Rubriigiarhiiv: pered

Lill

Emaks kasvamisest

Ma mäletan küll seda tunnet, kui sulle esimest korda titt kõhu peale pandi – apppikene, mis ma nüüd temaga peale hakkan. Sellest päevast alates on vähemalt minu peas pidev paanika. Mina olengi ju nüüd see inimene, kes kas annab nendele inimestele tiivad või keerab elu täiega peesse. See ei ole üldse naljakas, sest mina olen mina ja mina tean ju enda arvates, kuidas asjad õigesti peavad olema. Siis siin on veel Kalle, kes enamus asjadest arvab samamoodi, aga tal on ju ikkagi ka mingi oma meesteloogika ja siis veel muud täiskasvanud, kes mõjutavad nii lapsi kui ka mind ja kuidas see kõik kokku peaks sobima….appiiii

Algul oli lihtne…hoia nii lähedale kui saad ja kui kaugemale läheb, siis ainult luura ja pliiiiiiis ära sekku ja õpeta ja mis põhiline ära ärata….muidu on su jutt lõpuks ainult üks taustamüra ja keegi ei pane seda tähelegi või siis paneb ja oma mõtlemine kiilub nii kinni, et oma peaga ei oska ei istuda ega astuda. Said kõik hakkama nii istumise kui astumisega ja nüüd siis. Kas nüüd on kõik tehtud ja vaatan ainult pealt.

Eiii…nüüd alles kasvab päris inimene, kes mäletab asju. Hakkab seostama ja järeldama ja muid hulle asju tegema. Vot nüüd ei tohi küll ära käkkida. Iga natukese aja tagant mõtlen oma lapsepõlvele tagasi. Mina ja minu ema oleme lihtsalt nii erinevad inimesed, et ma ikka pidevalt imestan, et kus need geenid nüüd siis on. Tema tegi nii nagu tema targemaks ja paremaks pidas ja mina mõtlesin ja tundsin enamus asjades täiesti risti vastupidi. Koguaeg oli üks suur küsimärk õhus.

Aga nüüd minu lapsed. Äkki on see samamoodi. Mina pillun tarkusi ja nemad mõtlevad….apppikene, millise loogika järgi neid asju nüüd nii peab tegema. Miks? Ise tunnen, et enamus aega vist neid küsimusi nii väga ei ole, sest Ketlin ja Kärt on küll päris palju minu geene saanud ja samas Liisu on väga paljuski just minu ema moodi ja ma mäletan küll tema loogikat. Tundub, et peaks hakkama saama :).

Siis ikkagi – üks norib tähti ja sõnu ja on valmis iga kolmanda sõna peale vaidlusse astuma, teine kaebab – ta tegi nii ja ta tegi naa ja ma sain siia haiget ja seal on mingi viga, kolmas vingub ja vingerdab ja on nii kange, et on valmis ka pisara appi võtma. Tean, tean ja tuleb küll tuttav ette, aga mis moodi ma nüüd siis neid asju lahendan. Kas need ongi need suured lapsed, suured probleemid. Lahendused on ainult sõnades ja neid õigeid ei olegi nii lihtne valida, äkki ikka saab naljaga asjast üle ja lause – olge vait või ma viskan teid autost välja ei tekita mingit eluaegset traumat. Mina ju ei tea, äkki mitte keegi ei tea ja mitte keegi ei ole osav ega ka parem ja tegelikult on kõik väga hästi, sest just nii see välja paistabki :)

Ja tegelikult on elu palju lihtsam…ma ainult korra mõtlen ja tegelikult ei stressa sellepärast. Lasen tegelikult ikka väga lõdva randmega ja peavad nad ju täitsa ise inimesteks kasvama. Vaatangi  lihtsalt pealt ja aitan kui keegi palub nin kui vaja suhteid korraldada, siis selleks jaoks on meil majas teine mees ;) …. ja see nipp kuidas kellegi jaoks just siin ja just praegu maailma parim ema olla, seda nagu oskaks ka kui tahan ja viitsin  :)

