Üks eelmise suve kõige lõbusamaid pildistamisi. No mis teha kui saime Mari-Lyga üle aasta jälle esimest korda kokku ja ei suutnud ennast kuidagi tagasi hoida. Nautisime imeilusat päeva sama palju kui Kadri ja Jaanus. Armsad hoolitsevalt tähelepanelikud ning õnnelikud.
Mul on ikka ja alati pruutpaaridega vedanud. Just täpselt minu liivakasti kuuluvad inimesed :). Loomulikult kulges siis ju meie päev lõbusalt itsitades ning mõnusas koostöös. Esialgu aknast vaadatud seenevihm lihtsalt pidi selleks ajaks läbi saama kui meie õue jõuame ja nii oligi. Päikest neil on, õnne ja armastust jagub. Mõnus elu…
Igakord kui ma mõne töö valmis saan, siis mõtlen, et ohh selle peaks postitama ja igakord kui ma siis kella vaatan, jääb see tegemata. Aga vahel tuleb ennast ikka kokku võtta ja jagada.
Elisa ja Roland on minu piltidele juba mitu korda jäänud. Esimene kord suuremas seltskonnas ja teine kord kui neil pojake sündis. Nüüd siis oli mul suur au olla nende pea ainuke saladuse teadja. Teine oli veel ja selleks oli õde. Isegi vanemaid ei pühendatud asjasse. Sellistel hetkedel tunnen ma ennast veel eriti õnnelikuna. Mitte keegi ei tea ja mina tean ja saan osa. Kusjuures mitte ainult osa, vaid mina saan veel otsustada kuidas päevast paar tundi veedetakse ning mälestuse päevast kujundada oma silma läbi. Paljude aastate pärast mäletavad nemad asju täpselt nii nagu mina neid nägin.
Ilm oli meie poolt ja võtsime siis ka sellest kõik, mis ta pakkus. Olgu need siis üksikud kollased puulehed, mis visalt veel püsisid või üks katkine okastraat aed minu koduteel, mille ääres pildistamisest ma terve suvi unistasin. Ning lõpuks registreerimine minu uues kodulinnas juba tuttava hääle järgi. Mõnusalt kodune ja nii salajane.
Palju, palju õnne ja armastust teile kallid Elisa ja Roland!
Liina ja Randar palusid oma oulma pildistama oma hea sõbra. Hea sõbra naine, aga mõtles, et kingiks hoopis mind. Ja mis saab minul selle vastu olla. Eks ta natuke selja sirgemaks sunnib lükkama kui ikka teine fotograaf sind kõrvalt jälgib, aga hea et ma siis istusin kui ma küsisin, et aga millega peigmees muidu tegeleb. Peigmees nagu kriimsilm, kel üheks ametiks ka fotograaf. Kuna meil siin fotograafe nagu seeni pärast vihma, siis ma varsti vist ei imesta ka enam. Aga mõnus lihtne on küll pildistada inimesi, kes ise väga hästi teavad, et eks see tulemus on meeskonnatöö ja oi ma olin õnnelik nende panuse üle. Naeru ja nalja ja vaba olemist sai jäädvustatud just nii palju, et me kirikusse peaaegu hiljaks jäime :)
Kui ma muudest piltidest ei jõua siin vaat et veeranditki näidata, siis pulmapilte ikka tahaks väga. Mis siis, et ma olen alles pooles suves, siis järgmiseks suveks ehk jõuan lõpuni…
Ma tihti mõtlen, et mida näitab see valik, mille ma ühest pulmast siia panen. Pilte ju tegelikult vähemalt 10 korda rohkem. Kas see on parim valik või huvitavam, või mitmekesine või hoopis see, mis tuju mul hetkel on ja võib-olla ma oleks homme hoopis teised pildid valinud. Ega ma ausalt ei teagi, aga täna siis selline suvemeenutus.
Pruutpaarile säravat silma teineteisele ja kaamerasse!
Kui ma Heleni ja Kristoga olin hüvasti jätnud ja nemad pere seltsis pulmalõunat veetma jäin, sõitsin Ireeni ja Allani registreerimisele. Udu, mis merelt jõudsalt juba ammu linna ründas muutus kesklinnas vihmaks. No ma ei tea…kuidas siis nii. Kuna ma polnud päris kindel, kas ma ikka õigel ajal jõuan, siis võtsid nad omale ka kohaliku fotograafi. Mina olin siis nö lisaklõpsutaja ja ütleks, et see oli äärmiselt nauditav. Kuigi ma pean tunnistama, et ma itsitasin sama palju kui pruutpaar, aga just tänu sellele pooltunnile tundus, et saime mõnusalt samale lainele….
peadega pilte tegi pärisfotograaf :)… ilma ei teeks ta vist elu sees :)
Noh ütleme nii, et peale seda mitte minu poolt sätitud stseeni jäädvustamist olin mina müüdud ja edasine tõotas tulla super!
Kui me perbüroost välja tulime, siis veel sadas. Jõudsime kiirelt ühisele otsusele, et vihma ei karda keegi ja lähme vaatamine mis saab. Sai see, et kui me vanalinna serva jõudsime oli vihm järele jäänud ja väike jalutuskäik võis alata…
pesamuna oli ka selles peres superstaar. Paremal pool tema inimeste hurmamise nägu – silmapilgutus ja õlatõste…väga mõjus!
Näete jah, täitsa tavaline eesti pere :). Ma täiesti siiralt usun, et need lapsed on üliõnnelikud ja tänu oma vanematele on nad just nii emotsionaalsed ja vabad. Nad on ju lapsed. Ei tehtud mingit numbrit sellest, et pärast tunniajast jalutuskäiku olid poistel põlved mustad ja tõe huvides olgu öeldud, et poiste omavaheline suhe oli nagu mehhiko seebiseriaal – kallistustele järgnes ikka väike kätsh ja tagaajamine. Ma võiks seda postitus jätkata samas vaimus, ok…vahele said ikka mõned nunnud pulmapildid ka, aga see valik siin on rohkem nende pere moodi ma usun…
Lõpetuseks üks maailma avastamise seeria ka :)
