud sellel suvel. Ma ühe kaupa panen neid ikka instagrami ka, nii et kui keegi tahab teada, kas ma olen elus, siis sealt näeb ;)

Rubriigid: õues, pered | 1 kommentaar
Lill

Marise pere

Kirjuta blogi, kirjuta blogi…siis satuvad just sinu inimesed sinu ellu :). Jaaa ma tean ju seda :). Maris kirjutas ka juba vist kevadel, et kui sügis tuleb, siis ma ju olen valmis sõitma teise Eesti otsa neile külla. No näiteks oktoobris. Muidugi -vabalt…kui tundub, et kõik sobib ja just nii peabki olema :)

Ega ma ju ei tea kuhu ma lähen või kelle juurde, aga kui ma olen ilusti blogi kirjutanud, siis ju need, kes kutsuvad teavad. Ohh kui ilus oli enamus teest ja nii ma siis kohale jõudsin. Kõige lühemalt kokku võttes võiks see olla täpselt minu pere kui laste järgi vaadata nii umbes täpselt 7 aasta pärast, kui aga ainult vanemaid vaadata, siis homme :). Just täpselt sellised lapsed ja sellised vanemad ja selline suhtumine ja sellised suhted…kõik sobib-  jah just, selle me võtame :)

Lapsed omavahel ja vanemad lastega ja vanemad omavahel. Selline toetav ja sõbralik…no ja mis seal siis imestada kui kõik saavadki oma elus nii hästi hakkama.

Jalutasime põhimõtteliselt ümber maja ja jutustasime ja tegime pilti ja siis jutustasime jälle ja tegime veel pilti ja noh see tavaline minu töö :) ja siis pärast sõin kõhu täis ja sõitsin koju tagasi. Tunne oli väga hea :) … ma ühe teise postituse teen veel, sest see kõik ei lõppenud üldse sellega, mis viimasel pildil on :)

kui ma saaks valida, siis ma teeks kõik pildid ajavahemikus 1.08-30.10 :) noh kõige ilusama valgusega aeg….päriselt ka…

Rubriigid: õues, pered | 5 kommentaari
Lill

Mari

Mariga sain ma tuttavaks vist juba kolm aastat tagasi. Oli üks ja ainus kord siiamaani minu elus, kus natuke mööda rääkimist ja valesti aru saamist viis selleni, et ma pidin olema hoopis teises kohas ja tegema hoopis midagi muud, kui ma hetkel tegemas olin. Ühesõnaga oli vaja ülikiirelt kedagi pildistama minu asemel. Igatahes olin ma ühel hetkel saanud isadepäeva hommikul telefoni otsa Mari ja moosisin enda jaoks täiesti võõrast inimest minema just nüüd kohe uksest välja ja tegema ära ühe töö minu eest. Töö sai tehtud ja meie rääkisime vist vähemalt tund aega pärast telefoniga :) ja nii me siis räägime siiamaani :). Tööle sõites või töölt koju, saadame sõnumeid hommikul kell seitse või öösel kell kolm. Paneme hullu nii sarnasel kui ka täiesti erineval moel. Jagame töid ja ikka tuleb ette, et konkureerime teineteise vastu :) Mari utsitab mind hea ja kurjaga tegema asju, mida ma ikkagi lõpuks ei tee, aga alati luban ja tuleb alati sinna kuhu ma kutsun :). Koos saame ilusamaks, targemaks ja osavamaks, aga lõpuks on ikkagi tema ilusam ;).

Mari pere pidin ma pildistama juba ammu, eelmine aasta ja siis kevadel ja siis suve alguses ja siis….ikka tuli miski või keski vahele kuni lõpuni välja, sest sellel päeval sadas väljas vihma. Aga kui Mari pildistas viimati mind paari pluss kraadi ja vihmaga, siis 20 plussi on kõvasti parem kuigi vihm oli tugevam. Vaadake nüüd jah teised sõbrad fotograafid, kus vihma ajal pilti saab teha ;), aga väga mõnus oli seal küll ja lõpuks jäi vihm ka järgi …. Mari sai teada, mis tunne on olla laste emana teisel pool kaamerat, kuidas iseensest tuleb see laste utsitamine ennast kokku võtma ja kaamerasse vaatama, sest need mööda põrandat vingeradmised ei anna ju mingit tulemust ja siis pärast vaatama, et ikka annavad küll :) ja tehke mis tahate, mina ikkagi tahan, et kõik vingerdaks, suud kõrvuni ja kaamerasse ei vahiks…ok korra ju võib :)

Rubriigid: õues, pered | 1 kommentaar
Lill

Lapsed

See ei ole isegi mitte naljakas, kuidas ma kuidagi ei jõua postitama. Teed seeria ära…ohh lahe, sellest võiks blogida ja siis tuleb jälle elu vahele ja nii ta jääb…kuni järgmise korrani :) Suvi on naljakas aeg. Tahaks nagu kõike. Tööd teha, sest parimat võimalust meil õues pildistamiseks ei ole, samas tahaks ju ka puhata, sest kõik teised teevad seda, tahaks kodus ehitada, sest millal on veel see võimalus õues laudu värvida ja aiast ei hakka ju rääkimagi.

