Rubriigiarhiiv: stuudios

Lill

stuudiosse

Tallinna Linn korraldas 2 päeva järjest tasuta koolitusi ja õpihimuline mina istus seal tagumiku kangeks…ok ma liialdan, aga esimesel päeval sattusid kõik minu valitud loengud olema samas ruumis ja nii ma seal järjest samas toolis istusingi. Osa jooksis mööda külgi maha, aga osa jäi ikka kinni kah ja omad pärlid sain sealt ikka kätte. Innustav igatahes. Järgmistele kursustele juba registreeritud ja õiges suunas sai kah samm edasi astutud. Kuna aeg on ainus asi, mis maksab, on aeg, siis ma nüüd loodan, et teen omale elu natuke lihtsamaks.

Ma saan iga päev meile sooviga pildile tulla. Loomulikult ei ole mul selle vastu mitte midagi ja kuigi ma ei saa endale lubada sellist luksust, et ma terved päevad kulutan meilidele vastamisele, siis vaat, et üle ühe kirja kirjutana ma ühte ja seda sama pikka juttu. Mid ma teen ja miks ma just nii teen. Ühesõnaga nii kui sügis tuleb, tekib inimestel vastupandamatu soov stuudiosse minna. Ma võin muidugi rängalt eksida, aga kuidagi on paljudes kinnistunud, et vot sealt stuudiost saab päris pilte. Aga mis see stuudio siis on. On üldjuhul üks tavaline kandiline ruum, kus on palju kunstvalgust. Enamjaolt ei ole need valgused seina ega ka mitte lae küljes kinni ja neid saab päris pisikeseks kokku voltida ning kaasa võtta. Noh üks valgus seal stuudios on küll tavaliselt selline suur-suur ja seda on jah nats keeruline pakkida, aga see ei ole ka ainuke ja ma usun, et üks tavaline inimene ei tea ka, mis on selle võlu. Kui nüüd stuudios lambid põlema panna, siis saab sellega kunsti teha. Panna kuskilt rohkem ja teisest kohast vähem – ühesõnaga kõik on sinu kontrolli all ja tee, mis tahad, aga…umbes täpselt nii kaua kui pildil on 1 inimene. Mida rohkem inimesi, seda vähem kunsti kui ikka on eesmärk, et iga inimene kunstipäraselt valgustatud on. Minu puhul, kes ma põrandal roomates titteseid taga ajan ning emotsiooni püüan, on suure kunstiga valguse puhul vähe teha. Pigem pean vaatama, et valgustatud oleks võimalikult suur ala, et tal mänguruumi oleks, kui et üks peenike valguslaik just sinna põsesarnale langeks ning see kontravalgus õla kenasti välja joonistaks. Seda viimast saab ikka teha ühe täiskasvanuga :). Ja kui ma nüüd nende lastega seal stuudios olen ja kui valgus on kah veel selline, et oleks lihtsalt valge (väga jämedalt öelduna), siis peab seal stuudios olema midagi veel. Ainult ühevärvilisest pabertaustast jääb natuke nagu väheks. Eelmine aasta vedasin siis stuudiosse oma kodu – voodi ja laua ja toolid ja vaibad ja kapid ja korvid ja kastitäie legosid, nukunõusid ja lilli-lilli-lilli jne jne…Ühesõnaga nägin tõsist vaeva, et teha stuudiost kodu ning kohe kui vähegi valgust suurtest akendest sisse tuli, siis lülitasin ka ka kõik kunslikud valgusallikad välja :). Käisin nagu koormaeesel – suur hunnik kaasa ja siis õhtul jälle koju tagasi, sest teised fotograafid pildistasid kah seal stuudios. Osad asjad jätsin küll kah sinna ja eriti kummaline oligi ükskord leida, et minu jaoks täiesti võõra fotograafi portfoolios on minu kodu mööbel ja mänguasjad. Ei saa ju ka keelata ning eks ma ise ju kah kasutasin teise fotograafi sinna jäetud kodust vara. Eks stuudiol ole muidugi plussid kah, aga seda oma asja on sellises ühiskasutatavas stuudios ikka raske saada kui a la viiel erineval fotograafil portfoolios on samad karud :). Oma stuudiot ma kah ei taha, sest see on kallis ja no suvel ma sinna ju üldse minna ei tahaks.

Kuna minu eesmärk ikkagi on, et lapsed oleks võimalikult vabalt ja loomulikult, et saaks nalja ja naeru ning, et pildistamine ei oleks midagi sellist nagu hambaarsti juures käimine (sorry sõbrad hambaarstid), kus tegelikult midagi halba ju ei juhtu, aga kalendrisse vaadates ju ei hõiska kah – ohh jeesss me saame hamabaarsti juurde minna…ooo lahe…

Nii ma siis mõtlesingi välja, et selle asemel, et stuudiost kodu teha, ma teen parem koju stuudio. Kas enda omasse või kellegi teise omasse. Asi ei olegi lõpuks nii väga selles, mis kodust pildile jääb, sest kui vaja, siis ei jää üldse mitte midagi või siis midagi, millest keegi arugi ei saa, aga see ruumilisus annab selle õige tunde ning mis põhiline, lapsed tunnevad ennast palju mõnusamalt. Täna ma saan aru, et mul on veel suunamisega pikk tee käia, sest olen ka saanud sellise vastuse, et kodus võin ma oma lapsest ise ka pilti teha, et tahaks ikka stuudio omi :)…. aga nii kaua ma ikka utsitan kõik õue. Küll on muidugi kahju, et nädalavahetused kummist ei ole ja nüüd koolilapse kõrvalt tahaks ka vähemalt ühe päeva tema päralt olla ning õhtul läheb liiga vara pimedaks ning vihm on kah nõme, aga ikkagi….

