Lill

E5 – raamatud

Mulle on alati meeldinud lugeda ja kõik lugevad emad mõistavad mind, kui ma ütlen, et mu unistuste puhkus näeb välja 3 päeva rahu ja vaikust, suurt hunnikut raamatuid ning mitte ühtegi inimest :)

Kui viimane aasta Kärdukaga jäime pea kõik õhtud telebviisori saatel magama, siis nüüd kui meil sai uhke ilma televiisorita magamistuba valmis, avastasime mõlemad lugemise. Igal õhtul tassib ta omale voodisse hunniku raamatuid ning asub neid süvenenult lugema. Ükskord Kallega itsitasime kahekesi kui järjekordse lektüürina oli preili kaasa haaranud inglise keelse Country Home’s ajakirja ning seda süvenult lugema asus, tähtis nägu peas kui lehte pööras. Magama jääb ka igal õhtul raamat kaisus – mida suurem ja kõvem, seda parem.

Liis pole veel lugemise võlu avastanud ja isegi õhtustest ettelugemistest püüab eemale hiilida. Samas meeldib talle plaadi pealt muinasjutte kuulata. Lugeda ta kohe kindlasti ei oska ja isegi kõik tähti ei tunne ta veel. Vaikselt aga hakkab tulema, sest oma nime oskab juba kirjutada. Oma täiesti loogilise loogikaga leidis ta, et tema nimi algab -tähega, sest see on ju ees…K on ju taga, see viimane :)

Ketlinile juba täitsa meeldib lugemine. Kärsitu inimesena peab ta jõudma kohe raamatu läbi lugeda ja nii ta siis loeb selliseid kus igal lehel on üks lause. Saab siis uhkelt raamatu kokku lüüa ja teatada – läbi! Kuna suurim motivaator on enda eeskuju, siis õhtul meeldib kõigile kolmele tulla minu kaissu ja natuke lugeda. Kõik peavad olema vait ja ise oma raamatut lugema :)

Kalle loeb ka ja palju, palju kiiremini kui mina. Ta loeb hoopis teistmoodi. Raamatu lõpus teab ta väga hästi pointi, aga see, kes kellega, kus ja miks – see jäi kahe silma vahele.

Ja mina…

Uuel lainel võtsin kõigepealt kaua-kaua kapinurgal oodanud söö-palveta-armasta ette. Suure Itaalia fännina oli esimene osa täielik pettumus, teine super lahe ja kolmas suht läila :) Ei saa öelda, et mõttetu raamat, sest keskmine osa oli ju väga hea. Jälle sõrm antud, läksin võtsin ennast kohalikus raamatukogus arvele ning sain kaasa 2 Minu… sarja raamatut. Noh ei osanud ju nii kaua lugemisest maas olnuna muud silmaga võtta ja Minu .. sarja raamatuid olen ma ka omale vahelduva eduga ostnud.

Esimesena võtsin kätte Minu Austraalia. Kuna hakkasin lugema seda just kohe peale eelmise lõpetamist, siis pidin kohe mite korda kaane pealt vaatama, et kas ikka on teine raamat või läheb söö-palveta edasi. Ikka oli teine, aga väga-väga sarnane algus. Ma ei saa kuidagi kiusatusele vastu panna ja alati vaatan kõige esimesena raamatu keskelt pildialbumi läbi. Ohhooo kui nunnu mees on teiselt poolt maakera leitud – sobib küll- loeme edasi. Mõnusalt ladusalt ja väga naiselikult kirjutatud ning kerge lugeda …mõnus…võtame järgmise

Minu Kanada on ju mul veel pooleli. Kuna ma suvel täitsa juhuslikult sattusin autori blogisse, siis tõin ka raamatupoest raamatu ära. Kui lugema hakkasin, siis oli segavaid tegureid (loe: ebasobivas vanuses Kärdukas) liiga palju ja jäi ootele. Nüüd tundus, et on just sobiv hetk lõpuni lugeda. Mulle meeldis  see mätas, kust otsast raamat kirjutatud on ja Kanada kui maa sai minu silmis suure plussi taha. Selline tunne oli, et vot seal sobiks küll väga hästi elada :) Ma ei tea miks ma võtan viimasel ajal naisi emadena, aga ei saa ütlemata jätta, et autori lastel veab oma emaga :)

Nii…järgmine…Island. Uuu mees, mehelik mätas. Pean ausalt tunnistama, et see mehelik mätas minu südant ei võitnud. Naiselik uudishimu ei saanud kuidagi rahuladatud. Ikka oleks tahtnud teada, et aga ikkagi kuidas ja miks. Kui muidu on mul tunne jäänud, et enamus mujal elavatel inimestel on tegu suure armastusega, siis nüüd ei saanudki täpselt aru, miks ta seal elab – raha pärast? Elu nagu hernes koos mehelikke naljadega ja meeste juttude ning loetud õlledega. Äkki see maa ongi rohkem meestele, sest ausalt, ega mul ei tekkinud küll suurt reisikihku.

