Rubriigiarhiiv: pered

Lill

Beebi Paul

Mulle nii meeldib, kui keegi “unustab” oma beebi esimese 10 päeva jooksul pildistada ja siis kui see sama beebi on nii umbes 100 päeva oma vanematele naeratanud ja lausa nõudnud, et see vähemalt 100ks aastaks jäädvustatud saaks, tulen mängu mina.

Ja mulle nii meeldib. Saate ju isegi aru miks. Mina ei pea peaaegu üldse mitte sekkuma, sest superstaar on beebi ise teeb ja tahab ja naudib täiega. Vanemad peavad ka teda imetlema ja vahel kui paar vanemat õde-venda ka, siis võib beebile tunduda, et tema 15 minutit on juba alanud. Ja nad oskavad sellest viimast võtta. Mitte alati nii kaua kui kontsert kestab, aga piisavalt kaua.

Ja siis veel emad. Mina küll sünnitusmajast sellise näoga koju ei tulnud, et pildi peale minna, aga vot 100 päeva hiljem juba täitsa vabalt. Jälle puhas rõõm minu jaoks, sest iga pereliige ju peab superstaariga pildile saama.

Ükspäev kui ma sattusin oma ema juures meie lapsepõlve diapositiive vaatama ja mu oma lapsed kõrval itsitasid – emme, mis nägu sa seal teed, appi, mis te seal teete, näe mul on see sama kampsun seljas, mis sul seal jne jne. Need pildid päriselust tundusid kuidagi rohkem päris :). Muidugi peavad olema ka need naeratame kõik koos kaamerasse, aga mulle endale meeldivad need natukenegi päriselu moodi pildid rohkem ja väga lahe kui kellegile veel :). Ega need ju nüüd päris päriselu ka ei ole, sest kõik pudru tuleb näo pealt ära pühkida ja taustalt vahel üleliigne kah, aga ikkagi …

Kui Pauli pruut kunagi kommenteerib, et miks teine nii palju kohvi joob, siis saab Paul saab öelda, et näed juba paarikuuselt tegi ta sellega algust ja nii see harjumus külge jäi ;)

Ja üldse paistis meil siin talvel koguaeg päike ka :).

Rubriigid: beebi, beebid, kodus, pered | 1 kommentaar
Lill

Sügis

Sügis on minu jaoks kõige kõigem kuu. Ühelt poolt oled suvest niiiii väsinud, et ega mõte veel üks kuu samas rattas – fotokas iga päev käes – ei ole just kõige lemmikum. Nii kui aga üheks päevaks käest lasen, siis ma jään haigeks. Juba kaks aastat järjest on nii juhtunud. Teiselt poolt on see meie riigis kõige-kõige-kõige ilusam aeg ja kui ma saaks valida ainult ühe kuu, millal pildistada, siis ma valiks ilma silmagi pilgutamata septembri. Kui siia kõrvale võtta veel esimest korda kooli minev laps ja hull logistika kõige kolme vahel, kõik ringid ja trennid ja vihikute paberid, mis tegelikult minu konti nii väga ei murdnudki, siis aitab see lisaks pildistamisele ja töötlemisele kenasti päevi õhtusse saata. Natuke on vaja ju veel septembris aja peal joosta ka ja  nats remonti ju mahtus ka veel ära ja täpiks läksin ise ka kooli. Tundub, et sujub.  Vaikselt hakkavad lehed puude otsast otsa saama….ok vahemalt 2 järgmist nädalat peavad veel puu otsas olema :) . Suvel jõuludeks lubatud pilte saavad ka juba esimesed kätte. Ausõna püüan ka arveid saata ja juba valmis töid päriselt lõpetada…. meilidele vastamine on ikka kõige nõrgem lüli…Ma nii igaks juhuks ütlen, et äkki keegi loeb. Ausõna, kui keegi kirjutab juba kolmandat korda, siis ma vastan kohe kindlasti. Vastan ju …hmmm…ma loodan. Ma ei saa sinna midagi parata. Või siis nagu Kärduka õpetaja kirjutas, et Kärt jääb liiga tihti esimesse tundi hiljaks. Järelikult teevad õed talle vahetusalas ja trepijooksus ära, aga no see on minu viga, sest mina ärkan hommikul kõige viimasena ja mul ei ole isegi mitte ühtegi vabandust.

Pildistamisest ka. Kolm pere, keda ma tunnen juba aastaid. Nendega on alati nii lahe ja lihtne ja kui lapsed on juba nagu omad, siis nad ju teevad kõike, mis ma ütlen :) …. ok ei tee, aga vähemalt pildi pealt paistab nagu teeks. Lapsed on ikka nagu lapsed :)

Mul on teine hunnik sügise pilte veel ja omaarust olen ma ka suure hunniku ilusaid pulmapilte teinud sellel suvel. Ma ühe kaupa panen neid ikka instagrami ka, nii et kui keegi tahab teada, kas ma olen elus, siis sealt näeb ;)

Rubriigid: õues, pered | 1 kommentaar
Lill

Miina ja Minna

Miinal ja Minnal on päris mitu asja ühte moodi. Mõlemal on kaks suurt venda….jeeee…iga tüdruku unistus. Mina mäletan kui need vennad olid veel päris pisikesed ja mul on selle kohta isegi fotosüüdistus. Nende emad on olemuselt sarnased ja isad – tundub ka :) ja need vennad on kõik lahedad. Sellised päris poisid :)

Mõtlesin, et kuna ma nii harva postitan, siis kaks kärbest korraga oleks nagu kaks postitust. Üks siis Tallinnast ja teine Tartust.

