11. mai 2012
Just käisid mul siin mitu pere järjest külas ja tundub just paras hetk meenutada, kuidas ma ükskord külas käisin. Mõnikord on kohe niimoodi, et lähed kellegi juures uksest sisse ja tunned nagu oleks koju jõudnud. Kõik tegutsevad rahulikult oma asju tehes edasi ja ise kah nagu sulaks perre. Vaikselt sätid mänguasju parema valguse poole ja luurad pisikeset mööda põrandat. Püüad suuremaga sõbrasuhteid luua ja jood hea meelega tema valmistatud kohvi. Vahepeal näitad, mis sinu salakastides peidus on ning lased rahulikult värvilisi mune ritta sättida. Lapsed vaat, et ei saagi aru, et mingi tähtis fotosessioon toimub ning on õnnelikud, et emme ja issi mõlemad leidsid aega tema kohvikust läbi astuda. Ja kui siis ilusa laua ääres kõik koos sünnipäeva torti sööme, ei ole enam isegi minul mingit tunne, et tööl oleks. Olengi nagu vana sõbra juures külas. Leiame kiirelt ühised pidepunktid ja rõõmustame laste üle…. ja kui ma siis ennast lõpuks lausa vägisi uksest välja ajan, siis on südamel hea tunne, et just selliste tunnikeste pärast ma seda tööd teengi…..
Inimesed täpselt minu liivakastist…veab ikka mul! :)
Rubriigid: beebid, kodus, pered
|
03. mai 2012
Pepega kohtusin ma esimest korda kui ta oli peaaegu sama vana kui Zara. Natuke noorem tegelikult :). Ma armastan kodus piltamisi. Ma ei ole veel leidnud mitte ühtegi miinust selle juures…no ok ühe pisikese enda pärast võiks ju tuua – ma unustan ennast pildistama ja pean ennast ikka vägisi lahkuma sundima. Ükskõik kui väike või suur või huvitav või eriline kellegi kodu on, siis pole näinud veel ühtegi, mis ei sobiks. Noh jah minu suure lahtise ava (fotograafiline termin) armastuse juures, seda kodu nii palju peale ei jäägi. Pepe ja Zara uus kodu on üks paremini läbimõeldud pindasid, mida ma näinud olen. Nad peaks kohe ekskursioone oma koju tegema, et kuidas väikeses kodus suureks elada saab. Absoluutselt kõik võimalikud ja võimatud nurgad on viimase cm-ni läbi mõeldud ja mis seal siis lõpuks imestada kui neile lõpuks magamistuppa ka vann ära mahtus :)
Teine asi on pere omas kodus. Kõik lapsed tunnevad ennast kodus ju koduselt ja mida mürakarum, seda suurem on minu võit. Las möllab, ema ei pea muretsema stuudio kallite välkude või sellepärast, et laps ei taha õiges valgusvihus püsida. Mis veel põhiline – riidekapp on kohe kõrval. Vaja ainult uksed valla lüüa ning sobivaid autfitte valida. Näidake mulle last, kes ei oleks uhke oma mänguasja tagavara üle. Lõpuks veetakse sind veel kättpidi pärast sessiooni vaatama, et mis mõnes pisikeses salakarpi tal peidetud on. Noh Zaral veel ei olnud, aga noh kui ma näiteks kahe aasta pärast Pepe&Zara pisikest õde/venda ;) pildistama lähen, siis äkki juba on.
Noh ja kolmas kirss on muidugi vanemad. Minu liivakasti inimestega jätkub juttu kauemaks ning nende armastust oma laste vastu on puhas nauding jäädvustada.