mõned õnnelikud lapsed ja emad ka

Rubriigid: muu, pered | Kommenteeri
Lill

päike, august ja A&T

Kõigepealt ma sain tuttavaks Tarmo õe Annelyga ja siis ma pildistasin Annelyt ja tema meest ja nende esimene laps oli siis kõhus. Nüüd sünnib neil juba kolmas, nii et ikka paar aastat on sellest mööda läinud…noh kolm vähemalt ;). Siis ühel järgmisel aastal sain tuttavaks Tarmo ja tema naise Anneliga ning ka sellest on mitu aastat möödas, sest esimene kord oli neil ainult üks laps ja täitsa beebi ja nüüd on beebil vend :). Ja etteruttavalt said need kõik beebid, nii sees kui väljas kui ka mitte enam üldse väga beebid ka pildile, aga natuke hiljem ja ootavad alles tegemist, aga Anneli ja Tarmo käisid oma pulma-aastapäeval kahekesi mul külas.

See päike on ikka niiiiiii minu oma, et ma mäletan seda tunnet, et kui juhuslikult ma istusin nii, et ei pildistanud, siis mõtlesin koguaeg, et milline raiskamine, milline raiskamine…praegu peaks. Õnneks nüüd vist enne kevadet seda tunnet ei teki, aga ma vist järgmine aasta peaks tegema nii, et kõik kes tahavad päikest ja on nõus ootama oma pilte väga kaua – kahe käega võtan kõik vastu :). Tegelikult on ju mõnus praegu vähemalt siit päikest vaadata…

Päike ja ilusad inimesed….ja selline päike on ainult augustis…ok septembris on ka ja natuke ka oktoobris…

Rubriigid: pered | Kommenteeri
Lill

Mari

Mariga sain ma tuttavaks vist juba kolm aastat tagasi. Oli üks ja ainus kord siiamaani minu elus, kus natuke mööda rääkimist ja valesti aru saamist viis selleni, et ma pidin olema hoopis teises kohas ja tegema hoopis midagi muud, kui ma hetkel tegemas olin. Ühesõnaga oli vaja ülikiirelt kedagi pildistama minu asemel. Igatahes olin ma ühel hetkel saanud isadepäeva hommikul telefoni otsa Mari ja moosisin enda jaoks täiesti võõrast inimest minema just nüüd kohe uksest välja ja tegema ära ühe töö minu eest. Töö sai tehtud ja meie rääkisime vist vähemalt tund aega pärast telefoniga :) ja nii me siis räägime siiamaani :). Tööle sõites või töölt koju, saadame sõnumeid hommikul kell seitse või öösel kell kolm. Paneme hullu nii sarnasel kui ka täiesti erineval moel. Jagame töid ja ikka tuleb ette, et konkureerime teineteise vastu :) Mari utsitab mind hea ja kurjaga tegema asju, mida ma ikkagi lõpuks ei tee, aga alati luban ja tuleb alati sinna kuhu ma kutsun :). Koos saame ilusamaks, targemaks ja osavamaks, aga lõpuks on ikkagi tema ilusam ;).

Mari pere pidin ma pildistama juba ammu, eelmine aasta ja siis kevadel ja siis suve alguses ja siis….ikka tuli miski või keski vahele kuni lõpuni välja, sest sellel päeval sadas väljas vihma. Aga kui Mari pildistas viimati mind paari pluss kraadi ja vihmaga, siis 20 plussi on kõvasti parem kuigi vihm oli tugevam. Vaadake nüüd jah teised sõbrad fotograafid, kus vihma ajal pilti saab teha ;), aga väga mõnus oli seal küll ja lõpuks jäi vihm ka järgi …. Mari sai teada, mis tunne on olla laste emana teisel pool kaamerat, kuidas iseensest tuleb see laste utsitamine ennast kokku võtma ja kaamerasse vaatama, sest need mööda põrandat vingeradmised ei anna ju mingit tulemust ja siis pärast vaatama, et ikka annavad küll :) ja tehke mis tahate, mina ikkagi tahan, et kõik vingerdaks, suud kõrvuni ja kaamerasse ei vahiks…ok korra ju võib :)

Rubriigid: õues, pered | 1 kommentaar
Lill

Lapsed

See ei ole isegi mitte naljakas, kuidas ma kuidagi ei jõua postitama. Teed seeria ära…ohh lahe, sellest võiks blogida ja siis tuleb jälle elu vahele ja nii ta jääb…kuni järgmise korrani :) Suvi on naljakas aeg. Tahaks nagu kõike. Tööd teha, sest parimat võimalust meil õues pildistamiseks ei ole, samas tahaks ju ka puhata, sest kõik teised teevad seda, tahaks kodus ehitada, sest millal on veel see võimalus õues laudu värvida ja aiast ei hakka ju rääkimagi.