Jagasin siis ikkagi nii, et suvel teen tööd, sest minu töö ongi suvetöö ja siis kui on hall ja pime, siis värvin ja unistan ja aiatööde tähtsus on siis looduse poolt nulli viidud :). Ja suvel tööd teha on kuidagi mõnusam. Lastel on ruumi joosta, päike on oma töö teinud ning kui õnneks läheb, nagu eile, siis saab beebi korviga viljapõllu sisse ära peita. Nädalavahetused mööduvad pidutsedes või siis olgem ikka täpsed, teiste pidusid dokumenteerides. Iga suvi on erinev ja sellel suvel kui ma 8 päeva jooksul juba kolmandat korda Pärnumaale pulma sõitsin oli naljakas tunne küll :)

Aga ikkagi on minu lemmikud lapsed. Kevadeti lasteaedes käies ja laste südameid võita püüdes, olen märganud, et nii mõnigi pere on tänu lapsele jõudnud järgmisel hetkel täies koosseisus minu juurde. Ma ju täpselt ei tea, kuidas see neil käib, et kas laps tuli koju ja ütles, et oi kui lahe, meil oli lasteaias pildistamine või siis ema vaatab pilte ja ütleb, et ehhh näe, polegi laps ehmatanud näoga ja prooviks ka….igatahes on väga lahe, sest mina olen selle pere väikesele kõige tuttavam inimene ja meil juba on oma side :)

Piinlikult pean ju muidugi tunnistama, et ega ma väga kõiki lapsi ei mäleta, aga kui nad juba niimoodi mulle naeratavad, siis ma oskan järeldada küll, et ju me oleme enne kohtunud. Ja nüüd siis piltide juurde…. Kutsuti mind pildistama kuldpulmi ja kuna tegemist oli suve esimese päris suveilmaga, siis oli kõik veel ilusam kui muidu. Kõige tähtsamad olid südames täpselt samasugused nagu 50 aastat tagasi ja ….. aga mind tahaks rääkida hoopis lastest… Üks lapselaps lõpetas just nädalapäevad enne seda lasteaia ja see pidu ei olnud mitte meie esimene kohtumine. Pole siis ime, et tuttavalt meeldides leidsime kergesti ühise keele ja võtsime siis tema täditütre ka kampa ja sellel ajal kui täiskasvanud oma lahedat pidu pidasid ehk et istusid-istusid-rääkisid-istusid-rääkisid-istusid…. tegime meie autoga, mis oli vanem kui nende nende vanemad, väikese sõidu :)

Ma ju tahaks muidugi rääkida sellest, et sellel poisil on 3 venda ja tüdrukul väga lahe väikevend ja neil imelised vanemad ning loomulikult ka vanavanematest…. äkki ühel päeval….

Rubriigid: õues, pered | Kommenteeri
Lill

päkapikule

eile hommikul ärkasin üles ja mõtlesin, et ma ikka tahaks ka, et mul päkapikud käiksid. Mis ma siis tahaks….no vot ei teagi :). Midagi pole nagu vaja, sest kõik on olemas ja mida veel ei ole, see juba paistab ja kuidagi eriti läägelt hästi on kõik. Ma ikka hoian kõvasti tagasi, et mitte koguaeg keksida kui hästi kõik on, sest kõlab kuidagi kahtlaselt ja pärast on mingi jama. Ükspäev tuli isegi üks tark mõte pähe, et kuidas kahekümnendates tahame muljet avaldada tervele maailmale, kolmekümnedates sellele ühele ja õigele ning neljakümnendates iseendale. Praegu tundub, et selle viimasega läheb kõige lihtsamalt ja väga lihtne on täppi panna ja siis õnnelik olla. Kunagi kui ma blogi pidama hakkasin, siis ma lubasin, et ma selliseid postitusi ei hakka mitte iialgi tegema, aga noh nüüd siis hoopis selline aeg.

Ahh et päkapikud. Ma siis mõtlesin, et las üllatab, vaatame, kuidas hakkama saab. Eile hommikul aknast välja vaadates oli algus paljulubav :) ja ega tänagi kehvem pole. Äkki peaks isegi sussi akna peale panema.

Rubriigid: Krista, õues | 2 kommentaari