28. november 2011
Olen nüüd paar nädalat uues kohas pildistanud ja oi kus mulle meeldib valge. Valge on kõik minu ümber ja suurtest akendest paistab päikes just praegu sisse :). Paar kiirt on õnnestunud ka kinni püüda.
Stuudiopäeva hommikud algavad mul kodus nimekirja tegemisega. Mida ma seekord kodust või teelt kaasa võiks haarata. Kõnnin siis ühest toast teise ja laon sobivaid asju suurde kotti – ahh küll kuskil ikka kasutust leiavad ja kui mitte, siis püüame emotsioone…. esimesed palun väga!
Kui Nele just kirjutas, kuidas tema kõige lemmikumad on need tutikad beebid, siis hoolimata minu suurest nõrkusest nende vastu, on mul uued lemmikud tekkinud. Tutikatega on tänu sulnilt magavate beebidega latt nii kõrgele kruvitud ja kui siis beebi otsustab sessioonil mitte magada, on tunne, et nüüd on kõik nässus. Tegelikult ju ei ole ja ega siis pildid tegemata ju ei jää. Lihtsalt tunne on selline.
Aga minu lemmikud on pool kuni aasta beebid. Vot need tegelased on lahedad, emotsioone hulgi ja samas oskavad nunnud ju ka olla. Päris minema ei jookse, aga oskavad juba natuke muudki kui ainult lamada ning mis põhiline, nad võivad vabalt tunnikese suurte ootuste tuledesäras tshillida. Mina olen üliõnnelik ning vanemad vaimustuses koostööaldist beebist :)
20. november 2011
Fotograafidel hakkavad jõulud päris vara. Juba mitu-mitu nädalat tagasi. Päkapikke näen mina päris palju, kohe nii palju, et kui keegi veel kaalub siin, et kas tulla veel sellel aastal oma päkapikuga minu juurde pildistama, siis pean kurvastusega ütlema, et kõik kingid on juba jagatud. Töögraafik tihe ja ise püüan nüüd olla ka usin päkapikk.
Kõik, kes kirjas pole…teiega kohtume juba järgmine aasta…aga sinnamaani naudin imelisi kohtumisi superperedega – uute ja vanade tuttavatega.
08. november 2011
Ja saigi minu väike teekond Fotopesa stuudios otsa. Äkki selline aastake ongi just esimeses kohas piisav, et koguda kogemusi ja mõelda endale selgemaks, mida ma ootan ja mida ma pakun. Just lõpetasin siin viimaseid töid ja kindlasti peab nendest väikesed postitused tegema…Ikkagi mu esimene nö töökoht :)
Kerli perega pidime esimest korda kohtuma siis kui Iiris oli alles kõhus. Iiris aga otsustas just sellel päeval sündida, kui meil sessioon pidi olema. Ei tahtnud keegi ära sõnud ja näed jõudsidki seekorda täitsa kaks/ühes kohale. Jõudis küll pisike enne ära sündida kui pildid valmis said :), aga noütleme nii, et ega ise ka ei jõuaks nii kaua oodata :). Me kohtusime kolmandat korda ja eks me kohtume vast varsti jälle :)
Marika teeb ise imelisi pilte ja ma olen kohe mitu korda nii mõndagi tema tehtu pilti vaadanud, et nagu oleks minu tehtud, siis ma loodan, et tema album sai täiendust kujul – nagu oleks ise pildistanud :)
vot selliseid kallistamise pilte ma teen vist absoluutselt kõikidest inimestest. Mis siis onjuu…mulle endale need nii meeldivad ja ma loodan, et siis teistele ka. Kõik peavad koguaeg kõiki kallistama :)
nemad sattusid soovituste kaudu minu juurde esimest korda. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis vist üldse fotograafi juurde esimest korda. Tagasiside järgi ütleks, et esimene kord läks päris hästi :)
Ma homme näitan veel….
Rubriigid: pered, stuudios
|
22. juuli 2011
Ükskord kui oli jälle kuum ilm, oli mul stuudiopäev. Mul stuudiopäevi suvel vaevu ühe käel lugeda, aga see päev sobis just väga hästi. Kaisa-Maria on tegelikult juba päris suur tüdruk ja niimoodi mõnusalt põõnas ta seal ema-isa ülisuureks üllatuseks. Ju siis oli see mõnus jahedus, mis nii mõnusa une tõi, et ma sain täitsa rahulikult teda kaunistada. Apppiii kuidas ma küll õpiks ühe postituse jaoks ainult ühte pilti sessioonist valima. Noh nii nagu pärisfotograafid välismaal suudavad. Ma ei suuda isegi ühest ja samas seeriast ühte valida. Aga mis siis…minu kodu, näitan palju tahan… Superarmas üllatusmagaja Kaisa Maria
üks pilt emaga ka :)
Rubriigid: beebid, stuudios
|
18. juuni 2011
Ma olen vist juba mitu korda kirjutanud, et meil selline oma naiste nurgake, kus kõik fotohuvilised jutustamas käivad. Enamus ajast saame kenasti läbi ja aitame üksteist nõu ja jõuga. Teeme koos pilte ja pärast patsutame üksteisele sõbralikult õlale ning ei väsi kinnitamast, et maitsed on erinevad. Siin kohal lehvitan teile kõigile!!!! Kõik on meil seal ju tublid ja seda enam on mul hea meel, kui keegi neist jälle mind välja valib, et oma pere minu kaamera ette sättida. Siretiga otsisime pikalt sobivat aega ja ütleks, et hästi tegime, et aega kulutasime :) Ühe teise pere peal sai juba testitud varianti – pool stuudios ja pool väljas. Kui ikka ilm soosib ja lapsed sobivas vanuses, siis miks mitte… ok kui mul seal stuudios ühel päeval on päris mitu klienti, siis kõigiga niimoodi sisse-välja joosta küll ei jõuaks ja ükskord näiteks me ühe kliendiga pidime poole pealt tulema stuudiosse tagasi, aga näed ei jõudnudki ;). Kuna aga Sireti pere oli viimane, siis hea meelega pakkisin kõik poole sessiooni pealt kokku :)
Seekord alustasime stuudiost ja kasutasin meie uut ja uhket põrandat. Mul veel tahab natuke harjumist, aga küll ma ükspäev tast parima välja võtan :)
edasi tuli kiire kostüümivahetus ja läksime tiigi äärde…
Kui me pildistamise lõpetasime, siis Siret nii kenasti ütles, et tema tagasihoidlik inimene ja ei tahaks pilte minu blogisse. Kui ma pildid valmis sain, siis küsisin igaks juhuks uuesti ja ise hoidsin pöidlaid ja varbaid ….. ja lubaski :)
Mul nii hea meel kohe, sest nende peres on seda õnne ja armastust ja ilu kohe suuuuuure kulbiga jagatud ja noh…päike oli ka õiges kohas :)
Rubriigid: pered, stuudios, õues
|