Jagasin siis ikkagi nii, et suvel teen tööd, sest minu töö ongi suvetöö ja siis kui on hall ja pime, siis värvin ja unistan ja aiatööde tähtsus on siis looduse poolt nulli viidud :). Ja suvel tööd teha on kuidagi mõnusam. Lastel on ruumi joosta, päike on oma töö teinud ning kui õnneks läheb, nagu eile, siis saab beebi korviga viljapõllu sisse ära peita. Nädalavahetused mööduvad pidutsedes või siis olgem ikka täpsed, teiste pidusid dokumenteerides. Iga suvi on erinev ja sellel suvel kui ma 8 päeva jooksul juba kolmandat korda Pärnumaale pulma sõitsin oli naljakas tunne küll :)

Aga ikkagi on minu lemmikud lapsed. Kevadeti lasteaedes käies ja laste südameid võita püüdes, olen märganud, et nii mõnigi pere on tänu lapsele jõudnud järgmisel hetkel täies koosseisus minu juurde. Ma ju täpselt ei tea, kuidas see neil käib, et kas laps tuli koju ja ütles, et oi kui lahe, meil oli lasteaias pildistamine või siis ema vaatab pilte ja ütleb, et ehhh näe, polegi laps ehmatanud näoga ja prooviks ka….igatahes on väga lahe, sest mina olen selle pere väikesele kõige tuttavam inimene ja meil juba on oma side :)

Piinlikult pean ju muidugi tunnistama, et ega ma väga kõiki lapsi ei mäleta, aga kui nad juba niimoodi mulle naeratavad, siis ma oskan järeldada küll, et ju me oleme enne kohtunud. Ja nüüd siis piltide juurde…. Kutsuti mind pildistama kuldpulmi ja kuna tegemist oli suve esimese päris suveilmaga, siis oli kõik veel ilusam kui muidu. Kõige tähtsamad olid südames täpselt samasugused nagu 50 aastat tagasi ja ….. aga mind tahaks rääkida hoopis lastest… Üks lapselaps lõpetas just nädalapäevad enne seda lasteaia ja see pidu ei olnud mitte meie esimene kohtumine. Pole siis ime, et tuttavalt meeldides leidsime kergesti ühise keele ja võtsime siis tema täditütre ka kampa ja sellel ajal kui täiskasvanud oma lahedat pidu pidasid ehk et istusid-istusid-rääkisid-istusid-rääkisid-istusid…. tegime meie autoga, mis oli vanem kui nende nende vanemad, väikese sõidu :)

Ma ju tahaks muidugi rääkida sellest, et sellel poisil on 3 venda ja tüdrukul väga lahe väikevend ja neil imelised vanemad ning loomulikult ka vanavanematest…. äkki ühel päeval….

Rubriigid: õues, pered | Kommenteeri
Lill

3 tüdrukut :)

Ma ju ikka lausa peaks :) pildistama peresid, kus on kolm tüdrukut :) Kui me esimene kord kohtusime, siis ei olnud mitte ühtegi :)…ok, üks oli, aga ta oli kõhus ja nii need aastad lähevad ja nüüd on kolm :) Väga lahe. Vaatad kõrvalt nagu enda hull elu paar aastat tagasi ja mõtled, et kuidas ta küll jõuab ja saab ja suudab. Naljakas ongi seda kõrvalt vaadata, sest kõik on nii tuttav ja igal vanuses ongi lapsed just sellised ja igal lapsel peres on väga sarnane osa täita. Esimene ikka see kõige targem ja teine see kõige leplikum ja kolmas kõige nõudlikum….või siis mitte :)…armsad on ikkagi kõik ja neil ikka nii veab, et nad üksteisel olemas on :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 3 kommentaari