05. mai 2013
Ma käisin natuke aega tagasi ühte kuulsat fotograafi kuulamas ja irooniaga rääkis ta fotograafi tee alustamisest. Kõik tahavad olla suured ja tähtsad ja kui oled poole jalaga naaberriigis elavat sõpra pildistanud, siis saad ju kohe kirja panna, et oled rahvusvaheline ja egas seda tunnustatust sinna juurde saada ei ole kah nii keeruline. Tee kasvõi oma sõprade vahel võistlus ;) (ok ma nüüd ei mäleta täpselt, mis näited temal seal olid, aga mõte oli umbes selline) Tegelikult peab ikka kõik olema päris, siis on ka see tunne õige. Kõige lihtsam kõrgelt lennata on inimeste pildistajal kas pulma- või portreefotograafina. Kui meie pisikese Eesti kohta on juba 2 olemas ja nagu kõrvalt piiludes tundub, siis kolmas tõuseb ka kohe lendu, aga novot mul lihtsalt ei ole sellist suureks fotograafiks saamise ambitsiooni. Kusjuures äkki on see soetud vanusega, aga mõtlen, et inimesed võiks julgemalt öelda, mida nad ei taha või mis veel parem, ei oska. Kui edu on nagunii 99% töös, siis ma tahan osa oma tööst jagada oma pere ja maja ja veel paljude asjade vahel :) Mis aga lubada saan, jagada ennast tunni jooksul jäägitult lastele ja ohh seda õnne ja rõõmu kui nad kaasa tulevad :). Lapsed kohe sobivad mulle ja tundub, et mina neile ka ja mida rohkem neid ühes peres on, seda lihtsam ja lõbusam või siis lihtsalt mulle meeldib, kui on palju ;). Ma usun, et ma mõistan neid ja endal on ikka ülev tunne kui jõuad nendega samale levelile. Selle kevadine naeruste nägude saaks on kindlalt ületanud juba saja piiri ;)
Juba teist korda oli mul suur õnn, rõõm ja au saada lennutatud sinna, kus on natuke soojem ja ilusam ning mitme päeva jooksul pildistada üles suur hulk lapsi ja muud. Juba neid, kellega ennegi kohtutud ja leida uusi lahedaid tuttavaid. Oleks ka nagu rahvusvaheline töö, aga selle vahega, et vähemalt osa perest räägib eesti keelt. Ütlemata mõnus komandeering ja üks minu lemmikumaid töötegemise viise, kus mina olen ainult fotograaf ja päevaplaani on kirja pandud ka kus ja kellega ma hommikust söön ;). Kuna ma olen oma piltide töötlemisega alles poole peal, siis tuli tunne, et poole peal peaks ja võiks ühte pere näidata. Olles 2 aastat meie tüdrukutest maas, on valik täpselt samasugune. Ma nüüd ei hakka rääkimagi, kuidas enamus vestlust oli stiilis meil nii ja teil naa ja ooo meil ka nii ja teil ei olegi naa, aga ülilahe… ja lapsed – pildista ainult….
Tegime turistikaid, et oleks natuke rohkem aru saada, kus pilte tehtud on ;)
17. aprill 2013
Kui laps sünnib, siis räägitakse, et kõige tähtsam on ema ja armastus. Lasteias, koolis räägitakse, et kodu toetus ja hool on kõige tähtsam. Natuke aega tagasi rääkisin ühe naisega beebimassaazist ja ta ütles, et kui võtta ära vanemate probleemid, siis on ka lapsega kõik korras. Juba ligi 20 aastat tagasi nägin, et ühe sportlase edu, kes tahtis tippu jõuda, taga pidi olema toetav teinepool. Ühesõnaga juba pisikesest peale on vaja kedagi, kes usuks, toetaks ja hooliks ja kui see on olemas, siis no super… Lapsed, kes päriselt ka ei kakle ja kiskle, kes kallistavad, musitavad :)… ja kui neil on veel sellised vanemad, kes on neile sellise kodu teinud – millise lapse loovus ei lendaks siis seitsmendas taevas…
minu väike assistent vibreeris vahepeal ees ;)
Rubriigid: kodus, pered
|
01. aprill 2013
Kes oleks arvanud, et ühte nädalavahetusse mahub niii palju. Mul on tunne nagu mu silmad oleks poole suuremaks läinud. Peas keegi ruumi teinud, et kõik see, mis sellel nädalavahetusel vähemalt kolmest erinevast suunast minusse tuli on seda väärt. Ma püüan igast suunast eraldi natuke rohkem rääkida, aga ühe mõtte alla kogunesid kõik kokku – võita saab ainult andes!
