Lill

E4 – Kärdukas ja mina

Mõtlesin, et kummast kirjutaks, endast või Kärdukast ja välja mõtlesin :) Kirjutan mõlemast. Enne Kärdukas. Kui keegi küsib – kui vana?, siis vastan alati poolteist. Eile aga avastasin, et poolteist sai ta juba jupp aega tagasi :) Milline ta siis on – paksuke :) Meil enne sellist paksukest pole olnud ja siis ta paterdab siin meile silmailuks vahel paljalt ringi ja kõik käivad temaga oma kõhtusid võrdlemas. Eriti armas on siis kui ta nats solvub ja siis käed niimoodi risti rinnale paneb ja altkulmu piilub. Käed ei taha hästi ulatuda nagu paksukestel ikka, aga armas on.

Kummaline tema juures on veel see, et tema sõnavara on napp. Noh samas arvestades, et peres lobisejaid jätkub, siis pole ju ka kiiret. Emme ütleb Kallele ka ja kui midagi vaja, siis piisab ju sellest, et võtta varrukast kinni, tirida soovitud asjani ja näpuga näidata. Noogutamine ja pearaputamine tuleb ju ka kasuks. Milleks sõnu raisata. Samas näiteks täna palusin tal sahtlist paberi tuua, siis sai väga hästi aru ja tõigi.

Kaisuloom on ka –  seda on meie peres kõik. Pole seda muret, et ta kuskil midagi salaja teeks, sest ta lihtsalt peab olema kellegi juures. Ronib sülle või kõrvale – ükskõik kelle juurde. Nüüd, kus mina oma söögiga enam nii a ja o ei ole, siis Kalle on ta parim sõber, sest talle on ikka raske ei öelda, nii ta siis tassibki teda nagu goaalat kaasas :) ja kurdab, et midagi teha ei saa.

Mängud ikka nagu eelmistel – nukud ja nende magamapanek. Enda riidesse panek on ka tõsine kuid ikkagi veel edutu väljakutse. Oma viga, kes käsib siis sukapükstest alustada. Ma olen talle küll rääkinud, et seelikut on poole lihtsam selga saada, aga ei …

Väike pätt on ta ikka vahel ka. Joonistab enda peale ja kui keegi ei märka, siis käib kiire kriips ka seina peale ;) Muidu kõhutab põrandal maas ja joonistab ilusti paberi peale. Iga päev joonistab. Teised joonistavad ka.

Söömise koha pealt hakkab vaikselt tagasi tõmbama ja magab nagu kõik teised meie peres… Me vist ikka oskamegi ainult täpselt ühesuguseid lapsi teha :)

Ja nüüd mina :) Mina teen tööd. Koguaeg teen ja ma teen hommikul silmad lahti ja esimene mõte on – ohh ma saan natuke teha enne kui keegi üles ärkab. Ja nii see päev lähebki. Samas on niii ütlemata mõnus tunne hommikuti postakstist mõni positiivne tagasiside ja uus tööpakkumine leida. Elu nagu lillhernes. Kui ma aga linnas tööl ära käin, siis tihti mõtlen, et ohh küll oleks ikka mõnus kui mul see stuudio siin samas maja kõrval oleks. Lohistaks ennast toasussides kohale kui klient tuleb ja saaks olla kordi paindlikum ja panna kasvõi igapäev mõne kliendi oma lemmikajale kui päike just õiges kohas on :)

Üks hommik ärkasingi kindla plaaniga, et nüüd tuleb kõik teoks teha. Kirjutada projektid ja asuda tegutsema. Kaua võib niisama unistada. Aga mul ei ole ju aega. Kalle pakkus siin ennast appi. Minu üllatunud tõesti? peale, ohkas, et noh ma nii rohkem viisakusest. Aga minu blogisõbrad…jeee. Keegi ikka teab kedagi, kes mind aitaks ja mu unistuste jaoks tahaks paberitööd teha. Ma just mõtlesin, et kvantiteeti ma küll tõsta ei saaks, aga kvaliteeti ikka saab :) ehk, et ma siis hakkaks veel ilusamaid pilte tegema…

Kui ma siin vahepeal mõtlen, et ega see fotograafi töö ei ole ka just see, kust pensionile minna ja midagi muud võiks olla, siis mul mul kaalukausse on päris mitu. Üks on juba lasteaiast peale olnud õpetaja, aga noh see on tegelikult suhtelist ebareaalne unistus, sest mul on vastu vaja “silmapaistvat mõistust ja taiplikust” :) Näiteks testisin oma kannatust Ketlinile heegeldamist õpetades – ketti oskab, edasi õpib kunagi hiljem ;)

Noh mööblirestauraatori töö praakis Kalle ka välja – noh ta lihtsalt ei kujuta minda rahulikult nikerdamas. Töö peab olema kiire..

Jääbki siis üle ainult lennujuhi amet. Ma olen seda mõtet ikka aastaid juba veeretanud, aga siiamaani on lapsed liiga väiksed olnud või tulemas või ühesõnaga- pugenud laste taha. Nüüd aga tunduvad kõik juba suhteliselt ise hakkama saavat ja miks mitte. Seoses sellega oli eelmine nädal üks naljakas juhtum. Ühe kliendiga otsisime vist ligi kuu sobivat aega. Lõpuks ladusime mõlemad oma töögraafikud ette ja segadus muutus veel suuremaks. Ei olnud nii, et 8-17 5 päevane töönädal ja siis 2 vaba puhkepäeva perele. Sama mis mul ja lõpuks leidsime ühel hommikul kell 10 täitsa ühise vaba aja. Küsisin, et mis töö see on, kus iga päev töö erineval kellaajal hakkab – lennujuht. jeeeee….