Mina tulen teile külla, teie tulge mulle külla ja kui ilm lubab, siis lähme hoopis metsa ;)

Eile ma oleks pidanud pildistama kedagi teist, aga sussa-mussa asjade mitte positiivse kokkulangemise tõttu lükkasime edasi, aga kuna mul enamus lapsi lasteaia ees autosse ei tahtnud tulla, siis lasin neil nats aega lehtedes möllata…

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, muu, stuudios | 6 kommentaari
Lill

Ootusest…

Ma kuidagi ebaõiglaselt harva kirjutan beebiootusest, kuigi tundub, et neid pilte teen vist kõige rohkem. Eks see selline kahe inimese omavaheline salaarmastuse lugu on ja tunded on tavaliselt laes nii minul kui neil ja tundub, et kui kohe sellel hetkel postitust ei tee, siis on juba beebi kah käes ja ärapildistatud ja mul siin kodus lastekarja sees on neid beebipostitusi kuidagi lihtsam teha.  Aga nüüd lappasin natuke kausta ja jäi silma… ;) …. ja üle väga-väga pika aja olen üksinda kodus

Ükspäev kui ma mõtlesin, et kuidas mul ikka klientidega veab, et kuidagi sobib väga hästi, siis selgitus ongi ju väga lihtne. Nad tulevad ja loevad, saavad minu pere ja mõtetega tuttavaks ja kui me mätshime ;), küll siis ükskord elu meid kokku viib.  Samamoodi ka Maris mulle kirjutas. Kui algul sobivat aega otsides valisime tema elu esimese emadepäeva õhtu, siis asjad ei tahtnud niimoodi minna. Ma nimelt rentisin stuudiot ja stuudioomanikud otsustasid päris äkki, et nad panevad stuudio hoopis suveks kinni. Ühest küljest langes kivi südamelt, sest eks mul endal oli ka plaan suvel stuudiosse mitte eriti sattuda ja niimoodi oligi kõigile lihtsam. Teisest küljest tuli aga juba kokkulepitud klientidele uusi aegu ja kohti otsima hakata. Asusimegi Marisega graafikuid klapitama ja no kuidagi ei tahtnud sobida kui lõpuks leidsime vist parima aja. Nemad said minu sealse stuudio kõige viimasteks klientideks. Mul endal oli tunne nagu beebiootajal. Kohe homme pole enam seda turvalist tuba ning samas ootavad ees vägagi põnevad ning emotsioonirikkad kuud.

Küsisin luba, et teha kõike seda, mida just see koht lubas, viimast korda ning ma usun, et me veetsime täiusliku tunnikese ja natuke veel peale… isegi muusikavalikuga olin ma enda teadmata täppi pannud.

Rubriigid: beebiootus, stuudios | 1 kommentaar
Lill

Artur

Ma käisin ülikoolis nii palju aastaid, et lõpuks oli mul kursakaaslasi ja muidu sõpru juba sadades :). Siin kohal tervitan kõik vanu koolikaaslasi, kes mul siin külas käivad!

Kui siis keegi omale fotograafi valima hakkab, siis onjuu kursaõe pidepunkt see väga mõnus valimiseks ja otsuse tegemiseks. Kaia oma pisikese pojaga on mul sellel aastal juba kolmas kursaõde :). Seda palju aastaid vahepeal merre voolanud on, sellel me ei peatunud, küll aga imtelesin seda, kuis aastad temast suure kaarega mööda lähevad ning avastasin selle, et mina oma perega tema lapsepõlve kodule nii lähedale kolinud olen :)

Põhilise aja imetlesime muidugi Arturit. Eesti mehele kohaselt ta algul leppis, nautis, siis protestis ja siis jäi magama.

Rubriigid: beebid, stuudios | 1 kommentaar
Lill

kevadeootus

Kes usuvad, siis nende jaoks on see päev, mil võimatu võimalikuks saab. Elus on meil iga päev asju, millesse veel eile ei uskunud. Õnne ja päikest ikka jagub…nüüd siis paluks natuke sooja ka. Eile kui ma kuskil kella 6 ajal läbi akna paksu lumesadu vaatasin, tundus see nii ebaloogiline. Kell on nii palju, väljas on nii valge ja sajab lund …. aga ilus oli :) Pildivalik pisikesest kevadeootajast…

Rubriigid: beebid, stuudios | 1 kommentaar
Lill

Kerli

Info on hea. Hea näiteks siis kui keegi näeb mu pilte ja tahaks endast ka. Info on halb kui ma teen oma blogilisti lahti ja seal mitukümmend fotograafi on postitusi teinud ja mina pean nüüd suutma ära arvata, kuidas see inimene minuni jõuaks :). Mulle tegelikult nii väga meeldib omas väikeses positiivses mullis elada. Teha ainult selliseid pilte mis mulle ja pildil olijale meeldiksid. Ei taha midagi võita ega kaugele jõuda. Ja ma võtan ikka inimesi oma mulli sisse, püüan leida ühise keele ja meele ja siis naeratusega järel lehvitada. Kerli ema kirjutast, et tütrel suur soov modelli pilte saada. Ilus inimene ja õnra naeratusega. Mis siis, et ma ei tea suurt modellipiltidest, aga ilusaid oskan küll. Jagasime tunnikese pooleks ning pool stuudios ning pool õues. Kui Kerli välismaal keskkooli ära lõpetab, siis tahab minna õppima arstiks, kas Inglismaale või Tartusse. Vot sellised on tänapeal valikud. Nii armas…

Rubriigid: õues, pered, stuudios | 1 kommentaar