Minnaga kohtusin siis kui ta just sündis. Mulle kohe meeldivad need mitmendad lapsed. Kui sündides veel vanemad vaatavad, et keegi liiga kõvasti ei pigistaks, siis tants ja trall ja tagaajamine käib ikka juba loomulikuks saanud rada ja vaikus on majas ikka siis kui kõik magavad :)

Ja siis Miinaga kohtusin kui ta oli juba paar kuud vanem kui Minna. Juba hoopis teine elu. Suured vennad teadis juba täpselt, mida õde tahab ja kõige suurem vend võttis ões nii igapäevaselt sülle, et iga ema heldiks. Poisid mängisid vahepeal ikka oma poistemänge, mis nõuvad suuri füüsilisi ruumi ja driftimist (tüdrukute emana jõudis see sõna alles paar päeva tagasi minu sõnavarasse, aga vähemalt lasteaia ealiste poiste emadel on see vist igapäevane väljend, kui jälle püksipõlved läbi on), aga kohe kui oli vaja õde hoida, siis olid nad hellus ise.

Kõikidele lastele lahedat lapsepõlve ja uute kohtumisteni :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

Ronja oota(b)s väikest õde

Noh piltide peal ootas ja nüüd on ta juba sündinud…jeee :). Blogimaailmas väga lihtne loogika, see, mida sa näitad, seda sa ka järelikult teed. Või siis lugeda ridade vahelt, seda meeldib väga teha. Mulle näiteks meeldivad igas vanuses lapsed ja mulle väga meeldib külas pildistamas käia. Ma ju ei hakka jälle seda stuudio juttu rääkima, endalgi juba vahel tunne nagu katkine muusikamasin, aga lapsed tunnevad ennast omas kodus kõige vabamalt ja mina tahan päris elu…iseasi kui osav ma selles olen, aga ikkagi :)

Ja külla minnes on veel üks suur-suur pluss. Kodus on inimestel hoopis teine diivan, kodus on hoopis teistsugused toad ja valgus ja muud asjad – seda siis vahelduse mõttes. Kodus võib olla ka  just see sama täiesti teistsugune sinine koolilaud nagu meilgi ja ka see on suur pluss. Kui ikka keegi ostab samasuguse laua, siis järelikult on ta juba poolel teel minu inimeseks :) ja järelikult ma olen täiesti õiges kohas. Igal pereliikmel on mingi oma kiiks selles kõige paremas mõttes. Muidugi osad julged võtavad ka külla tulles oma asjad suure kohvriga kaasa, aga ma ikkagi kardan, et mõned on nii palju tagasihoidlikud…ahhh see tekk, tegin jah ise…jaa need kleidid … jah ma õmblesin need ise ja äkki nad polekski neid kaasa võtnud, aga nüüd kus ma juba külas olen, nüüd ikka tuleb kõik riidekapist üles otsida.

Vahetame veel riideid…nii midagi, mis selle diivaniga mätshiks, nii ja nüüd see  on nii lahe kleit, kus me sellega lähme… apppi kui ilus ilm ikka õues on ja me lihtsalt peame õue minema ja nii see pere siis tuhnibki mööda kappe ja leiab asju, mida ise ei mäletanudki enam.

Mulle meeldib ja kui kellegile veel meeldib, siis kutsuge aga mind külla :)

Ja nende pere esimestest lastest ja ma juba kirjutasin kaks postitust allpool ja ikka täitsa kopipaste võiks siia teha :)

Rubriigid: kodus, pered | Kommenteeri
Lill

Marise pere

Kirjuta blogi, kirjuta blogi…siis satuvad just sinu inimesed sinu ellu :). Jaaa ma tean ju seda :). Maris kirjutas ka juba vist kevadel, et kui sügis tuleb, siis ma ju olen valmis sõitma teise Eesti otsa neile külla. No näiteks oktoobris. Muidugi -vabalt…kui tundub, et kõik sobib ja just nii peabki olema :)

Ega ma ju ei tea kuhu ma lähen või kelle juurde, aga kui ma olen ilusti blogi kirjutanud, siis ju need, kes kutsuvad teavad. Ohh kui ilus oli enamus teest ja nii ma siis kohale jõudsin. Kõige lühemalt kokku võttes võiks see olla täpselt minu pere kui laste järgi vaadata nii umbes täpselt 7 aasta pärast, kui aga ainult vanemaid vaadata, siis homme :). Just täpselt sellised lapsed ja sellised vanemad ja selline suhtumine ja sellised suhted…kõik sobib-  jah just, selle me võtame :)

Lapsed omavahel ja vanemad lastega ja vanemad omavahel. Selline toetav ja sõbralik…no ja mis seal siis imestada kui kõik saavadki oma elus nii hästi hakkama.

Jalutasime põhimõtteliselt ümber maja ja jutustasime ja tegime pilti ja siis jutustasime jälle ja tegime veel pilti ja noh see tavaline minu töö :) ja siis pärast sõin kõhu täis ja sõitsin koju tagasi. Tunne oli väga hea :) … ma ühe teise postituse teen veel, sest see kõik ei lõppenud üldse sellega, mis viimasel pildil on :)

kui ma saaks valida, siis ma teeks kõik pildid ajavahemikus 1.08-30.10 :) noh kõige ilusama valgusega aeg….päriselt ka…

Rubriigid: õues, pered | 5 kommentaari