Ma nüüd pean täpselt välja mõtlema, et millist võitu mu enda süda kõige rohkem ihaldab ja siis sinna anda :)
Fotosuunas peaks üks pilt rääkima lugu, mitte sada nagu minul tavaliselt :) …äkki ükspäev…
Rubriigid: kodus, pered
|
21. märts 2013
Kui osadel on kõikidele asjadele siin elus selgitus, siis mina ei kuulu kindlasti nende hulka. Ma ei tea, miks meie peres on just sellised lapsed. Miks mul on just see mees ja miks me ükspäev peaaegu täiesti lambist kolisime kohta, millest me enne kuulnudki ei olnud ja miks ma üldse pilti teen. Samas kõik on super ja ju siis pidi ilma minu suure pingituseta just täpselt niimoodi minema. Üks minu lemmikumaid tegelasi, kes käib ja teeb üllatuslikke tegusid, on päike. Juba aastaid on ta mind positiivselt üllatanud, paistes just siis kui teda vaja on ja hoidnud vihma kinni just siis kui pole õige aeg sadada. Fotograafi mätta otsast vaadates olen ma üks õnnelik inimene, aga eestlasele kohaselt ei tahaks ju ära sõnada, sest ülitöine õuepildistamise aeg, kus viimane kuupäeva kalendris on praegu juba 21.09, on ukse ees.
Kui päike juba on, siis on teine küsimus – kus ta on. Kas käib kõrge kaarega ja paistab lagipähe või käib madalama kaarega. Kui veel kuukene tagasi paistis ta hommikul Kärduka tuppa nagu 100vatine pirn, siis nüüd käib juba uut rada mööda. Nii on ka pildistamistega. Lepime kellaaegu ja kuupäevi kokku ja siis vaatame, kus ta parasjagu on ja kas temast ka abi on. Vahel on ta vales kohas, aga eile oli täpselt õiges. Eks muidugi on selgitus, miks me tund aega hiljem otsustasime pildistama hakata, aga ikkagi. Mulle meeldivad asjad, millele ei ole selgitust ja puhas õnn ja rõõm on avastada, mis tänu sellele saab :). Mina sain sellised pildid…
eile oli see ainuke päev nädalas, kuhu mitte ükski ilmateade päikest ei lubanud :)
Rubriigid: kodus, pered
|
10. märts 2013
Ma käisin jälle küla peal pildistama ja ikka ajan oma joru :). Ma nendega olin kohtunud juba enne ka, aga mõlemal korral stuudios ja seda milliseid pilte teha, ma vaatasin selle järgi, mis neil kaasas oli. Eks ma omas kodus teen ju samamoodi. Lasen aga kõik riided laiali laduda ja siis vaatan kuhu miski sobib. Külas käies annab aga ümbrus ja taust väga palju kaasa. Kui just keegi ajutises üürikodus ei ela, siis ma ikka usun, et inimestele meeldib see koht, kus nad elavad ja nad hoiavad ja koguvad enda ümber just need asjad, mis neile meeldivad. Ühesõnaga pika jutu kokkuvõte – kodu, kus inimesed elavad, teeb mu töö nii palju lihtsamaks ja ma usun, et tulemus ainult võidab sellest.
milline ideaalne lasteoa mänguasja riiul …ma mõtlen sisu poolest :) ja see paremal pildid olev taust ei ole tapeet, vaid Grete ise joonistas need pildid sinna – hea lastel loomi õppida ja mitte ainult. Kui juba seinamaaling, siis vot just selline ajatum …väga lahe. Seal allpool on ka näha, et koridoris olev roosa valgete täppidega sein ei ole ka mitte tapeet, vaid need täpid on sinna ise joonistatud. Ma ka üritasin tapeedi poest sarnast tapeeti edutult otsida, aga näed tubli inimene lihtsalt võttis kätte ja täüitas ise seina ära.
padjavalik ülisuureks inspiratsiooniks mulle…et siis see ülejärgmine postitus ;)
minu kõige lemmikum perepilt
ja kuigi kõige tähtsam oli uus beebi, siis tegelikult ei olnud mitte keegi vähem tähtis! …ja ma jälle unustasin ennast sinna….
Rubriigid: beebid, kodus, pered
|
