See on järjejutt, ehk et algus on allpool. Minu teine (tegelikult kolmas) päev komandeeringus algas sünnipäevaga. Gea pisike pojake sai 2 aastaseks. Kuna väike Kaspar on enamuse ajast oma äärmiselt rahuliku isa valvsa pilgu all, siis on ka poiss täpselt isa moodi. Ta vist ei suuda aastaga ka sama palju segadust korraldada kui minu tüdrukud ühe päevaga. Tuleb aga jälle väimespoisina ristike nime taha teha. Ütleme nii, et neljandaks päevaks olin võitnud ma arvan et pool tema südamest ja eks me selle teise poolega saame kunagi hiljem hakkama….
minu ja Kaspari rõõmuks pandi küünlaid põlema vähemalt 10 korda. Isegi tikk ei kustunud vahepeal ära ;)
me tegime päris fotosessiooni ka…toas ja õues…
aga …kuna päris tööpäev oli veel 4 peret pikk, siis ma rohkem ei näita…
sellises metsas käisime…
Superarmas Marta naeratas koguaeg…nii toas kui ka õues…Marta on see laps…
Täitsa naljakas küll…5 aastat tagasi oleks ma olnud täiesti paanikas. Lähme õue – kuhu poole – ma ei tea :) Kuidas ma saan niimoodi pildistama minna, et ma pole kohta enne üle vaadanud…nüüd aga…ohh lahe lilla põõsas..oi milline lahe sild on autopoe kõrval :)
nii…”taksooo” kohal…järgmine :)
Ingridi pere mehisem pool on häbelikum ja neid ma ei näita. Küll aga on peres üks keskmine tüdruk, kes krutskeid täis ning teadis täpselt, et kui teda pole siin, siis pole teda olemas. Puhas minu rõõm…ja veel sellised õed kah…
jaaa see on täitsa tavaline, et ütled ühele…9…oli vist…tüdrukule, et mine nüüd selle sõjaväe kiivriga sinna põõsasse luurama :). Väikesest Eestist ka, et kui Ingridi pere keset Euroopat ei ela, siis elavad nad meie vanast Nõmme kodust kiviga visata.
Toas jalutasime diivaniga mööda suurt tuba ning sessioon lõppes lõunalauas….mmmm….lõhepirukas. Täitsa tavaline köögipilt ning pereisa maal…ning ausõna ka meie peres näevad enamus raamaturiiuleid sellised välja.
Kui ühe pere lapsi, kus vanuse vahed üle ühe käe kipuvad olema, on keerulisem koos tegutsema panna, siis kolm pea ühevanust sõbrannat – tulista aga…
ja selline on ühe lapse ema…päriselt ka! Ma nüüd tõstan käed üles, sest ma sain seal ikka mõnusa ilushoki. Kõik olid niii ilusad ja Margit on minu vanune!
ja selline on ühe sõbranna vend. No vot see on alles poiss. Täitsa juhuslikult jälle!!! oli ka tema isa minu koolivend ja ma ikka mõtlen keskkooli, mitte ülikooli, kuhu pea pool Eestit võib-olla sattunud on. Ma kohe julgelt võin öelda, et sellist last pole ma oma silmaga enne näinud. Niiiiiiiiiii tark, nii südamlik, nii suure empaatiavõimega ja seda kõike selles vanuses. Absoluutselt iga ema unistus on just selline poeg.
Vähemalt pool tööd oli Margitil tehtud ja kohad, kus pilte teha kirja pandud. Moodne linnaruum, kus tunne nagu Saaremaal, aga tegelikult….
…..ja viimane kohtamine…
Mari-Liis ei käinud küll minuga ühes koolis, vaid kõrval koolis, aga selle eest eelmise postituse poisi isa ja Mari-Liis elasid kunagi ammu ühes majas. Nüüd nad teavad seda, sest kõik autosõidud möödusid minu küsimuste tulva all. Kes, kus, kui kaua, miks, kellega, kuidas jne jne :). Ma loodan, et keegi ei pannud pahaks :) ….Aga Mari-Liisi kodus on selliste suurte pruunide silmadega tüdrukud, et isegi mina ei suudaks neile ei öelda ning tõe huvides olgu öeldud, et pereisa mõõtis just enne sessiooni omale temperatuuriks üle 38 kraadi. Nendel hetkedel kui ta pildil ei säranud oli ta kohe täitsa haige. Vot sellised on välismaa mehed :)
Minu suur poolehoid pärast Kärdukat kuulub hea isuga pontsikutele….ikka peab igas peres olema ka vähemalt üks selline…
apppiiiii ma tegin seda postitust praegu ligi 3 tundi. Ma jõudsin koju tagasi umbes 6500 kaadriga ja mis te arvate, et sealt on lihtne valida.
Ma homme äkki ei jõua, nii et pühapäeva postitus tulebki hoopis pühapäeval. Ma nüüd vahepeal teen jälle septembrikuu töid…jaaaa…ma olen oma järjega nii maas, aga mul on graafik seina peal ja kui kõik hästi läheb, siis tuleb mul isegi jõuluvana nii, et ma tööd ei tee….kui hästi läheb :)