Muidugi jagasin siis kohe oma vaimustust ja unistust ja sain muuseas teada, et ta juba kolmas lennujuht oma perega minu juures pildistamas :) Ma ju iga pereisa käest ikka ei küsi – ja mis tööd sa muidu teed. Küll aga meenutades tulid ka ülejäänud lennujuhid meelde ja täitsa lahedad inimesed :) … sobiks küll. Nagunii ma arvan, et juba vähemalt 2 lapse ema on logistika geenius, mis siis veel kolmest rääkida.

Siiski ma vist hektel püüan seda esimest stuudio unistust. Ma täitsa kujutan omale ette. Suurte akendega valged laud seinad ja üks paekivimüür  on ka meil siin täitsa olemas. Laiades laudadest õlitatud puupõrandad ja suured põõsad ja lilled kohe akna taga. Ümber ilus muru ja põlulilled heinamaal. 2 sammu viljapõlluni, et kui suvel ilus ilm, siis pole vaja kaugele minna…

Onjuu mõnus…

Rubriigid: Kärt, Krista. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

17 kommentaari postitusele E4 – Kärdukas ja mina

  1. Ruth kirjutab:

    Armas:)…olen lihtsalt võõras mööduja…kuid tundub, et jään lugejaks:)
    Edu ja mõnusat kevadet:)

  2. Köögikata kirjutab:

    Meie pesamuna Kustav ei suvatsenud ka üldse rääkima hakata, piisas vaid käeviipest või mõminast, kui kogu naistekari tormas välja pakkuma variante, mida noor prints igatseda võiks…Aga nii kui lasteaeda läks, oli jutuvada kohe lahti. :D
    Unistused on ilusad, jõudu nende täideviimiseks!

  3. merle kirjutab:

    Kärdu on juba NII suur! Mulle tuli kuidagi täitsa üllatusena. Näen ju küll koguaeg su pilte, aga nüüd oli ta ikka konkreetselt silma ees. Suur tüdruk ja nii armas! Väga lahedad olete.

  4. Eve kirjutab:

    Väga mõnusad unistused, jõudu ja edu Sulle nende täitumisel!

  5. Lintsik kirjutab:

    Kärt on nagu Liisu ja Ketlini väike mix.

  6. Anne-Mai kirjutab:

    Nii ilus ja armas postitus. Kõikide unistuste täitumist ja palju inspiratsiooni!

  7. Kadri kirjutab:

    See kommentaar ei käi küll praeguse teema alla, kuid pean lihtsalt kirjutama :) Su tööd on väga isikupärased ja meenutavad natuke Stancy Higley Photographie töid (see on leitav ka FB-s). Igatahes on midagi teil ühist peale päikesekiirte püüdmise ja need kirkad, puhtad värvid… Ühesõnaga, Sa pead neid töid sealt kiikama! :) Arvan, et need annaks suures koguses inspiratsiooni!

  8. Anu kirjutab:

    Kärdu-jutt tuleb tuttav ette, me Roosi on täpselt samasugune, ainult paksuke ta ei ole, jätkuvalt 10 kg. Pliiatsiga tehakse ikka parajalt pättust, eriti vildikatega :)

  9. inga kirjutab:

    mõnus:) just keep dreaming;)
    Kärt on imearmas! Nii ruttu see käibki – imikust inimeseni:)

  10. soodomakomorra kirjutab:

    meie poolteist ei võta pliiatsit õieti kättegi, see-eest taob jalaga palli, sest kõik taovad:)
    palju kaalub? meitel sama kõhukas.

  11. Liia kirjutab:

    Aga mina kihutaks takka. Kui mina oma konarliku kirjutamise ja vähese sõnalennuga sain EASist projekti jaoks raha ja rahastati arvutite ostmist (mida nad väga teha ei taha), siis miks ei peaks sina hakkama saama. kõigest 15-20 lk teksti ja üks raamatupidamise exel. Ja sul on kliendid ning koostööpartnerid olemas ka. Lase aga käia. Kui vaja, küsi nõu.

  12. kaire kirjutab:

    Kärdu on tublisti sirgunud, täitsa suure tüdruku nägu.
    Sukad on vist ühed olulised asjad, mis tuleb ise jalga saada :) Meie samapäevaplika alustas riietumist küll jalanõudest-mütsidest-sallidest-kinnastest aga esimesed tõsisemad riideesemed, mis ise selga läksid olid sukad :)
    Nii kaua kui kodustuudiot pole, lükka jalaga mänguasjad eest ja tee lihtsalt kodus pilte, ilusaid nurgakesi sul seal ju jagub ;)

  13. liina kirjutab:

    Oo, Krista. Ma ei teadnudki, et meil selline ühine unistus on :) Aga näiteks viimane kord, kui seda lennujuhi koolitst välja kuulutati, siis oli seal vanusepiiriks 30…:( Ja siis mõtlesin, et persse küll:)

  14. Katariina kirjutab:

    Sul tuleb neid plaane ja unistusi nagu saelaudu :) Laena… Kärdu on nii armas oma ruudukleidiga. Idüll ruudus :)

  15. agne kirjutab:

    Kärdu on väga Kalle nägu läinud!
    ja tead, need sukapüksid ongi vaid harjutamise teema, JN pm ka alustas nendest ja nüüd on pluus ainus asi, mida ta ise selga ei saa.
    Sinu unistused on tõeliselt muljetavaldavad!!! ma jäin kohe mõttesse. lahe kui inimestel nii suured eesmärgid on. Jõudu teostamisel!

  16. Leevi kirjutab:

    On küll mõnus idee see kodustuudio! Päike võiks ka sisse paista… Mõnus! :)

  17. Merit kirjutab:

    Kärdu on teil nii suureks kasvanud ja meeletult armas on ka!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.