ehh mul sõrmed varbad külmetavad ja sellepärast ma ikka pean ühe suvepostituse veel tegema. Hakkab soojem :). Sellel päeval oli soe nii sees kui väljas ja südames ka. Lõbus oli ka. Ma võin ju ausalt öelda, et pulmapeo teevad sõbrad ja pruutpaat. Kui need on sellised nagu sellel päeval, siis polnud midagi imestada, et ma ei pannud tähelegi kui mul tööpäev lõppes. Pidu pidasid kodus ning naabrite seltskond kadedaks tegev!
Ma siiralt usun, et igal inimesel on mingis valdkonnas väga raske valikuid teha. Ehhheee… mõnel on need kingad näiteks. Oi küll poemüüjad rõõmustavad nende üle. Minul on kõige raskem valida parimaid pilte. Kui ma juba klõpsu olen teinud ja see totaalselt metsas pole, siis kustutan selle ära ikka väga raske südamega. Jaaa, jaaa, pean ikka kustutama, aga noh, kustutan vähekene ;). Palju, palju hullem kustutamisest on valida välja näiteks üks pilt. Vot seda ma ei suuda ja eks neid blogipostitusigi teen rohkem nii, et mis pildid omavahel kokku sobiks või teemat edasi arendaks. Vahel teen postituse ühes stiilis, kuigi pilte oli mitmes erinevas jne jne… Ma ikka loodan, et samamood nagu kingamüüjad, rõõmustavad ka minu kliendid, sest lükkan valikute tegemise oma õlgadel nende omale.
Näitlikuks materjaliks pildid ühe pulma kingad-kleit ja siin ei ole ka mitte kõik pildid :). Ahhh, milline neist on siis see kõige ilusam :)
Üks eelmise suve kõige lõbusamaid pildistamisi. No mis teha kui saime Mari-Lyga üle aasta jälle esimest korda kokku ja ei suutnud ennast kuidagi tagasi hoida. Nautisime imeilusat päeva sama palju kui Kadri ja Jaanus. Armsad hoolitsevalt tähelepanelikud ning õnnelikud.
Mul on ikka ja alati pruutpaaridega vedanud. Just täpselt minu liivakasti kuuluvad inimesed :). Loomulikult kulges siis ju meie päev lõbusalt itsitades ning mõnusas koostöös. Esialgu aknast vaadatud seenevihm lihtsalt pidi selleks ajaks läbi saama kui meie õue jõuame ja nii oligi. Päikest neil on, õnne ja armastust jagub. Mõnus elu…
Igakord kui ma mõne töö valmis saan, siis mõtlen, et ohh selle peaks postitama ja igakord kui ma siis kella vaatan, jääb see tegemata. Aga vahel tuleb ennast ikka kokku võtta ja jagada.
Elisa ja Roland on minu piltidele juba mitu korda jäänud. Esimene kord suuremas seltskonnas ja teine kord kui neil pojake sündis. Nüüd siis oli mul suur au olla nende pea ainuke saladuse teadja. Teine oli veel ja selleks oli õde. Isegi vanemaid ei pühendatud asjasse. Sellistel hetkedel tunnen ma ennast veel eriti õnnelikuna. Mitte keegi ei tea ja mina tean ja saan osa. Kusjuures mitte ainult osa, vaid mina saan veel otsustada kuidas päevast paar tundi veedetakse ning mälestuse päevast kujundada oma silma läbi. Paljude aastate pärast mäletavad nemad asju täpselt nii nagu mina neid nägin.
Ilm oli meie poolt ja võtsime siis ka sellest kõik, mis ta pakkus. Olgu need siis üksikud kollased puulehed, mis visalt veel püsisid või üks katkine okastraat aed minu koduteel, mille ääres pildistamisest ma terve suvi unistasin. Ning lõpuks registreerimine minu uues kodulinnas juba tuttava hääle järgi. Mõnusalt kodune ja nii salajane.
Palju, palju õnne ja armastust teile kallid Elisa ja Roland!