…Minu Horvaatia. Kuna see raamatukogus just käepärast oli, siis võtsin kaasa. Ma ei saaks öelda, et ma olen suur loodushuviline ja veel vähem oskan ma lindudel vahet teha – hea kui varblase, varese ja tuvi ära tunnen :), aga lugeda oli mõnus. Päeva lõpus pärast laste kolme tuhande soovi täitmist oli päris kade lugeda, et keegi saab oma südame järgi kohe mitu kuud puhtas üksinduses, sooja päikese käes, ilusas looduses jalutada- lihtsalt olla. Ma ei saa nüüd öelda, et mul mingigi huvi kaeluskotkaste vastu oleks tekkinud, aga Lammas ja eesel võitsid küll minu südame. Ning kes suudaks armastusele vastu panna :)

… Minu Nepaal :)))). Selle raamatu saamiseks pidin ennast raamatukogus kohe järjekorda panema ning veel enne kui järjekord minuni jõudis, tegin Petrone Prindi kodukale väikese ostureisi ning panin selle raamatu ka teiste hulgas ostukorvi. Ma tean, kes selle raamatu kirjutas. Kunagi kui ma ülikoolis käisin ja pigem vähem aktiivselt ühe üliõpulasorganisatsiooni tegevusest osa võtsin, oli tema ka samast kohast läbi käinud. Kuna mina läksin ülikooli siis kui tublimad juba lõpetanud olid, siis meil nagu ühist aega seal ei olnud. Alumni pidudel oleme küll kohtunud, aga ma arvan, et vist mitte kunagi isegi mitte rääkinud. Samas ma olen alati teadnud, kes ta on, ning kõik  minuaurust  käib ülikooli koorekihti kindlalt mingist organisatsioonist läbi ja no meie omast ju need kõige lahedamad :) See oli nüüd sissejuhatus, aga ikkagi näed tuttav inimene on raamatu kirjutanud ja ma nüüd hakkan seda lugema….

Algus jälle…söö-maga-palveta :))) ..aga mis siis. Ma usun, et igal tublil naisel on millalgi selline periood elus, lihtsalt nüüd siis kõik teavad kuidas seda nimetada. Lugesin ja lugesin ja kulmud kerkisid ikka järejst kõrgemale – kas ta on ikka täitsa hull, kuidas ta julgeb niimoodi sellisesse kohta minna…apppiiii mingid sitikad ja mismoodi bussid ei sõida graafiku järgi. Vaatad nagu filmi, kus kuidagi ei tahaks peaosatäitja rolli üle võtta, aga põnev on :) ja siis läks asi südamesse. Lapsed – minu nõrkus. Kõik see, mida ja kuidas ja miks ta seal teeb, läks kohe niimoodi südamesse, et kui mul siin omal ei oleks kolme pisikest, siis ma oleks juba järgmisel päeval hoolimata sitikatest ja soojast veest või pigem selle puudusest, asjad pakkinud ja kohale sõitnud. Eriti meeldis mulle seal raamatus see ausus enda vastu, et suudan mõista ja olla nii nagu nemad, aga samas ma ei tunne ennast halvasti kui ma tavalise lääneinimesena naudin mõnusat massazi, sooja vanni ning pehmete linade vahel magamist :) . Teiselt poolt oskas ta ülihästi näpuga näidata kui mõtetud võivad mõnel hetkel sinu “suured” mured olla. Ma kohe julgen ausalt tunnistada, et see on selle sarja üks mu lemmikuid. Hea raamatu kindlaks tunnuseks on see, kui lõpu lähedal hakkad paaniliselt vaatama – nii vähe, appi nii vähe lehekülgi veel. Kerge südamega viisin raamatukogu raamatu tagasi, sest oma saan nüüd tutikana riiulisse panna….