Kõlas küll nüüd nagu reklaamijutt, aga ausalt, enamus peresid, kes mind külla kutsuvad ongi nagu reklaam. Tegelikult me siin kambakesi ootame hoopis rohelisi lehti ja värvilisi õisi ning kuuma liiva…
Pilte valisin seekord emotsioonide järgi…lastel tuleb nigu saekaatrist laudu, las siis olla kenasti kõrvuti
Rubriigid: beebid, kodus, pered
|
22. jaanuar 2012
Info on hea. Hea näiteks siis kui keegi näeb mu pilte ja tahaks endast ka. Info on halb kui ma teen oma blogilisti lahti ja seal mitukümmend fotograafi on postitusi teinud ja mina pean nüüd suutma ära arvata, kuidas see inimene minuni jõuaks :). Mulle tegelikult nii väga meeldib omas väikeses positiivses mullis elada. Teha ainult selliseid pilte mis mulle ja pildil olijale meeldiksid. Ei taha midagi võita ega kaugele jõuda. Ja ma võtan ikka inimesi oma mulli sisse, püüan leida ühise keele ja meele ja siis naeratusega järel lehvitada. Kerli ema kirjutast, et tütrel suur soov modelli pilte saada. Ilus inimene ja õnra naeratusega. Mis siis, et ma ei tea suurt modellipiltidest, aga ilusaid oskan küll. Jagasime tunnikese pooleks ning pool stuudios ning pool õues. Kui Kerli välismaal keskkooli ära lõpetab, siis tahab minna õppima arstiks, kas Inglismaale või Tartusse. Vot sellised on tänapeal valikud. Nii armas…
Rubriigid: pered, stuudios, õues
|
12. jaanuar 2012
Helena perega kohtusime täpselt aasta tagasi. Juba siis oli neil selge pilt mida nad tahavad. Kõik sujus super hästi ja kui nad mind suveks oma sõprade pulma kinkisid ja siis kahekesi assisteerisid, siis oli väga armas kuulda et hakkame arutama selle aasta perepildi teemadel. Iga uuesti minu juurde tee leidnu teeb südame ju topelt soojaks. Käisin siis kui juba vanadele tuttavatele välja ideepojakese, et äkki teeks meie kodus. Poolest sõnast sai kinni haaratud ja mõtted kamina ja soojade sokkide ning kampsunite teemal tulid järjest. Kuigi meil oli ilus plaan, et ka lumi on selleks ajaks maha tulnud, aga noh…tuli mitu nädalat hiljem :). Omad pudinad saatsin kodust ära, et oleks ruumi ja juba nad tulidki. Kostüümed kõik teemasse valitud ja küpsise kausi sisu vähenes võrdelises seoses lubadustega :). Hoopis eriline ja teistsugune tunne oli küll pildistada ja samas nii turvaline ning muretu. Naljakas oli kui mõnel pildil mina ise taustal lapsepõlvepildil naeratan, aga kes seda teab ;). Positiivsest tagasisidest tuult tiibadesse saanuna, olen kohe valmis teinekordki kodusessiooni tegema. Ühe punkti panin ainult omale kirja – ainult neile, kes enne ka minu juures käinud. Noha ja suveks on mul kodused plaanid ikka täitsa suured :)
Koogist peab kohe eraldi rääkima. Natuke sõime kambaga ja ülejäänud peitsime külmutuskappi. Kuna samal õhtul oli ka laste jõulupidu meil kodus, siis ma Kallele üle õla sagina käigus hüüdsin, et pane see kook ka lauale. Kui külalised läinud olid, siis leidsin koogi külmikust. Kalle siis seletas, et kuna tegu on tema arvates maailma kõige parema koogiga, siis ta lihtsalt ei raatsinud. Kaklesime siis omavahel viimase tüki pärast järgmisel hommikul. Tegin ka ise vanal aastal seda kooki, aga ütlen ausalt, et Helena tehtud oli parem. Et kui nüüd kellegil suu vett jooksma hakkas, siis retsepti leiab SIIT :)
Rubriigid: kodus, pered
|
05. jaanuar 2012
Eks ma ikka vahel mõtlen, et kas ma ikka pean terve oma pere niimoodi tööellu kaasama. Ja liiga tihti tuleb vastus – jah pean. Kui kolme umbes täpselt sama vana poisi ema mõtleb, et kui ta poistel pead ära kammiks, siis kelle kaamera ette ta need sätiks. Äkki siis just minu kolm tüdruk said otsustavaks vihiks kaalukausil. Loomulikult kui nad uksest sisse said, oleks meil juttu jätkunud rohkemaks kui tund, isegi kui pooled laused olid – jaaa ma tean, meil on samamoodi :)
Ja kuidas meil see koostöö veel sujus – super. Ma muidugi juba tean, et mida rohkem lapsi peres on, seda lihtsam on neid tegelikult pildile saada, aga ei tasuks väga vanust ära unustada, nii et 100% kindel ei või iial olla. Aga eks iga ema on siis aastate jooksul leidnud just selle õige nupu, kuhu vajutada. Nende peres oli selleks näts :) Terve pakk nätsu tunniga ära nätsutada ja poisid nigu mishkad :)
selle parempoolse klõpsu ajal küsisin, et kas nende perre veel lapsi tuleb :)))
Detsembrikuu lasin legode peal liugu :). No nii lihtne on poiste südant võita, kui suure korvitäie legosid põrandale kallad. Kuna meil kodus neid poiste mänguasju ikka nii väga palju pole, siis ei teagi kohe, mida nüüd uut põnevat välja mõelda :).
Rubriigid: pered, stuudios
|