Nüüd kus ma kohe järjest mitu raamatut läbi olen lugenud ja ka oma raamaturiiulit nendega täiendanud olen, siis leidsin, et ükspäev kui mul tüdrukud suuremad on, siis on neil hea lugeda kuidas ema-isa “nooruses” ;) elati. Kõik ju kirjutavad rohkem või vähem oma isiklikust elust ja nii saab vist päris hea ettekujutse meie ajast. Ma mäletan kuidas ma keskkooli ajal vanemate riiulist suures koguses nõukogude noortekirjandust leidsin – nii naljakalt malbed ja siivsad olid kõik ;) vahelduseks päris huvitav lugemine :)

Järgmisena nüüd siis Minu Eesti ja seejärel lähen jälle naiste peale – Ibiza ja Maroko ja Taani…

Ahjaa Minu Pariis ja Minu London on mul vist eelmise aastanumbri sees loetud ja mõlemad meeldisid väga. Kuna ma kunagi arvasin, et minust saab ka ükspäev suur ja kuulus moekunstnik, siis oli mõnus lugeda, et keegi elab minu nooruspõlve unistust. Mul ei olnud üldse kahju, aga mõlemad raamatud meeldisid väga…ok London natuke rohkem ;)

Seevastu Minu Itaalia …oii kui kahju, ei meeldinud mulle kohe üldse. Itaallased on nii lahedad, mõnusad ja toredad ning maa on super. Vot seda oleks ma tahtnud sealt lugeda. Liiga eestlasliku mätta otsast. Kohe mitu korda oleks tahtnud talle sinna hüüda – miks sa seal siis oled kui sulle ei meeldi ja ei tohi minu idealiseeritud ettekujutust sellest imelisest maast lõhkuda…..

tsau…ma lähen nüüd lugema….

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

15 kommentaari postitusele E5 – raamatud

  1. Oudekki kirjutab:

    Huvitav, kas meie rikume või kaunistame sinu ettekujutust: http://itaalia.wordpress.com

  2. killuke kirjutab:

    Aitäh, Krista, kena arvamise kohta. See heaks emaks olemine paitas mind päris kenasti. Pean nüüd laste käest üle küsima, kas see ikka tõsi ka on :)
    Tegelikult olen Sinu blogi lugedes alati arvanud, et Sina oled maailma kõige imelisem ema oma lastele! Kannatlik ja hooliv! Sinu kodust õhkub nii palju soojust ja armastust.

  3. Raine kirjutab:

    Nõustun Sinu arvamusega “minu itaaliast” – tõesti jube raamat. Elan ise ka ju saapamaal….

  4. liisbet kirjutab:

    Tere:)
    Lihtsalt üks raamatusoovitus. Tegelikult küll kolme raamatu. Autor: Marlena de Blasi
    Raamatud: Tuhat päeva Veneetsias, Tuhat päeva Toskaanas, Palazzo perenaine. Väga hästi kirjutatud raamatud Itaalia elust-olust, inimestest ja söögist. Minu öökapi piiblid :)

  5. Brigitta kirjutab:

    Hei, mis malbetest nõukaaja raamatutest sa räägid?
    Švejk näiteks ja Rein ja Riina polnud sugugi malbed ;)

  6. Köögikata kirjutab:

    Mina taasleidsin oma lugemiskire alles kuu aega tagasi. Lihtsalt tundsin, et ei taha enam ainult blogimaailma lugeda, et vot, nüüd on aeg raamatukokku marssida (muide, järgmisel päeval peale lugemise alustamist hakkas mu arvuti streikima, solvus vist) ja loomulikult alustasin ka just Minu-sarjaga (tänu blogimaailmale). Esimeseks valisin Minu Taani, sest mul omal sõbrad taanlased. Ja mulle see niiväga meeldis ja tekkis tunne, et kui kunagi lapsed suured ja üksi peaks jääma, siis just Taani on see koht, kuhu isegi niimoodi minna tahaks. Teiseks oli Itaalia, see tekitas just vastupidiseid tundeid, et ainult mitte sinna. Kolmas oli Eesti1, väga lahe. Eesti2 on hetkel väljas, ootan järjekorras. Just eile lõpetasin Hispaania. Algul mind häiris natuke raamatu stiil, aga lõpuks harjusin ära ja hakkas isegi meeldima. Samas tuli tunne, et nüüd tahaks vahele midagi muud ja täna hommikul lugesingi hoopis muud (kuna mul hetkel puhkus, siis lugesingi raamatu korraga otsast lõpuni – Risumäe – ja lahistasin lõpus nutta kui segane :), ammu pole end enam nii hästi tundnud). Tahaqks ka Minu Kanadat lugeda, aga meie raamatukogul seda polegi. :(. Nüüd siis peab vaatama, kas neil Nepaali on. ;) Austraalia ootab öökapil hetkel järge.

  7. lennuk kirjutab:

    Ma olen lugenud vaid mõnda Minu… raamatut. Kahjuks on minu kätte jõudnud vaid väga vähesed Minu-sarja raamatud. Ja nüüd isutab!
    Mulle on alati sellised “oma” vaatenurgad meeldinud. Mõni Minu ei saagi meeldida, sest ta ei ole Sinu…
    Ja ühest maast või linnast saab teha mitte kaks erinevat lugu, vaid kindlasti kümneid, sadu.
    Minu Los Angeles oleks kindlasti palju erinevam kui mõne teise eestlase/eestlanna Los Angeles.

  8. maarja kirjutab:

    Ajasid nüüd Minu raamatute lugemise isu peale:)) Ma alguses kui ilmuma hakkasid olin ka suur fänn, aga Hispaania ja Tai nii väga ei meeldinud ja siis jäi auk sisse. Nüüd siis tõttan jälle raamatuid laenutama/ostma:)) Minu lemmik hetkel endiselt Argentiina, aga ma pole ju lugenud ei Londonit, Pariisi ega Nepaali.

  9. Red Whortleberry kirjutab:

    Mina olen seni aint Minu Londonit, Gruusiat (see poolenisti mu enese maa), Moldovat lugenud. No ja Ungarit ikka ka (see muidugi absoluutselt ei ole minu maa, aga kui siin ei elaks (vabandust: töötaks), ei teaks ka Gruusiast, teistest Kaukaasia riikidest ja üldse pooltest maailma maadest midagi:) Ja siis olen ma lugenud Epu enda “Kas süda on ümmargune?”. See on ka muidugi klassikaline söö-palveta-armasta, aga ehkki ma pole “originaali” lugenud, on see VAPUSTAVALT hea omamaine raamat!!! Soovitan väga, kui selle sarja läbitöötamiseks juba läks!!!

  10. Krista kirjutab:

    Mann onjuuu – aga noh nad siiamaani seal kindlas kohas ärapakitud alles ja ootavad teiste raamatute vahel kenasti :)
    Agne – ma kevadel seda Nepaali reisi pakkusin ka Kallele, et tahad ma teen sulle väikese sünnipäevakingituse. Oi sa loe see raamat läbi ja ma võin kihla vedada, et sul tekivad täpselt samasugused tunded nagu mul ja mõlemas peres on 10 aasta pärast kasvamas mõned päästetud lapsed :)

  11. mariana kirjutab:

    …iga kord, kui sa kirjutad oma suurest lugemiskirest meenub mulle ainult üks asi.
    ja sellest on juba kaks aastat.
    ma loodan, et meie raamatud ikka leiavad tee koju.

    mariana

  12. agne kirjutab:

    väga lahe ülevaade!
    Lõpetasin just Kanada ja Eesti 2 – mõlemad meeldisid :) Eesti 2 võibolla rohkem, sest Kanada raamatu algusajad ja ka mõni vahepõige olid ajast, millest mu vanaisa peale koju tagasi tulemist oli juba rääkinud. autori blogisse olen ka mina Mäemamma kaudu jõudnud.
    aga no Eesti 2 “paljas porgand” nalja peale naersin ma nii kõvasti, et terve pere kohale jooksis :D
    kuna Nepaal on sedavõrd kuum kaup, olen ma ka kohalikus raamatukogus järjekorras ja sul see kodus olemas, siis raatsid ehk kolmapäeval kaasa tuua? autor on sedavõrd mitmekülgne, et oli 2004 meie pulmakorraldajaks :) ja oi kui nukker ma olin, et ei saanud märtsi alguses temaga Nepaali tuurile minna …
    JN meil ka loeb – võtab raamatu ette ja läheb lahti, blalblablabalallaaaa. HE seevastu jutustab kas pildi järgi või peast ja siis väidab, et “näe, ma ju oskan lugeda, just lugesin Jupile Kapten Sharkyt!”

  13. Heleena kirjutab:

    Mina ka vahepeal ostsin neid “Minu” raamatuid, sest raamatukogust oli väga võimatu saada. Kui ma aga sattusin järjest väga igavate otsa, siis jätsin ostmise katki. Pean tunnistama, et isegi “Minu Eesti 2” oli isegi natuke pettumus.
    “Minu Nepaal” on mulle südamele jäänud, tundub, et peab ikka ostma ja läbi lugema.
    Aga ma soovitaks väga “Minu Mongooliat” ja “Minu Alaskat” ka.

  14. Kristi kirjutab:

    Minu-sari on mul olemas, v.a. viimati ilmunud raamat. On mõnusaid ja on jamasid raamatuid. Lõpetasin just Neenetsimaa ja minu jaoks jäi liiga “pilves”-olekus kirjutatuks. Itaalia ka ei meeldinud, jube kuiv. Samas meeldis Island, meeldis Alaska, samuti London, Nepaal… Ibiza kirjutajast olen ma ise lihtsalt liiga erinev ja seetõttu oli natuke selline “hmm”-tunne.

  15. Dagne kirjutab:

    Kanadas ongi hea elada :P
    Ma polnud kuulnudki sellest sarjast, nii et aitäh! Peab endale selle Kanada oma nüüd vähemalt otsima.

    Tervitustega Vancouverist :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.